Ruuben Post

Götebrogi kursuse Eesti õppegrupp:
esireas Toomas Jüriado esindamas Eesti Raadiot ja Ornitoloogiaühingut, teises reas vasakult: Meelis Mägi Vormsilt, Illar Leuhin Tartu Ülikoolist, Ruuben Post BKA Hiiumaa Keskuseset, seismas: Ants-Johannes Martin Põllumajandusülikoolist, Triinu Karolin Haapsalu Gümnaasiumist, kursuse kuraator Antra Carlsen, Tiina Talusaar Hiiumaalt Suuremõisa tehnikumist, Krista Untera Põlva Gümnaasiumist ja Ursula Mägi Viljandi Rahvahariduskeskusest. Pildilt on puudu foto autor Ilmi Einmaa Hiiumaalt Tuuru Keskusest

Tänasel Eestimaal peab enda targaks tunnistamisega ettevaatlik olema, sellepärast, et võõramaised terminid tõlgime muidugi tuntud sõnadega ja ega siis pruugigi enam aru anda, et võõral maal mõiste tugevat innovatiivsust kannab.

Toome kolm näidet ja küsime, käivad need keskkonnakoolituse alla või mitte?

Ütleme, et esimeses näites võtab Tiina Talusaar ühe tehnikumikursusega ette ja paneb Suuremõisa pargi puude juurde sildid nende teaduslike ja kohalike nimedega.

Teine näide oleks Käina lahe äärest. Puulaiu puhkemaja perenaine Ilmi Einmaa pakub koolidele ja turismifirmadele välja täieliku teeninduse koos binoklite, linnumäärajate, giidide kutsumise, kuuma tee ja pirukatega: tulge aga Orjaku loodusrajale linde vaatlema!

Kolmas ettevõtmine oleks autorilt, kes pakub matka taastuvate energiaallikatega tutvumiseks - vanad tuuleveskid, Jausa vesiveski koos sajandialguse puiduküttel lokomobiiliga ja lõpuks kaasaegne Tahkuna tuulegeneraator, kus näitusemajas veel videofilm saavutustest terves maailmas.

Kõik need näited võivad olla üheks osaks keskkonnahariduse programmis, aga naelapea pihta pole me veel tabanud. See kõik on hea ja tarvilik küll, aga keskkonnahariduse all mõeldakse siiski midagi enamat.

Esimesel juhul oleks tarvilik teha niimoodi, et Suuremõisa rahvas ühel päeval ära tunneb - ilus ja paljude loodusväärtustega park hävib meie oma silme all, kas tõesti ei anna midagi ette võtta, et teda säilitada ja elule tagasi tuua. Mida meie saame teha? Tarvis on homme pihta hakata!

Teisel juhul, Käina lahe ääres, võiks taotluseks olla, et inimesed endalt küsiksid - kas lasemegi niimoodi minna, et mõnekümne aasta pärast on Käina laht umbes. Pole enam ei silmale ilusat veesilma, kaladele koelmut, lindudele pesitsuspaika ega puhkekohta kevadistel-sügisestel rännetel. Paneme pead kokku, mida me siis tegelikult tahame?

Kolmanda näite korral aga ootaks tulemusena reaktsiooni, et mida paganat me seda vingu ja väävlit sinna taeva alla põletame, andku parlament ja riigimehed ometi soodustused taastuvate energiaalliate kasutamiseks kätte, nagu muu maailm teeb - tuleb õige järgmistel valimistel vaadata!

Niisiis, keskkonnakoolitus on ennekõike loodusväärtuste ja kriitilise mõtlemise õpetamine. Tema sihiks on formeerida ühiskondlikke ja personaalseid väärtussüsteeme, mis vastaksid kaasaja tegelikule ökoloogilisele olukorrale ja motiveeriksid inimesi sellele vastavalt tegutsema. Loodusteaduste (geoloogia, bioloogia, geograafia jne) õppekavad, mis on seatud noori ülikooli astumiseks ette valmistama, seda ei sisalda.

Iga õpetaja mõjutab õpilase väärtushinnanguid, kes oma parema äratundmise järgi sihipäraselt ja teadlikult, kes seda endale teadvustamata. Aga nüüd arvatakse maailmas olevat kätte jõudnud aeg, kus loodus- ja keskkonnaväärtusi on vaja õpetada sihipäraselt, selleks parimateks tunnistatud ja tänases ajas tulemuslike meetoditega. Olemegi jõudnud tegeliku keskkonnahariduse valdkonda, mida vahel nimetataksegi keskkonnaväärtuste õpetuseks. Just niisuguse haridusega alustasid UNESCO ja programm Inimene ja Biosfäär, nüüd taotleb seda Rio-liikumine ja eeldab Agenda-töö. Põhjanaabrid soomlased kasutavad paralleelselt terminit - säästva arengu õpetus.

Mida õpetajalt jälle tahetakse?

Göteborgis juhtus tähendusrikas lugu. Ühe rühmatöö ajal, mis üldhariduskooli õppekavaga seotud oli ja kus töötasime eraldi Eesti, Läti ja Leedu grupina, pakkusin sedakorda initsiatiivi meie grupis olnud gümnaasiumiõpetajatele. Töö sai tehtud, aga pärast süüdistati mind päris valusasti, et mispärast me muudkui aga laome kõik õpetajate kaela ja miks üldse õpetajaid ja nende tööd nii vähe hinnatakse. Pahandust jagus veel järgmisse hommikussegi. Siis tuli kohvipausi ajal minuga muret jagama Leonids Lätimaalt. Neil sündis täpselt sama lugu, pidasid õhtul terve koosoleku maha, et jälle üksteisemõistmist leida. Kuidas see niimoodi juhtus, ühekorraga ja sõltumatult nii eestlastel kui lätlastel? Vangutasime päid ja jäime üsna vakka, tunnetades, et asjal peab midagi tõsisemat taga olema.

• keskkonnatundlikkus,
• eetiline iseseisvus ja vastutustunne,
• võime kriitiliseks enesehinnanguks (laial kultuurilisel pinnal),
• võime tajuda keskkonna personaalset ja sotsiaalset tähendust,
• teadmised ühiskonna võimusuhete mõistmiseks,
• oskused ja tahe keskkonnaga seotud aktsioonide algatamiseks.

Niisugusele kokkuvõttele jõuti Jyväskyla Ülikooli poolt korraldatud õpetajate täiendkoolituse asjatundjaid (tutoreid) ette valmistava kaugkoolituskursuse tulemusi hinnates. See oli pikk (1992-1996) ja tõsine uurimuslikku laadi keskkonnakoolituse projekt, mis haaras Soome kõiki üheksat ülikoolide juures asuvat õpetajate täiendkoolituskeskust. Keskkonnakoolituse õpetajate õpetajaid suudeti ette valmistada paarisaja ümber, mis arvati aga Soome jaoks täiesti ebapiisavaks ja projektijuhtide lõpukommentaariks sai: "Sügavuti suunduva ja laiaulatusliku keskkonnakoolituse ellukutsumine on väga keeruline protsess."

Vaata kus lätlased!

Göteborgi kursusel paistsid oma asjaliku eelhäälestusega, õppimishimuga ja rühmatööde tasemega silma lätlased. Jäi mulje, et neil on selja taga midagi rohkemat kui eestlastel või leedukatel, kellelt võis teinekord asja kohta ka kahtlevaid ja isegi iroonilisi repliike kuulda. Nii see selguski, kui lätlaste enesetutvustuse juurde jõudsime. Selgelt sõnastatud riiklik poliitika!

Läti Vabariigi Ministrite Nõukogu kinnitas 25. aprillil 1995.a. rahvusliku keskkonna-poliitika plaani, kus keskkonnaharidus on määratletud kui üks peamisi vahendeid riikliku keskkonnapoliitika elluviimiseks. Keskkonnahariduse arendamise eesmärgid on sõnastatud üsna mõtlemapanevalt:

• edendada rahvuslikku säästvat arengut - tasakaalustada ühiskonna vaimseid ja materiaalseid vajadusi ning huvisid,
• suurendada ühiskondlikku vastutust ja edendada avalikkuse kaasamist keskkonnakaitselisse ja keskkonda taastavasse tegevusse,
• õpetada avalikkust mõistma keskkonnaprobleeme, tõstes nende teadmiste taset ja laiendades võimalusi enesetäiendamiseks,
• kaasata vastutavad organisatsioonid, haridusinstitutsioonid, eksperdid ja aktivistid keskkonnahariduse arendamise protsessi ning toetada kohalikke initsiatiive.

Kavandatakse luua riiklik keskkonnahariduse programm vastava orgsanisatsioonilise struktuuri, ajaplaani ja riigieelarvelise rahastamisega.

Lõpetuseks

tahab loo autor tunnistada Göteborgi kursuse enda jaoks erakordselt kasulikuks. Või nagu rahvaõpistute liinis olen kursuste hindamise skaalasid märganud - tarvilik, informatiivne, arendav, huvitav, inspireeriv.

Kunas Eestimaal keskkonnahariduse küsimused kord süsteemselt paika saavad, see on ka küsimus. Põhjamaades on algatamisest tänaseni kulunud aastat kümme-viisteist, kolm kuni viis peeti veel tarvilikuks, enne kui uuendused päris omaks võetakse. Kui head õpilased oleme, saaksime ehk poole kiiremini. Igatahes kümme inimest on jälle juures, kellel asjast aimu peaks olema.