pakub
ainulaadset
võimalust
Tiit Maran
Tegemist on kaks aastat tagasi käivitatud rahvusvahelise üsnagi ainulaadse projektiga, mida rahastab Suurbritannia valitsuse fond "Darwini Initsiatiiv Bioloogilise Mitmekesisuse Kaitseks". Eestipoolset tööd koordineerib Euroopa Naaritsa Elumistamise Ühing*, projektiga on seotud Tallinna Loomaaed ja nüüd ka Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskus.
Euroopa naaritsa hävimise tegelikuks põhjuseks on konkurents temast tugevama ning agressiivsema võõrliigi ameerika naaritsa ehk mingiga. Seda esialgset arvamust on nüüd kinnitanud Valgevenes tehtud uuringud. Seal jälgitakse loomade käitumist väikeste raadiosaatjate abil, mis neile kaela riputatakse. Venemaa keskosas teati siiamaani euroopa naaritsa viimaseid säilinud asurkondi, paraku teatavad nüüd sealsed koostööpartnerid nende arvukuse pidevast ja üha kiirenevast vähenemist.
Eestis löödi senimaani projektis kaasa kahes suunas. Tallinna Loomaaias uuritakse naaritsate tehistingimustes (ex situ) paljunemist ning naaritsa ja mingi käitumistavasid. Esimene tegevussuund loob omalaadse kaitsegarantii liigi säilimiseks ka sel juhul, kui viimane euroopa naarits peaks loodusest kaduma. Teine suund aga on andnud hulgaliselt väärtuslikke teadmisi nende liikide omavaheliste suhete mõistmisel, mis omakorda annab juhiseid kaitsemeetmete väljatöötamiseks. Käesoleva aasta alguses tulime aga Tallinna Loomaaiast välja ja nimelt Hiiumaale, et selgeks saada, kas oleks reaalne saarele euroopa naaritsa kaitseala teha. Niisugune mõte oli liikumas ka aastaid tagasi. Juba siis sai selgeks, et saarel on piisavalt euroopa naaritsale kohaseid elupaiku ja rikkalikult toiduks sobivaid pisiimetajaid, konni ja kalu. Paraku aga suutis Palade pisikesest karusloomafarmist nii palju ameerika naaritsaid putku panna, et looduses tekkis nende elujõuline asurkond ja neist said saare peremehed. Seetõttu pandigi tookord see idee kahetsusega kõrvale.
Nüüd on aga olukord muutunud selliseks, et liiki ähvardab maailmast täielik kadumine ja selle vältimiseks tuleb kõik võimalused veel kord üle vaadata. Samas on paari viimase aasta edusammud liigi tehistingimusis paljundamisel olnud nii tulemusrikkad, et sobiva paiga leidmisel tuleb kõne alla liigi loodusesse taasasustamine. Seetõttu kaaluti tänavu aprillis toimunud rahvusvahelisel nõupidamisel tõsiselt võimalusi see ammune idee Hiiumaale naaritsa viimase varjupaiga loomisest teoks teha. Ennekõike eeldab see ameerika naaritsa väljapüüdmist ja sellepärast tundub ettevõtmine paljudele pöörasevõitu. On see ikka võimalik ja mis ta maksma võiks minna?
Seda tulidki kogemustega Oxfordi teadlased hindama. Niisugune töö on pealtnäha üsna proosaline. Leitakse loomade võimalikud elukohad ja hinnatakse nende arvukust väljaheidete rohkuse järgi. Hiiumaal kogunes sedaviisi seitsekümmend viis vaatlusplatsi. Lõplikke tulemusi peab mõne kuu ootama, aga et minki välja püüda peaks võimatu olema, seda uurijad esialgsete muljete põhjal igatahes ei arvanud.
Briti kolleegide aruandele lisandub Euroopa Naaritsa Elumistamise Ühingu poolt ning Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse ja Hiiu maavalitsuse keskkonnaosakonna abiga tehtav analüüs muude naaritsakaitseala loomisega seotud küsimuste kohta. Aasta lõpuks saab kaante vahele lõplik aruanne olukorrast ja võimalustest, mis positiivse tulemuse korral peab veenma ka rahvusvahelisi fonde siia raha panemise mõttekuses. Niisugune on siis asjade seis praegusel hetkel. Kas Hiiumaast saab tõesti üks ainulaadne kaitseala, kus ainsana maailmas säilitatakse elujõulisena ühte Euroopa põlis-loomaliiki - euroopa naaritsat, on täna siiski veel vara öelda. Küll tahaks loota, et hiidlased ei ole niisuguse "kuulsuse" vastu, kui uurimistulemused lootustandvateks osutuvad ja üheskoos edaspidist tegevuskava kokku seadma hakkame.
TIIT MARAN
Autor on Tallinna Loomaaia teadussekretär,
Rahvusvahelise Euroopa Naaritsa Elumistamise ühingu esimees
Rahvusvahelise Euroopa Naaritsa Elumistamise ühingu esimees
Küsisime asja kohta ka tema arvamust.
Kuidas Sulle Hiiumaal euroopa naaritsa kaitseala loomise mõte ülepea paistab?
Kui seda üldse kusagil teha, siis paremat kohta kui Hiiumaal küll ei leia. Tingimused on sobivad ja saare eraldatus lubab lihtsamini olukorda kontrolli all hoida. Valik on täiesti õige. Aga mismoodi mingid eest ära koristada... ega nad vilistamise peale küll metsast välja ei tule.
Päris võimatuks Sa nende väljapüüdmist ka ei pea ?
Naaritsanahka pole täna kellegile müüa, nii et selle kandi pealt jahimehel huvi puudub. Kui seda võtta kui tööd ja mõistlikul viisil palka maksta, siis minnakse metsa küll. Ma arvan, et praegusel töö- ja rahavaesel ajal mõnigi mees arvestaks niisuguse teenimisvõimalusega.
Pakkusid enne uurijate tulekut, et minke võiks Hiiumaal nii 300 kuni 500 olla. Kas jääd pärast asjatundjatega rääkimist ikka selle arvu juurde?
See on, jah, minu arvamus. Ega inglased veel arvudega välja ei tulnud, nad peavad nüüd siit saadud andmed kodus läbi mõtlema ja arvutama. Seda oli näha, et mehed oma tööd tundsid ja huvitav sügisepoole kuulda, mida nad pakuvad.
Kuidas väljapüüdmist korraldada? Esiotsa, kui neid sadu ringi laseb, tuleb saak muidugi kergesti, aga midamoodi viimased viiskümmend kätte saab?
Kui neid ikka viimseni välja püüdma peab... Tõsi on see, et kui euroopa naarits peale lastakse, siis igamees küll enam vahet ei tee, mida ta püüab. Ju siin niisamuti on, nagu jahipidamise ja kalapüügiga üldse. Kui huvi on, õpitakse selgeks, ja mõnele mehele nagu jookseks saak ise sülle. Mina olen optimist ja arvan, et saaksime hakkama. Võtku siis kolm või viis aastat.
Ruuben Post: Brittide uurimus näitas jälle kätte, et kuivadel suvedel langeb Hiiumaa siseveekogude veetase nii madalale, et kipub siinsele veega seotud elustikule (naaritsad, aga ka kalad, vähid jt) liiga tegema. See on teema, mis omaette tähelepanu vajaks. Põud on tihtipeale põllumehi kimbutanud. Kala- meestega on arutatud haugide kudemistingimuste parandamise vajadust. Kõik see viib mõttele, et omal ajal on kuivendamisega liiale mindud ja tuleks hakata plaanima mõnede märgalade taastamist. Ei oska täna öelda, mida hiidlased sellest arvavad, kui kevadisi üleujutusi ja soiseid võsastikke neile tagasi pakume. Euroopa naaritsa kaitseala rajamine sobib ühe biosfääri kaitseala eesmärkidega suurepäraselt, annab meile ka rahvusvaheliselt veel ühe nii-öelda punkti juurde. Mingi väljapüüdmise võimalikkust mina ei kommenteeri - pole iial jahimees olnud. Kui aga Agu Takis juba asja üle arutlema jääb, siis tähendab võiks proovida. Kui siin koos õppimisega peaks ka kümme aastat minema, pole seegi palju. Mõtleme eesmärgi peale, ikkagi euroopa naarits kas jääb olema või kaob loodusest igavesti, terve selle maamuna pealt.
Tiit Leito: Võimaluste otsimine euroopa naaritsa säilitamiseks looduslikes tingimustes on igati toetust vääriv ettevõtmine. Ei ole nii, et üks liik imetajaid on lihtsalt vähem, vaid selle läbi katkeb üks looduse olemise ahel. Mink on väga vitaalne loom. Ta on kiiresti hõivanud uusi elupaiku. Nii võib teda leida ka väiksematelt meresaartelt. Matsalus on tema arvukus väga kõrge. Kahtlen sügavalt mingi välja- püüdmise edukuses. See operatsioon peaks olema totaalne ja vajaks hulga raha. Aga mittemidagi tehes on euroopa naaritsa päästmise tõenäosus veelgi väiksem.
