Saage
tuttavaks - metsamees
Islandilt
Toomas Jüriado |
Pelgalt geograafilise tollipulgaga mõõtes
oli NORSUFORi seminari kõige eksootlisem osaleja muidugi Soomes õppiv
filipiinlanna Celeste Lacuna-Richman. Aga asjale sisulisemalt lähenedes
tundus hoopis erakordsem pigem islandlase Karl Gunnarsoni kaasalöömine.
Seda mitte pika kohaletulekumaa tõttu, vaid sellepärast, et
kuidagi uskumatuna näib, et ka sellel “tule ja jää maal”
on metsamehi - metsa uurijaid ja kasvatajaid… Sest filmidest või
telerikaadreist mällu sööbinud tüüp-ettekujutuses
Islandist puudel kohta ei ole! Sestap polnud intervjuuks, mida veidi ujeda
olekuga, aga seminaril suure aktiivsusega silma paistnud, heleda siilipeaga
noormees puiklemata andma soostus, loogilisemat avaküsimust, kui .
. .
Kui suur osa teie kodusaarest on kaetud üldse mingigi taimkattega
ja kui palju metsaga?
Karl Gunnarson: 1100 aastat tagasi, saare asustamise päevil,
oli tema pinnast tervelt 60% taimestikuga kaetud; praeguseks on see näitaja
kahanenud 25-ni. Taimkatte hävimise peapõhjus oli intensiivne
söepõletamine ja rohke karjatamine, tohutud alad põletati
paljaks eesmärgiga puhastada maad karjakasvatuseks ja põllupidamiseks.
Noil kaugeil asustamisaegadel võinuks Islandit nimetada mitte lihtsalt
tule ja jää, vaid metsa, tule ja jää maaks - ligi pool
taimestunud aladest võttis enda alla mets, eelkõige kasemets.
Praegu on mets vaid 1.5%-l saare territooriumist. Metsade hävitamisega
käis kaasas tohutu ulatusega erosioon, nii on Islandi osaks Euroopa
kõige erodeerunuma riigi, tõelise kõrbe kurb kuulsus.
Tänaseks on metsast saanud Islandi väikese ja monoliitse ühiskonna
üks “kuumi” teemasid. Inimeste huviga saare taasmetsastamise vastu
on kaasnenud riigi lisafinantserimine vastavate uuringute toetuseks - ja
juba võib öelda, et areng kiireneb ja metsade pindala hakkab
tasapisi kasvama. Entusiastide lõppeesmärk on aastatuhande taguse
metsapinna taastamine. Mets annaks taas eluruumi näiteks paljudele
linnuliikidele, küllap ilmuksid sinna peagi ka seened ja muutuks kogu
maastik. Aga muidugi kulub selleni väga palju aega.
Millised puud Islandil kasvavad?
Sookask (Betula pubescens) on põhiline põlisliik ja ainus,
mis moodustab looduslikke metsi. Temaga koos kasvavad pajuliigid, pihlakas
ja väga harva ka haab. Boreaalsete metsade vööndisse kuuluvate
Islandi metsade liigivaesus on tingitud saare eraldatusest keset Atlandi
ookeani põhjaosa. Enamik looduslikke metsi on olnud avatud karjatamiseks
ja praktiliselt võimatu on leida inimese või koduloomade poolt
mõjustamata metsamaad. Aga viimaseil aastakümneil on pööratud
rohkem tähelepanu võõrliikidele, millest mitmed kasvavad
hoopis paremini kui kask ja on Islandil võimelised looduslikult paljunema.
Sel moel on suuremat tähtsust saavutamas lehise-, kuuse-, männi-
ja pajuliigid. Me eksperimenteerime nüüd kliimakindlate liikidega
kogu maailmast, et leida, millised neist meile kõige paremini sobivad.
Viimasel kümnendil on metsastamisuuringud oluliselt laienenud ja kandunud
üle kogu saare; tegemist on omamoodi võrdluskatsetega, milles
igale paikkonnale püütakse välja valida kõige õigemad
liigid ja kloonid.
Kas olete ise ka neis töödes tegev?
Jah, mitmel aastal rändasin mööda saart ringi ja tegelesin
uute istanduste rajamisega. Nüüd olen küll muutunud rohkem
kabinetiteadlaseks, osaledes Islandi Metsauurimisjaama esindajana Põhjamaade
ühis- projektis “Avalikkuse osalus kui säästva metsamajanduse
tööriist”.
Metsauurija amet on Islandil veel küllap õige haruldane?
Tõepoolest, metsauurimisjaamas töötab päris vähe
inimesi - ja ainult kuus neist - või kui söandan ka enda juurde
liita, siis seitse! - võivad ennast nimetada spetsialistideks. Laiaulatuslik
taasmetsastamine eeldab muidugi hoopis suuremat asjatundjate hulka ja nii
lähevad praegu paljud inimesed Norrasse või Soome tarkust juurde
korjama. Aga metsateaduses orienteeruvaid inimesi töötab juba
ka erasektoris, juba on välja koolitatud isegi metsatehnikuid, kellele
tegelik tööpõld avaneb alles tulevikus.
Kas nö. tavalise inimese huvi saare taasmetsastamise vastu on suur?
Jah, väikesed metsaühingud ja -assotsiatsioonid on enam-vähem
igas külas ja need koondavad väga aktiivseid inimesi - praeguseks
kokku enam kui 7000 liiget. Aastas istutatakse 5 - 6 miljonit puud - ja
see näitaja aiva kasvab.
Millal need muutused inimeste suhtumises metsasse tekkisid?
Tegelikult on selliseid entusiastlikke inimesi olnud pidevalt vähemalt
selle sajandi algusest alates. Enamasti oli tegemist palju reisinud intellektuaalidega,
kes olid tutvunud teiste maade metsadega. Esialgu nende juttu tõsiselt
ei võetud, sest laiemal avalikkusel puudusid igasugused metsandusalased
teadmised ja kogemused. Siiski, juba 1907 aastal võeti vastu metsanduse
ja pinnasekaitse seadused ning loodi Islandi Metsaamet (IMA). Esmarõhk
pandi toona kasemetsade sulgemisele, kaitsmaks neid karjatamise eest. Nüüdne
teadlikkuse tõus on eelkõige seotud erosiooni põhjustatud
probleemidega: pinnase kaitsmise või tegelikult kogu keskkonnakaitse
mured moodustavad metsastamisplaanidega ühtse terviku. Aga järjest
enam mõistetakse ka metsa väärtusi puhkealana, toorainepakkujana
- ja kaugeltki vähetähtis pole ka metsa väärtustamine
parema keskkonna sümbolina. Praegu kehtiv metsaseadus pärineb
aastast 1955 ja selle kohaselt on IMA ülesanded jäänukmetsade
kaitse, maade taasmetsastamine ja metsandusalane nõustamine.
Kas on ka selliseid islandlasi, kes seisavad saare taasmetsastamise vastu?
Eks opositsionääre leidu alati, aga selles küsimuses
on neid küll õige vähe. Eelkõige on osa inimesi
vastu võõrliikide sissetoomisele saare loodusesse. Seda nimetatakse
meie maastike saastamiseks. Minu veendumuse kohaselt on see väga kitsarinnaline
seisukoht: meie esmaülesanne on tuua pinnas tagasi ja selleks tuleb
kasutada parimaid liike, mida me iganes leida suudame! Meil ei ole lihtsalt
valikut. Eksootiliste liikide sissetoomise algusaastail, viiekümnendail,
istutati neid enamasti kasemetsa varju, alates 70-ndaist hakkas levima istutamine
metsata aladele ja praegu on võõrpuude toomine kasemetsa pigem
erand. Aga kask hakkab nüüd tihti ise teiste liikide varjus kasvama,
sest seal on ta kariloomade eest kaitstud. Muide, sajandi keskpaigast algasid
Islandi põllumajanduse struktuuris suured muutused - lammaste arvu
karjamail on oluliselt vähendatud ja sellelgi on metsastamisideede
levikule soodne mõju.
Mida on tänase seisuga võitluses erosiooniga juba korda saadetud?
See on kõrbe tõrjumine, mägedest alla uhutud liiva
katmine rohumaaga. Selles töös kasutatakse nii lennukeid kui traktoreid.
Parim puu pinnase kinnistamiseks on ikkagi kask ja me püüame tema
omadusi parandada, ühendades aretustöös mägimaa- ja
tasandikukaskede parimad omadused. Väga hea vahend pinnase taasloomisel
on ka hundiuba ehk lupiin, aga sellegi üle on palju vaieldud - ka lupiin
on Islandi jaoks eksootiline liik ja paljud inimesed ei taha temast kuuldagi.
Mina kordan siin juba öeldut: mulla taastamiseks tuleb kasutada iga
võimalust, nii kodu- kui ka võõramaiseid taimi!
Millal võib loota selle töö esimesi tõelisi tulemusi?
(muheledes): Ma loodan väga, et see sünnib veel minu
eluajal - olen alles kolmekümnene. Usutavasti oma kolme - neljakümne
aasta pärast võib Islandi looduses näha tõelisi
dramaatilisi muutusi. Aga teadagi on meie loodus väga karm, seismiliselt
aktiivne - ja kui emake Loodus otsustab jälle kord mõnele vulkaanile
vabad käed anda, võib ette tulla ränki purustusi. Ometi
oleme täna lootusrikkad ja arvame, et meiegi metsandus võib
edeneda samal moel nagu mujal Skandinaavias: selleks on vaja leida parimad
liigid ja saare sobivaimad kasvukohad. Peame metsi rajades silmas tegelikult
ju erinevaid eesmärke: näiteks kaitsemetsad, mille ülesanne
on vältida pinnase erosiooni ja taastada kaotatud taimestik, on vaid
üks eesmärk. Peale selle tahame rajada ka - majandusmetsi, mis
annaksid puitu, küttepuid ja jõulukuuski, - puhkemetsi, kuhu
sobivad hästi edenevad, aga kohustuslikult sugugi mitte kõrged
puuliigid - tähtsaim on tuulevari; need metsad oleksid külastuspaiguks
linnapiirkonnas ja pakuksid matka- ja laagrivõimalusi, - tuulevarjuribasid
põldudele, karjamaadele ja linnadele.
Kindlasti on tegemist väga kuluka tööga?
Jah, muidugi. Õnneks on riigi majandusseis praegu soodne ja nii
on meil piisavalt raha nii uuringuiks kui ka praktilisteks metsastamistöödeks.
See sissetulek, mida metsandus praegu ise anda suudab, on mõistagi
tühine ja sellest abi oodata on ennatlik. Esialgu saame loota vaid
riigieelarvele. Esimesed plaanid luua saarele majandusmets tekkisid juba
viiekümnendail aastail, paraku ei leitud siis võimude toetust.
Kulus kaks aastakümmet, enne kui esimene projekt käivitada õnnestus.
See polnud kuigi suur, aga ta tulemused olid nii lootustandvad, et kümme
aastat hiljem muutus huvi üleüldiseks. 1991. aastal läks
käiku projekt, mille eesmärk on metsastada samas Ida-Islandi piirkonnas
15 000 hektarit maad, igal aastal rajatakse umbes 400 hektarit istandusi
- ja niiviisi 40 aastat järjest. Tänavu kiitis parlament heaks
ühe Lõuna-Islandi piirkonna metsastamise projekti, selle aastane
istutusmaht on 600 - 700 hektarit. Muide, mainitud Ida-Islandi piirkonnas
asub ka meie suurim ja parim mets, kus kasvavad kõik Islandi puuliigid.
Seal on ka meie metsaameti peakorter. See on tõeliselt külastamisväärne
koht, aga sinna on pikk tee - meie pealinna suhtes asub ta just saare teises
otsas. Selles metsastamistöös löövad kaasa talumehed,
kes loovutavad vabatahtlikult oma maid metsa alla; tekkimas on Islandi jaoks
uus taluniketüüp - metsakasvatustalunikud. Näiteks jutuks
olevas Ida-Islandi piirkonnas on 120 talumeest-maaomanikku ja nendest juba
90 löövad selles metsastamiskampaanias kaasa. Ka 6000 suvilaomanikku
tavatsevad oma majakeste ümber puid istutada. Ja üha enam kohalikke
omavalitsusi püüab metsastamisalast tööd pakkuda koolilastele,
paljudele neist on see esimene tõsisem töökogemus.
Tundub, et avalikkuse kaasatõmbamisega teil erilisi probleeme
ei ole?
Ega vist tõesti mitte. Inimesed on mõistnud, et oma tuulisel
saarel vajame me metsavarju ja et ainus viis pinnast tagasi võita
on saar taas taimestada. Siin Kärdla seminaril küsiti minult,
kuidas on võimalik kõnelda inimeste metsateadlikkusest metsata
saarel. Ma sain vastata ainult nii, nagu tegelikult on: see teadlikkus on
olemas ja see kasvab aina. Ja koos uute arusaamade tekkega kasvab ka tung
teadmiste järele, nii et haritud metsameeste hulk hakkab ilmselt kiiresti
kasvama. Niiviisi on jälgitav omapärane protsess, kus kunagine
harrastus muutub inimeste igapäevatööks - ja ilmselt polegi
kaugel aeg, kus meie mets hakkab andma sellist toodangut, et võime
kõnelda metsatööstusest.
Kuidas tunneb mees metsata saarelt ennast nii metsasel saarel nagu seda
on Hiiumaa?
Fantastiliselt, äkki olin ma eelmises elus hiidlane?! Midagi on
siinsete inimeste ja islandlaste arusaamistes ja suhtumistes väga sarnast,
küllap tingib selle saareline eraldatus. Vahel on räägitud,
et mets, kus inimene elab, vormivat olulisel määral tema iseloomu
- ja et islandlased on metsa puudumise tõttu kuidagi erilised. Siin
hakkan neis seisukohtades kahtlema . . . Aga teie metsi vaatan muidugi siira
imetluse - ja halvasti varjatud kadedusega.
Karl S. Gunnarsoni mõtted raadiointervjuust,
sellele järgnenud jutuajamisest ning
islandlase ettekandest koondas kokku
TOOMAS JÜRIADO
|