mehe
loodushoid
Üllar Metsand
Septembrikuu “Eesti Metsas” kirjutab Jaanus Paal Euroopa vaatevinklist Eesti loodusele. Ta nagu ei taha väga halvasti öelda 1996. a. ilmunud “Euroopa Liidu looduslike elupaikade tõlgendamise käsiraamatu” kohta, kuid on selgesti hämmeldunud. Mõnusa irooniaga kirjutatud artikkel. Ainult järeldused on vastukarva. J. P. ütleb:” Reaalne elu sunnib meid järjekordselt kohanduma nüüd juba läänepoolse “Suure Venna otsustega.” Seda kõike selleks, et metsale ja looduskaitsele raha saada.
Jälle on tekkimas suur ühendus, kust on võimalik midagi välja pumbata. Mida libedamini vingerdad, seda osavam oled. Pikaajaline koogutamiskogemus on ju olemas. Me ei küsigi, kust see raha tuleb, suurus ja kaugus tekitavad mulje, et rahal ei ole nime nagu endistel aegadel. Nii võime metsa- ja mererahvast saada angerjarahvaks, kes iga ripakil eküü poole saba liputab. Olen kindel, et ka ilma laveerimata ja järele kiitmata on meie poolt hästi koostatud loodushoiuprogrammidele võimalik finantseerimist leida.
Missugune peaks olema meie igaühe programm siin Hiiumaa looduse keskel elades ja töötades? Kõige tähtsam on vast see, et teadvustaksime meie looduse omapära. Mitte ainult neid kohti saarel, kuhu turiste viiakse, vaid igaühe koduväravat, metsateed, hoovitagust allikat, vanaisa laotud kiviaeda, lepa- ja toomingavõpsikut, kus kevadeti ööbik laksutab. See kõik on meil olemas, tuleb ainult märgata ja sellest rõõmu tunda. Euroopa on hakanud aru saama, et oma võimsa tööstuse, laudsiledate põllumaade ja kultuurmetsadega on nad ilma jäänud millestki, mida looduseks kutsutakse.
Praegu on tähtis, et meie ei teeks samasuguseid lollusi, mida Lääne- ja Lõuna-Euroopas on juba tehtud. Meil on veel piisavalt metsa, soid ja rabasid, liigirikkaid puisniite. Püüame neid siis tähele panna, hinnata ja hoida. Eriti suur osa selle rikkuse kaitsel peaks olema metsaomanikel, nii nendel, kes riigi poolt ametisse pandud kui erametsaomanikel. Metsainimeste otsesest tegevusest sõltub, kui palju loodust säilib, kui liigirikas ta on ja missuguse kvaliteediga. Ka uue metsaseaduse projekt pöörab suuremat tähelepanu loodushoidlikkusele. Sinna on sisse toodud võtmebiotoobi mõiste. Mõiste on euroopalik, tähendus lihtne. Tuleb käia metsas lahtiste silmadega ja leides huvitavat, see alles hoida. Selleks võib olla üksik puu või puudegrupp, mis teistest erineb ja vaheldust pakub, võib olla ka vana kiviaed või talukaev. Vahete-vahel kohtab metsa all või lagendikul huvitavaid taimi, mida võiks säilitada, vahel jääb silma vana tormimurd või võpsik metsaserval. Neid võimalusi, mis võtmebiotoobi mõiste alla mahuksid, on palju. Kogu looduse vaheldusrikkust seadustesse panna pole võimalik, samuti ei kujuta ette järelvalvet seaduse täitmise üle. Õigem oleks vist valida pikem, aga kindlam tee – see on õppimine. Oleksin päri kui seadustega sätestatakse metsaomaniku miinimumteadmiste pagas. Uues seaduseprojektis on palju spetsiifilisi metsamajanduslikke mõisteid. Ka need võivad alguses seadusest arusaamises segadust tekitada. Siingi aitab vaid selgitusesaamine metsaameti spetsialistide käest.
Uue metsaseaduse mõistes on mets vähemalt 0,5 ha suurune puudekogum. Nii et kõik, kellel on üle poole hektari metsa, on metsaomanikud. Kui palju meil kellelgi aastaid on, pole oluline. Ilma teadmisteta metsast ja loodusest teeme tahtmatult kahju ümbritsevale, kui soovite siis ka iseenda omandile. Teadmised ja kogemused koos moodustavad pagasi mille alusel on võimalik loodust säästvalt edasi minna.
Oleme üksikult ja üheskoos kirunud reservaate ja teisigi looduskaitsjate tegemisi, mis piiranguid seavad. Selleks, et kiruda, pole tarkust tarvis. Tarkus ja teadmised on vajalikud mõistmiseks ja paremini tegemiseks.
Ma arvan, et ka maal leidub inimesi, kes annavad endast väga palju, ootamata, et peaksid kohe rikkaks saama. Kuid on ka teisi, kes müüvad arutult oma esivanemate metsa ja maad, et siis vurle kombel elada.
Marju Lauristini intervjuust
"Mats peab vurlest jagu saama" 2. oktoobri Maalehes
"Mats peab vurlest jagu saama" 2. oktoobri Maalehes
