Metsade mitme- otstarbeline kasutamine Kunstkäsitöö metsas Lea Vaher

Huvitavat kogemust metsa mitmeotstarbelisest kasutamisest Rootsis tutvustas meie toimetusele Lea Vaher. Vana kuusemets oli muudetud näitusesaaliks. Kunstnikud ja käsitöömeistrid eksponeerisid oma töid otse metsas puuokstel, kändudel, samblal. Kui keegi saab nüüd idee sarnast üritust meil korraldada või lihtsalt rohkem infot tahab, siis Lea Vaher on nõus oma kogemusest põhjalikumalt rääkima. Tema telefon on 3 10 14. Augusti algul oli mul meeldiv võimalus külastada Rootsi Jämtlandi maakonnas Bakkvatneti küla lähedal mäenõlval kasvavas vanas kuusemetsas omapärast kunsti- ja muusikasündmust. Ürituse organiseeris Krokomi Looduskaitseühing koostöös Föllinge Täiskasvanute Täiendõppekeskusega. Oma töid olid kutsutud eksponeerima ümberkaudsed kunstnikud ja käsitöömeistrid, kes on loometööks saanud inspiratsiooni loodusest. Reet Magnusson on tekstiilikunstnik, kelle taimedega värvitud materjalidest kangastelgedel kootud vaibad olid pilkupüüdvad ja lausa kutsusid lähemalt vaatama-ostma. Akvarellmaali valmimist demonstreeris Göran Boström, vesteldes samal ajal külastajatega. Tema kirjutatud ja illustreeritud loodusteemalised raamatud, postkaardid ja mitmes tehnikas pildid olid nii vaatamiseks kui ostmiseks seatud vanale kuuriuksele ja puuokstele. Samas oli hinnakiri ja kasetohust karbike, mis asendas nii kassat kui kassiiri. Kaunid sepised oli näitusele toonud Jon Askenäs, lähemal ja kaugemal tuntud nime all Sme – Jan. Peale tavapäraste nagide, konksude, pisiskulptuuride ja küünlajalgade võisime imetleda roosinuppude ja –lehtedega kaunistatud kroonlühtrit. Torbjörn Asvold oli tulnud Föllingest omameisterdatud pussnugade kollektsiooniga. Kasepahkadest, kirikasest ja põdrasarvest noapead olid mustrilised, teradele sisse lõigatud tellija nimi või koguni väike salmirida. Tööd olid eksponeeritud hiigelsuure kasepaha sees ja väiksemal kodus valmistatud klapplauakesel. Paljude aastate vältel on meistri kätest tulnud kauneid ja praktilisi tarbeesemeid tänuga kasutanud nii jahi-, kala- kui muidumehed. Örjan Falk oli teinud sadu aastaid tagasi kasvamahakanud männi pahkadest omapäraseid sabaga kohvijoomise kopsikuid ja võinugasid ning ovaalseid karpe. Kasepahkadest oli ta välja saaginud ka toorikuid noapeade valmistamiseks, nõnda et valik jääks vabaks – osta valmis nuga või tee see oma kätega. Esemed olid asetatud kännule, rippusid kuivanud oksaraol ja lebasid pehmel pargitud põhjapõdranahal. Lisaks eelnimetatule võis näha nahast jalatseid, rõivaid, kotte, kindaid ja peakatteid; värvitud lambavillast tehtud pühademune; vildist trolle ja päkapikke, õlimaale, taime- ja linnumotiividega trükitud kangatooteid ja palju muud. Näitusmüügi keskpaigaks oli improviseeritud lava paikkonna rahvamuusikute ja jutuvestjate jaoks ning n.ö. saal puupakkudel istuvale publikule. Samas kõrval sai osta grillsüte kuumuses keedetud kohvi ja lihakõrnetega küpsetatud pannkooke. Koogid olid sadakond ja rohkem aastat tagasi olnud talviti nädala- kaupa metsas töötavate meeste põhitoidus. Toona vajati nende valmistamiseks soolaliha, jahu, vett, panni ja tuliseid süsi. Huvilistel oli võimalus kohaliku bioloogi Anders Johanssoniga teha sealsamas mäenõlvakul väike metsamatk ja kuulata tema nii asjalikke kui kohati humoorikaid seletusi ja repliike puude, taimede, seente, sammalde, samblike, loomade, lindude ja putukate kohta. Näiteks olevat läinud sajandil ostetud Hiinast musta teed, segatud sellele hulka põdrakanepi kuivatatud lehti ja müüdud siis edasi teistesse maadesse. Äri õitses, kuni ametnikud avastasid hämmastusega, et eksporditav teekogus on poole suurem kui imporditav. Elevust tekitas loterii, kus peavõitudeks näitusel osalenud kunstnike ja käsitöömeistrite tööd. Meeldejääv ja eriline oli see päev mägimetsas nii korraldajatele, oma tööde tutvustajatele kui ka ligi kolmesajale külastajale.