Tiit Leito

Käina laht on Hiiumaa looduskaitse jaoks olnud "kuum koht" juba üle kolmekümne aasta. Algul oli kõige suuremaks probleemiks jahipidamine, hiljem põllumajanduslik reostus ja puhastusseadmed ning nüüd lahe hoogne kinnikasvamine. Reostuse probleem ei ole ka täna kadunud, kuid põllumajanduse kokkukukkumine on seda survet tunduvalt vähendanud.

Käina laht on pigem rannikujärv kui tavaline merelaht. Selle veemaht on ligi 4 milj. mŗ ja pindala 900 ha. Keskmine sügavus on 0,3-0,5 m ja sügavamad kohad vaevalt üks meeter. Lahe põhja- ja keskosas on hulgaliselt allikaid. Vee soolsus on 2-3 ‰.

Kuni 1962. aastani, millal siin moodustati ornitoloogiline keeluala, oli laht intensiivne jahipidamisala. Saartel karjatati lambaid ja niideti heina. 1971.a. kehtestati siin Käina lahe riiklik linnustikukaitseala. 1993.a. aga arvati laht biosfääri kaitseala tuumalade hulka. Kaitseala kogupindalalks on 1280 ha, mis hõlmab lisaks lahele veel 200 m laiuse kaldariba ja Orjaku saare.

Veereziim

Käina lahe veereziim sõltub eelkõige merevee tasemest ja vähemal määral sissevoolavast mageveest (sademed, allikad) ning auramisest. Veevahetus lahes toimub läbi Orjaku kanali, Orjaku silma ja Vaemla läbijooksu. Kõik need kolm on olulised, kuigi igaüks neist käitub erinevalt. Veetaseme suuremad muutused leiavad aset kevadel ja sügisel, suveperioodil on see suhteliselt stabiilne. Lahele kõige ohtlikum on kevadine aeg,mil veeseis on väga madal. Siis hakkab paljanduma lahe põhi ja ligi 10-20% lahest võib jääda veeta. Nii kahjustuvad paljud ökosüsteemid. Vähenev hapnikuhulk võib saada saatuslikuks kaladele, kes madala veeseisu tõttu ei pääse enam lahest välja. Paljudest saartest saavad poolsaared ja röövloomad pääsevad lindude pesi hävitama. Linnud ei pääse üle mudavälja enam oma pesade juurde. Õhuhapniku toimel hakkab lagunema ravimuda. Sellist madalat veetaset ei tohiks lahes lubada. Kaitsemeetmetega tuleks tagada veenivoo jäämine looduslikult väljakujunenud pioneerkoosluste tasemele. Jooniselt võime näha, et päris veest tühjaks ei jookse laht kunagi.

Sügisese kõrgveega "pestakse" laht läbi ja lahe füüsikalised ja keemilised näitajad saavad seda ümbritseva merega jälle enam-vähem ühesugusteks. Arvatavasti vahetub vesi lahes 2-3 korda aastas. Laht "summutab" merevee kõikumist lahes ligikaudu 3% ulatuses.

Saared

Lahes on kokku 23 saart, kogupindalaga ca 67 ha. Kui aga saari ümbritsev pilliroog välja jätta ja arvestada vaid kõrgemat mineraalosa, on saarte üldpind vaid 25 ha. Suuremad saared on Vareslaid (26 ha), Kadaklaid (15 ha), Mustakivi (4,0 ha), Härglaid (3,7 ha), Ristlaid (3,5 ha).

Saarte absoluutkõrgus on 0,1-3,5 m. Enamus saari on keskelt murused ja ümbritsetud pilliroovööndiga. Mõned, alles kerkivad rahud, on klibused ja taimestumata. Madala veega saavad paljudest saartest poolsaared. Metsa esineb vaid Kadaklaiul, üksikuid puid ja puudegruppe leidub ka teistel saartel. Põõsastest on levinud kõige enam kadakas, esineb ka kibuvitsa, türnpuud, viirpuud ja magesõstart. Taimestiku poolt on kõige liigirikkamad Kadaklaid (144 liiki), Ristlaid (112) ja Männaklaid (92).

Linnustik

Käina laht kuulub rahvusvahelise tähtsusega I kategooria linnupaikade nimistusse (IBA). Need on paigad, kuhu koguneb regulaarselt vähemalt 1% liigi Euroopa biogeograafilisest populatsioonist. Käina lahel on nendeks liikideks hallhani ja sookurg.

Käina lahe linnustikku on uuritud 1960.a. alates. Selle aja jooksul on toimunud küllaltki suured muudatused nii ala looduses kui linnustikus. Tänaseks on kaitseala territooriumil registreeritud 162 linnuliiki ja nendest pesitsevaid 91. Kui pesitsevate linnuliikide arv on viimase 30 aasta jooksul pidevalt tõusnud, siis haudepaaride koguarv suurenes 70-ndate aastate alguseni, aga pärast seda on ligikaudu 3 korda langenud. See on otseselt seotud naerukajaka koloonia kadumisega. Momendil on kaitsealal ligikaudu 2000 haudepaari, millest üle poole elavad saartel. Kõige linnurikkamad on nendest Kadaklaid, Ristlaid ja Lõunarahu. Üksikutest liikidest on arvukamad naerukajakas (230), Kõrkja-roolind (183), kühmnokk-luuik (170), hõbekajakas (180), rootsiitsitaja (160) ja hallhani (40). Haruldasematest liikidest esineb roohabekas (50), rääkspart (20) ja naaskelnokk (30). Üldse on uusi liike uurimisperioodil juurde tulnud 7 ja kadunud 5. Kurvitsaliste arvukus on olnud pidevas muutumises. Viimasel ajal on oluliselt vähenenud liiva-tülli, kiivitaja, balti risla, tutka ja mustsaba-vigle arvukus.

Käina laht on oluline toite- ja peatuspaik väga paljudele läbirändavatele veelindudele ja seda eriti sügisperioodil. Lindude arv võib tõusta siis 15 000-ni. Põhilise osa nendest moodustavad viupardid, punapea-vardid, laugud ja sinikael-pardid. Vähem esineb sõtkast, kühmnokk-luike, rääksparti, piilparti jt. Tähelepanuväärsed on ka ligi paarituhandelised hallhane ja sookure sügisesed kogumid. Lahel leiavad nad soodsa puhke- ja ööbimispaiga. Toitumas käivad nad põldudel. Roostikku kasutavad ööbimispaigana nii suitsupääsukesed (5000 isendit) kui kuldnokad (2000).

Taimestik

Käina laht, selle kaldad ja laiud on võrreldes teiste samalaadsete biotoopidega mõnevõrra erinev, sest laht on merest eraldumisel muutunud praktiliselt siseveekoguks. Siin on kirjeldatud 20 erinevat taimekooslust. Üheks valdavamaks neist on pillirookogumikud, mille kõrgus (0,5-4.0 m) ja tihedus on väga erinevad. Pilliroog ümbritseb lahte peaaegu katkematu vööna ja moodustab ligi 20% lahe pindalast. Viimase 20 aasta jooksul on roostiku pindala kahekordistunud.

Küllaltki levinud on valge kasteheina koosluse mitmed variandid. Üleujutatavast alast kõrgemal on domineeriv punase aruheina, ajutiselt liigniisketes piirkondades lubika kooslused. Kõrgemal levib tavaliselt kadastik ja lahe idakaldal sürjamännik.

Kaitsealuseid taimeliike on 8 (tui-tähtpea, liht-randpung, mets-õunapuu, ja 5 liiki käpalisi). Üldse esineb siin 320 liiki soontaimi. Nagu eelpool märgitud, on saartest on liigirikkamad Kadaklaid, Ristlaid ja Männaklaid.

Kalastik

Käina lahte iseloomustab, vaatamata oma suletusele, kalade suhteliselt suur liigirikkus ja saagikus. Iseloomulik on mereliste liikide puudumine (räim, kilu, lest, siig ja forell). Kalastikus domineerib särg ja ahven. Arvukamalt esineb veel roosärge ja kiiska. Harvem tuleb ette kokre, nurgu, teibi, viidikat, haugi. Karplaste suur osakaal viitab lahe kõrgele toitelisusele.

Laht on arvestatav kudemisala säinale, särjele, ahvenale ja kiisale. Suvel ja sügisel peatub siin hulgaliselt noorkalu. Talvel, kui veetase on madal ja jääkate paks, jääb laht ummuksisse. Olukorda aitavad parandada mitmed lahes avanevad allikad.

Ravimuda

Vee tsirkulatsiooni mõjul on ravimuda ladestunud lahe lõunapoolsesse ossa. Selle tekkeprotsess algas juba üle 2000 aasta tagasi. Muda paikneb 180 ha suurusel alal, keskmise paksusega 0,42 m. Lasund koosneb pealmisest mustjashallist kihist ja alumisest kollakashallist kihist. Mudavarude suurus on ca 1 milj. mŗ. Muda kvaliteet on väga lähedane kuulsale Haapsalu lahe ravimudale.

Käina lahe muda on ammustest aegadest kasutatud närvivalude raviks. Esmakordselt tehti Hiiumaal Selja haiglas seda 1897.a Kaasajal on mudavarusid mitmel korral uuritud, viimati 1989.a. Käina vald kavatseb ravimuda taas kasutusele võtta.

Orjaku loodusrada

1995.a. ehitati Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskuse poolt Kassarisse, Orjaku mäele, loodusrada Käina lahega tutvumiseks. Rada on 1,5 km pikk ja kulgeb põhiliselt piki randa kaunite kadakate vahel. Maastikust parema ülevaate saamiseks ja lindude jälgimiseks on püstitatud kaks vaateplatvormi. Samuti trükiti selle paiga loodust ja kultuuri käsitlev voldik.

Kaitseala Teataja nr 15, jaanuar 1996