Toomas Kokovkin

Igasuguse riikliku poliitika ülesanne on toetada selliseid ühiskonnas toimuvaid muutusi, mis viivad soovitud eesmärkide saavutamisele. Kitsamalt, majandamise poole pealt, oleks riigi ülesanne luua tingimusi, millele toetudes toimuks ühiskonna areng. Rannikualade integreeritud majandamine on seega protsess, mida käivitatakse selleks, et saavutada eesmärk: võimalikult terviklikult rahuldada ühiskonna huvid rannikualadel.

See oli nüüd küll väga üldine jutt, ütlete, ja pealegi - mis asi on see "ühiskonna huvid rannikualadel"? Ja kas üldse on olemas mingi üheselt määratav ühiskonna huvi mingis kohas? Ühiskond jaguneb ju huvigruppideks, ärimeestel on omad huvid rannikul, looduskaitsjal omad, kodanikul aga suvitades ühed ja maad ostes hoopis teised huvid!

Tõepoolest, väga raske küsimus. Ja tõsi on ka see, et rannikualadel on mitmesuguste huvide kokkupõrkumine eriti terav. Sest, esiteks, on rannikualdel optimaalseimad võimalused ressursside hankimiseks, töötlemiseks ja transportimiseks. Sellest tulenevalt, teiseks, on rannikualadele koondunud suurem osa elanikkonnast (seda muide nii Hiiumaal kui ka maailmas tervikuna). Kolmandaks, on rannikuala kahe suure keskkonna - maa ja mere - piiriks, kusjuures maismaa-keskkonna majandamine on juba muutunud merekeskkonna jaoks hukatuslikuks.

Seega peaks ranniku integreeritud majanduse kava olema niisugune, kus oleks arvestatud mitmesuguseid loodusega seotud tõsiasju, aga ka mitmesuguseid inimühiskonas olemasolevaid huvisid, ja püüda leida nende tasakaalustamise viis. Mida siis peaks ära tegema selleks, et töötada välja rannikuala tervikliku majandamise kava? See töö peaks koosnema vähemasti järgmistest allosadest:

arvestades mitmesuguseid huvisid

eesmärkide püstitamist,

praeguse olukorra igakülgset hindamist,

tootmise, tarbimise ja säilitamise vahekorra määramist,

rannikul olevate ressursside kasutamise planeerimist,

arvestades seejuures traditsioone, kultuuri ja ajaloolist tausta.

Lõppeesmärgiks on rannikuala säästev arendamine. See aga eeldab, et inimesed oleksid teadlikud sellest, mida kujutavad endast säästva arengu põhimõtted, ning oskaksid oma eesmärkide püstitamisel lähtuda laiematest, keskkonda hoidvatest huvidest. Järelikult on ranniku integreeritud majandamise kavade üheks oluliseks lõiguks haridustegevus ja väljaõpe.

Niisiis, kuidas on eelpoolöeldu seotud Käina Lahega?

Käina Lahe programm on üks esimesi katseid luua Eestis rannikuala terviklik majandamise kava. Selleks on Käina laht väga sobiv. Siinsed probleemid on küllaltki selgepiirilised, kusjuures vajadus nende lahendamiseks on terav. Peame ju endale tunnistama, et maakerke ja kinnikasvamise tõttu on laht hääbumas meie silme all. Kui jätame kõrvale muidu nostalgilised tunded seoses lahe võimaliku kadumisega, siis võime tõdeda, et on väga palju asjaosalisi, kellele see protsess siiski ei meeldi. Kõigepealt, on Käina Laht ülioluline lindude pesitsus- ja peatumispaik nende igaastasel rändel. Selliseid kohti lähikonnas lihtsalt ei ole. Koos lindudega valutavad südant lahe saatuse pärast mitmesugused looduskaitseorganisatsioonid ja linnustiku-uurijad. Teisalt on Käina lahel oluline koht särje, ahvena ja säina kudemisel ja maimude toitumisel. Laht on omamoodi kalastiku inkubaator. Seetõttu on ka kaluritel suur huvi lahe säilimise vastu. Tuntud on ravimuda varud lahes. Nende vastu tunneb huvi nii vald kui ka ettevõtjad. Veetaseme alanemisele kaasneb aga mudaväljade paljandumine ja muda lagunemine. Kohalikud inimesed on alati kasutanud lahe kaldaid oma majandustegevuses, näiteks karjatanud loomi ja lõiganud roogu. Viimasel ajal on taas kasvamas turistide surve Kassarile ja Orjakule, kusjuures loodusturism ja linnuvaatlus on muutumas moeasjaks. Sellist survet aga saab ära kasutada nii vald kui ka eraettevõtja.

Eelpoolkirjeldatud huvide rahuldamises peituvadki tervikliku majandamise alged. Paraku läheb asi süvenedes keerulisemaks. Esiteks, tekivad huvide kokkupõrkumisel vastuolud ehk konfliktid. Konflikt antud juhul ei pruugi tähendada ei kaklust ega riidu. See on huvide, mitte inimeste konflikt. Käina lahe puhul tuleb näiteks küllaltki reljeefselt esile linnu- ja kalakaitse vastuolu. On ju tuntud fakt, et aastaid on ühed tahtnud veetaset üleval hoida, teised aga kala läbirändeks püüdnud lüüse avada. Suurema territooriumi peal on olemas konflikt Käina asula tagamaa põllumajandusliku arengu huvide ja rannikumere puhtuse tagamise vahel. Kuigi praeguse põllumajanduse madalseisu puhul on see probleem muutunud teisejärguliseks, on ta siiski põhimõtteliselt olemas. Ja majanduse arenedes peaksime valmis olema pakkuma lahendusi.

Teiseks, on olemas seadused, mis piiravad või keelavad teatud tegevusi. Näiteks on Hiiumaal olemas ehituskeelu vöönd, mis ulatub 200 meetri kaugusele keskmise veeseisu piirist. Käina lahel endal on sedusega kehtestatud mitmesugused looduskaitselised piirangud. Samas on maade tagastamise käigus tekkimas üha rohkem maaomanikke, kellel omad suured õigused ja huvid maa kasutamisel. Kõik see teeb asja väga kirjuks ja tervikliku pildi saamise keeruliseks.

Kuidas aga leida tootmise, tarbimise ja säilitamise õige vahekord? Jällegi probleem - mis on see "õige"? Demokraatlikus ühiskonnas on kombeks otsida õiget lahendust arutluste tulemusel kokkuleppimise või hääletamise teel. Käina Lahe programmi puhul näiteks püütakse kokku tuua kõiksugu kohalikud, riiklikud ja rahvusvahelised huvid ning leida nende selline vahekord, mille puhul tekib kõige vähem vastuolusid. Võib-olla on see võimalik valutult, võib-olla surutakse mõni nõrgem huvi alla. Aga mõne aja pärast, kui on kokku lepitud, selgub, et aja jooksul on inimeste teadmised, huvid ja lahe enda seisund muutunud. Seega peab planeerimine olema tsükliline protsess, millel tegelikult lõpptähtaega ei olegi.

Sellest, et huvid ka Käina lahe kallastel muutuvad ja üksteisega arvestada püüavad, on mitu head näidet. Nii on mõnigi maaomanik hakanud huvi tundma linnustiku kaitseala vastu ärilises plaanis. Selles mõttes, et millist teenust saaks pakkuda siia saabuvale linnuhuvilisele. Võimalusi on ju mitmeid: jalgrataste ja binoklite laenutamine, korralike telkimisplatside sisseseadmine, toitlustamine. On olnud ka ootamatuid mõtteid, mille teoks saamine pole sugugi võimatu rahaliste vahendite leidmisel. Nii on pakkunud üks talunik spetsiaalse haneliste söötmise põllu pidamist, et linnud tootmispõldudelt ära meelitada.

Seega võimalikult hea, maksimaalselt õige lahenduse leidmiseks on vajalik kõigi huvitasandite koostöö. Käina lahe programmi puhul on olnud hea kontakt vallavalitsuse ja biosfääri kaitseala vahel, lahe ääres elavate inimestega aga on olnud sisukas nõupidamine. Valmimas on progtammi kirjalik aruanne koos uurimistulemustega ja lahe tervikliku majandamise soovitustega. Seda tutvustame vallas märtsi kuus ja arutame koos läbi. Lõplik variant peab valmima aprilli lõpuks.

Lõpetuseks veel veidi "õige" lahenduse teemal. Võib juhtuda, et kuigi saavutatakse kokkulepe, on ta üles ehitatud lühiajalisele kavale. Meie ajal on selliseks näiteks kiire rikastumise soov. Seetõttu on minu meelest eriti vajalik piirkonna planeerimisel kahe huvirühma koostöö. Ühelt poolt teadlased, kes on ju tegelikult kohaliku olukorra suhtes erapooletud ja seetõttu esinevad objektiivsetelt seisukohtadelt. Ka ulatub teadlaste mõtlemise skaala tavaliselt mitme aastakümne peale. Ja teiselt poolt inimesed, kelle kodu ja põlvnemine on selles kohas, mille arengut püütakse planeerida. Ka neile on omane vaadata mitu põlvkonda ette, luua praeguste tegemistega oma laste tulevikku.

Toomas Kokovkin  

Kaitseala Teataja nr 16, veebruar 1996