Harda Roosna
Ja nüüd on mulle kui kõplasele antud kodune ülesanne - kas ma tahan, et Kõpust saab rahvuspark või mitte? Kui ikka on antud. Sest välja on öeldud ka mõte, et rahvuspark tehakse kohaliku elaniku arvamust küsimata. Minu meelest peaks sellised ajad möödas olema, demokraatlikus ühiskonnas nii asju ei aeta. Või aetakse? Rahvuspargi äkkväljakuulutamine näib seda väidet kinnitavat.
Niisiis, kas ma tahan rahvusparki või ei? Ühest küljest tahan ma siin kindlasti edasi elada. Teisalt tundub, et oleks hea, kui Kõpu poolsaarel oleks mingi eristaatus, mis tähendaks looduse kaitset, privileege, töökohti, raha juurdevoolu - ühesõnaga elu edenemist Kõpu poolsaarel.
Millise info põhjal kujundada oma otsus? Mul on ammusest ajast pärit Edgar Kase kaunis fotoraamat "Lahemaa Rahvuspark". Jaa, rahvuspark on üks hea ja ilus asi! Sellisena tahaks Kõpu poolsaartki tulevikus näha. Kaunid loodusvaated, restaureeritud hooned...
Ma kuulasin Teet Koitjärve esinemist Kõpu kooli saalis - nii jubedat kolli kui üks rahvuspark ei taha pärast seda esinemist ükski normaalne inimene! Kõpu poolsaar küüditatakse elanikest tühjaks, kuna inimtegevus rahvuspargi territooriumil pole lubatud! Ühes küljest oleks see muidugi hea, sest poleks neid lolle kõplasi, keda kiruda. Kohvilähkritele jääks ainult veel "sarvekad", kelle kõrval ennast vaimuhiiglasena tunda. Teisalt läheks suures rahvuspargi tegemise tuhinas kaks hiidlaste rahvustest - tõrvakõplane ja vandiraiuja - kaotsi. Ja lõppude lõpuks tahan ma siin edasi elada!
Samas saalis tõusis püsti üks daam ja ähvardas, et kui te selle rahvuspargi peaks tegema, siis tulevad metsaomanikud ja teevad enne seda Kõpu otsa metsast lagedaks. Alguses ei võtnud ma tema juttu väga tõsiselt, aga siis helistas mulle nädalavahetusel tuttav, kes palus jumalakeeli: "Ärge te ainult seda rahvusparki tehke! Kärdlas kuulsin, kuidas ähvardati, et niipea, kui tehakse see rahvuspark, kohe tõmbame mujalt raiebrigaadid ära ja saadame kõik Kõppu raiuma. Ma käisin metsas ja nägin, missugused need eraomanike raiesmikud välja näevad - see on täitsa röövraie! Teevadki Kõpu metsad lagedaks!" Nüüd sai mul mõõt täis. Äkki ei vaja me mitte rahvusparki, mille loomiseks kulub kaks aastat, vaid keskkonnapolitseid ja kohe homme? Hea oleks, kui relvastatult.
Kuidas saan ma teha asjalikku otsust kui mind hirmutatakse ja ähvardatakse. Esiteks pole see lihtsalt aus! Teiseks võin ma hirmu ajel teha vale otsuse! Ja kolmandaks, kas minu kui kõplase arvamust on siis vaja või ei ole vaja? Minu meelest peaks rahvuspargi töögrupp kiiresti andma objektiivset teavet kõige kohta, mis puutub rahvuspargi loomisesse.
Lõpuks sattus minu kätte Lembit Lühi artikkel Kõpust ja rahvuspargist, kust sain juba üsna asjakohast infot. Lühi kirjutist lugedes sai ka selgeks, miks Lahemaa püüab vähendada sihtkaitse- ja piiranguvööndit - ikka selleks, et Euroopast toetust saada. Ilmselt vaevleb ka Lahemaa Rahvuspark rahapuuduses. Loomulikult pole nad sellisel juhul huvitatud veel ühe leebema reshiimiga rahvuspargi tekkest, mis samuti ei saa taotleda Euroopast lisafinantseerimist, vaid jääb tervenisti Eesti riigi rahakoti peale.
Kui Eesti riik saab tulevikus rikkamaks, kas on siin Kõpus siis veel midagi kaitsta? Kas vananenud ja maharaiutud metsa asemele istutatakse uus? Kas meie randades on siis veel paika, kus poleks prügikotte, lõkkeasemeid, autojälgi... Kas peale suvitajate elab Kõpus ka veel mõni kõplane? Lühi ütleb: "Naljakas, et siiamaani, läbi sajandite on olnud võimalik koos inimestega ja kõige sellega, mis inimesega kaasneb, säilitada selline vapustav looduskooslus nagu on Kõpu poolsaar. Ja nüüd järsku tuleb sinna rahvuspargi nime all luua mingid piirangud ja tingimused."
Mulle see naljakas ei tundu. Lembit Lühi on unustanud mõned pisiasjad. Varem, Eesti Vabariigi ajal, elas rannainimene loodusega kooskõlas ega kahjustanud loodust mainimisväärselt. Nõukogude aja mõju loodusele on näha endiste sõjaväebaaside asukohtades. Mujale see väga ei laienenud, sest Kõpu poolsaarest oli selleks ajaks saanud ääremaa, kus elanikke oli vähe, mandrirahvast lubati sisse loakaupa ja tootmine puudus. Praegu Eestis vohav varakapitalistlik mõtteviis "Palju pappi ja kohe!" on ka Lühi sõnavarasse toonud mõiste "raharaie" — see on märk muutustest meis ja meie ümber. Kõpu on saanud populaarseks ka turismiobjektina — enamik metsikutest turistidest ei mahu või ei soovigi mahtuda telkimisplatsidele, vaid seavad oma telklaagri sisse, kus jumal juhatab ja käituvad seal vastavalt oma südametunnistusele. Juhul kui see olemas on.
Asju otsustab see, kellele kuulub maa siin Kõpu poolsaarel. Kalana sadama väravad olid sel sügisel juba lukku pandud, õnneks pole territooriumil veel aeda ümber. Ristna sõjaväeosa hooned on erastatud rootslasele ja tal on tekkinud õigus osta kokku 24 ha "hoonetealust" maad Ristna lõunaneemel. Viimane mereäärne omanikuta maatükk Kõpu poolsaarel müüdi Kõpu Veljo talu omanikule Veljo Tuulikule. Pakkumine kerkis algsummalt 132 367 kr kuni 1,632 miljonini... Kõik oleks väga tore kui keegi teaks sellenimelist talu ja sellenimelist kohalikku elanikku. Kes on siis hetkel selle maatüki tegelik omanik? Tõenäoliselt on kõplased pigem maa müüjate kui ostjate hulgas ja kord võib tulla meilgi aeg kui silt "eramaa" keelumärgi ja kurja koera pildiga saab tavaliseks. Kas rahvuspark aitaks vaestel pärismaalastel jääda oma poolsaare peremeesteks?
Kelle asi siis on Kõpu poolsaare loodust kaitsta? Ja kellel on õigus ja kohustus seda teha? Kas Biosfääri kaitsealal on selleks piisavalt meetmeid?
Nii palju küsimusi, millele ma ise veel vastata ei oska! Ootan objektiivset ja emotsioonidevaba infot kõigilt neilt kel seda on, et teha õige otsus. Ükskõik, kas minu arvamust keegi küsib või mitte. Mina tahan teada, mis on kõige parem minu kodule - Kõpu poolsaarele.
[Autor Harda Roosna on Kõpu elanik, Kõpu Algkooli juhataja]
