Matti Lüsi
Looduskasutuse piirangutega alade rajamisel on eri vaatenurki, neist üks olulisemaid on majanduslik. Sealjuures teenib nn kaasaegsele tervele mõistusele orienteeritud looduskaitsekäsitlus majanduslikke eesmärke lühemas või pikemas perspektiivis. Vaatame seda natuke naabrite - Bornholmi - näite varal.
Bornholm - Läänemere roheline pärl
Just niisuguse müügilausega lähevad täna Euroopa turismiturule Bornholmil turismiga tegelevad ettevõtjad. Teenindus-, majutus- ja kaubandusettevõtted vajavad ostjaid ning "roheline" tõmbab tänases Euroopas.
Bornholm - veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud saarel enam praktiliselt metsa, viimased konnatiigidki olid kuivaks lastud või lubamatult reostunud isegi konnade jaoks.
Oluline on siinjuures mõista "rohelise" tähendust keskmise eurooplasest linlase jaoks: mets on tema jaoks hõre ning seal saab/võib muretult jalutada, seal on konnatiigid ning kindlasti seened. Alati tasub vaadata keskmisele lugejale orienteeritud professionaalset reklaamibukletti - see kajastab täpselt keskmisi eelistusi (või seda mida arvatakse see olevat).
Nii nad siis laiendavad oma parkmetsi väheväärtuslikumaid põllu- ja rohumaid taasmetsastades ning konnatiike taasrajades. Kõik, mis on kaitse all, on reeglina hästi eksponeeritud - kaitstud radade, teede ja teabeviitadega ning lülitatud kõikvõimalikesse tutvumisreisidesse.
Võõras omas kojas
Meie igapäevaelus kipuvad looduskaitsega asjad sassi minema. Ühel pool seisab vajadus ja soov kaitsta, teisel pool suutmatus ja küündimatus tekitada sellest tulu kohalikule elanikule, kogukonnale ja lõppkokkuvõttes ka riigile.
Talumehena Kõpus ehmataks mind surmani võimalus käia Kärdlas iga üksiku palgi mahavõtmiseks luba taotlemas. Eriti veel siis, kui metsatöö oleks ainus, mida ma oskaksin ja millest ma elan. Alles sain peremeheks ja nüüd võetakse see natukene ära! Ja täna saen nii nagu jaksan, mis sest, et süda tilgub verd ning homne leib jääb seetõttu järjest õhemaks.
Rahvuspargi rajamist saab põhjendada ainult siis, kui sellega paraneb toimetulek ja elamistingimused kõigi jaoks, alates kohalikust metsamehest kuni suvitava linnavurleni. Reeglina peab selle eest kõige kallimalt maksma kohalik elanik. Olen veendunud, et tasu peab olema pingutust vääriv ning igakülgne ja õigeaegne toetus on hädavajalik.
Kohalike elanike ja kogukonna ignoreerimine ning nende toimetulekuvajaduse (õiguse inimväärsele elule) eiramine tähendaks nende võõraks kuulutamist nende endi kodus.
Kokkuvõtteks
Loodetavasti alustatakse nüüd ja edaspidi looduskasutuse piirangutega alade määratlemist teisest servast - kohalikust inimesest ja kogukonnast -, haavamata nende olemasolu ja seda tühiseks/ väärtusetuks kuulutamata. Ennekõike õpetades ja aidates teist viisi toime tulla, sest metsa saab müüa mitmel moel ja raiumine ei tarvitse olla kõige kasulikum viis.
Tahan loota, et Kõpu rahvuspargi rajamine algab kohalikust elanikust, ettevõtjast ja kogukonnast nii, et neilt ei võetaks ära rohkem kui neile antakse.
[Matti Lüsi (matti@ tuuru.edu.ee) arvamuslood vt http://mmm_yrr.tripod.com/]
