 |
|
|
|
BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid > Artiklid Eesti väljaannetes | |
 |
||
|
Biosfääri
kaitseala ja Hiiumaa sotsiaal-majanduslik areng: strateegilisi küsimusi Ruuben Post |
|
|
||
Lääne-eesti
Saarestiku Biosfääri Kaitseala (BKA) loomine langes ajale, kus piltlikult
öeldes aastaid püsinud elumaja langes kokku ja alustatakse uue ehitamist.
Seega ei saa ja ei ole mõtet vaadelda BKA tulekut ainult kui muutusi ja
lisandusi väljakujunenud mõttemallidesse ning elustiili, vaid kui uue
majapidamise plaanimist ja ülesehitamist, kus algusest peale peetakse
silmas neid tõdesid, mis kaasaja looduskaitsestrateegiast johtuvad. Situatsiooni
nimelt niimoodi mõistes sõnastas BKA Hiiumaa Keskus tööle asudes kaks
tegutsemise põhiprintsiipi, milliste juurde on jäädud:
Biosfääri kaitsealade rahvusvaheliselt sätestatud tegutsemisjuhistes (Action plan …, 1984) on välja toodud kuus valdkonda, kus toimimine edu saavutamiseks on möödapääsmatu: liikide kaitsmine in situ; loodus- ja keskkonnakaitse ning ökoloogia teaduslike probleemide uurimine; monitooring; ökoloogiline koolitus ja osalemine regionaalplaneerimises. Meie juhul on ennekõike viimane biosfääri kaitseala keskuste jaoks nähtavasti kõige tõsisemaks probleemiks, kuna taoliste küsimustega arenenud maailma jaoks tavakohases mahus ei ole meil senimaani üldse tegeldud. Läbinähtavalt on siin vajalik interdistsiplinaarne lähenemine, mis aga meie valdavalt eiküsimustele orienteeritud teadusuuringutes (kaasa arvatud loodus- ja keskkonnakaitse) pole senimaani kajastamist leidnud. Järgnevalt käsitletakse Hiiumaa arengu plaanimise küsimusi, kusjuures mõningad neist tunduvad olevat BKA tuleviku seisukohalt põhimõttelist laadi. Selles valdkonnas on vara rääkida metoodilisest lähenemisest, pigem on tegemist tunnetusliku, ülesannet püstitava staadiumiga. Ka ei tuleks järgnevast käsitlusest välja lugeda,et BKA Hiiumaa keskus kavatseb enda peale võtta Hiiumaa piirkondliku arengu planeerimise. Niisugune ülesanne käiks meile silmnähtavalt üle jõu ja kõne alla saab tulla ikkagi ainult osalemine regionaalplaneerimise töögrupis. Liberaalne majandus ja iseolemine Me võime tähele panna, et ühiskonna teaduslik-tehnilised võimalused ja vaimsed hoiakud nagu ei oleks tasakaalus. Veelgi enam, on küllalt märke sellest, et niinimetatud tööstustsivilisatsioonis või tehnogeenses ühiskonnas saavad väärtusorientatsioonid ja prioriteedid olema sootuks teistsugused, kui need, mis inimest loomulikus (loodus- ) ühiskonnas juhtinud on. Suhtumine kultuurisse, loodusesse ja tavadesse muutub merkantiilseks, tarbijalikuks ja asiseks. Nähes taolise tehnosfääri sündimist biosfääri neelava rõngasvööna, elamisviiside teket, mis ei ole looduslikud või on isegi kontralooduslikud, tekib paratamatult hulganisti põhimõttelisi küsimusi. Kuhu see inimkonna välja viib? Kas sellele tuleks vastu seista, või vastupidi, sellega kui paratamatusega kaasa minna? On see kontrollitav protsess ja kas seda saab prognoosida ja plaanida igapäevaelu tasandil? Me jätame enamiku neist küsimustest mõttetarkadele ja piirdume üheainsaga. Püüame leida niisuguse (üli)indikaatori või (super)parameetri, millele me otsustuste tagajärgi prognoosides saaksime hinnata, kas need otsustused jätavad meid loomulikku ühiskonda või soodustavad tehnosfääri ekspansiooni. Niisugusest arutluses aitavad meid järjele otsingud (Nikolski, 1991), kus lähtutakse Marxi inimese looduslikkuse määratlusest. Selle järgi on inimene erilist tüüpi looduslik olevus, kes küll põhjustab ja juhib looduses teatud protsesse, aga olles neis ka osaline allub neile ja asub elama looduslike protsesside loogika järgi. Ses mõttes eriti suhe elava loodusega sunnib inimest pidevalt tunnetama loomingulise töö tulemuslikkust ja loomingulise iseolemise domineerimist väärtuste süsteemis, aga ka vastutust elusa looduse ees metsas ja merel, põllul ja laudas. Need kõlbelise tunnetuse elemendid on sügavalt ja kindlalt põllumehe ja kaluri ja metsamehe elus sees. Aga need ju ongi inimliku tunnetuse ja käitumise alus ja etalon, mida me tehnosfääri peale tungides kaotada kardame ja tõenäoliselt kaotaksimegi. Muutused, mida toovad tööstuse areng ja teaduslik-tehnilised saavutused, puudutavad ju ka näiteks põllumeeste tööd, aga need muutused mõjutavad talutööde äärealasid (transport, hoiustamine, töötlemine) ja on seda väiksemad, mida lähemale talutöö tuumale – elusa kasvatamisele inimese vahetul osavõtul. See tuum säilitab oma põhiolemuse ka masintehnoloogiate ja keemiliste tehnoloogiate ajastul, mis pealegi mõneti on taanduma hakanud. Niisiis, meie otsustused saavad hinnangu vastavalt sellele, kas nad säilitavad kirjeldatud inimese ja elava looduse kahepoolset sidet või lõhuvad seda. Nähtavasti on loomulik püüda BKA-l säilitada domineerivana loomulikku elamisviisi, vähemasti senikaua, kuni peaks selguma, et tehnosfääri ekspansioonile vastu seista ei ole põhjendatud või on mõttetu. Siit järgneb muidugi hulganisti praktilisemat laadi küsimusi. Kas ei vii see hiidlaste väljasuremiseni, kas jätkub vahendeid elujõulise kogukonna füsioloogiliste tarvete rahuldamiseks, rääkimata turvalisusest ja sotsiaalsetest vajadustest. Kas ei vii elamisviisi ülimaks eesmärgiks seadmine lõpuks mänguni, kus polegi tarvidust pingeliseks tööks ja hiidlase aktiivne isikliku vabaduse ja väärikuse püüe uinuvad ja ta degradeerub? Kas ja mil määral on loodusliku tunnetuse kaotust elamisviisi muutudes võimalik kompenseerida kultuurivallas, vaadeldes kultuuri kui mõneti autonoomselt toimivat ja inimest reglementeerivat mõjurit? Kõik see võiks olla omaette uurimisteema, seda enam, et vähemalt esmapilgul vastuolulisena näivat informatsiooni Läänemere saarte arenguprobleemide kohta tõotab koguneda hulganisti. Juhtimine ja sotsiaalne areng Autori kogemuste hulka kuulub mikrosotsiaalsete kogukondade (Kurisoo küla, Agapäe ots mõnekümne külaga) lagunemise jälgimine viiekümnendate aastate algupoolel Hiiumaal. Eestis oli tol hetkel see protsess, seoses poliitiliste murrangutega, eriti drastiline ja viis kiiresti sotsiaalse tühjuseni (vide social), mida võib mõista kui elanikkonna ja teda esindavate institutsioonide dialoogi puudulikust, või kui perifeeria ja keskuse mõistliku dialoogi puudumist, või kui traditsiooniliste naabruse-suhtel põhinevate kogukondade hävimist, või kui «sotsiaalse võrgustiku» asendumist institutsionaalsete sätete, mehhanismide ja protseduuridega nii, et ühiskondlik regulatsioon toimib enam nende institutsioonide eneste kui ühiskonna huvides (Obštšestvennaja…,1991). Niisugused tendentsid ei ole iseloomulikud ainult totalitaarsetele ühiskondadele, nad saadavad industriaalse ühiskonna tekkimist üldse. Alates seitsmekümnendate aastate algusest on ennekõike Lääne-Euroopa riikides asutud otsima lahendusi regionaalse arengu probleemidele, taastamaks lokaalsete kogukondade sotsiokultuurilist elu. See toimub kohalike initsiatiivide toetamise kaudu, kusjuures keskvõimud järgivad kohalikku autonoomiat ja ei sekku vahetult arenguprotsessidesse. Nad ainult kordineerivad sotsiaalseid initsiatiive, pakuvad teaduslikku abi ja rahalist toetust. Kirjeldatu seab põhimõttelise küsimuse BKA strateegia kujundamisel – kas toimida institutsionaalselt või sotsiaalse regulatsiooni kaudu? Meie BKA on loodud ajajärgul, kui mikrosotsiaalse töö tarvilikkus oli alles teadvustamata, ja vastavalt on formuleeritud ka BKA funktsioonid ja juhtorganite struktuur. Nüüd uutes tingimustes süveneb veendumus, et edule loota võime ainult alternatiividest viimase valides. Intuitiivse äratundmise järgi, pärast visa ja pingelist võitlust saavutatud maakondade kaalukas esindatus BKA juhtorganites loob selleks ka eeldused. Samas seab see erilised nõuded spetsialistidele, kes peale laiade teadmiste sotsioloogias, majanduses, õigusteaduses, sotsiaalökoloogias, pedagoogikas jne peavad suutma ühendada teadusliku analüüsi konkreetsete aktsioonide ja projektidega. Jõukus ja elu kvaliteet See on õieti "igavene" teema ja sellisena tõstatub ta iga kord, kui on hetk tegutsemist plaanida ja prioriteete seada. Millised saavad olema eesmärgid, kuidas neid sõnastada? Programmi "Inimene ja biosfäär" ning BKA-liikumise sihtide järgi võiksime nähtavasti lähtuda Brundtlandi komisjoni kontseptsioonist ja vaadelda meie eesmärki kui katset demonstreerida lokaalselt ökoloogiliselt stabiilse arengu võimalikkust rahuldada kaasaegse põlvkonna vajadused kahjustamata tulevaste põlvede võimalusi rahuldada omi vajadusi (WCED. Our …, 1987). Ökoloogiliselt stabiilne areng eeldab kõikmõeldavate mõjurite arvestamist, millised määravad inimese heaolu. Kõrge elatustaseme kõrval, mida Brundtlandi komisjon tundub eriliselt rõhutavat, nähakse ette ka inimese vabadust otsustustes, õigust informatsioonile, garantiisid vaesumise vastu, eneseväärikuse tõusu jne. Seejuures peavad sotsiaalne ja majanduslik süsteem toimima selliselt, et pikaajalises perspektiivis kasvaks kapital traditsioonilises mõttes ja säiliks ökoloogiline rikkus. Kõike seda võiks pidada järjekordseks sotsiaalseks utoopiaks, kui leiduks inimkonda rahuldav alternatiivne arengutee. Seades lokaalseid eesmärke, tuleb nimetatud kontseptsiooni juurde jäädes siiski kriitiliselt suhtuda inimese heaolu kui ülima eesmärgi määratlemisesse antud kujul ja terve mõistusega korrigeerida (täpsustada lähtuvalt kohalikest oludest) mõjurite valikut, andes sotsiaalsetele eelistuse puhtmajanduslike ees. Produktiivne võiks seejuures olla H. Simoni lähenemine, kes väidab, et inimesele ei ole üldse omane mõistusele toetuv maksimalism, vaid taotlus stabiilsusele (Van Gig, 1981, lk 150). Öeldes lahti primitiivsest elatustaseme (majandusliku jõukuse mõõt) maksimiseerimise eesmärgist elu kvaliteedi (füsioloogiliste ja kõrgemate tarviduste rahuldamise mõõt) tagamise kasuks, võime BKA kui institutsiooni ja kohaliku kogukonna ühiseesmärgi sõnastada järgmiselt: tagada Hiiumaa ökoloogiliselt stabiilne areng elatustasemel, mis kindlustab kogukonna kõigile liikmetele jätkuvalt kvaliteetse elu.Selles sõnastuses peituv rahuldava tasakaaluoleku tees loodetavasti võimaldab leida konstruktiivse lähenemise konfliktidele tehnoloogia ja inimese enda arengu vahel, ka majandusliku kasvu ning loodus- ja keskkonnakaitse vahel. Töö ja tasu Maailmamajanduse arengutendentsiks on üleminek kaubalt suurtes kogustes vähematele kõrge kvaliteediga kaubakogustele. Masstoodang asendub teravalt sihtgruppidele orienteeritud toodanguga, ilmneb tendents müüa mitte kaupa, aga lahendusi tarbija probleemidele. Ettevõtete väärtust hinnatakse mitte enam masinate ja sisseseade järgi, aga lähtuvalt inimestest, kes seal töötavd ja uusi lahendusi otsivad. Need tendentsid väljenduvad ilmekalt erinevate töötajate kategoorijate sissetulekutes. Nii teenivad järjest vähem rutiinset tööd tegevat tööstustöölised. Palgamiinimumi lähedased sissetulekud on teenindajatel (ettekandjad, koristajad, väikeste töökodade omanikud jne.). Grupp, kelle sissetulekud pidevalt tõusevad, koosneb neist, kes müüvad oma teadmisi (juhtidena, spetsialistidena, konsultantidena) või andeid ja erioskusi (disainerid, mudelsepad, kunstkäsitöö valmistajad jne.). On vast kommentaaridetagi selge, mislaadi tegevusi on Hiiumaal mõtet soodustada ja tagant tõugata. Seda enam, et hiidlaste omakultuuris on selgelt märgatav intsiatiiv ja iseseisev mõtlemine, oskus lahendada loominguliselt oma probleeme, olla avatud positiivsetele välismõjudele (Põllo, 1992). Sealjuures, lähtuvalt üha globaalsemaks muutuvatest «ettevõtluse võrgustikest» ja kaasaja kommunikatsioonivõimalustest, soodsate valikute sfäär järjest laieneb. Mõndagi problemaatilist on turismi kui uue majandusharu sissetungimisega Hiiumaale. Kõige kokkuvõtvamalt võib see põhjustada nn lakeide ja litside probleemi (Kangilaski, 1992) või tagasihoidlikumalt öeldes – massiturismi sisselubamisega tekib paratamatult teenindamisega seotud uus hiidlasetüüp ("lõbuhiidlane"), kes suure tõenäosusega saab olema võõrandunud traditsioonidest ja hiidlaste omakultuurist. Pealegi , nagu eespool märgitud, ei ole teenindajatel loota märkimisväärseid sissetulekuid. Hiiumaa traditsioonidega sobiks nn pikk taluturism kui põhitööd lisasissetulekuga toetav turismivorm. Vastavalt valitud turismituru sihtrühmadele orienteerudes võiks see kujuneda stabiilseks ja kohalikke elanikke vähe häirivaks majandusalaks. Omausksed tulevikulootused "Hobune hirnub Hiiumaal, hääl kostab meie maal". Mikk Sarv on avalikul esinemisel seda mandrimeeste mõistatust interpreteerinud kui tunnusmärki Hiiumaa eripärasest ja pisut müstilise värvinguga asendist mandrieestlase mõistmistes. Etnograaf Helgi Põllo on jõudnud äratundmisele, et kultuuriajaloolises plaanis ei ole mandri poolt vaadates Hiiumaad nagu õieti kuhugi pannagi, ta kipub vägisi muust Eestimaast üle jääma (Põllo, 1992). Nagu kaugelt vaadates ja tagajärjena kurvastavalt pealiskaudselt on Hiiumaad uuritud ja tutvustatud, laiemad vaated majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete olude kujunemisele tegelikult puuduvad. Ainult üksikud väga kitsaste erialade esindajad paistavad silma süvenemise ja vastutustundliku suhtumise poolest. Kas tuleks loota olude paranemist või hiidlastel enestel püüda kohapeal midagi ette võtta? Nähtavasti saab Hiiumaa saatus ennekõike sõltuma sellest, missuguseks kujuneb Eesti Vabariigi regionaalpoliitika ja kas rahvuskultuuri alla mõeldakse rahva kultuur ning selle rikkus tema mitmekesisuses või võetakse suundumus esinduslike pinnanähtuste eelistamisele süvahoovuste ees. Päris kindlasti tulb arvestada, et otsused, mis nappe võimalusi ka BKA keskustele ja Saarte Instituudile jagavad, värvitakse poliitilisteks ja peavad murdma vastuseise. Kas suudame tõestada, et anname kohapealt vastu midagi niisugust, mida Tallinnas ja Tartus iialgi sündida ei saa. Nii asjatundjate näol, kes meile aastaks või ka viieks appi tulnute seast kasvavad, aga ka uurimistulemustena, mis tehtud mitte riiulile, aga otse ellu enesesse. BKA ideoloogiat hästi ellu viia on lootust ainult sel juhul, kui praktilist tegutsemist saadavad interdistsiplinaarsed teadusuuringud ja otsuste tegemisel loobutakse meelevaldsusest teadusliku mõtteviisi kasuks, mille arengut kohapeal igati soodustatakse. Kui aga uurimisprobleemid püstitatakse ilma kohalikke olusid tundmata ja kogu töö tahetakse lõpuni viia kohapealse kandejõuta, võime ehk saadagi tulemusi metoodilises plaanis, aga rakenduslikus pole loota rohkemat kui türusid soovitusi. Siis peame meie ikkagi läbi ajama kodukasvanud terve mõistusega. KIRJANDUS Action plan for biosphere reserves. 1984. – Nature and Resources, Vol. XX, No. 4, 1-12. Kangilaski, J., 1992. Mida õpetab Norra kogemus II. – Rahva Hääl, 5. veebruar. Kelleger G., Kentšington R., 1990. Sotsialno-polititšeskie aspektõ organizatsii ohranjajemõh morskih akvatorii. – Priroda i resursõ, tom 26, No 3-4, 22-32. Nikolski C., 1991. Zemledelije i krestjanstvo kak prirodno-istoritšeskie javlenija. – Voprosõ filosofii, No 2, 3 – 12. Obštšestvennaja mõsl za rubeûom. Knižnoje obozrenije. Moskva, 8, 1991. 31 – 35. (Refereeritud: De Gaulejac V., Bonetti M., Fraisse J. 1989. L’inenierie Sociale. Paris.) Põllo, H., 1992. Hiiumaa omakultuuri lähtekohti. – Kogumikus: Hiiumaa eripära ja arengusuunad. Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala Hiiumaa keskus. Kärdla, 1992, 6 – 28. Van Gig Dû., 1981. Prikladnaja obštsaja teoria sistem I. Perevod s angliskovo. Moskva, 357 str. WCED, 1987. Our Common Future. Oxford. |
||
|
||
|
BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid > Artiklid Eesti väljaannetes | |