BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid
UNESCO programm "Inimene ja biosfäär"
Biosfääri kaitsealade Sevilla strateegia		  
 
Sevilla nägemus kahekümne esimesest sajandist

Millise tulevikuga seisab maailm silmitsi, kui oleme siirdumas 21. sajandisse? Praegused rahvastiku kasvu ja kontsentreerumise tendentsid, energia ja loodusressursside üha kasvav tarbimine, majanduse globaliseerumine ja omakasupüüdliku kaubavahetuse tagajärjed maapiirkondades, omakultuuride hävimine, tsentraliseerimine ja raskused vajaliku informatsiooni hankimisel, tehniliste uuenduste ebaühtlane levik - kõik see loob kainestava pildi keskkonna ja arengu väljavaadetest lähitulevikus.

Rio protsess1 tõi tähelepanu alla võimaluse tegutseda tugiva arengu2 suunas, liites ühte hoole keskkonna ja enama sotsiaalse õigluse eest ning tunnistades maakooskondade aegade jooksul kogutud elutarkust. Agenda 21, bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuse konventsioonid ja teised riikidevahelised kokkulepped näitavad edasiliikumise teed rahvusvahelisel tasandil.

Aga maailm vajab ka praktilisi näiteid, mis baseeruksid Rio ideedel mõlema - nii säilitamise ja kaitse kui ka tugiva arengu edendamisel. Eeskujudena saavad need näited toimida vaid siis, kui arvestavad ühiskonna sotsiaalseid, kultuurilisi, vaimseid ja majanduslikke vajadusi koosmõjus ning kui neil on vastav teaduslik alus.

Niisuguseid mudeleid pakuvad biosfääri kaitsealad. Selle asemel et muutuda maailmas, mida üha enam kahjustab hoolimatu inimtegevus üksikuteks saarteks, võivad neist saada inimese ja looduse lepitamise näidisalad. Nad võivad tuua minevikust teadmisi tuleviku tarbeks, nad saavad näidata, kuidas ületada meie ametkondlikust killustatusest sündivaid probleeme. Lühidalt öeldes, biosfääri kaitsealad on midagi enamat kui ainult looduse kaitsmise alad.

Niisiis, biosfääri kaitsealad asuvad täitma uut rolli. Tulevikus ei ole nad üksnes kaitsealal või lähikonnas elavate ja töötavate inimeste vahend loodusega tasakaalustatud suhete ülesehitamiseks ja hoidmiseks, vaid nad rakenduvad kõigi kohaliku kooskonna vajaduste rahuldamisele, näidates teed tugivama tuleviku suunas. See on lähtekohaks nägemusele biosfääri kaitsealadest kahekümne esimesel sajandil.

UNESCO poolt 20.-25. märtsil 1995. aastal Hispaanias Sevillas korraldatud ülemaailmne biosfääri kaitsealade konverents töötas kahes suunas.
Sihiks oli:
  • vaadata üle ja analüüsida viimase aja saavutusi biosfääri kaitsealade uuenduslike põhimõtete elluviimisel;
  • heita pilk tulevikku ja leida, millised rõhud tuleks praegu asetada kaitsealade kolmele funktsioonile: säilitamisele, arendamisele ja logistikale3.
Sevilla konverents leidis, et vaatamata biosfääri kaitsealade rajamisel ette tulnud takistustele ja kitsaskohtadele on programm tervikuna olnud novaatorlik ja vägagi edukas. Peab eriti rõhutama, et kaitsealade kolm põhifunktsiooni jäävad lähiaastatel põhjendatumaks kui kunagi enne. Analüüsinud nende ellurakendamist, valis konverents edaspidise tegevuse kümme võtmesuunda, mis on aluseks uuele Sevilla strateegiale.
  1. Tugevdada biosfääri kaitsealade panust, et ellu viia alalhoidmise ja tugiva arendamise rahvusvahelisi kokkuleppeid, eriti mis puudutab Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja lepinguid kliimamuutuste, kõrbestumise ning metsade kohta.
  2. Arendada biosfääri kaitsealasid, mis kataksid keskkonna-, bioloogiliste, majanduslike ja kultuuriliste tingimuste laia spektrit, liikudes suhteliselt vähem häiritud piirkondadest linnade poole. Eriline potentsiaal ja ka vajadus biosfääri kaitsealade põhimõtete rakendamiseks on ranniku- ja merealadel.
  3. Tugevdada tekkivaid piirkondlikke, piirkondadevahelisi ja temaatilisi biosfääri kaitsealade koostöövõrke, nähes neid Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu osana.
  4. Edendada biosfääri kaitsealadel teadusuuringuid, seiret, väljaõpet ja koolitust, kuna ressursside säilitamine ja ratsionaalne kasutamine nendes piirkondades eeldab tugevat teadmistepagasit loodus- ja sotsiaalteaduste, aga ka humanitaarteaduste alal. See on eriti vajalik maades, kus biosfääri kaitsealadel on puudus ettevalmistatud inimestest ja rahalistest vahenditest ning asjaolud nõuavad kiiret tegutsemist.
  5. Tagada, et biosfääri kaitseala kõik vööndid 4 annaksid sobival viisil oma panuse säilitamiseks ja kaitseks, tugivaks arendamiseks ning teadusuuringuteks.
  6. Laiendada üldvööndit suurematele aladele, mis sobiksid sellisteks lähenemisteks nagu näiteks ökosüsteemide kaitsmine ja majandamine5 ning kasutada biosfääri kaitsealasid tugiva arengu uurimiseks ja demonstreerimiseks. Selleks pöörata üldvööndile senisest suuremat tähelepanu.
  7. Kajastada täielikumalt biosfääri kaitsealade inimlikke aspekte. Seostada kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse käsitlemine. Hoida ajalooliselt kujunenud teadmisi ja geneetilisi ressursse ning tunnustada ja stimuleerida nende osa tugivas arengus.
  8. Soodustada iga biosfääri kaitseala juhtimist kui kokkulepet kohaliku kooskonna ja ühiskonna kui terviku vahel. Juhtimine olgu avatud, arenev ja paindlik. See tagab, et biosfääri kaitsealad ja nende kohalikud kooskonnad saavad paremini vastu seista väljastpoolt tulevale poliitilisele, majanduslikule ning sotsiaalsele survele.
  9. Liita kõik huvigrupid ja institutsioonid ühtseks biosfääri kaitseala koostöömeeskonnaks, kes tegutseb nii kohalikul kui ka koostöövõrkude tasandil. Informatsioon peab olema kõigi asjaosaliste jaoks avalik.
  10. Investeerida tulevikku. Kasutada biosfääri kaitsealasid süvendamaks inimese ja looduse sõltuvusseoste mõistmist, kaasates selleks üldsuse teadlikustamise, informeerimise, ametliku haridussüsteemi ja vabahariduse programme, mis lähtuvad pikaajalisest põlvkondadevahelisest perspektiivist.
Kokkuvõttes, biosfääri kaitsealad peavad hoidma ja rohkendama loodus- ja kultuuriväärtusi niisuguse elukorralduse kaudu, mis on teaduslikult põhjendatud, kultuuriliselt loov ja praktikas tugiv. Maailma biosfääri kaitsealade koostöövõrk loob Sevilla strateegia rakendamisel ka neid sidemeid, mis aitavad kaasa solidaarsuse süvenemisele inimeste ja rahvaste vahel.
Sevilla strateegia

 Sevilla strateegia annab juhiseid tõhusalt toimivate biosfääri kaitsealade väljaarendamiseks ja tingimuste seadmiseks Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgule, et tagada selle eesmärgipärane toimimine. Ta ei korda Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja Agenda 21 põhimõtteid, vaid keskendub biosfääri kaitsealade spetsiifilisele osale uue nägemuse edendamisel, mis puudutab alalhoidmise ja arendamise omavahelisi suhteid. Sellisena on see dokument teadlikult sihitud väljavalitud prioriteetidele.

Strateegia soovitab tasandid (rahvusvahelise, rahvusliku ja üksiku biosfääri kaitseala), millele orienteeritult on juhised kõige tõhusamad. Ometi, arvestades rahvuslike ja kohalike tingimuste suurt varieeruvust, tuleb neid tegevustasandeid vaadata üksnes soovitustena ja kohandada vastavateks tegelikule olukorrale. Eriti on vaja tähele panna, et rahvuslik tasand sisaldab kõiki haldustasandeid üksikust kaitsealast kõrgemal (näiteks osariigi, maakonna tasand jne). Mõnedes maades võivad rahvuslikud või ka kohalikud valitsusvälised organisatsioonid olla nende riiklike tasandite asendajateks. Samamoodi kannab rahvusvaheline tasand teinekord regionaalseid ja regioonidevahelisi tegevusi.

I EESMÄRK - KASUTADA BIOSFÄÄRI KAITSEALASID LOODUSLIKU JA KULTUURILISE MITMEKESISUSE ALALHOIDMISEKS

Ülesanne 1.1 Täiustada loodusliku ja kultuurilise mitmekesisuse jälgimist Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu kaudu

Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Aidata kaasa biosfääri kaitsealade kasutamisele Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ellurakendamisel.
  2. Edendada süsteemsemat lähenemist biogeograafilisele klassifitseerimisele ja jõuda sotsioökoloogiliste faktorite arvestamiseni, võttes tähelepanu alla ka selliseid ideid nagu ohustatuse analüüsid.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Valmistada ette riigi biogeograafilised analüüsid kui alusmaterjal, muu hulgas Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu täiuslikkuse hindamiseks.
  2. Lähtudes analüüsist ja võttes arvesse olemasolevaid biosfääri kaitsealasid, tugevdada, laiendada ja asutada neid juurde vastavalt vajadusele, pöörates erilist tähelepanu liikide kahjustatud elupaikadele, ohustatud ökosüsteemidele ning nii looduslikele kui ka inimtekkelistele habrastele ja tundlikele kompleksidele.
Ülesanne 1.2 Lülitada biosfääri kaitsealad looduskaitselisse planeerimisse
Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Toetada riigipiire ületavate biosfääri kaitsealade moodustamist kui neid piire haaravate populatsioonide, ökosüsteemide ja geneetiliste ressursside alalhoidmise abinõu.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Integreerida biosfääri kaitsealad bioloogilise mitmekesisuse ja säästva looduskasutuse strateegiatesse, kaitsealade planeerimisse ja rahvuslikesse bioloogilise mitmekesisuse strateegiatesse ja tegevusplaanidesse, mida näeb ette Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 6. artikkel.
  2. Kui see on kohane, lülitada biosfääri kaitsealade arendamise projektid programmidesse, mis on algatatud ja rahastatakse Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja teiste riikidevaheliste kokkulepete järgi.
  3. Ühendada biosfääri kaitsealad ja teised looduskaitsealad omavahel roheliste koridoridega või muul viisil, mis soodustab bioloogilise mitmekesisuse säilimist ja jälgida, et need ühendused oleksid vajalikul määral kaitstud.
  4. Kasutada biosfääri kaitsealasid geneetiliste ressursside säilitamiseks in situ6, kaasa arvatud kultiveeritud ja kodustatud liikide looduslikud vanemad, ning näha ette biosfääri kaitsealade kasutamine rehabiliteerimis/reintrodutseerimispaigana, seostades selle ex situ säilitamise ja kasutamise programmidega.
II EESMÄRK - KASUTADA BIOSFÄÄRI KAITSEALASID SÄÄSTVA MAAKASUTUSE JA TUGIVA ARENDAMISE NÄIDISALADENA

Ülesanne 2.1 Kindlustada kohalike elanike toetus ja osalus

Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Töötada välja biosfääri kaitsealade haldamise juhised, käsitledes võtmevaldkondi, nagu konfliktide lahendamine, kohalike tulude kindlustamine ja huvigruppide kaasamine juhtimisotsuste vastuvõtmisse ning nende eest vastutamisse.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Lülitada biosfääri kaitsealad Agenda 21 ja Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist lähtuvate säästva looduskasutuse plaanidesse ja programmidesse.
  2. Asutada, tugevdada ja laiendada biosfääri kaitsealasid piirkondades, kus viljeldakse traditsioonilist elulaadi ja praktiseeritakse loodusliku mitmekesisuse kasutamise kohalikke viise ja/või kus inimesed on oma looduskeskkonnaga kriitilistes suhetes (näiteks urbaniseerunud alade ümbruskond, degradeerunud maapiirkonnad, rannikualad, siseveekogud ja märgalad).
  3. Uurida ja aidata kaasa traditsioonilistel teadmistel baseeruvate, looduskaitseliste eesmärkidega kooskõlas olevate ning tugivat arengut soodustavate tehnoloogiate siirdamisele biosfääri kaitsealade puhver- ja üldvööndisse.
Üksiku kaitseala tasandil soovitataks
  1. Selgitada välja mitmesuguste huvigruppide eesmärgid ja kaasata nad kaitseala planeerimis- ja juhtimisotsuste ettevalmistamisse.
  2. Leida tegurid, mis viivad keskkonna degradeerumisele ja bioloogiliste ressursside raiskamisele ning võtta nad kontrolli alla.
  3. Uurida kaitseala loodusega seotud teeninduse ja tootmise viise ning võimalusi. Kasutada neid tulemusi kohalike elanike loodussõbralike ja majanduslikult tugivate sissetulekute suurendamiseks.
  4. Õhutada huvi loodusvarade kaitsmise ja säästva kasutamise vastu. Kui tekib vajadus piirata või hoopis keelata seniseid tegevusi, leida kohalikele elanikele teised sissetulekuallikad.
  5. Tagada, et loodusressursside kasutamisest saadav tulu jaotuks huvigruppide vahel õiglaselt, näiteks külastustasud, loodussaaduste ja käsitöö müümine, kohaliku ehitustehnika ja tööjõu kasutamine ning säästev majandamine (näiteks põllumajandus, metsandus jne).
Ülesanne 2.2 Tagada biosfääri kaitsealade vööndite parem sobitamine ja toimimine

Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Tagada, et igal biosfääri kaitsealal oleks efektiivne juhtimispoliitika või tegevusplaan ja vastavad volitused või reglement selle rakendamiseks.
  2. Arendada vahendeid biosfääri kaitsealade looduskaitselise tegevuse ja säästva looduskasutuse vaheliste konfliktide väljaselgitamiseks ja tagada, et nende vahel oleks kindlustatud tasakaal.
Üksiku kaitseala tasandil soovitatakse:
  1. Rajada ja arendada institutsionaalseid mehhanisme biosfääri kaitseala programmide ja tegevuste juhtimiseks, koordineerimiseks ja integreerimiseks.
  2. Asutada kohalik konsulteeriv tegevusüksus, kus oleksid esindatud kõik kaitsealal tegutsevad majanduslikud ja sotsiaalsed huvigrupid (näiteks põllumajandus, metsandus, jahindus, kalandus, vee- ja energiavarustus, turism, puhkemajandus, teadusuuringud).
Ülesanne 2.3 Integreerida biosfääri kaitsealad regionaalplaneerimisse

Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Lülitada biosfääri kaitsealad regionaal-poliitilistesse kavadesse ja territoriaalplaneeringutesse.
  2. Julgustada biosfääri kaitsealadega külgnevaid maakasutajaid ja seotud institutsioone juhinduma säästva maakasutuse praktikast.
Üksiku kaitseala tasandil soovitatakse:
  1. Korraldada avalikke foorumeid ja rajada näidisalasid regiooni sotsiaal-majanduslike ja keskkonnaprobleemide uurimiseks ning regioonile tähtsate bioloogiliste ressursside säästva kasutamise edendamiseks.
III EESMÄRK - KASUTADA BIOSFÄÄRI KAITSEALASID UURINGUTEKS, SEIREKS, KOOLITUSEKS JA VÄLJAÕPPEKS

Ülesanne 3.1 Süvendada teadmisi inimese ja biosfääri vastastikusest mõjust

Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Kasutada Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrku võrdlevate keskkonna- ja sotsiaal-majanduslike uuringute läbiviimiseks, kaasa arvatud pikaajalised uuringud, mis kestavad aastakümneid.
  2. Järgida Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgus rahvusvahelisi uurimisprogramme, mis käsitlevad bioloogilist mitmekesisust, kõrbestumist, veeringet, etnobioloogiat ja globaalseid muutusi.
  3. Kasutada Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrku regionaalsete ja regioonidevaheliste uuringute koopereerimiseks, nagu seda tehakse näiteks kogu lõunapoolkeral, Lähis-Idas ja Ladina-Ameerikas.
  4. Arendada vahendeid innovatiivsete interdistsiplinaarsete uuringute tegemiseks biosfääri kaitsealadel, sealhulgas paindlike mudeleerimissüsteemide loomiseks, mis võimaldavad käsitleda koos sotsiaalset, majanduslikku ja ökoloogilist informatsiooni.
  5. Arendada välja biosfääri kaitsealade metodoloogiate ja instrumentaariumi nõukoda7.
  6. Toetada Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu ja teiste rahvusvaheliste uurimis- ja haridusalaste koostöövõrkude ühistööd. Hõlbustada biosfääri kaitsealade kasutamist ülikoolide ja teiste kõrghariduse ning uurimisinstitutsioonide uurimuslike koostööprojektide realiseerimiseks nii era- kui ka avalikus sektoris ning nii valitsusvälisel kui ka riiklikul tasandil.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Integreerida biosfääri kaitsealad riiklikesse ja regionaalsetesse teadusuuringute programmidesse ja ühitada need uuringud riikliku ja regionaalse looduskaitse ja tugiva arendamise poliitikaga.
Üksiku kaitseala tasandil soovitatakse:
  1. Kasutada biosfääri kaitsealasid baas- ja rakendusuuringuteks iseäranis kohalikele vajadustele orienteerudes, interdistsiplinaarseteks projektideks, mis seovad loodus- ja sotsiaalteadusi ning projektideks, mis käsitlevad degradeerunud ökosüsteemide taastamist, muldade ja vete kaitset ning loodusressursside säästvat kasutamist.
  2. Luua uurimis- ja seiretulemuste ratsionaalseks kasutamiseks asjakohane andmetöötluse süsteem.
Ülesanne 3.2 Täiustada seiresüsteeme

Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Kasutada Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrku rahvusvahelisel, regionaalsel, rahvuslikul ja kohalikul tasandil kui prioriteetset pikaajalise monitooringu ala rahvusvahelisteks programmideks, mis on suunatud maismaa ja mere, globaalsete muutuste, bioloogilise mitmekesisuse ja metsade seisukorra jälgimisele.
  2. Toetada biosfääri kaitsealadel kogutud teadusinformatsiooni vahetamist, kättesaadavust ja kasutamist hõlbustavate standardiseeritud andmeprotokollide loomist floora ja fauna kirjeldamiseks.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Toetada biosfääri kaitsealade osalemist rahvuslikes bioloogilise ja keskkonnamonitooringu programmides, samuti biosfääri kaitsealade ning teiste monitooringupaikade ja -süsteemide koostööd.
Üksiku kaitseala tasandil soovitatakse:
  1. Kasutada biosfääri kaitseala floora ja fauna inventeerimiseks, ökoloogilise ja sotsiaalse informatsiooni kogumiseks, meteoroloogiliste ja hüdroloogiliste vaatluste tegemiseks, saastumise tagajärgede uurimiseks jmt nii teaduslikel eesmärkidel kui ka juhtimisotsuste tegemiseks.
  2. Kasutada biosfääri kaitseala eksperimentaalse baasina bioloogilise mitmekesisuse, tugitavuse ja kohalike elanike elukvaliteedi hindamise ja pideva seire meetodite arendamisel ja kontrollimisel.
  3. Kasutada biosfääri kaitseala tugitavuse indikaatorite väljatöötamisel ja arendamisel (ökoloogilist, majanduslikku, sotsiaalset ja institutsionaalset tugitavust arvestades) mitmesuguse tootmistegevuse hindamiseks puhver- ja üldvööndis.
  4. Arendada välja asjakohane andmetöötlussüsteem uurimis- ja seireandmete ratsionaalseks kasutamiseks.
Ülesanne 3.3 Arendada koolitust, avalikkuse keskkonnateadlikkust ja osalemisvõimalusi

Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Aidata kaasa kogemuste ja informatsiooni vahetamisele biosfääri kaitsealade vahel eesmärgiga tugevdada vabatahtlike ja kohalike elanike osalemist kaitseala tegevuses.
  2. Soodustada biosfääri kaitsealade omavahelist suhtlemist informatsiooni levitamiseks ja praktilise töö kogemuste vahetamiseks.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Lülitada informatsioon looduskaitsest ja säästvast looduskasutusest biosfääri kaitsealadel kooliprogrammidesse ja õpetajate käsiraamatutesse ning massimeediasse.
  2. Toetada biosfääri kaitsealade osalemist rahvusvahelistes koostöövõrkudes ja programmides, et soodustada asjatundjate otsesuhtlemist koolituse ja üldsuse teavitamise küsimustes.
Üksiku kaitseala tasandil soovitatakse:
  1. Toetada kohalike kooskondade, kooliõpilaste ja teiste huvigruppide kaasahaaramist koolituse ja väljaõppe programmidesse ning uurimis- ja seiretöödesse.
  2. Anda külastajatele informatsiooni kaitsealast, tema osast looduskaitses ja bioloogilise mitmekesisuse säästval kasutamisel, tema sotsiokultuurilistest küsimustest ja puhke- ning haridusprogrammidest ja võimalustest.
  3. Aidata kaasa ökoloogilise väliõppe keskuste arendamisele biosfääri kaitsealal, mis oleks sisustatud nii kooliõpilaste kui ka teiste gruppide koolitamiseks.
Ülesanne 3.4 Täiustada spetsialistide ja juhtide väljaõpet

Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Kasutada Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrku rahvusvaheliste väljaõppevõimaluste ja programmide toetamiseks.
  2. Selgitada välja esinduslikud biosfääri kaitsealad nende kasutamiseks regionaalsete väljaõppekeskustena.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Määratleda biosfääri kaitsealade juhtide väljaõppevajadused kahekümne esimeseks sajandiks ja arendada katselisi väljaõppeprogramme sellistel teemadel, nagu inventeerimise ja seire kavandamine ning korraldamine, sotsiokultuuriliste tingimuste analüüs ja uurimine, konfliktide lahendamine, ressursside koopereeritud kasutamine ökosüsteemide ja maastike ulatuses.
Üksiku kaitseala tasandil soovitatakse:
  1. Kasutada kaitseala kohalike inimeste väljaõppeks ning rahvuslike ja piirkondlike koolitusürituste korraldamiseks.
  2. Toetada kohalike inimeste ja teiste huvigruppide väljaõpet ja töölerakendamist biosfääri kaitseala inventeerimis-, seire- ja uurimisprogrammides nende täielikumaks osalemiseks.
  3. Toetada kohalike kooskondade ja võtmeisikute (kohalikud liidrid, otsuste tegijad, tootmise, tehnoloogiasiirde ja arendustegevuse spetsialistid) väljaõpet selleks, et nad saaksid täiel määral osaleda biosfääri kaitseala planeerimises, juhtimises ja seire korraldamises.
IV EESMÄRK - VIIA ELLU BIOSFÄÄRI KAITSEALADE PÕHIMÕTTED

Ülesanne 4.1 Ühitada biosfääri kaitsealade funktsioonid
Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Selgitada välja ja publitseerida materjale biosfääri kaitsealade kogemustest, mis võivad tulla kasuks teistele kas rahvuslikul, regionaalsel või rahvusvahelisel tasandil.
  2. Anda juhiseid ja nõu biosfääri kaitsealade rahvuslike strateegiate ning tegevusplaanide viimistlemiseks ja perioodiliseks uuendamiseks.
  3. Korraldada foorumeid ja teisi infovahetamise võimalusi biosfääri kaitsealade juhtidele.
  4. Valmistada ette ja levitada infot biosfääri kaitsealade tegutsemisviiside ning kaitsekorralduskavade arendamiseks.
  5. Valmistada ette juhendid biosfääri kaitsealade juhtimisprobleemide lahendamiseks, mis muu hulgas kirjeldaksid meetodeid kohaliku osalemise saavutamiseks, mitmesuguste juhtimisviiside tundmaõppimiseks ning katsetamiseks ja konfliktide lahendamiseks.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Tagada, et kõigil biosfääri kaitsealadel oleks efektiivne juhtimiskorraldus või -plaan ja vastavad volitused või sätestatud kord selle realiseerimiseks.
  2. Aidata kooskondade arengu stimuleerimiseks kaasa erasektori algatustele ökoloogiliselt ja sotsiaalselt säästvate tegevuste algatamiseks ning toetamiseks selleks sobivates biosfääri kaitsealade vööndites ja väljaspool.
  3. Arendada ja uuendada perioodiliselt biosfääri kaitsealade rahvuslikke strateegiaid ja tegevusplaane. Need peavad taotlema biosfääri kaitsealade täiustumist ja nende väärtuse tõstmist, respekteerides samas teisi rahvuslikke meetmeid loodus- ja kultuuriväärtuste säilitamiseks ja kaitseks.
  4. Organiseerida foorumeid ja teisi infovahetuse võimalusi biosfääri kaitsealade juhtidele.
Üksiku kaitseala tasandil soovitatakse:
  1. Kirjeldada ja kaardistada biosfääri kaitseala kõik vööndid ja määratleda nende staatus.
  2. Valmistada ette ja rakendada kaitsekorralduskava, mis haaraks kõiki biosfääri kaitseala vööndeid, ning kontrollida järjepidevalt selle toimimist.
  3. Kui see on vajalik tuumalade kaitsmiseks, planeerida ümber puhver- ja üleminekutsoonid, järgides tugiva arendamise kriteeriume.
  4. Määratleda ja kehtestada institutsionaalsed mehhanismid kaitseala programmide ja tegevuste ühitamiseks, koordineerimiseks ja juhtimiseks.
  5. Tagada kohalike elanike osalemine biosfääri kaitseala planeerimisel ja juhtimisel.
  6. Aidata kaasa erasektori algatustele ökoloogiliselt ja sotsiaalselt tugivate tegevuste algatamiseks ja toetamiseks kaitsealal ja selle ümbruskonnas.
Ülesanne 4.2 Tugevdada Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrku

Rahvusvahelisel tasandil soovitatakse:
  1. Leida vajalikud ressursid Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu Õiguslike aluste8 rakendamiseks.
  2. Korraldada kõigi maade biosfääri kaitsealade perioodilisi ülevaatusi, nagu on nõutud Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu Õiguslikes alustes ja aidata riikidel rakendada meetmeid muutmaks oma biosfääri kaitsealad täisfunktsionaalseteks.
  3. Toetada Biosfääri kaitsealade Nõuandvat komiteed ja rakendada selle soovitusi ja juhiseid võimalikult täiel määral.
  4. Arendada biosfääri kaitsealade omavahelist suhtlemist, võttes arvesse nende tehnilisi võimalusi ning tugevdada olemasolevaid ja planeeritavaid regionaalseid ja temaatilisi koostöövõrke.
  5. Arendada loomingulisi sidemeid ja partnerlust teiste koostöövõrkudega samalaadsetel aladel ning rahvusvaheliste riiklike ja valitsusväliste organisatsioonidega, mille eesmärgid langevad kokku biosfääri kaitsealade omadega.
  6. Aidata kaasa biosfääri kaitsealade paariti koostööle ja edendada riigipiire ületavaid biosfääri kaitsealasid.
  7. Suunata biosfääri kaitsealadele avalikkuse tähelepanu, levitades infomaterjale, arendades suhtlemis viise ja valgustades nende kui Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu liikmete rolli.
  8. Toetada, kus iganes võimalik, biosfääri kaitsealade lülitamist kahe- ja mitmepoolsete rahvusvaheliste abiorganisatsioonide projektidesse.
  9. Mobiliseerida privaatfonde, äriilma, valitsusväliseid organisatsioone ja fonde toetama biosfääri kaitsealasid.
  10. Arendada meetodeid ja standardeid mitmesuguste andmete kogumiseks ja vahetamiseks ning toetada nende esitamist biosfääri kaitsealade koostöövõrgus.
  11. Jälgida, hinnata ja arendada Sevilla strateegia elluviimist, rakendusindikaatorite9 kasutuselevõtmist ning analüüsida mõjureid, mis soodustavad või pidurdavad vastavate näitajate saavutamist.
Rahvuslikul tasandil soovitatakse:
  1. Leida vajalikud ressursid Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu Õiguslike aluste rakendamiseks.
  2. Arendada rahvuslikul tasandil välja biosfääri kaitsealasid nõustavad ja koordineerivad mehhanismid ja juhinduda nende soovitustest ja juhistest.
  3. Valmistada ette kõigi biosfääri kaitsealade staatuse ja tegevuse hindamine, nagu on ette nähtud Õiguslikes alustes, ning kindlustada vajalikud ressursid puuduste kõrvaldamiseks.
  4. Arendada loomingulisi sidemeid ja partnerlust teiste koostöövõrkudega samalaadsetel aladel ning nende rahvusvaheliste, riiklike ja valitsusväliste organisatsioonidega, mille eesmärgid langevad kokku biosfääri kaitsealade omadega.
  5. Otsida võimalusi biosfääri kaitsealade paariti koostööks ja asutada seal, kus see on sobiv, riigipiire ületavaid biosfääri kaitsealasid.
  6. Suunata biosfääri kaitsealadele avalikkuse tähelepanu, levitades infomaterjale, arendades suhtlemisviise ja valgustades nende kui Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu liikmete rolli.
  7. Lülitada biosfääri kaitsealad finantseerimistaotlustesse rahvusvahelistelt ja kahepoolsetelt fondidelt, kaasa arvatud Ülemaailmne Keskkonnafond.
  8. Mobiliseerida privaatfonde, äriilma, valitsusväliseid organisatsioone ja fonde toetama biosfääri kaitsealasid.
  9. Jälgida, hinnata ja arendada Sevilla strateegia elluviimist, rakendusindikaatorite kasutuselevõtmist ning analüüsida mõjureid, mis soodustavad või pidurdavad vastavate näitajate saavutamist.
Üksiku kaitseala tasandil soovitatakse:
  1. Suunata biosfääri kaitsealale avalikkuse tähelepanu, levitades infomaterjale, arendades suhtlemisviise ja valgustades tema kui Maailma Biosfääri Kaitsealade Koostöövõrgu ühe liikme rolli.
  2. Mobiliseerida privaatfonde, äriilma, valitsusväliseid organisatsioone ja fonde toetama biosfääri kaitseala.
  3. Jälgida, hinnata ja arendada Sevilla strateegia elluviimist, rakendusindikaatorite kasutuselevõtmist ning analüüsida mõjureid, mis soodustavad või pidurdavad vastavate näitajate saavutamist.


Selgitusi ja kommentaare

1. Rio protsessiks nimetatakse 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsiga seonduvat. Üldsusele on Rio konverentsil vastu võetud dokumentidest rohkem tuntud Agenda 21 (21. sajandi päevakord), kus põhjendatakse keskkonna- ja arenguprobleemide kooskäsitlemise vajadust ja sõnastatakse vastavad tegevuskavad alates ülemaailmsest kuni kohalike omavalitsuste tasandini. Eestikeelsena ei ole Agenda 21 ega ka tema sisu selgitavad tekstid senimaani kättesaadavad. Tagasi

2. Ingliskeelsel terminil sustainable puudub adekvaatne eestikeelne vaste, mis kannaks kõigi selle vormide tõlkimise võimalust (unsustainable, sustainability, nonsustainability, sustainably, sustained jt). Tõlkija kasutab sõna tugiv. Teised vormid: tugimata, tugitavus, tugimatus, tugivalt, tugitud.
Tugiv areng või arendamine (sustainable development) on niisugune, kus säilivad (säilitatakse) ökoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed arengueeldused pikemas, põlvkondadevahelises perspektiivis. Terminit sustainable use on tõlgitud kui säästev kasutamine.
Uut terminit on kasutatud ainult käesolevas lisas, raamatu teistes peatükkides on jäädud seni rohkem tuntud säästva arengu või arendamise juurde. Tagasi

3. Biosfääri kaitseala eesmärk on välja töötada ja demonstreerida tegevusi, mis seovad ühelt poolt loodus- ja kultuuriväärtuste säilitamise ning kaitsmise ja teiselt poolt majandusliku, sotsiaalse ning kultuurilise arendamise. Nende tegevuste (uuringud, seire, infoteenindus, planeerimine, koolitamine ja väljaõpe, demokraatlike otsustamisprotseduuride ülesehitamine, organisatsiooni ülesehitamine jne) süsteemne korraldamine ruumis ja ajas, biosfääri kaitsealal, aga ka temaga seotud institutsioonide tasandil, ongi logistilise funktsiooni sisu. Tagasi

4 Biosfääri kaitseala territoorium jaguneb kolmeks vööndiks. Tuumaladel tagatakse loodusväärtuste kindel kaitse ja siin on lubatud ainult niisugused tegevused, mis vastavalt ala sihtotstarbele ei mõjuta selle looduslikku seisundit või on vajalikud poollooduslike koosluste säilitamiseks. Tuumalasid ümbritsevatel puhveraladel hoidutakse tegevustest, mis võiksid kahjustada tuumala. Sellega luuakse tuumaladele otsekui julgestusvööndid. Üldvööndis, mis tuum- ja puhveralad tervikuks seob, inimtegevusele täiendavaid piiranguid ei seata. Küll aga püütakse üldvööndit majandada säästva looduskasutuse ja tugiva arendamise vaimus.
Juuresoleval kaardil on näidatud Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskuses välja töötatud tsoneering (töövariant). Tagasi

5 Ökosüsteemide kaitsmine ja majandamine on valitud eestikeelseks vasteks terminile ecosystem management. Tagasi

6 Säilitamine in situ: ökosüsteemide ja looduslike elupaikade säilitamine ning liikide elujõuliste populatsioonide hoidmine ja taastamine nende loomulikus keskkonnas, kodustatud või aretatud liikide puhul keskkonnas, kus arenesid välja nende iseloomulikud omadused. In situ säilitamine võimaldab liikide evolutsioonil jätkuda.
Säilitamine ex situ: liikide säilitamine väljaspool nende looduslikke elupaiku, näiteks botaanikaaedades, loomaaedades ja geenipankades. Tagasi

7 Nõukoda on valitud eestikeelseks vasteks terminile clearing-house. Tagasi

8 Õiguslikud alused on valitud vasteks mõistele Statutory Framework. Tagasi

9 Rakendusindikaatoritega määratakse konkreetsed tulemused iga strateegias sõnastatud eesmärgi kohta, mille saavutamist oodatakse rahvusvahelisel, rahvuslikul ja üksiku biosfääri kaitseala tasandil. Tagasi


Väljaande UNESCO, 1996. Biosphere reserves: The Seville Strategy and the Statutory Framework of the World Network. UNESCO, Paris järgi tõlkinud ja kommenteerinud Ruuben Post.

  
BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid