TEHNIKA: Mootorratas ja mootorkelk ja jõujaam, mis on kõik alailma rikkis, on pärit sügavast nõukogudeajast. Eesti aeg ei ole lisa toonud. Foto Ingmar Muusikus/EE

Nii imelik, kui see ka pole, aga isegi üksildase Kessulaiu rahvas ootab, et oleks rohkem rahu ja vähem möllu.

Viimase kümne aasta jooksul pole keegi autoga detsembrikuus Kessuleiul käinud. Mõnel talvel ei saa siit kuude kaupa üle. Ei paadi ega autoga. Ei saaks öelda, et meie ekipaazh suurelt maalt jääle sõites autos liiga jutukas oleks.

Aga Urmas telefoni otsas raporteerib saarelt, et karta pole vaja, jää on kõva, 15-20 sentimeetrit julgelt. Ja et ta ise tuleb kaldale vastu ja näitab märguandeks tuld.

Ja siis. Häguses õhtuvalguses asub meile vastu suur rahulik kogu ja näitab tuld. Tal on läkiläki ja puhvaika ja pikad veneaegsed kummikud. See on Urmas Vatter, endine Kessulaiu majakavaht.

Me oleme õnnelikult päral.

Tema kodus Vanaõuel praksuvad pliidi all puud. Õlilambi valguses toimetab Elsa ja köögis on mõnusalt soe.

Elsa: “Millised klaasid ma võtan?”

Urmas: “Võta ikka šampuseklaasid!”

Elsa: “Ma pean tordi jaoks taldrikud ka panema?”

Urmas: “No muidugi, noh!”

Urmas ja Elsa on Kõmsilt pärit. Kõmsi on väheldane asula Hanila vallas Virtsu ja Lihula vahel. Urmas oli traktorist, sõitis T-150ga ja Elsa tõstis sööklas suure lusikaga kartuleid ja sousti.

Kessulaiule tulid nad kümme aastat tagasi.

Aga siis läks majakas automaatika peale ja Urmas ja Elsa jäid tööta. Et nad olid Kõmsil oma korteri maha müünud ja tööd ka kuskil saada ei olnud, jäid nad Kessulaiule elama.

Urmas kaob pimedasse esikusse ja üks tema sõpradest, kellega koos me Kessulaiule sõitsime, paneb käe suu juurde:

“Ära sa, kurat, sellest mingit romantilist juttu tee!”

“Miks?”

“Inimesed voorivad siia nii et maa on must! Möödunud aastal korjas Urmas saarelt kokku 700 pudelit.”

Ära räägi!

Ja Urmas on esikust tagasi.

“Proovige!"

“Mis see on?”

“Õunakonjak.”

“Õunakonjak?”

“Enne oli õunašampus, aga nüüd on õunakonjak. Ja Värskat võta peale.”

Igapäevaelu Kessulaiul käib ilma elektrita. Televiisori vaatamiseks võetakse appi auto aku. Kui Elsa pesu tahab hakata pesema, paneb Urmas tööle suure diiselgeneraatori, mis teeb nii jõulist müdinat (“mataki-mataki-mataki”), et terve Kessulaid väriseb Suure Geneka taktis.

Ja Muhu mehed naeravad (nad teevad seda viis kilomeetrit eemal): näe, Kessu rahvas peseb pesu!

Kaks nädalat tagasi sai Urmas Suurele Genekale korraks elu sisse. Pirn juba põles laes. Aga mingi viga on Genekal küljes ja lõpuks pesti pesu ikka käsitsi.

***

Mobiil heliseb. Urmase tuttav Lihula mees (keskmises joobes) teatab Virtsu võõrastemaja kõrtsist, et hakkab autoga Kessule sõitma.

Urmas (neutraalselt): “No eks sa hakka!”

Elsa vehib kõrval: “Mis sa, hull, kutsud! Tulebki viimaks!”

Urmas (meeleolu sama): “Ega ta ei tule. Ta ainult räägib!”

***

See juhtus ka kunagi detsembris (aga mitu aastat tagasi), kui Elsa Muhus arsti juures käis. Õhtul läks Urmas Kuivastusse naisele paadiga vastu ja kui pool koduteed sõidetud sai, ütles paadimootor üles.

Urmas ja Elsa võtsid aerud ja sõudsid nii palju kui jõudsid, aga siis oli ühel hetkel ümberringi rüsijää ja enam ei saanud nad edasi ega tagasi.

Pime tuli peale, ilm oli külm. Urmas kangutas paadipõrandast laudu ja tegi tuld. (Paadipõhi ise jäi terveks, aga põrandalauad põletas ära.)

Kolmandal päeval sidus Urmas aerud jalgade külge (nagu suusad) ja hakkas üle rüsijää kaldale minema. Elsa, kontsaga saapad jalas, tuli roomates järel. Paatsalu juures jõuti kaldale ja üks vanaproua andis piimaklimbisuppi.

Urmas: “No oli see alles hea tunne!”

Küttepuid veab Urmas Kessulaiul tsikliga. (M-750. 1964. aasta väljalase.)

Urmas: “Kui tsikkel käima ei lähe, siis panen Elsale köied külge ja küll ta veab.”

Seltskondlik naer.

Urmas: “Ja kui tsikkel läheb käima, siis on Elsal puhkepäev!”

Naer jätkub.

Urmas: “Räägime asjast nii nagu see on!”

***

Telefon.

Tuttav Lihula mees (hääle järgi arvata rohkem täis kui enne) on autoga mere äärde jõudnud ja tahab teada, kus see õige koht on, kus ta oma Volkswagen Golfi jää peale võiks ajada.

Urmas seletab, kus on õige koht.

Elsa vaatab valulikul ilmel Urmasele otse suhu.

Urmas (Elsale): “No ega ma keelata ei saa!”

***

Aga seeni kasvab Kessulaiul nii palju, et ühel aastal pani Elsa kuuseriisikaid purki 150 liitrit. Kõik tuleb ära kasutada, mis loodus pakub.

Eelmise majakavahi ajal, tähendab enne Urmast ja Elsat, juhtus selline lugu, et mehed istusid Kessulaiul koos, võtsid viina. Viin sai otsa, uut pudelit oli vaja. Naisterahavaga, kelle valvata olid viinatagavarad, lepiti kokku, et kui mehed lähevad metsa ja toovad käsikaudu 30 kuuseriisikat (oli pime öö), siis naisterahvas eraldab oma varudest pudeli.

Naine (ta käitus mõtlematult) oli nõus ja mehed tõid 15 minutiga võpsikust 30 kuuseriisikat. Naine küll protesteeris, sest üks tundus veidi ussitanud, aga viina andis kätte.

Urmas: “Ja tänavu ei olnud mitte ü h t e ka!”

Elsa raputab omaette pead.

Urmas: “No mitte ü h t e ka ei olnud!”

Urmas: “Aga Kensi läheb meil enne jõulu tünni.”

“Kes see Kensi on?”

Urmas: “Siga! Soome tõugu.”

Asi oli nii, et Urmasele ja Elsale kingiti kunagi kolm siga: Pigi ja Vigi ja Kensi. Kõigepealt söödi ära Pigi ja Vigi, nüüd on järg Kensi käes.

Kensi puhul on aga probleem, et teda jääb leinama kameruni mägikits Maie (mustavalgekirju pulmakingitus), kes praegu Kensiga viimaseid päevi ühest mollist sööb.

Urmas paneb tikutoosi lauale serva peale seisma.

Urmas: “Katsu sa nii kitsast aialatti pidi käia!”

???

Urmas: “Aga Maie käib!”

Elsa: “Ja kuidas ta hüppab! Nii kui kööki saab – esimene asi, kohe jalgupidi keset lauda!”

Kas jõuluvana Kessulaiule tuleb, Urmas täpselt ei tea.

Juttu on olnud ja ta ise väga loodab, et aasta alguses saab Kessulaid tuulegeneraatori ja päikesepatarei. Ja võibolla saab kunagi traktori (Vene põkast täiesti aitab).

Praegu saavad Urmas ja Elsa Muhu vallalt kahe peale 900 krooni toetust.

Urmas arvab, et ta võiks saart korras hoida (mida ju tegelikult ka teeb) ja tal poleks midagi selle vastu, kui ta palka ka saaks.

Veel loodab Urmas, et suvel oleks mõni õhtu, kui ta saaks Elsaga kahekesi sauna minna, nii et mitte kedagi teist tüliks ei ole.

***

Telefon.

Tuttav Lihula mees, täis nagu tatikas, on telefoni otsas.

Urmas: “Mis? Juba sõidad!?”

Lihula mees on pimedas keset Väikest väina ära eksinud.

Elsa ohkab, ja Urmas läheb Lihula mehele vastu.

Urmas: "Ma ei tea ju iial, millal mul endal kunagi abi vaja võib minna."

Tagasi artiklite lehele