BKA Hiiumaa keskus > Konverents > Ettekannete teesid  
Konverents
Eestimaa edendamise postmodernistlik alternatiiv
Kärdla, 7. jaanuar 2000
Ettekannete teesid (saabumise järjekorras)
v Raigo Ernits. Institutsioonid majanduses ja Eesti kohaliku elu areng läbi institutsionaalse prisma
  v Kaarel Haav. Eesti probleem: Eelmodernismist järelmodernismi
  v Matti Lüsi. Kogukond arengu ja toimetuleku subjektina
  v Tiit Kändler. Keskkonnaajakirjandus ja kolkapoliitika
  v Tammo Esta. New Public Management’i rakendamise võimalikkus Eesti avalikus halduses
  v Ruuben Post. Sustainable development kui postmodernistlik käsitlus: biosfääri kaitseala näide
  v Vello Kaskor. Postmodernism: ihalus ja hirm
  v Ahto Oja. Kui säästev ja jätkusuutlik on Euroopa keskkonnaeetiliselt?
   

Institutsioonid majanduses ja Eesti kohaliku elu areng läbi institutsionaalse prisma. Raigo Ernits TOP
 
Institutsiooniökonoomika kui postmodernistlik paradigma majandusteaduses on 1930-ndatel aastatel tekkinud suund, mis tol ajal laialdast tähelepanu ei äratanud. Populaarseks muutus see 1970-ndatel aastatel samaaegselt muude postmodernistlike paradigmade levikuga. Institutsiooniökonoomikas nähti alternatiivi tolleks ajaks üliabstraheerituks ja ülimatematiseerituks muutunud "mainstream"-majandusteadusele, mis käsitles majanduse toimimist lihtsustatud, tegelikkusele mittevastavas keskkonnas. Majandus ei eksisteeri sõltumata teda ümbritsevast sotsiaalsest keskkonnast, nagu eeldasid traditsioonilise majandusteaduse lihtsustatud mudelid, vaid teatud kindlas institutsionaalses raamistikus. Senine majandusteadus eeldas majanduses tegutsevate subjektide (inimeste) täielikku ratsionaalsust. Matemaatiliste mudelite abil püüti seletada nende käitumist ja majanduse seaduspärasusi ja tulemusi.

Loobumine keskkonnatingimuste eiramisest ja inimese täielikust ratsionaalsusest olidki institutsiooniökonoomika ühed peamised erinevused varasemast majandusteadusest. Inimene ei tee majanduses objektiivse tegelikkuse põhjal ratsionaalseid otsuseid, vaid tema maailmapilt on paratamatult piiratud olemasolevate teadmiste ja psühholoogiliste omadustega. Sellepärast vajab inimene reegleid, norme, tavasid. Neid nimetataksegi institutsioonideks. Erinev institutsionaalne keskkond suunab inimest erinevalt ja see annab majanduses ja ühiskonnaelus erinevaid tulemusi.

Majanduses tähendavad institutsioonid lisaks seadustele ja tavadele ka mitmesuguseid koordinatsioonivorme. Institutsiooniökonoomika eelse majandusteaduse käsitluses oli kapitalistlik majandus kui üks institutsioon - turg, kus iseseisvad subjektid teevad ratsionaalsete kriteeriumite alusel valikuid - ostavad ja müüvad. Sotsialistlikus majanduses oli selle järgi samuti üks institutsioon - hierarhia, kus tehti otsuseid ja valikuid ülalt tulevate käskude alusel. Tegelikkuses on mõlemad majandussüsteemid palju keerulisemad. Mõlemas majanduses eksisteerisid kolm oma olemuselt erinevat koordinatsioonivormi - turg, hierarhia ja võrgustikud. Need omakorda esinesid paljudes eri vormides ja olid ümbritsetud paljude erinevate institutsioonide - tavade, seaduste, normide poolt, mis mõjutasid inimeste käitumist nendes.

Põhimõtteline erinevus kapitalistliku ja sotsialistliku majanduse vahel ei olnud mitte erinevate koordinatsioonivormide kasutamises, vaid nende erinevates proportsioonides. Kui kapitalistlikus majanduses olid vabalt esindatud nii turg, hierarhia (töösuhted ühe firma sees, riigiasutuste omavahelised suhted ja näiteks seaduste järgimise kohustuslikkus äritehingute sõlmimisel) kui võrgustikud, siis sotsialikus majanduses prevalveerisid kaks viimast. Nii ametlikus käsitluses kui ka traditsioonilise majandusteaduse järgi oli ainus koordinatsioonivorm hierarhia, kuid tegelikkuses eksisteerisid mitmesugused koostöövõrgustikud - mitteametlikud suhted ("hallid" tehingud, "käsi-peseb-kätt" süsteem). Tunduvalt väiksemas mahus, kuid siiski olemas, oli ka turg - nt. potipõllundussaaduste müük turul, täikakaubandus, aga ka must turg mitmete defitsiitsete või keelatud kaupade puhul.

Eesti majanduse institutsionaalne keskkond on segu nõukogudeaegsetest institutsioonidest, nostalgiahoos taastunud ennesõjaaegsetest institutsioonidest (seadusandluse, omandiõiguse taastamine, kristluse taasavastamine jne.) ning süsteemi muutusest tingitud turumajanduslikest institutsioonidest. Edaspidi tuleb juttu eelkõige esimesest ja viimasest komponendist. Institutsioonidele on omane püsivus ja inertsus. Sellepärast ei tähenda 1980-tel kuni 90-tel aastatel toimunud üleminek käsumajanduselt turumajandusele mitte ühe süsteemi asendumist teisega, vaid keerukat protsessi, kus osa institutsioone tuleb kaasa vanast ajast, osa kaob või muutub, osa taastub, osa tekib juurde (või tuuakse mujalt sisse).

Nõukogude ajal ei suutnud käsumajandus rahuldada inimeste ootusi. Kuna loodus tühja kohta ei salli, tekkisid ka turumajanduse alged (potipõllundussaaduste müük, must turg jm.) ja mitmesugused võrgustikud - ettevõtete direktorite omavahelised suhted tooraine ja varuosade hankimisel ja vahetamisel, ettevõtete juhtide suhted plaanikomitee inimeste ja muude ülemustega soodsamate tingimuste saamiseks jne.

Välised tingimused (majandussüsteem) ja ametikohad muutuvad, kuid inimesed ja nendevahelised suhted jäävad. Ehkki Eestis on "endiste" mõju preagu ühiskonnaelus väiksem kui enamikes postsotsialistlikes riikides, on nad endiselt olemas ja tihti ka äris ja kohalikes omavalitsustes olulistel kohtadel. Nende inimeste maailmapilt on, nagu juba eespool märgitud, paratamatult seotud "oma ringkonna" inimestega.

Küsimus on selles, kas see on hea või halb. Seda fenomeni on põhjalikult uuritud Tshehhi Vabariigis, kus, nagu tõestatud, on sotsialismiajast pärit võrgustikel tihti oluline roll turumajandusega kaasnenud ebakindluse leevendamisel. Puhas turg ega puhas plaan pole optimaalsed juhtimaks kõiki suhteid majanduses. Sellepärast vajab majandus võrgustikke, mis toovad kaasa tugevamal koostööl ja seotusel põhinevad, kuid samal ajal siiski käsumajanduse liigsest bürokraatiast ja formaalsusest vabad suhted. Viimastel aastakümnetel on olnud majanduses edukad piirkonnad, kus on tekkinud võrgustikud, mis koosnevad nii suur- kui väikeettevõtetest, kus on võimalik koostöö ja samal ajal siiski eksisteerib konkurents.

"Endiste" võrgustikud on olnud Tshehhis tihti baasiks kohaliku ettevõtlusklastri tekkele. Parimad tulemused on saadud, kui need on suudetud kombineerida uute institutsioonidega: uute (välis)investoritega, kes toovad kaasa know-how ja oskused välisturgudel kaubelda ning kui võrgustik on avatud ka uutele kohalikele tegijatele.

Eestis on lähtuvalt teistsugusest erastamisskeemist (ettevõtete otsemüük välismaalastele) "endiste" suhete roll tunduvalt tagasihoidlikum. See on taganud küll avatuma majanduse ja muid häid asju, kuid ei ole tekitanud kohalikke tugevaid ettevõtete klastreid (praegu on mõned, nt. puidutööstuses, küll tekkimas, kuid neil ei ole efektiivset väljundit maailmaturule ja kogu töö tuleb ise ära teha).

Eestis ei ole "endiste" suhete kasulikkus sel määral täheldatav. "Endiste" võrgustikud eksisteerivad põllumajanduses. Ka põllumajanduses oleks vaja teatud uute (omanikutundel rajanevad väikefarmid) ja vanade (sotsiaalne süsteem, kultuurielu, ühine masindamine) suhete koostoimet. Seejuures on uued institutsioonid alles tekkimas ning vanadega koostöö neile mitmesugustel põhjustel ei passi. Senised suhted ilma uusi institutsioone sissetoomata on aga praeguses süsteemis väheefektiivsed ning ajaga juba hääbunud või hääbumas.

Tööstuslikud investeeringud väljapoole suurlinnu on Eestis tulnud peamiselt küll endistesse tööstusasulatesse, kus on olemas vastavad hooned ja infrastruktuur, kuid endiste institutsioonide (suhete) ärakasutamine on jäänud suhteliselt tagasihoidlikuks. Seejuures võib sageli täheldada hoopis Nõukogude ajast pärit institutsioonide takistavat mõju majanduse arengule. Samas on kohaliku arengu jaoks oluline efektiivse institutsionaalse raamistiku (sotsiaal- ja kultuurielu, kohalike ettevõtete vaheline konkurents ja koostöövõrgustik, vastastikku mõistvad suhted ettevõtjate ja kohaliku omavalitsuse vahel) väljakujunemine, mis aga täielikult uute suhete baasil võtab tunduvalt rohkem aega.

[Autor on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna magistrand]

  
Eesti probleem: Eelmodernismist järelmodernismi.
 Kaarel Haav, Ph. D. Tallinn		 TOP
 
  1. Eesti riigi reformi algust võib seostada IME projektiga (1987). Riigivalitsemise reform on olnud pidevalt päevateemaks alates 1992. a. vabadest valimistest. On hämmastav, et senini pole soovitud määratleda selle reformi sisu poliitilisel tasemel. Kas selleks on modernismist postmodernismi või konkreetsemalt Weberi ideaalbürokraatia (rahva valitsemine) asendamine uue, kliendikeskse (rahva teenimine) juhtimismudeliga (new public management)?

  2. Käesolev tekst toetab seisukohta, mille järgi Eesti pole veel täielikult taastanud Euroopa tsivilisatsiooni põhialuseid, kodanike vabadust ja võrdõiguslikkust. Igaüks teab, et Nõukogude impeerium ei olnud demokraatlik. See oli seisulik riik, kus kommunistlik nomenklatuur (umbes 1,5% elanikkonnast) valitses õigusteta inimhulki avaliku sektori ja terroriorganisatsioonide nagu KGB abil. Eesti vabanemine kõrvaldas võimult kommunistliku nomenklatuuri, kuid riigiaparaat, isegi selle isikkoosseis, rääkimata valitsemismeetoditest, on jäänud suuremas osas muutmata. Järelikult valitsevad ametnikud rahvast endiselt keskaegsete meetoditega. Seega Eesti pole veel jõudnudki modernsesse ühiskonda.

  3. Me ei suuda või ei soovi keskaegset ja kaasaegset valitsemisviisi isegi mitte eristada, rääkimata siis praktikas tegelikult valitsevate mudelite uurimisest ja kaasaegse mudeli rakendamise taotlemisest. Keskaegset mudelit iseloomustab isiklik sõltuvus. Riiklikku hierarhiat iseloomustab isikliku sõltuvuse delegeerimine. Ministeeriumid ja ametkonnad on nagu väikesed vürstiriigid, väiksemad administraatorid on nagu mõisavalitsejad. Nendes pisiriikides ei toimi seadused, vaid administraatorite suva. Õigus - see on suverääni tahe.

  4. Kaasaegses mudelis on riik kodanike teenistuses. Weberi bürokraatia alusteks on seaduslikkus ja ratsionaalsus. Ametnikud ei pea järgima administraatori suva, vaid teenima rahvast ning tegema seda parimal võimalikul viisil (ratsionaalselt). Niisiis, riigiaparaat ei ole seisus, kel on selged privileegid ja ebaselged kohustused. Riigiaparaat on kodanike eesmärkide saavutamise vahend. Riigiaparaadi põhikohustus on teenida riiki ja rahvast. See tähendab ametnike funktsionaalset sõltuvust, nende töö hindamist tulemuslikkuse, mitte isikliku kuulekuse järgi.

  5. Eesti riigi valitsemist iseloomustab isikliku ja funktsionaalse sõltuvuse segunemine. Isiklik kuulekus on tagatud seaduste ja institutsioonidega väga tugevasti, funktsionaalne kuulekus väga nõrgalt. Ametnikel on moraalne kohustus teenida rahvast (vt. ametniku eetikakoodeksi p. 1). Kui ametnikul tekib eetiline konflikt, kas olla lojaalne oma ametkonnale või riigile, siis praktikas kohusetundlikul ametnikul valikut pole.

  6. Niisiis on Eesti probleemiks, kuidas jõuda postmodernismi, kui tegelikult pole jõutud veel kaasaegagi. Euroopa tsivilisatsiooni aluseid ignoreerides, ennast ja teisi edasi pettes pole see võimalik. Kuid ei ole ka mõtet korrata euroopaliku demokraatia kogu arenguteed ja rakendada sajandialguse mudeleid uuel aastatuhandel. Kõige tähtsam on olukorra poliitiline teadvustamine. Riigiaparaadi ja rahva õige vahekorra tagamiseks on üldvalimised ja administratiivne kontroll küll vajalikud, kuid mitte piisavad vahendid. Põhiseaduse tagamisel on teiste põhiseaduslike institutsioonide (õiguskantsler, president, riigikohus jt.) osa liiga väike. Sotsiaalteadlased peaksid määratlema Eesti probleeme teoreetiliselt (näiteks subjekti ja struktuuri, indiviidi ja ühiskonna, teadmise ja võimu vahekord). Ka ajakirjandus peaks keskenduma rohkem põhimõttelistele probleemidele.

  
Kogukond arengu ja toimetuleku subjektina.
Matti Lüsi, ettevõtluskonsultant, Hiiumaa		 TOP
  Toimetulek ei sõltu niivõrd kogukonna käsutuses olevatest loodusrikkustest, kui tema liikmete teadmiste ja oskuste kvaliteedist (Projekti "Hiiumaa 2010" lõpparuandest).
Tänase arengu nõrkus sunnib keskvalitsust ja kohalikke elanikke oma senised tegevused, võimalused ning eesmärgid taas üle vaatama. Taas kerkivad küsimused arendustegevuse eesmärgist. Mõistest kogukond (community) on saanud kaasaegses maailmas toimetuleku ja arengu käsitlemisel keskne mõiste. Pööramata olulist tähelepanu kogukonna suurusele on välja arendatud toimetuleku ja arendusmetoodikaid, mis on suunatud kogukondliku toimetuleku või arengu tagamiseks/ taastamiseks.

Siinjuures ei kitsendata sõna kogukond tähendust - see on pigem piirkondlik sotsiaalne tervik alates külast, linnaosast ja lõpetades riigiga. Kogukonda saab/võib määratleda kui inimeste gruppi, kes vastavad alljärgnevatele tingimustele:
  • omavad ühiseid huve;
  • suhtlevad omavahel;
  • oskavad näha koostööst kasu;
  • loovad vastastikku kindlustunnet;
  • omavad ühist identiteeti.
Rääkides omavalitsusest kui kogukondliku olemise väljendusviisist (euroopalik omavalitsuse käsitlus), lisandub eelpoolnimetatud üldistele tingimustele veel selgelt piiritletav geograafiline asukoht. Globaalsed trendid Globaalsete protsesside mõju kogukonna tasandil iseloomustab tekstilõik Michael H. Shuman’i raamatu "Going local: Creating Self-Reliant Communities in a Global Age" toimetajapoolsest kommentaarist:

Kogu maailmas kaotavad kogukonnad kontrolli oma majanduse üle. Lähtudes majandusteadlaste enamuse arvamusest, on globaliseerumine vältimatu. Kohalikud liidrid - sõltumata liberaalsest või konservatiivsest maailmavaatest, demokraatlikust või vabariiklikust parteilisest kuuluvusest - püüavad meelitada investeeringuid väljastpoolt, makstes hiiglaslikke subsiidiumeid, nõustudes madalamate palkadega ja vähendades keskkonnastandardeid.

Tööviljakuse kasv traditsioonilistes tootmisharudes on muutnud märkimisväärselt maapiirkondade elutingimusi, -stiili ja -kvaliteeti. Tänaseks on arenenud riikides traditsioonilises põllumajanduses tagatud tööhõive vaid ca 3%-le elanikkonnast. Sarnaselt on muutunud tööviljakus metsanduses, kalanduses ja maavarade kaevandamisel.

Eesti talu normaalseks suuruseks 30-ndate aastate lõpul loeti ca 20 ha haritavat maad; kui leibkonnal oli kõrvaltegevusharu, siis oli haritava maa pindala reeglina veelgi väiksem. Täna räägitakse teraviljakasvatustalust haritava maa pindalaga 100-300 ha, karjakasvatustalust 10 -200 ha. Aja jooksul on leibkonna suurus talus ainult vähenenud. Nii on viimase sajandi jooksul tööhõive põllumajanduses vähenenud ca 20 korda, samavõrd on vähenenud maal ja maa-asulates teenindussfäär.

Maapiirkondade tööhõive vähenemist iseloomustab fakt, et Euroopa Liidu riikides väheneb maaelanikkond keskmise kiirusega 2% aastas.

Konkurents maailmamajanduses näitab jätkuvat kasvutendentsi, sealjuures on edukad Põhja-Ameerika ja Aasia, vastupidiselt Euroopale, kes loovutab oma positsioone maailmamajanduses. Olulisel kohal on siin märksõnad kõrgtehnoloogia ja internet. Viimastes on Põhja-Ameerika saavutanud juhtpositsiooni ning tehnoloogia ekspordi piirangutega taotletakse edumaa kasvu. Siinjuures ei tohi alahinnata internetti, millest saab lähiaastatel peamine majandusekspansiooni instrument ja konkurentsi suurendav tegur.

Ühendriikides praktiseeritavad nn "tasuta teenuse" ärimudelid on lõikamas läbi klassikalisele ärikäsitlustele rajanevaid strateegijaid ja ettevõtmisi. Tasuta internetiühendus, tasuta sissehelistamisteenus, tasuta raamatupidamisteenus, tasuta kaugkõnede teenus, tasuta koolitus. Need on need maagilised vormelid, mis hakkavad ka meie elu lähiaastatel märkimisväärselt mõjutama.

Euroopa Liit arvestab üha tugevneva konkurentsiga maailmaturul. Sellepärast muudetakse üldiste muutuste taustal olemasolevat maaelu toetamise poliitikat (CAP - Common Agricultural Policy) ja seni stabiilsete subsiidiumite osakaal eelarve struktuuris väheneb umbes poole võrra ning samavõrra suurenevad ühekordsed investeerimistoetused. Siinjuures muidugi antakse endale aru, et ühekordsete investeerimistoetuste kasutamise eelduseks on oskusteabe säilimine ja rohkendamine maapiirkondades.

Paratamatult kaasneb muutustega varandusliku ebavõrdsuse suurenemine ühiskonnas. Kui Euroopas prognoositakse erinevate allikate andmetel tööpuuduse suurenemist kuni 40%-ni tööealisest elanikkonnast, siis Ühendriikides keskmise sissetuleku vähenemist elaniku kohta.

Üksikul ettevõtjal on vähe võimalusi seista oma õiguste eest transnatsionaalsete kompaniide surve all. Nii otsitaksegi uusi lahendusi ja uusi strateegiaid, tulemaks toime konkurentsile üha avatumas maailmas.

Strateegiad

Kogukondliku arengu võti on kohaliku ettevõtluse ja ettevõtlike inimeste arengus. Nende võimekus ja kvaliteet on kogukondliku toimetuleku eelduseks ja aluseks.

Tänast situatsiooni Eestis iseloomustab kogukonna liidrite intensiivne investorite otsimise buum – ennekõike uutes töökohtades nähakse heaolu kõigile alates rinnalapsest ja lõpetades vanuriga. Nii saadavate töökohtade eest makstakse aga kõrget hinda (toetused, tasuta maa ja tootmishooned, tööjõu koolituskulude katmine, keskkonnanõuete leevendamine jne.). Kapital, oskusteave ja materjalid tulevad väljast, kaup ja kasum lähevad välja, kohapeale jäävad töö ja jäätmed. Majandusliku surutise tekkides lakkab ettevõte töötamast, kapital ja oskusteave lahkuvad, makstud toetused lendavad vastu taevast, maha jäävad töötud oma probleemidega, jäätmed ja elutud tootmishooned. Investeerimine on riskantne äri ja tänapäeva majandusmaastik on üllatavalt muutlik.

Kuid on võimalik ka teistsugune strateegia, mis teeb panuse kohalikule kapitalile ja kogukonna arendamisele. Loodavate töökohtade tootlikkus ehk ei ole nii kõrge kui välisinvesteeringute ja sisse toodava oskusteabe korral, kuid lisandub kohapeale jääv omanikutulu ja majandusliku suurutise tingimustes ei jää alles ainult probleemid ja jäätmed, vaid ka kapitali ja oskusteavet omavad inimesed, kes püksirihma pingutavad ja uusi lahendusi otsima asuvad.

Järgnevalt kolm strateegilist suunda, tugevdamaks kohalike kogukondade toimetulekut ja arengut (toimetaja kommentaarist raamatule "Going Local: Creating Self-Reliant Communities in a Global Age").
  1. Investeerides mitte väljastpoolt tulevatesse ettevõtetesse, vaid kohalikesse firmadesse nagu krediidiühingud, kooperatiivid, kogukondlikud maaühistud, munitsipaalettevõtted, väikeettevõtted, kogukonna arendusorganisatsioonid ja kohalike investorite ettevõtted.
  2. Keskendudes rohkem importi asendava kui eksportiva ettevõtluse arendamisse; vähendades sõltuvust välistest energiaallikatest ja toorainest.
  3. Küsides keskvalitsuselt mitte rahalist abi, vaid sõltumatust oma otsuste tegemisel; maksu- ja kaubandusreeglite muutmist nii, et need ei kahjustaks kohalike kogukondade huve.
Loetletud strateegiad ei ammenda kaugelti võimalikke strateegilisi nüansse kohaliku majanduse arendamisel, vaid on ära toodud erinevate võimaluste näitlikustamiseks.

Kogukonnad Hiiumaal ja Eestis täna

Kuidas on määratletavad need niinimetatud kogukonnad, mida Ameerikas sajandi algul ja Euroopas eile arendama hakati? Ameerika  Ühendriikides  loodi  esimene   kohaliku  arengu  sihtasutus juba 1914 aastal, Inglismaal 1979 aastal. Missugune on arengu vaatepunktist kogukondade olukord tänasel Hiiumaal?

Tõenäoliselt on kõige probleemsema pärandina Nõukogude Eesti perioodist meile jäänud just purunenud kogukondlik eksistents. Oma sisimas tajub iga hiidlane saareelanikest naabrite tähendust ja vajadust. Tihtipeale tõuseb jutuks emotsionaalne teema - järjekordne hiidlane või pere on lahkunud mandrile. Kuid üldisemalt peame endale teadvustama, et oskused toimida kogukonnana on atrofeerunud. Sageli suudame ainult raskustega aksepteerida erinevusi, erimeelsusi, rääkimata koos töötamisest. Puudu jääb vastastikusest usaldusest ja vastutustundest, mis on esmased arendamaks kogukondlikku majandustegevust. Seda suhtumist võime võimendatuna näha koolis, kus täiskasvanule iseloomulik kultuuritaust on õhuke ja ei varja tegelikke käitumismotiive.

Sellele võib vastu vaielda väitega, et eestlased on oma loomult individualistid ja kooskondadena elamine ei ole meile harjumuspärane. Siin tuleb rõhutada, et kogukondlik toimimisviis on sõltumatu elustiilist. Paraku on Eesti maaelu kogukondlikule sisule viitavatest talgutest, külapidudest jne vähe järele jäänud. Külapidudest on alles ainult kitš - disko rahvalik vorm, mis ilma reaalse sisuta. Meie põhjanaabrite juures on kogukondlike kooskäimiste ja ühistegemiste traditsioon säilinud, olgugi et kogukondade suurus on aja jooksul märkimisväärselt vähenenud.

Eestis võitlevad täna üksikud inimesed ja väikesed huvigrupid oma õiguse eest elule eikellegimaal, mis ometi peaks olema nende kodu. Kogukondade puudumine ühiskonnas on jätnud Eesti kaitseta. Nii õnnestus Rootsi kapitalil praktiliselt pingutusteta saada enda kätte pea täielik kontroll Eesti majanduse üle.

Eesti maaelu säilimine ja areng sõltub sellest, kas ühistegevust küla ja valla tasandil osutub võimalikuks taastada. Maailm avaneb konkurentsile, millega toimetulek eeldab ühist tegutsemist kõigil tasanditel - kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja regionaalsel.

Kogukond ei ole oma olemuselt fiktsioon. Kogukond on inimesed, kes suudavad, oskavad ja tahavad vastavaid norme järgides käituda. Ühine majandustegevus eeldab vastavate käitumismallide omaksvõtmist, sealhulgas ühisomandi tähenduse ümbermõtestamist, mis on tõenäoliselt kõige raskem.

Iseloomulikult kirjeldab asjade tänast seisu Hiiumaal 1999. aasta suvel Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse korraldatud sotsioloogilise küsitluse koondvastus küsimusele "Kas Te saate mõjutada asjade otsustamist?".



Samasugune küsimus esitati ka viis aastat varem - 1994. aastal läbiviidud küsitluses, mis annab võimaluse võrdluseks. Järgnevalt kirjeldame kogukondade kujunemist inimeste osalemise määra kaudu vastava tasandi kogukonnas, kasutades nelja näitajat:
  1. Osalusmäär - inimeste osakaal, kes tegutsevad aktiivselt ja osalevad antud tasandi kogukonnas.
  2. Operatsionaalne osalusmäär - inimeste osakaal, kes on suutelised mõjutama vastava tasandi kogukonnas toimuvaid sündmusi / tehtavaid valikuid.
  3. Afektiivne osalusmäär - inimeste osakaal, kes tahavad aktiivselt osaleda vastava tasandi sündmuste / valikute mõjutamises.
  4. Potentsiaalne osalusmäär - inimeste osakaal, kes tahavad ja on suutelised mõjutama vastava tasandi kogukonnas toimuvaid sündmusi / tehtavaid valikuid.
Nimetatud parameetrite valikul lähtuti teadmisest, et kogukondade taasmoodustumine on sotsiaalse õppimise protsess, mida saab iseloomustada kolmest aspektist (kognitiivne, afektiivne ja operatsionaalne komponent).

Järgnevalt esitame erinevat tüüpi osalusmäärade dünaamika sotsioloogilise küsitluse 1994 ja 1999 aasta andmete põhjal.










Kokkuvõte

Alates Eesti taasiseseisvumisest on uue kogukondliku struktuuri moodustumine olnud aeglane, kuid siiski järjekindel protsess. Esimestena joonistusid välja külaseltsid, kes olid tahte ja aktiivsuse väljendajateks kõige esmasel - küla, külade ühenduse või valla tasandil. Mittetulunduslik sektor on laienemas, asudes kandma kogukondade eneseregulatsiooni sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse suunas.

Sarnased protsessid toimivad ka Hiiumaal. Inimeste osalemise aktiivsus kohaliku kogukonna elus ja tegemistes suureneb aasta aastalt. Seda kinnitavad ka Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse sotsioloogilised uuringud.

Viimasel ajal võib täheldada närvilist askeldamist haldusreformi, sealjuures just omavalitsustega seotud haldusreformi ümber. Kogukondade moodustumisega / taastumisega ja arendusparadigma muutumisest tingituna on teisenemas liidripositsiooni tähendus ja funktsioonid. Sellest johtuvalt on paljud tänastest poliitilistest liidritest kaotamas oma ühiskondlikku kandepinda.

Kogukondlik toimetulek baseerub arenemis- ja konkurentsivõimelise kohalikul kapitalil baseeruva ettevõtluse arendamisel. Eestis peab taastuma ühiskonnasisene dialoog, mis on eelduseks ühiskonna kogukondlikule ülesehitusele toetuvate arendusmeetodite rakendamisele.

Millele peaksime täna panema rõhu?
  1. Kogukondliku toimimisviisi ülesehitamisele ja arendamisele majandusliku koostööni?
  2. Oskusteabe toomisele maapiirkondadesse ja eelduste loomisele selle kasutamiseks?
  3. Riiklike toetusskeemide loomisele maapiirkondade väikeettevõtluse ja ettevõtlusvõrgustike arendamiseks?
Üht-teist sellest on meil juba ka olemas. On lihtsalt aeg senised eesmärgid ja korraldus üle vaadata, kaaluda tema vastavust kaasaegsetele nõudmistele.

 
Keskkonnaajakirjandus ja kolkapoliitika.
Tiit Kändler, Eesti Päevaleht, ajakiri Loodus		 TOP
  Nii nagu meriseal pole midagi ühist mere ega seaga, nii pole ka keskkonnaajakirjandusel palju ühist ei keskkonna ega ajakirjandusega. Sama väide kehtib ka teadusajakirjanduse kohta. Tõestan seda mõne iseloomuliku joone varal.

Kuid kummalisel kombel on keskkonnaajakirjandusel ja neil riigi aladel, mida kord nimetame ääremaaks, kord regionaalpoliitika objektiks kord kolkaks, palju ühist. Õieti ongi keskkonnaajakirjandus üks ajakirjanduse kolkaid. Ja nii nagu iga kolka puhul, on sellelgi oma head ja vead. Siin saab vabamalt hingata. Kuid siin pole nii palju raha ja muid hüvesid.

Probleem on omane ka teistele Euroopa maadele, võibolla siiski mitte nii ägedal kujul. Looduskeskkond annab ajakirjandusele küll kandja, kuid ise selle objektiks hästi ei sobi. Pole palju neid, keda huvitavad konnade ja kurgede omavahelised suhted. Vaid siis, kui mängu tuleb inimene, on kohta ka loodusele.

Marginaalsus iseloomustab nii Eesti piirialasid kui ka keskkonnaajakirjandust. Seda tasub meeles pidada, kui esitada oma ootusi. Nii nagu Kõpus ei saa niisama lihtsalt kuulata Rolling Stonesi kontserti, nii ei saa keskkonnajakirjanduse abil esile manada nihet ühiskonna teadvuses. Pigem on keskkonnajakirjanduse probleem, kuidas tõlkida varblast tema töödes-tegemistes inimese keelde. Teisalt, nii nagu kolkal, nii on ka keskkonnaajakirjandusel suurem võimalus valida erinevaid arenguteid ehk teemasid, kui seda võimaldab pealinn või uudised.

Sel aastal ilmus lagedale üks projekt, mida võib hea tahtmise olemasolul nimetada ka postmodernistlikuks. Ma mõtlen siin geenivaramu ideed. Selle idee arutluse kulg on küllaltki hea lakmus, illustreerimaks Eesti ajusid valitsevat kolkapoliitikat. Kolgas on meile armas, me küll ei nimeta seda säherduse mõneti halvamaigulise sõnaga. Kuid me tunneme end hästi oma kolkas, ja see on ka põhjus, miks näiteks paljud looduskaitsjad sõdivad käte-jalgadega vastu mistahes katsetele muuta Eesti looduskolgaste elu inimrohkemaks. Kuna kolgas on meile nõnda armas, siis sedavõrd sallitakse ka keskkonnaajakirjandust. Ainult et kolgas on meile nii armas, et ise seal elada ja tegutseda tahavad vähesed.

Püüan oma väidete kinnituseks tuua ka näiteid. Toetun muu hulgas küsitlusele, mis tehti aasta alul Ida-Euroopa keskkonnaajakirjanike seas. Kuni looduse toimimise tundmaõppimine ei saa Eesti hariduse vältimatuks osaks, pole kolkapoliitkast pääsu ja seni jäävad ka keskkonnateemad pelgaks kolkaks meie tõusikukeskses ajakirjanduses.

 
New Public Management’i rakendamise võimalikkus Eesti avalikus halduses.
Tammo Esta, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna magistrand, Hiiu maavalitsus		 TOP
  Alates 1970-ndate aastate lõpust on enamuse arenenud riikide avalikus halduses toimunud mitmed muutused, mida iseloomustatakse mõistega New Public Management (ka NPM), so juhtimislik lähenemine avaliku halduse ülesehitusele.

Konverentsi kontekstis on oluline rõhutada, et selle lähenemise tekkimisel ja kiirel levikul on tähtis roll ka mitmetel postindustriaalse ühiskonnaga seostatavatel protsessidel, nagu infotehnoloogia areng, majanduse globaliseerumine, muutused inimeste väärtushinnangutes, poliitiliste eelistuste polaarsuse kasv jne.

Konverentsi kontekstis on vast kõige tähtsamateks New Public Management’i iseloomustavateks suundumusteks: 
  • avaliku sektori piiride "hägustumine", so erinevate sektorite üha suurem põimumine;
  • avaliku sektori organisatsiooniline "mitmeküllastumine", so uute organisatsiooniliste vormide rakendamine avalikus halduses;
  • konkurentsimehhanismide, tulemusjuhtimise ja otsustamisõiguse detsentraliseerimise laiem kasutamine avalikus sektoris (eriti eelarve- ja personalijuhtimise küsimustes);
  • avaliku sektori inimkesksuse suurendamine, so avatuse, läbipaistvuse (arusaadavuse) ning kaasamise suurendamine avalikus halduses.
Samas on New Public Management’i rakendamine tõstatanud mitmeid teoreetilisi ja praktilisi küsimusi, millede algpõhjus peitub avaliku sektori efektiivsuse mõiste laiemas tähenduses võrreldes erasektori nö instrumentaalse efektiivsuse mõistega. Nendest küsimustest on tähtsamad järgmised: 
  • kuidas tagada elanike (kodanike) igakülgne võrdväärne kohtlemine olukorras, kus protsessijuhtimine asendub tulemusjuhtimisega ning hierarhia asendub lepingutega?
  • kuidas tagada poliitiline (demokraatlik) vastutus ja juhitavus olukorras, kus funktsioonide täitmine on delegeeritud iseseisvatele üksustele, milledega suhtlemist reguleerivad fikseeritud lepingud?
  • kuidas tagada erinevate tegevuste omavaheline koordineeritus olukorras, kus terviklikud struktuurid asenduvad kümnete eraldiseisvate organisatsioonidega?
  • kuidas tagada kõigi aspektide arvestamine otsustamisel olukorras, kus valdkonnad muutuvad üha enam spetsiaalseid ekspertteadmisi nõudvaks ning tõuseb "kliendi" osatähtsus võrreldes "kodanikuga"?
Seega vaadeldakse New Public Management’i üha enam mitte konkureeriva, vaid pigem klassikalist (so weberlikku) lähenemist täiendava paradigmana. 1990-ndate keskpaiga avaliku halduse teooria ja praktika on suunatud nende lähenemiste ühendamisele; eesmärgiks on leida optimaalsed juhtimislahendused oma iseloomult erinevate avalike funktsioonide täitmiseks.

New Public Management’i rakendamisega seotud probleemid on veelgi teravamad Eesti avalikus halduses, mille ülesehitus ei vasta kindlasti veel ka klassikalisele käsitlusele ning kus sellest tulenevalt ei ole täidetud enamik vajalikest eeldustest detsentraliseeritud, paindliku ning organisatoorselt killustatud juhtimisliku lähenemise rakendamiseks: 
  • avaliku halduse (sise-)kontrollimehhanismid on puudulikud;
  • avaliku halduse koordinatsioonimehhanismid ja koordinatsioonikultuur on puudulik;
  • ametnikkonna kvalifikatsioon, eelkõige aga väärtushinnangud ja organisatsioonikultuur on puudulikud;
  • riigiametnike teadmised lepingute koostamisest, järgimisest ja hindamisest on puudulikud.
Seega on antud kontekstis Eesti avaliku halduse arendamise üheks peamiseks küsimuseks niisuguse keskkonna kujundamine, mis ühest küljest toetaks klassikalise lähenemise elementide juurdumist, ning teisest küljest võimaldaks New Public Management’i põhimõtete rakendamist nendes avaliku sektori asutustes & valdkondades, mis on selleks juba praegu valmis.

 
Sustainable development kui postmodernistlik käsitlus: biosfääri kaitseala näide.
Ruuben Post, Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskus		 TOP
  UNESCO arvas Lääne-Eesti saarestiku (Saaremaa, Vormsi, Hiiumaa) biosfääri kaitsealade maailmavõrgu liikmeks 1990-ndal aastal. Tollal tööle asudes käsitlesime biosfääri kaitseala ühelt poolt kui lisandust konventsionaalsele looduskaitsele, teiselt poolt aga mõistsime üsna pea sedagi, et programmilt oodatakse midagi enamat, et ideaalne biosfääri kaitseala on kutsutud tooma keskkonnamanagement’i põhimõttelisi uuendusi. Kohalikul initsiatiivil 1993-ndal aastal valminud Hiiumaa arengukontseptsioon järgis tol ajal Eestis veel suhteliselt vähe tuntud tugiva arendamise (sustainable development) põhimõtteid. 1995-ndal aastal võttis biosfääri kaitsealade maailmakonverents vastu Biosfääri kaitsealade Sevilla strateegia, mis määratles biosfääri kaitsealade suundumused Rio protsessi vaimus. Sevilla strateegia ei korda Loodusliku mitmekesisuse konventsiooni ja Agenda 21 põhimõtteid, vaid keskendub biosfääri kaitsealade spetsiifilisele osale uue nägemuse edendamisel - säilitamise (conservation) ja arendamise (development) tasakaalustamisel.

Lähtudes Sevilla strateegiast ja Biosfääri kaitsealade maailmavõrgu kogemustest, pakkus autor 1997-ndal aastal Biosfääri kaitseala Hiiumaa piirkonna peamise strateegilise eesmärgi (missiooni) sõnastuse:
Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala Hiiumaa regiooni missioon on arendada piirkonda kui tugiva arengu mudelala, kus uuritakse, töötatakse välja, rakendatakse ja levitatakse laiemaks kasutamiseks arendustöö strateegiaid ja meetodeid, mis tagavad paikkonna loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse ja säilimise ning ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult säästva arengu. Niisuguse eesmärgi saavutamist taotletakse mitmesuguste innovatsioonidega, sealhulgas multidistsiplinaarsete uuringutega, kross-sektoriaalse osalusplaneerimisega, kooperatiivse juhtimiskorraldusega, avaliku ja erasektori koostöö initseerimise ja stimuleerimisega, suunatud koolituse ja väljaõppega, aga samuti asjakohase organisatsioonilise struktuuri ülesehitamisega.

Kahetsusväärselt ja üllatusena autorile ei ole pakutud lihtne instrumentaalne käsitlus leidnud siiamaani piisavalt kõlapinda, et areneda tegusaks, riiklike ja kohapealsete institutsioonide poolt toetatud tegevuskavaks. Kahtlemata oli ja on selle üheks põhjuseks väljatöötajate endi kogenematus ja oskamatus omi ideid ja sihte piisavalt selgitada ja neile toetust koguda. Teiselt poolt aga tuleb ilmselt tunnistada tõsiasja, et sustainable development kui arendusideoloogia ei ole Eesti ühiskonnas piisavalt mõistetud ning toetatud ja tänasel Eestimaal tegelikult puudub valmisolek sustainable development’i ladusaks ja rafineeritud käsitlemiseks. Ettekandes osundatakse niisuguse olukorra põhjustele ja hinnatakse võimalusi edenemiseks.

Maailmavaatest
Autoris on kinnistunud seisukoht, et sustainable development märgib maailmavaatelist murrangut. Inimkond on teel ajastusse, milleni jõudmist saadab loodus- ja ühiskonnateaduste, filosoofia ning religiooni postmodernistlik uuestisünd. Juba ilmnenud ja oodatavaid muutusi avab seni valitsenud industriaal-tehnoloogilise paradigma kriitika, näidates põhimõttelisi vastandumisi ja paratamatuid teisenemisi. Ettekandes illustreeritakse niisuguseid vastandumisi mitmesugustes ühiskonnaelu valdkondades.

Management’ist tänases Eestis
 Eesti ühiskonnas jätkub valitsevana vananenud maailmavaade, mille järgi kavandamine ja otsustamine peab järgima loodusteaduslikke ideaale ning taotlema objektiivset tõde. Kuna keeruliste, omavahel põimunud majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte sisaldavate küsimuste lahendamisel objektiivsuse kriteeriume on raske või teinekord võimatugi seada (konstrueerida), siis loobutakse sügavamast analüüsist üldse ja improviseeritakse, lahendades vasturääkivad olukorrad argumenteerijate võimuhierarhiat või ühiskondlikku positsiooni järgides. See pärsib sustainable development’i peamise praktilise väljundi - otsustamisprotseduuride ülesehitamise otsusega puudutatud nn asjaliste (stakeholders) osalemisel.

Kas seda vastuolu on võimalik lahendada lokaalselt, näiteks Hiiumaal kui tugiva arendamise näidisalal? Maailmapraktika näitab, et on. Muidugi ei tehta seda kohustavate seadustega, vaid seadusandliku baasiga, millele uuendustest ja arengust huvituvad persoonid ja institutsioonid saavad toetuda, et omi taotlusi sotsiaal-kommunikatiivseid vahendeid kasutades ellu viia.

Subjektiivsuse fenomenist
 Tugivust (sustainability) käsitletakse kui subjektiivset määratlust, mis sisaldab eetilisi aspekte ning on sellisena vaidlustatav. Debatid ühiskonna mitmesuguste kihtide ja gruppide vahel on tugivale arendamisele olemuslikud ja neid ei tohi vältida, vaid otse vastupidi – peamiselt debattide kaudu ongi võimalik inimeste väärtushinnanguid, hoiakuid, käitumist ja valmisolekut mõjutada.

Teadvustades esimese sammuna subjektiivsuse fenomeni, tõstatub eriküsimusena paratamatute debattide produktiivsuse küsimus – nii paradigma lahtimõtestamisel kui ka selle praktilisel rakendamisel. Kuidas vastavate kogemusteta Eestis tagada selle uue valdkonna efektiivne toimimine? Ettekandes illustreeritakse probleemiasetust näidetega Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse praktikast.
Üleminekuperioodi eripäradest
Postmodernistlik ühiskonnakäsitlus ja sustainable development selle rakendusena näeb paratamatuna ühiskonna liikumise reglementeeritud toimimiselt autonoomse arengu ja koostöö suunas. Vahetu mõjutamise asendavad institutsionaliseeritud põhimõtted. Lääne uurijad on märkinud, et üleminekuühiskondades on rikutud koostöö ja konkurentsi tasakaal. Samuti on Eestis ja see loob täiendavaid barjääre tugivale arendamisele. Domineerib isikute- ja institutsioonidevaheline võitlus. Korruptsioonikahtluseta ja institutsionaliseeritud turvaline "ruum", kus saaks otsida ja leida ühiseid huve ja eesmärke, üksteist toetada ja koostöösidemeid sõlmida, puudub täiesti või on väga ahtake. Alates kohalikest organisatsioonidest kuni kõrgemate valitsusasutuste ja ühenduste ametiisikuteni on kõik väga tugeva, sageli väljakannatamatu surve all. Seda on võimalik põhjendada – kui käib võitlus võimu ja ressursside eest, ei anta kellelegi armu.

Samal ajal pole see mitte ainult ebainimlik iga üksiku kodaniku jaoks. See on ka hoolimatu ja ennasthävitav kogu riigile, kui ühiskond ei püüagi luua turvapaiku, kus raha ja võimu pidev surve saaks ajutiseltki kõrvaldatud, kus inimesed saaksid rääkida iseenese nimel ja kus tegelik koostöö ja probleemide lahendamine saaks aset leida. Kuidas tekitada esialgu kasvõi fragmentaarseltki tingimusi normaalseks inimeste- ja organisatsioonidevaheliseks partnerluseks ja koostööks? Kes ja mida saab selleks teha? Kas täna veel usaldataks selliseid pakkumisi avaliku sektori poolt või tuleks orienteeruda hoopis erainitsiatiividele? Ettekandes tutvustatakse Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse kogemusi koostööst kolmanda sektori mittetulundusühingute ja sihtasutustega.

Ajahorisondist
Tugiva arendamise poliitika nõuab märkimisväärselt pikema ajaskaala haaramist, kui see on senimaani olnud tavakohane avalikus sektoris või äris. Pikem ajahorisont suurendab määramatust, milles poliitilisi otsuseid tuleb teha. See tekitab raskusi isegi arenenud stabiilsetes riikides, rääkimata siis üleminekuühiskondadest. Tavakohaseks reaktsiooniks niisugusele olukorrale on ka Eestis ühiskonna ees seisvate probleemide "lükkamine" teadussektorisse.

Frank J. McCormik, Robert Costanza jt on alates 90ndate algusest juhtinud tähelepanu sellele, et maailmas on tugivaks arendamiseks juba piisavalt teaduslikke andmeid ja oskustega inimesi, kuid neid ei osata efektiivselt kasutada. Antud ajas ei ole kõige olulisemad mitte teaduslikud baasuuringud, vaid poliitikute, planeerijate ja manager’ide pühendamine (pühendumine) pikemaajalistele käsitlustele ja olemasolevate teadmiste ning informatsiooni kasutamine. Ettekandes illustreeritakse niisuguse väite paikapidavust keskkonnamanagement’i ja biosfääri kaitsealade kui tugiva arendamise mudelalade näitel.

Lõpetuseks
Sustainable development ei ole mingi lõpliku kooskõla seisund, mida saab fikseerida arenguprotsesse jälgides ja mõõtes, vaid pigem niisuguste sihipäraste muutuste ahel (protsess), kus ressursside kasutamine, investeeringute suunamine, tehnoloogiate arendamine, institutsionaalsed reformid jmt püütakse järjekindlalt kogu oma koosmõjus seada tasakaalu nii tänase põlvkonna kui ka tulevaste põlvkondade inimlike vajadustega. Eesti ühiskonna senist edu üleminekuühiskonna läbimisel, haridustaset ning erksust arvestades võib loota, et peatselt orienteerutakse ümber järgima Rio protsessi mitte rituaalselt, vaid sisuliselt – tunnistades majanduse, sotsiaalelu ja keskkonnateemade omavahelist seotust ning püüeldes pikemas perspektiivis loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse, ühelt poolt, ja arenguga seotud muutuste, teiselt poolt, tasakaalustamise poole.

 
Postmodernism: ihalus ja hirm.
 Vello Kaskor, Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskus, pärandikaitse spetsialist		 TOP
 
Inimloomusest tingituna on ühiskonna areng küll teoorias ette aimatav, kuid praktikas toimivad katse ja eksituse meetodid. Kui bioloogilises maailmas on ressursside kasutamine määratud evolutsiooniga, siis inimühiskond on leiutanud oma ressursside ümberjagamiseks nn "evolutsioonivälised" vahendid (relvad, üha täiuslikumad relvad, veelgi täiuslikumad relvad ühelt poolt ja ravimid, vaktsiinid, kunstväetised jne teiselt poolt), mis lõppkokkuvõttes häirivad ühiskonna ja looduse tasakaalu. Seda nii ühiskonnasiseselt, mida peegeldavad ressursside jaotamisega kaasnevad probleemid, kui ka laiemalt – ressursside ammendumise ja nende tarbijate hulga kasvust tekib looduskeskkonnale ülemäärane surve.

Tasakaalustamatus lõpeb enamasti ühiskondlike kataklüsmidega, mis muudavad jaotusmehhanismid, kuid sellega makstakse ka kõrget hinda. Nii on see igatahes euroopalikus kultuuris, mis vähemalt ideoloogias väärtustab iga üksikut inimelu. Seetõttu on ka arusaadav püüd ennetada vapustavaid muutusi ning ajalugu on täis reformikatseid ning reformaatoreid.
Kui ühiskonna arengut iseloomustada lainetena, siis ühte "lainet" piiritlevad tähised oleksid: sotsiaalne ja majanduslik pinge ning kriis, plahvatus ja revolutsiooniline vaimustus, ressursside ümberjaotamine, viimasest tulenevad uued pinged, mis viivad ühiskonna jälle psüühilise väsimuse ja järjekordse kriisini …

Tänane Eesti ühiskond on toimunud revolutsiooni ajalist lähedust arvestades jõudnud võõrandumise ja väsimuseni ohtlikult kiiresti. Põhjusi on otsitud väljastpoolt Eestit – sõltuvusest globaliseeruvast majandusest, piirideta kommunikatsiooni ja massimeedia võidukäigust jmt. Piits ja präänik on leitud olevat toimuvale vastavad.

Käesoleva seminari teemaks on "Eestimaa arendamise postmodernistlik alternatiiv". Kas teema tuleneb kriisi tunnetamisest ning murest arengu võimalike umbteede pärast? Kas arengu määratlemine postmodernistliku alternatiivina võib ise probleemiks saada?

Postmodernismi algust deklareeritakse euroopaliku kultuuriruumi läänepoolses maailmas üksmeelselt 1970-ndate aastate algusega. Seda seostatakse massimeedia ning pildilise ja elektroonilise kommunikatsiooni võidukäiguga, kus piirid kunsti, ajaviite, massikommunikatsiooni ja reklaami vahel on muutunud ebamääraseks. Postmodernismi radikaalne põhisõnum on kõige rahvusliku eitamine, senise identiteedi purustamine ja uue, mis on rahvusülene, transseksuaalne jmt, kujundamine. Postmodernismi tunnustena on välja rõhutatud "lühiajalisus, läbematus, pinnapealsus, konkreetsus, aktiivsus ja mulje. Postmodernism ei tunnista mingeid püsivaid väärtusi, vaid pigem lõhub inimese enesekäsituse ning inimestevahelised suhted lühiajalisteks ja kunstlikeks (teeselduiks ja pinnapealseiks) juhusteks ilma püsivuse, traditsioonide ja sügavuseta" (Sakki).

Postmodernismi määratlusi on siiski ka hoopis teistsuguseid. "Eesti inimarengu aruanne 1999"rõhutab, et postmodernism vastandub modernismi abstraktsusele ja unifitseerimisele. Postmodernistlik hoiak eelistab heterogeensust puhtusele, erinevust ühtsusele, lokaalset universaalsele. Postmodernismi loosungina pakutakse "Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!". Märgitakse, et arenenud riikides on tekkimas uued postmaterialistlikud väärtused ja sotsiaalsed liikumised, mille jaoks poliitika ei ole mitte niivõrd võitlus hüvede eest, kuivõrd teatavate väärtuste ja elustiili kaitse. Nende liikumiste poliitilised programmid pole seotud mitte niivõrd jaotamise probleemidega, kuivõrd elukvaliteedi küsimustega. Postmodernistlike võtmeterminitena on välja rõhutatud "osalusdemokraatia" ja "detsentralisatsioon" – esindusdemokraatia asendajana nähakse linnamiitinguid, kus kõigil oleks sõnaõigus.

Võime nentida, et postmodernismi määratlustes on ühesena defineeritud vaid tema algust, mis seostub kommunikatsiooni ja massimeedia võidukäiguga, ning tema erinevust modernismist. Postmodernismi suhte määratlemine modernismiga aga hajub juba laial skaalal, sõltuvalt modernismi enda tõlgendamisest. Modernismi tekkimist seostatakse uusaja alguse väärtussüsteemide uuenemisega 16-ndal aastasajal (Sevänen) või isegi "modernismi tellimisena kompartei poolt" (Langemets), mis tooks modernismi sünniaja seosesse töölisliikumisega.

Kultuurisotsioloogias on modernismi võimalik käsitleda ühiskonnas tekkinud reaktsioonina juba valgustusajast pärinevale ratsionalismile, mis õhtumaises kultuuriruumis oli loonud usu inimmõistuse prevaleerimisse loodusjõudude üle. Sellest ummikusse jõudnud ideoloogiast sündiski kusagil käesoleva sajandi esimestel kümnenditel modernism, mis senistes väärtussüsteemides ja eesmärgimääratlustes pettununa lammutas ratsionalismi "vormi". Kuid seda hoopiski mitte nihilistlikult, vaid seni leidmata "tõelise tähenduse" nimel.

Paraku, ihaldatu jäi jälle leidmata ja järjekordse ummiku tõdemine tõi läänemaises kultuuris kaasa täieliku skepsise. Niisugusel pinnal on mõistetav, et "postmodernism ei usu üldse midagi lõplikku ja igavest, midagi "tõelist". Postmodernism ei lammuta ega adopteeri vanu kaanoneid, selleks et luua uut traditsiooni, uut müüti – ta tegutseb õieti üksnes emantsipatsiooni (kitsendustest , sõltuvusest, eelarvamustest vabanemise) nimel ja valib ka vahendeid selleks võimalikult eelarvamustevabalt".

Individualismile orienteeritud ning hetkelisust väärtustav ideoloogia on tsiviliseeritud ühiskonna kestmisele tõeliseks väljakutseks. Eriti saab see mõistetavaks suhtumises identiteedi fenomeni. Postmodernses perspektiivis on identiteet midagi ebastabiilset ja habrast. Identiteet on postmodernistide jaoks pigem müüt ja illusioon, kui midagi reaalset. Mitmed postmodernistide koolkonnad väidavad, et iseseisev subjekt (identiteet), mis oli modernse kultuuri saavutus, on murenemas ja kadumas tänu sotsiaalsetele protsessidele, mis toodavad indiviidide nivelleerumist ratsionaliseeritud, bürokratiseeritud ja tarbijastatud massiühiskonnas ja meediakultuuris (Tuisk: Kellner)

Postmodernism on siiski alles vähemuse suundumus, kuigi jõuline. Tema jõud peitub sotsiaalse kriisi ja võõrandumise ärritavalt valulikus äratundmises, mis tingib massimeediavahendites pakutavate identiteedi päästmise näiliselt lihtsate pseudolahenduste ligitõmbavuse.

Säästva arengu ideoloogia ning hetkelisust väärtustav postmodernismi ideoloogia on omavahel äratuntavas vastuolus. Identiteedi nõrgenemise ja kadumisega kaob suhe ja side ümbritseva keskkonnaga, mis omakorda toob kaasa üha suureneva hoolimatuse looduse vastu - mis omakorda saab ohuks inimese enese kestmisele. Identiteedi teisenemine aga võib viia ka ühiskonna allstruktuuride omavahelise ühildamatuseni ning selle kaudu prognoosimatu kataklüsmini.

Kas hetkel ongi kõige otstarbekam toimuvate protsesside kirjeldamine ühte või teise paradigmaatilisse ruumi? Pigem saab üha äratuntavamaks vajadus arenguprotsesse programmilistesse raamidesse kavandada. Aeg on küps uue positiivse ideoloogia ilmutamiseks, mis lubaks reaalselt hinnata väljakujunenud sotsiaalset baasi ja elukeskkonda ning sisaldaks senisest pikema vaatega ja täpsema arengueesmärkide määratluse. Seejärel sünniks loomulikult ka uus positiivne hariduse ja propaganda strateegia, mis rakendaks massi- ja multimeediavahendite uued võimalused niisuguse positiivse (säästva?) ideoloogia levitamiseks.

Ühesõnaga – on vaja uut paradigmat! Mida võiks siia kanduda tegelikult oma töö teinud postmodernismist, tuleb alles arutluse alla võtta. Nagu seegi, millist nime ta võiks kanda. Igatahes ei peaks see olema post-postmodernism ega ka mitte hüper- või kontramodernism. Pigem postmaterialism või postratsionalism. Kes usub inimese uuenemisse?

 
Kui säästev ja jätkusuutlik on Euroopa keskkonnaeetiliselt?
Ahto Oja, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus, Tartu Ülikool, Geograafia instituut		 TOP
 
1. Ettekandes käsitletakse säästvat arengut (sustainable development) mittetraditsioonilises tähenduses, nimelt inimese ja looduse suhte kaudu. Seda valdkonda uurib keskkonnaeetika, mis:
  • käsitleb inimese ja looduse suhete ajalugu, et paremini mõista tänapäeva keskkonnaprobleeme,
  • käsitleb keskkonnaküsimustega seonduvaid filosoofilisi probleeme,
  • kohandab eetilisi põhimõtteid keskkonnaküsimuste lahendamiseks,
  • vaidlustab valitseva eetika inimkesksuse, kitsarinnalisuse ja arusaama, et inimene on ainuke väärtuste mõõdupuu.
Keskkonnaeetikat võib käsitleda normatiivse eetikana, mida kohaldatakse olukordades, kus keskkonnaprobleemid on põhjustanud osapoolte väärtushinnangute kokkupõrkeid.

2. Vastus ettekande pealkirjas püstitatud küsimusele Euroopa keskkonnaeetilisusest sõltub küsija enda eetilisest suhtest loodusega. Üldistavalt võib eetilise hoole objektide ringi alusel määratleda kolme tüüpi suhteid:
  • tehnikakeskne,
  • inimkeskne,
  • looduskeskne.
Tehnikakeskse suhte puhul tõuseb esile inimese valitsemine ja võim looduse üle – see on valitseva võimu eetika. Sel puhul nähakse loodust pelgalt tooraine ammutamise kohana, ainult vahendina inimese eesmärkide saavutamiseks, ressursina, mida inimene majandab ja kasutab oma heaolu saavutamiseks ja parandamiseks. Loodusel on siin inimesele vahendiline(instrumental), ressursiline väärtus.

Inimkeskse loodussuhte puhul on inimene looduse kaitsja ja harija. See on peremehest kohavalitseja ja põlluharija eetika, mille juurde kuulub arusaam, et looduse ja loomade kohtlemist reguleerivad ainult inimeste omavahelised suhted. Loomi ja loodust ei kohelda hästi või halvasti mitte nende endi, vaid inimese pärast. Looduse hävitamise või loomade halva kohtlemisega seotud eetilised küsimused tõstatuvad seoses kellegi omandi või meelerahuga, samuti seoses võimaliku mõjuga inimestevahelistele suhetele (julmuse eksponeerimise mõju jne). Loomi ja loodust ei peeta siin subjektiks, kelle suhtes inimesel oleks moraalseid kohustusi.

Looduskeskse eetika aluseks võib pidada sellist suhet, kus loodusel on olemuslik (intrinsic) väärtus, olenemata tema "inimese teenimisvõime" suurusest. Looduskeskne suhtumine tähendab looduse ja selle kõikide olendite heaolu arvestamist. Looduskesksust on võimalik jagada looma- (zoo-), elu- (bio-) või ökosüsteemikeskseks (füsiotsentriliseks) suhtumiseks. Loomakeskne suhtumine rõhutab inimese ja loomade sarnaseid jooni, millest tähtsamad on võime tunda valu ja kannatusi. Elukeskse suhtumise aluseks on Albert Schweitzeri eetiline printsiip "aukartus elu ees": elu iseenesest on kõrgeim väärtus, kõigil elusolendeil on absoluutne iseenda väärtus. Ökosüsteemikeskne suhtumine tõstab esile looduse ilu, eheduse ja mitmekesisuse, eetilise hoole objektide ring laieneb ka elutule keskkonnale ja suhetele sellega (kivid, mägi, mets, ookean, mükoriisa jne).

 3. Analüüsimaks Euroopa keskkonnaeetilist säästvust käsitletakse näidetena:
  • Amsterdami lepingut,
  • valitsusväliste organisatsioonide poolt koostatud keskkonnaruumi kontseptsiooni,
  • inseneride rahvusvahelist keskkonnaeetika koodeksit.
4. Mida võiks keskkonnaeetika põhimõtete rakendamine tähendada Euroopa Liidu kui majandusruumi ja äriettevõtte jaoks?

Keskkonnaeetika vaidlustab nii mõnedki ärimaailmas valitsevad põhimõtted ja iseenesest mõistetavused:
  • majanduskasvu,
  • omandiõiguse,
  • globaliseerumise,
  • ühekülgse majanduslikele väärtustele rajaneva materiaalse tootmise ja tarbimise ideoloogia, pakkudes mitmekülgsemalt, ökoloogiliselt ja inimlikult väärtustatud eluviisi materiaalse tarbimise asemel.
5. Keskkonnaeetika säästva arengu ideoloogia aluseks

Seni on säästvat arengut käsitletud eelkõige inimkeskselt, seades eesmärgiks õigluse tagamise loodusvarade kasutamisel ja jagamisel. Ökoloogilist säästvust vaadeldakse loodusvarade optimaalse kasutamise kaudu, mis tagab inimesele elukõlbuliku keskkonna ja tervise ning ei ohusta tulevaste sugupõlvede võimalusi samu hüvesid kasutada.

Sellisena jääb aga säästva arengu käsitlus nii ökoloogilisest kui ka eetilisest vaatevinklist pinnapealseks. Sisuliselt ei ole küsimus mitte inimestevahelistes suhetes ja nende õiglases toimimises, vaid inimese ja looduse vahelistes suhetes, mis on jõudnud kriisiseisundisse. Vajame inimese ja looduse suhte ümberhindamist ja -kujundamist.

6. Jätkusuutlikkuse keskkonnaeetiline definitsioon

Kui üheksakümnendate algupoolel on Euroopa Liidus säästvat arengut käsitletud ennekõike kitsamas, st keskkonnakaitselises mõttes, siis nüüd juba tunnistatakse majandustegevuse, sotsiaalse õigluse ja turvatunde ning elukeskkonna sidusa ja kooskõlalise käsitlemise möödapääsmatust. Nagu kogu edumeelses maailmas, nii ka Euroopa Liidus on vaja säästvat arengut käsitleda kui tegevuspõhimõtet, mille kohaselt igasuguse tegevuse planeerimisel ja elluviimisel tuleb süsteemselt ja tasakaalustatult arvestada inimest, tema materiaalseid ja vaimseid vajadusi, tema (majandus)tegevust nende vajaduste rahuldamiseks ning keskkonda> (oma õiguste, piiride ja taluvusvõimega). Pikemas perspektiivis suunduks areng tasakaalustatuma ühiskonnakorra poole, kus eetilise suhtumise aluseks ei ole ainult Inimene kui ülim väärtus, vaid Elu ja Elukeskkond, kui ülim väärtus, kusjuures eetilise hoole objektidena käsitletakse kõiki elus ja elutuid olendeid (objekte) ning ökosüsteeme, lõppkokkuvõttes planeet Maad tervikuna.

7. Säästev areng Amsterdami Lepingus

1997. aastal kinnitas Euroopa Liit Amsterdami lepinguga, et peab kinni Rio lepetest ja seab eesmärgiks integreerida säästva arengu põhimõtted majandus- ja sotsiaalpoliitikasse. Tsiteerime järgnevalt vastavaid Amsterdami lepingu artikleid:

"Pidades vajalikuks oma rahvaste majandusliku ja sotsiaalse heaolu edendamist, arvestades säästva arengu põhimõtteid ja jäädes siseturu lõpliku väljakujundamise konteksti, kindlustamaks sidusust (kohesiooni) ja keskkonnakaitset ja viiamaks ellu poliitikaid, mis majandusliku integratsiooni kaudu tagaksid paralleelselt edu ka teistel elualadel.

.... tähistab see leping uut taset protsessis, mis loob veel tihedamad sidemed Euroopa rahvaste vahel, kus otsused võetakse vastu nii avalikult kui võimalik ja nii lähedal kodanikule kui võimalik.

Euroopa Liidu eesmärgiks:

on edendada majanduslikku ja sotsiaalset progressi ja kõrget tööhõivet ning saavutada tasakaalustatud ja säästev areng, eriti läbi sisepiiride kaotamise ning majandusliku ja sotsiaalse sidususe tugevdamise, luues majandusliku ja rahaliidu, mis ultimatiivselt sisaldab ühisraha sisseviimise vastavalt käesolevale lepingule;

... saab olema ühisturu, majandus- ning rahaliidu loomine ja artiklites 3 ja 4 viidatud ühiste poliitikate või tegevuste elluviimise kaudu majandustegevuse harmoonilise, tasakaalustatud ja säästva arengu edendamine kogu liidu ulatuses, tööhõive ja sotsiaalse kaitstuse kõrge tase, meeste ja naiste vaheline võrdväärsus (equality), säästev ja inflatsiooni välistav kasv, majanduselu konkurentsivõime ja konvergentsi kõrge tase, keskkonna kvaliteedi kaitse ja parandamise kõrge tase, elustandardi ja -kvaliteedi parandamine, majanduslik ja sotsiaalne sidusus ja solidaarsus liikmesriikide vahel.

….Keskkonnakaitse nõuded peavad olema integreeritult arvestatud liidu poliitikate ja tegevuste määratlemisel ja elluviimisel vastavalt artiklile 3 erilise tähelepanuga säästva arengu soodustamiseks." .

Esitatud teksti põhjal väidame, et Euroopa Liit on tehnika- ja inimkeskse eetika esindaja. Keskkonnaeetiliselt säästva Euroopa Liidu saavutamiseks tuleb võtta aluseks uus paradigma. Järgmine Euroopa Liidu leping peaks sisaldama ei rohkem ega vähem, kui deklaratsiooni ja mehhanismi looduskeskse eetika möödapääsmatusest. Alles seejärel võib väita, et EL liigub keskkonnaeetiliselt säästva tsivilisatsiooni suunas.

8. Keskkonnaruum kui säästva majanduse mõõdupuu

Keskkonnaruum on energia, taastumatute loodusvarade, põllumajandusmaa ning metsade kogus, mida võime kasutada ilma pöördumatuid keskkonnakahjustusi esile kutsumata ning ilma tulevaste põlvkondade vajadusi ohustamata. See käsitlus on välja töötatud Euroopa Maasõprade poolt ning nende poolt juhitavas Säästva Euroopa kampaanias määratletakse säästva arengu eesmärke ning ajakava praktilise ja konkreetse kontseptsiooniga "Keskkonnaruumi õiglasest jaotamisest". Ei saa jätta tähelepanu juhtimist asjaolule, et ka keskkonnaruumi metoodika väljatöötajad on lähtunud väga inimkesksest loodussuhtest, põhjendades selle vajalikkust "tulevaste põlvkondade vajadustega".

Ühe riigi keskkonnaruum koosneb piiratud kogusest toodetud fossiilkütustest, puidust, pinna- ning põhjaveest, taastumatutest loodusvaradest (nt. alumiinium) ja toiduainete kasvatamiseks kasutatavast põllumajandusmaast. Nagu väidab Rio Agenda 21, vajab säästev areng sotsiaalset ja keskkonnakaitselist tasakaalu. Võrdsuse ja sotsiaalse õigluse põhimõtteid kajastatakse "keskkonnaruumi õiglase jaotuse " näitajate abil. Viimaste leidmiseks jagatakse maailma olemasolevad globaalsed energia ja loodusvarade ressursid iga aasta kohta oodatava maakera elanike üldarvuga. See tähendaks, et iga riik võiks kasutada loodusvarasid võrdeliselt oma rahvaarvuga.


Keskkonnaruumi tegelik kasutamine ja Euroopa Liidu eesmärgid aastaks 2010

RESSURSS
 TEGELIK kasutamine inimese kohta aastas OPTIMAALNE keskkonnaruum inimese kohta aastas
VAJALIK MUUTUSE PROTSENT
 EESMÄRK aastaks 2010, %
Energia (CO2 emissioonid)
7,3 tonni
1,7
-77
-26
Taastumatud loodusvarad:
Tsement
536 kg
80 kg
-85
-21
Malm
273 kg
36 kg
-87
-22
Alumiinium
12 kg
1,2 kg
-90
-23
Kloor
23 kg
0 kg
-100
-25
Puit
0,66 m3
0,56 m3
-15
-15

Keskkonnaruumi ideoloogid on tüüpilised tehnika- ja inimkeskse loodussuhte esindajad, kelle arvates võimalus muutusteks ja säästva arengu elluviimiseks peitub ainult tehnoloogia parandamises ja ressursikasutuse vähendamises, looduslike ressursside jätkuvuse tagamises tulevastele põlvkondadele. Keskkonnaeetiliselt ei teeks keskkonnaruumilise planeerimise kasutuselevõtt Euroopa Liitu tänasest säästvamaks.

9. Ühe võimalusena Euroopa Liidu eetilise aluse hindamiseks analüüsime inseneride keskkonnaeetika koodeksit.

Ülemaailmselt on selline koodeks (International Code of Environmental Ethics for Engineers) alla kirjutatud Maailma Inseneriorganisatsioonide Föderatsiooni poolt (World Federation of Engineering Organizations ) ja Euroopa Rahvuslike Inseneriühingute Föderatsiooni (European Federation of National Engineeing Associations) poolt. Selle juhendi sissejuhatuses mainitakse, et inseneride ametioskused on osaliselt edendanud inimeste tervist ja heaolu. Inseneridel on eriline vastutus tehnoloogia arendamisel ja sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise heaolu säästval suunamisel. Lisaks lasub neil vastutus keskkonnakaitse eest. Inseneride keskkonnaeetika koodeks (Insinöörin etiikka teknistyvässä maailmassa 1994, lk. 89) sisaldab järgnevat:
  • kohustuse arvestada säästva arengu põhimõtteid nii, et arvesse võetaks nii praeguse kui ka tulevaste põlvkondade vajadused;
  • tehnika keskkonnamõju hindamise komplekssuse nõude, et (suuta) minimiseerida ohtlikud mõjud keskkonnale, inimese tervisele ja turvalisusele, aga ka ühiskonnale ja kultuurile tervikuna;
  • nõude saavutada püstitatud eesmärgid võimalikult väikese ressursi ja energia hulga kasutamisega, et sellega minimiseerida ka kõikvõimalike jäätmete ja saastainete kogust;
  • sotsiaalsete (ühiskondlike) ja looduslike tegurite arvestamise vajaduse nii töökohtades kui ka kliendisuhetes, ning üleskutse juhtida tähelepanu ja anda avalikkusele teavet tehnoloogiate võimalikest negatiivsetest mõjudest;
  • üleskutse keskkonnateadlikkuse edendamiseks oma liikmete seas ja kogu ühiskonnas, samuti keskkonnaküsimustega arvestamise töökeskkonna arendamisel.
 Kas neist loosungeist piisab, et keskkonnaeetika, -teadlikkus -kasvatus ja -koolitus oleksid horisontaalselt arvestatud kõikidel inseneri- ja ärikoolituse valdkondades? Tegelikult tõstatub nende koodeksite lugemisel küsimus, kus siin on eetika, rääkimata keskkonnaeetikast? Esitatud põhimõtted on nii üldsõnalised ja laialivalguvad, et nad pole ei arengueeldusi muutvad ega rakendatavad.

Milline võiks olla inseneride keskkonnaeetika koodeks? Minimaalselt peaks see sisaldama:
  • looduse austamise põhimõtte;
  • kas inim- või looduskeskse keskkonnafilosoofia kohustusliku omaksvõtu;
  • looduse olemusliku väärtuse tunnistamise;
  • loomade õiguste tunnistamise;
  • ökoloogilise, säästva, loodussõbraliku, tasakaalustatud elulaadi järgimise;
  • inimeste kohustuste deklaratsiooni ÜRO/EL tasemel.
 10. Hetkel elab Eesti nagu ka Euroopa Liit, tehnoloogia ja majanduse armul ja mängureeglite järgi.

Kuidas on võimalik juba looduskeskse eetika möödapääsmatusest aru saanud eurokodanikul, -ettevõttel, -kontsernil suhtuda piisavalt kriitiliselt tehnoloogia ja majanduse poolt põhjustatud sotsiaalsetesse ja looduslikesse muutustesse. Seaduste eesmärk ei ole enam ammu tagada õiglust ja seista tõe eest vähemalt keskkonnafilosoofia vaatevinklist, vaid kogu seadusandlus on allutatud korraldama ühiskonnaelu tehnoloogia ja majanduse karmidest konkurentsireeglitest lähtuvalt.

11. Autor usub, et praegusel majandusideoloogial rajanev üheväärtuseline ja ainult ühel-kahel kapitalil (nelja asemel) põhinev riik-firmade süsteem kukub lähiajal kokku.

Selle põhjuseks on nii looduslike ressursside nappus kui ka inimeste rahulolematus, aga samuti uute kapitalide, inim- ja suhtekapitali, jõuline sissetung traditsioonilisse majandusarvestusse. Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia poolt pakutavad uued võimalused näiteks optimeeritud virtuaalkaubamajade ja i kaugtöö ning -õppimise näol kannavad selles vastandumises oma rolli.

12. Tänase majandustegevuse (loe: kasumiteenimise) aluseks on paljuski irratsionaalsed väärtused, tunded ja vahetu meelehea.

Paljud tooted ei ole mõistlikud ega vastupidavad (kvaliteetsed), vaid ainult kiiret rahuldust pakkuvad. Juhtiv roll olukorra muutmiseks on siin inseneridel/tootjatel/majandusjuhtidel, keda kutsuksin üles vastutustundlikule, mõistlikule, säästvale, kvaliteetsele ja (kohalikke) looduslikke materjale kasutavale tootearendusele. Vahendajaid ehk ärimehi ärgitatakse mõtlema reklaami eetilisusele ja sellele, kas eesmärk "iga hinna eest müüa" pühendab ikka abinõu "ükskõik mida, ükskõik mis kvaliteediga ja ükskõik kelle oma". "Eelista Eestimaist!" ei ole pelgalt ülekutse toetada kohalikku majanduselu, vaid kannab säästva arengu ideoloogiat sügavamalt ja laiemalt.

13. Kahtlemata omab tootlikkus ja efektiivsus suurt kaalu majandus-tehnilises mõtlemises. See peaks olema tasakaalustatud keskkonnaeetika ja ökomoraaliga, mis aga inseneride ja ökonomistide hariduses täielikult puudub. Inseneride ja ärimeeste professionaalses ja ühiskondlikus tegevuses jääb tugevalt vajaka üleüldisest eetilisusest ja inimlike vajaduste arvestamisest.

Euroopa Liit kui majandusühendus, ärieetika kui selle toimimise alustala ning inimese ja looduse suhte tehnika- ning inimkesksus on põhjus, miks Euroopa Liit ei ole keskkonnaeetiliselt säästev. Ainuke lahendus EL-i säästvamaks muutmisel on keskkonnaeetikas looduskesksuse aluseks võtmine järgnevates lepingutes ja keskkonnaeetilistes koodeksites. Looduskeskse eetika põhimõtete tunnistamine ja nende lülitamine ärikoolitusse oleks loomulik. Kas sellest kannataks EL'i globaalne konkurentsivõime.?! Võib-olla just siin peitub Euroopa Liidu võimalus olla keskkonnaeetilise säästva tsivilisatsiooni lipulaevaks ja Eesti võiks pretendeerida sellise mõtteviisi elluviimise katsetajaks.

14. Eesti Idee 21. Sajandiks ei saa olla liikumine millegi olemasoleva poole, järgitegemine viib meid järelarengule, mis on ummiktee ega tõsta ei meie elatustaset ega konkurentsivõimet. Meie Ainuke Konkurentsivõimeline Idee saab olla Tavatud Lahendused võtmevaldkondades, mis enesearenguna tagavad riigi ja rahvuse säilimise. Niisugusteks võtmevaldkondadeks võivad olla ökoloogilised tehnoloogiad, Geenivaramu, visioon Õpi-Eesti ja elukestev õppimine, Virtuaalne Riik, mahepõllundus, alternatiivenergeetika jne. Arendusprojekt "Eesti 21" loob eeldusi Eesti Idee väljatöötamiseks ja selle tunnustamiseks Riigikogu ja Valitsuse tasandil pikaajalise arengustrateegia "Eesti Agenda 21" näol.
  
   
BKA Hiiumaa keskus > Konverents > Ettekannete teesid TOP