Meie areng saab üha enam sõltuma Euroopa Liidu mitmesugustest toetusfondidest ja projektidest. Neist osasaamiseks on vaja tingimusi. Kui riik jätkab oma imperiaalpoliitikat ja asjade korraldust ei muuda, siis rikkad ja ilusad üha rikkamaks ja ilusamaks saavad. Ja tänastest natuke vähem rikastest, kui targasti nad ka ei mõtleks ja kui palju nad ka ei rabaks, tulevad lõpuks ikka vaesed inetud lollid. Kellele kuradile neid Eestimaal ometi vaja peaks olema? Unistaks regionaalpoliitikast ja -strateegiast....? Kes ta viljastab, kunas?

Tegelikult oli see Gotlandi initsiatiiv, et projekt nimega “Säästva jäätmekäitluse võimalused Lääne-Eesti saartel” Phare Balti väikeprojektide fondi konkursile jõudis. Aga tulemus oli positiivne ja 1996. aasta septembrikuus asusin projektijuhina Hiiu Maavalitsuse kui juhtiva partneri nimel tegutsema. Meie ülesandeks oli pidada sidet Euroopa Komisjoni volitatud institutsioonidega Stokholmis ja Glasgow's ning omakorda kureerida partnereid Saaremaal ja Gotlandil. Projekti eesmärgiks oli vahendada Hiiumaale ja Saaremaale Gotlandi jäätmekäitluse ja eriti looduslike reoveepuhastite alane oskusteave.

Käesolev ajalehenumber ongi pühendatud jaanuarikuus lõppenud projekti tulemustele. Jäätmemajanduse ja reoveepuhastuse küsimusi käsitletakse teistes artiklites, mina püüan teha kokkuvõtteid projektijuhina.

Euroopa Liidu masinavärki tuleb võtta nii nagu ta on

Tagantjärele võiks muidugi kiruda mis hirmus. Kuidas see küll niimoodi sai olla, et projekt algas 1996. aasta septembris ja esimene rahaülekanne jõudis pärale alles 1997. aasta augustis, kaks kuud enne projekti esialgset lõpptähtaega. Aga niisugused asjad on mulle teadaolevalt üsna tavalised. Läänes lihtsalt ei kujutata ette, et meil pole mõndasada tuhandet omavahendeid arendusprojekte ajutiseltki toetama panna. Kui Euroopa raha tuleb, saad omalt poolt mängupandu ju tagasi. Praktikas kukkus see muidugi kurvalt välja - kui rootslased tegid omapoolse tutvumisvisiidi juba 1996. aasta detsembri algul, siis kavandatut ellu viima saime hakata alles pärast meiepoolset õppereisi 1997. aasta septembris. Meil polnud oma raha mängu panna, pidime euroraha ära ootama. Ei aidanud pöördumised valitsuse liinis ega riigikogu saadikute poole, abist keeldus ka keskkonnafond.

Mulle tundub, et Euroopa Komisjon vaevalt lähiaegadel oma mängureegleid muudab ja edspidistelgi tegijatel pole paremat loota. Viriseda pole mõtet, ka järeldus on lihtne - kui mängureeglid ei meeldi, ära mängi. See on meie, mitte Euroopa Komisjoni probleem, kustkohast me käibevahendid leiame. Valitsus võiks küll hetkeks mõtelda, mismoodi eesrindliku Eesti vaesed äärealad tarviliku oskusteabe kätte saaksid ja oma spetsialistid tasemele koolitaksid. Kas neil selleks miskit abi, mida ainult riik saab anda, vaja võiks minna. Tallinna, Tartu või Pärnu eelarve taustal taolisi vaese mehe probleeme muidugi ette ei tule.

Avaliku sektori töövõime vajab sihikindlamat arendamist

Mõtlen siin töövõimet laias tähenduses , mis haarab nii personali, organisatsiooni ja korraldust kui ka metoodilisi ja füüsilisi töövahendeid. Viimastel aastatel on Hiiumaa omavalitsustesse tööle asunud noori, kelle silmaring lubab neil rahvusvahelistes projektides kaasa rääkida, kes oskavad keeli, kes ei karda suhelda ja välismaalastega isiklikke kontakte sõlmida. Aga neid on vähe ja nad on rutiinse tööga üle koormatud. Nad on ka vähe motiveeritud nii palga kui ka nende pingutuste tunnustamise poolest. Nende areng ei ole ainult isikliku karjääri küsimus, sellepärast et just nemad ja ainult nemad saavad meie saatust määrava avaliku sektori oskusteabe kohale tuua ja rakendada.

Projekti käigus Gotlandi meeskonnaga tutvudes ja nende töövõimet meie omaga võrreldes sai selgeks, mispärast meil prügimajanduse korraldus vaevaliselt paraneb, puhastusseadmed rezhiimis ei taha püsida ja pikema perspektiiviga plaanid olukorra parandamiseks alles sündimata on. See ei ole otse raha küsimus. Lihtsalt suutlikkus ei vasta ülesannetele, hädad on selle tulemus. Loodan vähemalt, et Gotlandiga tutvunud meie demagoogide ja populistide jutud rahumeeli kõrvust mööda lasevad, kui need nüüd enne valimisi jälle rumalaid otsuseid tegevatest ja maksumaksja raha tuulde loopivatest ametnikest pajatama hakkavad. Valijadki võiks niisuguste juttude peale küsida, keda konkreetselt ja missuguse teoga silmas peetakse.

Vaja on omavalitsuste tasandi arendavat tegevusüksust

Gotlandil korraldab jäätmekäitlust ja reovete puhastamist ülesaareline tegevusüksus - Gatukontoret. Ei peaks vajama tõestamist, et Hiiumaal on vaja minna sedasama teed, sõltumata sellest, kas me oleme iseseisev maakond või mitte, üks vald või viis omavalitsust. Seda tingib kaasaegne jäätmekäitluse tehnoloogia. Ka ei suuda viis väikest omavalitsust igaüks eraldi palgata nõutava tasemega spetsialiste. See, et praegu loodetakse asjade paikapanemist maavalitsuse keskkonnaosakonnalt, on pehmelt öeldes viga. Keskkonnaosakonna funktsiooniks on järelevalve. See on hoopis teise iseloomuga töö, kui arendamine ja kavandamine-planeerimine. Kusagil ei viida neid ülesandeid kokku ühte tuppa ühtede ja samade inimeste kaela, sest need nõuavad erineva ettevalmistusega ja isegi erineva mõtteviisiga asjatundjaid. Niisiis oleme jälle küsimuse ees, kunas meie omavalitsused strateegilisele koostööle asuvad. Mina jään lootma, et see aeg ei ole enam kaugel.

Olen projekti tulemustega rahul

Esimese vasikana aia taha läinuks kuidagi lugeda ei saa, ehkki kõik plaanitu ei realiseerunud. Rakendusvaldkonnas on otsad käes ja päris selge, mida vaja edasi teha. Gotlandi pool pakubki koostöö jätkamist. Nagu ette oli nähtud, sai meie labor uusi mõõteriistu ja tehnoloogilisi seadmeid. Päris isiklikust vaatevinklist võin öelda, et oskan nüüd europrojektide keelt ja tunnen asjaajamise malle. Küllap see lubab neid edaspidi targemini planeerida ja ka tulemuslikumalt ellu viia. Siinkohal tänu kõigile, kes kaasa lõid. Suur, suur tänu Anne Miųinale Käina vallavalitsusest, Meeli Õismaale maavalitsusest ja minu lähemale kolleegile Marianne Sädemele, kes teistest tublisti rohkem vastutust kandsid ja vaeva nägid. Ka projektijuhtidele Folke Ansenile Gotlandilt ja Eerik Keerbergile Saaremaalt. Ja Ulf Johanssonile, kes projektimõtte algatas ja kelle õlg meie tegemistel pidevalt toeks all oli.