BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid > Monograafiad, kogumikud, jadaväljaanded > Hiiumaa ja hiidlane > 2. peatükk
Hiiumaa ja hiidlane. Sotsioloogiline uurimus  
2. Hiidlase psühholoogiast. Jüri Uljas  
  Psühholoogid on pikka aega otsinud vastuseid küsimusele, milliste omaduste/joonte alusel on võimalik isiksust terviklikult kirjeldada. Viimasel ajal on levinud arusaam, et isiksusel on 5 põhilist tunnust: ekstravertsus, leplikkus, kohusetunne, emotsionaalne stabiilsus ja intellekt ehk avatus kogemusele (Brody 1994). Inglise psühholoogi H.-J. Eysencki järgi (Eysenck 1976; Saklofske... 1994), kes on kaasaja tunnustatumaid psühholooge maailmas, on isiksusel 2 põhilist mõõdet (dimensiooni):
rahulikkus - närvilisus
(stabiilsus)   (neurootilisus)
     
introvertsus - ekstravertsus

Rahulike inimeste tundmused on püsivad, vahelduvad aeglaselt ning on keskmise tugevusega; nad on kindlad, muretud ja usaldatavad. Närvilised inimesed on tundlikud, rahutud ja kartlikud, nende meeleolu vaheldub kiiresti. Näiteks on selgunud, et kõrgema neurootilisuse näitajaga inimesed on enam rahulolematud oma abieluga ja lahutavad sagedamini.

Introvertne on Eysencki järgi indiviid, kes on pöördunud oma sisemaailma poole, ta on tagasihoidlik ja kinnine. Sõpru ei ole tal palju, kuid tema sõprus on tugev ja andunud. Avameelne on ta ainult heade sõprade seas. Ta on ettevaatlik ja mõtleb oma tegevuse eelnevalt läbi, hindab elus korrapärasust ja on usaldusväärne. Introvertse inimese ajukoor on tugevalt aktiveeritud. Seetõttu eelistab ta situatsioone, kus välise stimulatsiooni tase on madal. Ekstraverdi ajukoor on aga vähem aktiveeritud, rahulikum. Ta otsib pidevalt välist stimulatsiooni, et end aktiveerida. Kui välise stimulatsiooni tase on madal, hakkab ekstraverdil lihtsalt igav. Ekstravertne inimene on niisiis pöördunud enam välise kui oma siseilma poole. Ekstravertne inimene armastab vaheldust ja huumorit, on valmis naljatama ja naerma. Ta on seltsiv, hea suhtleja ning seetõttu on tal rohkesti sõpru, kellega jagab meeleldi oma mõtteid ja tundmusi. Kuid ekstraverdi sõprus on pinnapealne ja ta ei ole alati usaldatav.

Hiidlase isiksuse eripära väljaselgitamiseks kasutati H. R. Böttcheri INR 72 A testi lühendatud varianti (Toim 1983). Testi eripärana on vaja tähele panna, et introvertsuse näitajate puudumisest ei tohi järeldada ekstravertsust. Nende kahe pooluse mõõtmiseks tuleb kasutada erinevaid küsimusi. Kuna meie poolt kasutatud test oli lühike, siis siin mõõdeti ainult introvertsuse taset.

  
Introvertsus TOP
 
Analüüsi tulemused lubavad väita, et hiidlased on keskeltläbi mõõdukalt introvertsed (Joonis 2.1). Võime tähele panna, et mida kauem on inimene elanud Hiiumaal, seda introvertsem ta on. Põhjuslikud seosed võivad siin olla mitmesugused. Võib oletada, et aktiivsed ekstravertsemad inimesed lihtsalt lahkuvad Hiiumaalt neile sobivamasse keskkonda. Teisalt võib elamine Hiiumaa rahulikus miljöös kallutada inimeste meelelaadi aja jooksul introvertsuse suunas. Siin on oma osa ka vanusel, sest vanemad inimesed on üldjuhul introvertsemad. Siiski ei ole vanus kaugeltki määravaks teguriks, mis selgub joonisel 2.1 toodud gruppide keskmist vanust võrreldes (Tabel 2.1).

Joonis 2.1
Küsitletute jaotumine introvertsuse järgi
Joonis 2.1

Tabel 2.1
Grupp joonise 2.1 järgi   Keskmine vanus
aastates
Tugev   47
Keskmine   43
Madal   38
Puudub   37

Seoses introvertsusega selgus järgmist:
  • Tugeva introvertsusega inimestest peab 41% ja madala introvertsusega isikustest 66% oluliseks ise oma käekäiku mõjutada. Väga erinev on suhtumine ettevõtlusse. Tugevalt introvertsete grupis eitab tervelt 73% enda sobivust ettevõtjaks. Grupis, kellel introvertsus puudub, on end mittesobivaks pidanud ainult 21%.
  • Tugevalt introvertsetest isikutest soovib end mingis valdkonnas täiendada 39% ja nendest, kel introvertsus puudub, jälle tunduvalt rohkem - 68%.
Niisiis on selge, et introvertsuse kasvades ollakse vähem valmis ise oma toimetulekuks midagi ette võtma. Samas on introvertide rahulolematus nii oma praeguse olukorra kui ka tulevikuväljavaadetega kõige suurem. Introvertsed inimesed arvavad sagedamini, et nende majanduslik olukord on viimase aasta jooksul halvenenud. Selleks et omadega toime tulla, on nad enamasti vähendanud oma igapäevaseid kulutusi.

Introvertide endi valitud käitumisstrateegia tingib nende suurema rahulolematuse. Nad nagu koguksid seda rahulolematust endasse, selle asemel et suurendada oma aktiivsust ja muuta väliseid tingimusi. Nende temperamenditüübist lähtuv käitumisstrateegia on vastupidine sellele, mida nõuab järskude muutuste aeg.
 
Neurotism TOP
 
Üldises plaanis on inimestel, kes järgivad rahulikku elulaadi, neurootilisuse aste madal. Seetõttu on kaunis ootuspärane, et hiidlastel tugevat neurootilisust ei ilmnenud (Joonis 2.2). Mida kauem ollakse Hiiumaal elanud, seda madalam on neurootilisuse aste.
  • Neurootilisuse hetkeväärtusi võivad mõjutada ka pingelised sündmused, näiteks töötuks jäämine või pereprobleemid.
  • Neurootilisemad inimesed tajuvad oma olukorda tunduvalt teravamalt. Seetõttu kalduvad nad võrdsete olude korral hindama oma majanduslikku olukorda kehvemaks ja tervislikku seisundit halvemaks kui stabiilsema närvisüsteemiga isikud. Kõrgema neurootilisuse korral kalduti enam märkima ka seda, et majanduslik seisund on viimase aasta jooksul halvenenud.
  • Huvitav on tulemus, mis kinnitab neurootilisuse astme seost maa omamisega. Maaomanikud on äratuntavalt stabiilsema närvisüsteemiga kui teised. Seejuures pole tähtsust maaomandi suurusel, vaid ainult maa omamise faktil. Psühholoogiliselt on seda tulemust võimalik seletada mitmeti. See võib lähtuda kindla suhte olemasolust (antud juhul pidev kindel suhe konkreetse maatükiga), mis mõjub inimesele rahustavalt. Teiselt poolt võib aga praegusel üleminekuajal maa omamine anda ka mingi kindlustunde ja stabiilsuse, et elutormides vastu pidada.
Joonis 2.2
Küsitletute jaotumine neurootilisuse järgi


 		 
Rigiidsus TOP
 
Rigiidsus on uus mõiste, mille tõi temperamenditeooriasse prantsuse psühholoog Nigniewitzky. Rigiidne inimene on range korraarmastaja, kes peab silmas eeskirjade, reeglite ja seaduste täitmist. Ta pooldab rutiinset elulaadi ega salli selles muutusi. Rigiidsuse vastand on fluiidsus ehk plastilisus. Fluiidne inimene on boheemlasliku käitumisjoonega, ta ei hooli reeglitest ja eeskirjadest, käitub vabalt, kohaneb kergesti muutuvate elutingimustega, teda ei kammitse rutiin.


Küsitlustulemuste analüüs näitas hiidlaste väga tugevat rigiidsust (Joonis 2.3). Ootuspäraselt vanusega ja Hiiumaal elatud aastatega rigiidsus suureneb. Ilmnes aga ka mõnevõrra ootamatuid ja huvitavaid tulemusi.
  • Selgus, et kõige vähem tunnevad suhtlemisvaegust tugevalt rigiidsed ja kõige rohkem madala rigiidsusastmega inimesed.
  • Ilmnevad erinevused suhtumises loodusesse. Rigiidsemad inimesed peavad looduskeskkonna säästmist, saare looduse alalhoidmist, neile harjumuspärase maailma säilitamist olulisemaks kui vähemrigiidsed. Võrreldes loodus- ja keskkonnakaitse ning majandusprobleemide tähtsust, kaldusid rigiidsemad vastajad esimesi olulisemale kohale seadma.
Joonis 2.3
Küsitletute jaotumine rigiidsuse järgi
Joonis 2.3

Kokkuvõtvalt rõhutame, et rigiidsemad inimesed on vanemad, vähem koolis käinud, tunduvalt kauem saarel elanud ja sagedamini end tüüpiliseks hiidlaseks pidavad. Rigiidsemad inimesed tunduvad elavat omas maailmas, millest nad kinni hoiavad ja millega nad on rohkem rahul, kui vähemrigiidsed omaga.

Rigiidsus on ühest küljest halb, teisest hea. Tugev rigiidsus on takistuseks kiiretele sotsiaalsetele muutustele, ka võib selles koos hiidlaste mõõduka introvertsusega näha ettevõtluse arengut pärssivat tegurit. Suurele osale saare elanikest on psühholoogiliselt loomuomasem pigem kulutuste vähendamine kui sissetulekute suurendamine ettevõtlikkust ilmutades. Samas on aga hiidlaste psühholoogiline eripära kindlaks aluseks sellele, et ei minda kaasa iga tuulepuhanguga, üritatakse jääda iseendaks, oma elulaadi säilitavaks.
 
Hiidlaste psühholoogilised tüübid TOP
 
Lisaks käsitletud tunnustele on hiidlaste psühholoogiliste tüüpide väljaselgitamiseks kasutatud isiksuse kontrollkeset. Kontrollkeskme teoorias, mille sõnastas Rotter oma 1966. aastal ilmunud monograafias (Rotter 1966), lähtutakse inimese enesehinnangust selle kohta, millel põhinevad tema saavutused ja ebaedu. Rotteri arvates kujuneb inimesel välja üldistatud ootus põhjuste kohta, mis tema käitumist mõjutavad. Need ootused võivad olla järgmised:
  • kõik, mida inimene teeb, sõltub temast endast;
  • kõik, mida inimene teeb, sõltub situatsioonist, kuhu ta on sattunud.
Rotteri arvates on kord välja kujunenud üldistatud ootus suhteliselt püsiv ja stabiilne, seetõttu võib rääkida tunnetatud kontrollkeskmest kui isiksuse omadusest (Kivimaa 1992).

Seesmise (internaalse) kontrollkeskmega isikud arvavad, et nende edu ja ebaedu sõltub eelkõige neist endist. Nad on orienteeritud peamiselt oma võimetele ja tulemustele. Nad on otsustamisel kaalutlevamad ja uurivamad ja nende vaateid ja arvamusi on raske muuta.

Välise (eksternaalse) kontrollkeskmega inimesed arvavad, et nende edu ja ebaedu tuleneb peamiselt välistest tingimustest ja asjaoludest, vähem nende endi võimekusest ja kogemustest. Nad alluvad kergemini välistele mõjutustele.

Kümmekond aastat pärast Rotteri monograafia ilmumist võeti mitme uurimuse (Collins 1974) tulemusena omaks seisukoht, et kontrollkese ei ole ühemõõtmeline, vaid inimese ootused võivad valdkonniti erineda. Nii võib ta omada eksternaalset kontrolliorientatsiooni sotsiaalse süsteemi suhtes, isikliku elu suhtes aga internaalset. Meie käsitluses on oluline välja tuua selliseid üldisi seaduspärasusi, milles erinevad uurijad on ühel nõul (Kivimaa 1992):

1) Inimese käitumine on mingil määral ennustatav, kui teatakse tema kontrollkeset.
2) Kontrollkese kujuneb inimesel varajases elueas sotsiaalsete faktorite koosmõju tulemusena.
3) Naised on reeglina eksternaalsema kontrollkeskmega kui mehed.
4) Kontrollkese nihkub inimese vanuse ja positsiooni tõustes internaalsuse suunas.
5) Internaalsema kontrollkeskmega inimesed püüavad rohkem kontrollida ümbritsevat keskkonda ning on enamikul juhtudel ka kõrgema saavutusmotivatsiooniga kui eksternaalsema suundumusega inimesed.

Kontrollkeskme väljaselgitamiseks kasutatakse tavaliselt keerulisi skaalasid. Meie piirdusime küsimusega selle kohta, mida inimene peab elus tähtsamaks, kas kohanemist olukorraga või ise oma käekäigu mõjutamist. Vastavalt määratles ennast 41% ja 59% küsitletutest.

Psühholoogiliste tüüpide väljaselgitamiseks moodustasime esitatud tunnuste - introvertsuse, rigiidsuse, neurotismi ja kontrollkeskme - alusel taksonoomia. Nende näitajate alusel eristus neli hiidlase psühholoogilist tüüpi. Tabelis 2.2 on antud nende tüüpide koosseisu iseloomustavad arvandmed introvertsuse, rigiidsuse ja kontrollkeskme järgi. Tabeli ruutudest nähtub, milline osa nende näitajate järgi astmeti jaotunud küsitletutest vastavasse tüüpi kuulub. Seejuures ei kajastata gruppe, kus introvertsus puudub ja rigiidsus on madal või puudub, kuna need suhteliselt väikesearvulised grupid ei ole tüüpide eristumisel määravateks (seetõttu on mõnedes tabeli ruutudes osakaalude summa vähem kui 100%).

Tabel 2.2
Hiidlaste psühholoogilised tüübid



I tüüp on välise kontrollkeskmega rigiidsed ja introvertsed hiidlased (osakaal 14%). Nad on kõige vanemad (43% neist on üle 55 aasta vanad), 57% neist on naised. Vanusest ja temperamendist tingituna on nad teistest vähem ettevõtlikud, ei soovi end täiendada ja vaba aja veedavad kodus. Neil on kõige sagedamini majanduslikke probleeme. Need selle tüübi esindajad, kes neurotismi kalduvad, moodustavad võimaliku riskigrupi, sest neurotismi tunnustega introvertidel tekivad sageli ka suhtlemisraskused. Selle tüübi osakaal ei ole siiski suur - siia võime arvata kuuluvat iga seitsmenda hiidlase.

II tüüp on seesmise kontrollkeskmega rigiidsed hiidlased (osakaal 35%). Siin on veidi rohkem mehi (53%). Koos neljanda tüübiga on nad kõige ettevõtlikumad nii oma vaba aja sisustamises kui ka soovis end täiendada. Keskmisest tugevmalt on väljendunud orientatsioon eraettevõtlusele. Siia kuuluvad need, kes arvavad end suutvat mõjutada otsuste tegemist nii küla kui ka valla, linna tasandil. Niisugune on keskeltläbi iga kolmas hiidlane.

III tüüp on välise kontrollkeskmega keskmiselt rigiidsed hiidlased (osakaal 20%). Mehi on siin 52%. Erilise aktiivsusega nad silma ei paista, on aga altimad mitmesugustele mõjutustele. Teistest tüüpidest enam on nende seas inimesi, kes löövad kaasa usuühendustes ja telerist vaatavad meeleldi seriaale.

IV tüüp on seesmise kontrollkeskmega keskmise rigiidsuse ja madala introvertsuse tasemega hiidlased (osakaal 31%). Siin on ülekaalukamalt naisi (57%). Selle tüübi esindajad on nooremad ja haritumad. Orientatsioon eraettevõtlusele on selle tüübi juures kõige tugevam. Teistest ollakse aktiivsemad nii vaba aja sisustamises kui ka soovis end täiendada. Siin on aga ka kõige enam neid, kes soovivad Hiiumaalt lahkuda või ei ole veel otsustanud, kas nad tahavad seda teha. Hiiumaa tuleviku seisukohalt on täiesti selgelt tegemist probleemgrupiga. Kui sedalaadi noori, tõsiseid ja ettevõtlikke inimesi ei suudeta saarel hoida, hakkab see pikemas perspektiivis pärssima Hiiumaa arengut.


Kirjandus:

B r o d y, N. 1994. Traits. In: Encyclopedia of Human Behaviour. Vol. 4, 419–425.

C o l l i n s, B. E. 1974. Four components of the Rotter internal-external scale: Belief in a difficult world, a just world, a predictable world, and a politically responsive world. - Journal of Personality and Social Psychology. No 29, 381–391.

E y s e n c k, H. J. 1976. Ihmisten erilaisuus. Helsinki.

K i v i m a a, Õ. 1992. Tunnetatud kontrollkese. Rmt: Kooliadaptatsioon. Tartu. Lk 58-63.

R o t t e r, J. 1966. Generalized expectancies for internal versus external control of reinforce-ment. - Psychological Monographs. No 80 (1, Whole No 609).

S a k l o f s k e, D. H., Eysenck, H. J. 1994. Extra-version - Introversion. In: Encyclopedia of Human Behaviour. Vol. 2, 321-332.

T o i m, K. 1983. Isiksuse psühhodiagnostika. Tartu.


[Programmi "Inimene ja biosfäär" Kanada Rahvusliku Komiteega seotud Claude Villeneuve on märkinud, et kohaliku tasandi säästvat arendamist ei saa mustkunstniku kombel nagu jänest kübarast välja tõmmata. Ainult elu enda najal teevad inimesed järelduse, kas uus paradigma on realistlik või mitte. Eestvedajaid kutsub ta üles olema vähemalt ettevaatlikud. Ajakirja Ecological Economics peatoimetaja Robert Costanza seab säästva majandamisega seotud arendusprojektide edukuse kolmeks esmaseks ülesandeks kõigi huvigruppide konsensuse saavutamise eesmärkides, teiseks koopereeritud tegevuse meetodite ja detailide tasandil ning kolmandaks ühiste eesmärkide ja ühistegevuse kaudu tekkinud liidu kooshoidmise. Ta on veendunud, et taolised projektid "peavad olema seotud poliitikaga" ja tõusma kitsaste erialade asjatundjate tasandilt inimlikule, ühiskonnateaduste tasandile.

Arendustegevus, lähtugu ta mõne kohaliku huvigrupi initsiatiivist, riiklikust regionaalpoliitikast või rahvusvahelistest programmidest, saab edukas olla, kui valdav osa kohalikest elanikest vastavad otsused ja plaanid vastuvõetavaks tunnistab ja on valmis eestvedajaid poliitiliselt toetama. Inimesed on ennekõike mures igapäevaste ja lähema aja probleemide üle ning pikemalt ette vaatavad säästva arendamise plaanid ja aktsioonid kipuvad neile elukaugeks jääma. See on objektiivne vastuolu, mida ei saa iialgi ületada formaalselt ja käsukorras. Sotsiaalses kooskonnas motiveerivad inimesi tegutsema selles kooskonnas endas formeeruvad eesmärgid, tehnilistes süsteemides antakse eesmärk väljastpoolt. Sotsiaal-majanduslikku arengut saame ainult kaudselt mõjutada, tehnokraatlikul kombel käsukorras juhtimine väljastpoolt võib tuua soovitule sootuks vastupidise tulemuse - seisaku ning isegi degradeerumise. Niisugune perspektiiv paneb eestvedajatele väga tõsise vastutuse.

Siit järeldub, et juba arendustöö algatamisel, otsuste ja plaanide ettevalmistamisel tuleks suhtuda kriitiliselt iseenda kogemustesse, käibetõdedesse ja ideoloogilistesse vaadetesse ning leida neile asemele arendustöö teaduslikult põhjendatud, konkreetsetele oludele vastavad lähtekohad. Taolise informatsiooni puudumine, teinekord ka oskamatus seda valikutega seostada võib kaasa tuua otsused, mis osutuvad mitteaktsepteeritavateks või halvemal juhul ka vägivaldseteks.

Arendusplaanide koostamisel on soovitav, kui mitte hädavajalik, arvestada kohaliku kooskonna psühholoogilisest eripärast tulenevat suhtumist uuendustesse, valmisolekut osalemiseks ja õppimiseks, suutlikkust muuta väärtushinnanguid ja hoiakuid. Ka suhtlemisstrateegia valimisel, eriti huvigruppide vaheliste konfliktide olukorras, on psühholoogilised aspektid olulised. Käesolev töö annab ühe lähtepunkti niisuguste küsimuste metoodiliseks käsitlemiseks. - Toim.] 		 
Järgmine peatükk >  
BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid > Monograafiad, kogumikud, jadaväljaanded > Hiiumaa ja hiidlane > 2. peatükk TOP