BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid > Monograafiad, kogumikud, jadaväljaanded > Hiiumaa ja hiidlane > 7. peatükk
	7. Maa ja selle kasutamine Kristiina Hellström
	Hiiumaa majanduse alustalad on traditsiooniliselt olnud kalapüük, põlluharimine ja karjakasvatus. Metsa on saarel kasutatud eelkõige kohalikuks tarbeks. Põllumajandus oli kuni kolhoosiajastu lõpuni valdavalt ekstensiivne. Enne sõda oli Hiiumaal ligikaudu 3600 katastris registreeritud maaüksust, üle 3000 neist olid talud (Hiiumaa 1940, Salusoo 1995). Kaugeltki mitte kõik talud polnud perele peamiseks elatusallikaks. Ainult põlluharimisest ja loomapidamisest elas vaevalt viiendik peredest. Et head põllumaad oli saarel vähe ja talud väikesed, muutus hiidlaste laialt levinud elulaadiks mitme ameti pidamine. Talust käidi kõige sagedamini kõrvalteenistust hankimas merel, kuid paljud käisid hooajatöödel mandrilgi (Puss 1979).
	Väikemajapidamine ja talu
	Hiiumaal oli 1994. aastal 136 registreeritud omandiõigusega talu ja 2888 majapidamist, viimastest pidas loomi 40% (Rõbtùenko 1995/a). Hiiumaa Statistikabüroost saadud andmetel kasutasid talud ja majapidamised kokku umbes 8000 ha maad, mis moodustab veidi üle kolmandiku saare põllumajanduslikust maast. Kuigi maareform edeneb aeglaselt ja põllumajandus on pärast suurmajandite lagunemist jätkuvalt ebamäärases seisus, peavad hiidlased oma talusid ja väikemajapidamisi küllaltki tähtsaks elatusallikaks. Tabelis 7.1 on toodud koondandmed vastustest küsimusele, kui tähtsaks peeti elatusallikana oma majapidamist või talu. Tabel 7.1 Majapidamise ja talu tähtsus elatusallikana (osakaal küsitletute koguhulgast) Talu Väga tähtis Vähem tähtis Tähtsusetu Kokku Majapidamine         Väga tähtis 12% 4% 22% 38% Vähe tähtis 1% 8% 23% 32% Tähtsusetu 0 0 30% 30% Kokku 13% 12% 75% 100% Talupidajateks võib lugeda 25% küsitletuist, kes on märkinud talu elatusallikana tähtsaks või vähemtähtsaks. Väikemajapidamiste omanikke ehk neid, kes oma majapidamist tähtsaks peavad, talu aga mitte, on 45% küsitletutest. Maast sõltumatuid inimesi, kellele talu või oma majapidamine tähtsust ei oma, on 30%. Seega saab üle kahe kolmandiku (70%) ankeedile vastanutest majanduslikku tuge oma talust või majapidamisest, mis kindlasti aitab korvata rahaliste sissetulekute vähesust. Seejuures peab end ametilt talupidajaks ainult 3% küsitletutest.
	Oma maa
	Vastused küsimusele suhetest maaga kajastavad maareformi hetkeseisu 1994. aasta suvel ja küsitletute kavatsusi (Tabel 7.2). Selgub, et 70% küsitletute peredest omab või taotleb maad ja 30% ei kavatse (või ei saa) esialgu maaomanikuks hakata. Maa rentijaid või ilma õigusliku aluseta kasutajaid on 29% küsitletutest. Tabel 7.2 Küsitletute perede omandisuhted maaga ja nende taotlused     Osakaal küsitletute koguhulgast Omab maad   25% Taotleb maad õigusjärgse omanikuna   27% Taotleb maad muul alusel   18% Ei oma ega taotle maad   30% Omanikest ja taotlejatest elab 51% külades, 35% Kärdlas ja 16% alevikes. Nende hulgas, kes maad ei oma ega taotle, on suhteliselt vähem külaelanikke ning keskmisest märksa rohkem kortermajade elanikke, mis on ka ootuspärane. Tabelis 7.3 näidatakse omanike ja taotlejate poolt märgitud maaomandi suurust. Toodud jaotust ei saa üldistada kogu Hiiumaa tulevast maakasutust kirjeldavaks kahel põhjusel. Esiteks, tagastamistaotlused on esitatud ainult kahele kolmandikule 1940. aastal Hiiumaal registreeritud maaüksusele (Salusoo 1995). Seega suure osa õigusvastaselt võõrandatud maa saatus on veel lahtine. Teiseks, ligemale kolmandik tagastamistaotlusi on esitatud õigustatud subjektide poolt, kes elavad väljaspool Hiiumaad. Meie küsitluses osalesid ainult Hiiumaal elavad inimesed ja seetõttu jääb meie vaateväljast kõrvale ka küllaltki suur osa tagastatavast maast. Tabel 7.3 Omanike ja taotlejate poolt märgitud maaomandi suurus (osakaal maad omavate ja taotlevate perede koguarvust) Maaomandi suurus   Osakaal < 2 ha   35% 3-10 ha   16% 11-30 ha   24% 31-50 ha   10% > 50 ha   1% Jätsid märkimata   14% Ilmselt võime siiski juhtida tähelepanu ühele ilmsele tendentsile - maaomandi suuruse vähenemisele võrreldes ennesõjaaegsega. Kui tabeli 7.3 järgi moodustub maareformi lõppedes üle 10 ha suuruseid maaüksusi 35%, siis 1940. aastal oli niisuguseid 84%. Maaomandi killunemise peapõhjuseks on õigustatud subjektide lai ring - iga tagasitaotletava maaüksuse kohta tuleb keskeltläbi kaks subjekti. Kuue maad puudutava tunnuse põhjal (maa omamine, taotlemine ja rentimine, maaüksuse suurus ning talu või majapidamise tähtsus elatusallikana) moodustati uus kompleksne tunnus, mis jaotas ankeedi täitjad nelja selgelt eristuvasse gruppi. Nimetagem neid tinglikult talutegijad, hingemaapidajad, aiapidajad ja maatamehed (Tabel 7.4). Tabel 7.4 Küsitletute grupid maaga seotud tunnuste järgi Talu- tegijad Hingemaa- pidajad Aia- pidajad Maata- mehed A. Gruppide osakaal ja üldised tunnused         Osakaal 32% 20% 23% 25% Maa tähtsus elatusallikana väga tähtis või tähtis väga tähtis tähtsusetu või vähetähtis tähtsusetu Maaomandi (ka taotletava) suurus 73% >10 ha 84% < 3 ha reeglina < 2 ha - B. Kavatsetav maa-kasutus (osakaal grupi piires)         Talupidamine 46% 13% 6% - Osaline müümine 11% 1% 2% - Väljarentimine 22% 5% 10% - Muu (elamu- või suvilakrunt jt) 31% 26% 90% - Määratlemata 5% 36% 5% - Ei oma ja ei taotle maad - 32% (rendivad või kasutavad maad ilma õigusliku aluseta) - 100% I grupp, talutegijad omavad ja taotlevad teiste gruppidega võrreldes märksa suuremaid maatükke: 92% enam kui 2 ha ning 73% enam kui 10 ha maad. Siia gruppi kuulub 80% nendest, kes kavatsevad tulevikus talu pidada. Tüüpilisele talutegijale on talu või majapidamine väga tähtis elatusallikas ning sageli kasutab ta lisaks enda omale ka teiste maad (renditud või ilma õigusliku aluseta, vastastikusel kokkuleppel). Poolele neist on elatusallikana tähtis ka töö ametiasutuses, kolmandikule kalapüük, kuuendikule jahipidamine. Talutegijate sissetulekud ja majanduslik toimetulek on Hiiumaa keskmiste näitajate tasemel. Neist 59% märkis kuusissetulekuks pereliikme kohta alla 520 krooni (vastab elatusmiinimumile küsitluse ajal) ning ainult 13% üle 1000 krooni. Grupis on rohkem keskealisi põlishiidlasi. Siin ollakse pisut enam huvitatud eraettevõtlusest, turistide majutamisest ja neile oma toodangu müümisest. Mets ja meri seostuvad neil valdavalt kodu, töö ja sissetulekutega. II grupp, hingemaapidajad omavad, rendivad või kasutavad muul alusel maatükki, mille suurus on reeglina alla 2 ha (ainult 16% omab 3–30 ha maad). Majapidamine, harvem talu, on sealjuures peaaegu eranditult väga tähtis elatusallikas. Muudest on olulisemad toetus ja abirahad (väga tähtsad 40% jaoks). Käsitöö on sissetulekuallikana keskmisest tähtsam (32%), samuti kalapüük (47%). Hingemaapidajatel on kõige madalam sissetulek, 70% väidab selle olevat alla 520 krooni. Võrreldes teistega tullakse siin majanduslikult halvemini toime, ka näitavad nad oma olukorra kõige rohkem halvenenud olevat. Selles grupis on keskmisest rohkem vanemaealisi põlishiidlasi. Mõneti vastuoluline tundub olevat nende suhtumine loodusesse. Siin on kõige rohkem neid, kellel seostuvad tugevasti mõisted meri ja kodu, meri ja pühadus ning mets ja pühadus. Samas usuvad nad kõige vähem salapäraseid ja inimesest kõrgemaid jõudusid. Nad kalduvad inimest looduse peremeheks pidama ning arvavad tihtipeale majandusprobleemid keskkonnaprobleemidest tähtsamaks. Igameheõigust eitatakse selles grupis rohkem kui teistes. III grupp, aiapidajad omavad või rendivad väikest maatükki, mis reeglina on väiksem kui 2 ha. Siia kuuluvad ka need elamukruntide omanikud, kelle maaomand piirdub ainult elu- või suvemaja ümbrusega. Sissetulekuallikana on majapidamine nende jaoks tähtsusetu, enamus neist töötab ametiasutustes. Talupidamise soovi kannavad üksikud. Sissetulekud on neil keskmisest veidi suuremad. Abirahad, pensionid, kalapüük, käsitöö jne on vähemolulised sissetulekuallikad. Metsa ja merd seostavad nad kõige rohkem puhkusega, nad tunduvad lähenevat linnarahva elulaadile. Siin on keskmisest vähem põlishiidlasi. IV grupp, maatamehed, on need, kellel ei ole maad, kes maad ei taotle ja ka muul alusel ei kasuta. Nad elavad üürimajades. Muus on nad aiapidajate sarnased.
	Tänane ja homne maakasutus
	Hiiumaa on praegu Eesti kõige metsarikkam maakond, metsaga on kaetud ligemale 2/3 saare pindalast. Põllumajanduslik maa - põllud ja rohumaad - moodustab vaid viiendiku. Tabelis 7.5 on hinnatud põllumajanduslikku maakasutust 1994. aastal Hiiumaa Statistikabüroost saadud andmete alusel. Tabel 7.5 Põllumajanduslik maakasutus Hiiumaal 1994. aastal (hektarites) Põllumaa Looduslik rohumaa Kokku Põllumajanduslikud ettevõtted 3 500 100 3 600 Metskonnad (puuduvad Putkaste metskonna andmed) 200 1 400 1 600 Talud 900 400 1 300 Elanike majapidamised u 3 400 u 3 300 6 700 Kokku kasutuses u 8 000 u 5 200 13 200 Olemasolev 14 000 7 000 21 000 Enne põllumajandusreformi tegutses saarel viis põllumajanduslikku kolhoosi ja üks sovhoos. Põhiliselt veise- ja seakasvatusega tegelenud majandid kasutasid kokku umbes 13 100 ha haritavat maad ning andsid tööd 1 035 inimesele (Rõbtùenko 1995/b). 1994. aastaks oli endistest majanditest moodustatud rida ettevõtteid, neist 17 põllumajanduslikku ühistut, kus 1994. aastal kasutati umbes 3 500 ha haritavat maad. Saarel on põllumajanduslikku maad üldse umbes 21 000 ha, sellest 2/3 haritavat maad ja 1/3 looduslikku rohumaad (Onemar 1992). Nagu nähtub tabelist 7.5, oli üle 1/3 põllumajanduslikust maast ja kuni 40% põllumaast 1994. aastal kasutamata. 1995. ja 1996. aastal on kasutamata maa pindala veelgi suurenenud. Enne sõda domineeris saare maastikupildis põllumajanduslik maakasutus. Hiiumaa talumaadest oli metsa all vaid paar protsenti. Tänaseks katab mets ja võsa peaegu poolt tagastatavatest talumaadest. Kas hakkab veel keegi neis metsades karjamaad raadama või uudismaid üles harima? Tabelis 7.6 ja joonisel 7.1 on võrreldud Hiiumaa maakasutust 1938. ja 1992. aastal (Hiiumaa 1940, Onemar 1992) ning antud autori prognoos maakasutuse struktuuri kohta aastaks 2010. Viimane on muidugi diskuteeritav. Tabel 7.6 Maakasutus Hiiumaal 1938. ja 1992. aastal ning prognoos 2010. aastaks (protsentides Hiiumaa pindalast) 1938 1992 2010 Metsamaa 22% 65% 70% Looduslik rohumaa 54% 7% 8% Põllumaa 10% 14% 7% Muu maa 14% 14% 15% Joonis 7.1 Maakasutus Hiiumaal 1938. ja 1992. aastal ning prognoos 2010. aastaks (Tabeli 7.6 järgi) Kui suur osa tulevastest maaomanikest kavatseb aga üldse talu pidama hakata? Küsisime maaomanikelt-taotlejatelt, mida nad kavatsevad tagastatud maaga peale hakata. Talupidajaks lubas hakata 19% küsitletutest. 6% plaanis osa oma maast ära müüa, kogu maad kavatses müüa ainult üks vastaja. Populaarsem oli oma maa rendile andmise variant - kas tervikuna või osaliselt kavatses seda 14%. Muud maakasutust märkis 45%, sealhulgas mainiti elamukrunti, aiamaad (lõviosa kuni 2 ha suurustest maatükkidest), väikemajapidamist, metsakasvatust, ettevõtlust, maast loobumist või selle pärandamist. 1994. aasta suvel ei osanud oma maakasutuse plaane määratleda ligemale neljandik praegustest ja tulevastest maaomanikest. Tabeli 7.4 B-osas "Kavatsetav maakasutus" võrreldakse maakasutuse plaane eespool kirjeldatud gruppides. Vastuste jaotus on antud protsentides iga grupi kohta eraldi. Kuna mõned vastajad märkisid üheaegselt mitut kasutust (osalist müüki ja rendile andmist, elamukrundist üle jääva osa müümist jne), on kogusumma suurem kui 100%. Üsna hea ettekujutus oma maa tulevasest kasutusest tundub olevat talutegijatel - ligemale pool neist kavatseb talu pidada. Teistel, kes seda ei kavatse, jääb üle kas maa müüa või välja rentida. Aiapidajad arvatavasti jätkavad oma väikestel kruntidel senisel moel, pigem harrastusena kui toidulisa pärast ja tulevasi talunikke siit oodata pole. Hingemaapidajate hulgas on kõige rohkem neid, kes pole veel otsustanud, mida teha. Kuna nende toimetulek sõltub tugevasti oma majapidamisest, võib arvata, et nemadki tahavad põlluharimist mingis mahus tulevikus jätkata. Tootmistalusid siit aga vaevalt välja kasvab ja enda tarbest ülejääv maa läheb arvatavasti müüki või rendile. Kokkuvõttes võib öelda, et 1994. aasta seisuga on Hiiumaa tulevast maakasutust üsna raske prognoosida. Paljudel maaomanikel puudub ettekujutus, mida elamukrundist ja aiamaast üle jääva maaga peale hakata. Hiiumaale iseloomulikud väikemajapidamised - kolhoosiaegsed abimajapidamised - elavad edasi ka praegusel murrangulisel perioodil ja tunduvad tarvilikud olevat, et hiidlaste rahaliste sissetulekute nappust leevendada. Nii küsitluse tulemused kui statistiliste andmete analüüs toetavad seisukohta, et tulevikus väheneb põllumajandusliku maa osatähtsus Hiiumaal veelgi, võib-olla poole võrra kui mitte rohkem. Võib oletada, et osa põllumaast leiab kasutust rohumaana, osa soostub, kui maaparandussüsteemid toimimast lakkavad, osa võsastub. Looduslikust rohumaast saab ajapikku mets. [Autori pakutud tulevase maakasutuse prognoos põhineb nähtavasti eeldusel, et asjadel lastakse minna, nagu nad lähevad, taustaks Eesti põllumajanduse tänane (taand)areng ja Euroopa Liidu väiketootjaid laostav põllumajanduspoliitika. Tõepoolest, Eestimaa tulevikku käsitlevas trükisõnas ei leia viiteid põllumajandustootmise perspektiivikusest Lääne-Eestis, veel vähem saarte viletsatel maadel. Niisugune on tänane vaatepunkt ja tänane poliitika. Pikemas perspektiivis aga võivad nii väärtuste kui ka praktilise majanduselu muutused tingida teistsuguse lähenemise. Põllumajandus on üks säästva arengu (sustainable development) võtmevaldkondi, kus muutused on paratamatud (vt näiteks Ecological and Social Enlargement: A Green Strategy Paper for "neighbourly" rapprochement between EU and Central and Eastern Europe on the basis of sustainable development. Discussion Paper on rural development and agriculture. The Green Group in the European Parliament. January 1996). Neile muutustele tulebki loota ja vastu minna, sest maa on ja jääb Hiiumaa üheks peamiseks ressursiks. Tänaseks kujunenud umbne olukord maakasutuses peidab endas teatud võimalusi ka lähemas perspektiivis. Eespoolne analüüs kinnitab, et suur osa Hiiumaa paremast maast (aga tagastatavad talumaad seda kindlasti on) läheb lähiaegadel müüki ja leiab uue peremehe. See tähendab, et eeldused suurte tootmistalude tekkimiseks on Hiiumaal olemas. Need eeldused realiseeruvad, kui talutegijad saavad maa ostmiseks mõistlikku krediiti ja ennetavad maaga spekuleerijaid. Vaheltkasu lõikajatel ei pruugi maa edasimüümisega kiiret olla, nende võimalusi aeg ei kärbi. Hiiumaale on muidugi igatpidi parem esimene variant - täisverd talumees, kes ise teab ja oskab, ja kelle lapsed saavad vanemate tarkusi edasi kandes samuti teadma ja oskama. - Toim.] Kirjandus H i i u m a a 1940. Koguteose Läänemaa eriosa. Käsikiri TA Raamatukogus. O n e m a r, A. 1992. Maakasutuse liigid Hiiumaal. Käsikiri. P u s s, H. 1979. Talurahva olukord ja põllumajanduse areng Hiiumaal aastail 1890–1940. Rmt: Eesti talurahva majanduse ja olme arengujooni 19. ja 20. sajandil. ENSV TA Ajaloo Instituut. R õ b t ù e n k o, V. 1995/a. Maamajandus. Rmt: Hiiumaa Aastaraamat A. D. 1994. Kärdla. Lk 70–73. R õ b t ù e n k o, V. 1995/b. Põllumajandusreform. Rmt: Hiiumaa Aastaraamat A. D. 1994. Kärdla. Lk 74–76. S a l u s o o, H. 1995. Omandireformist. Rmt: Hiiumaa Aastaraamat A. D. 1994. Kärdla. Lk 76.
	Järgmine peatükk >
	BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid > Monograafiad, kogumikud, jadaväljaanded > Hiiumaa ja hiidlane > 7. peatükk