BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid > Monograafiad, kogumikud, jadaväljaanded > Hiiumaa ja hiidlane > Sissejuhatus
	Sissejuhatus. Jüri Uljas, Kristiina Hellström, Ruuben Post, Kiti Sagara
	Ühel laupäevasel päeval, 4. juunil 1994. aastal ilmus hiidlaste ajalehes Hiiumaa teade eelseisvast suurest rahvaküsitlusest. Sellele eelnenud kuudel oli Eesti Rahvakultuuri Arenduskeskus ja Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskus kokku seadnud küsimustiku "Hiiumaa ja hiidlane", mis oma 263 küsimusega 22 lehel omaette raamatu mõõtu kippus võtma. Pärimised olid seatud selgust tooma mitmest valdkonnast: psühholoogiast ja sotsioloogiast, majandusest ja kultuurist, maareformist ja loodus- ning keskkonnakaitsest. Tegijate mõningased kahtlused, et sedavõrd lai ettevõtmine võib vastajatele tüdimuse peale tuua ja küsimustiku viimased leheküljed ehk poolikult täidetakse või hoopis puutumata jäävad, ei leidnud siiski kinnitust. Tihtipeale selgus, et vastuste otsimine viidi laiemaks aruteluks pereringi ja küsimustikust tunti heameelt otsekui asjalikust jutukaaslasest. Heakskiitvaid kommentaare oli lugeda vastajatele arvamuste avaldamiseks pakutud reajoontelt ning jagus kaasa anda ka neile, kes külaringe tehes vastuseid kokku korjasid.
	Eesmärkidest
	Maapiirkondade arengud tänases kiiresti muutuvas maailmas toovad probleeme riigimeestele ja kohalike omavalitsuste juhtidele, aga ennekõike maaelanikele endile. Kummitavad tööpuudus ja noorte lahkumine linnadesse, sotsiaalse ja kultuurilise elu vaesumine. Selle vastu, mõistagi, ei aita muu kui ettevõtluse elavdamine. Paraku kipuvad majanduslikud ettevõtmised, tõusku need siis traditsioonilise põllupidamise pinnalt või hoopis uudsest turismindusest, edenema vaevaliselt. Traditsiooniline regionaalpoliitika näeb vähearenenuks kuulutatud maapiirkondade ja äärealade peamiseks arengualternatiiviks radikaalse sotsiaalse uuenemise. Seejuures arvatakse olevat loomulik maa ja kinnisvara üleminek uutele aktiivsematele ja enama läbilöögivõimega omanikele, tulgu need kas või riigi teistest piirkondadest ja välismaalt. Asjaolule, et niisuguse poliitikaga lõhutakse kooskonna identiteeditunne ja kultuuritraditsioonid, pööratakse vähe tähelepanu, sest majanduselu aktiviseerumiseta hääbuvad need niikuinii. Vastandina traditsioonilisele ja pehmelt öeldes jõhkrale lähenemisele kogub maailmas juba paar aastakümmet jõudu sootuks vastupidine, kooskondlikule eneseusaldusele ja sisepotentsiaalile üles ehitatav regionaalpoliitika. Majanduslikult edasiviivad innovatsioonid püütakse siin valida niisugused, mis ei lõhuks kohalikku identiteeditunnet ega kahjustaks paikkonna loodus- ja kultuuriväärtusi, vaid otse vastupidi, mõjuksid neid hoidvalt ja toetavalt. Just niisugusele lähenemisele on üles ehitatud biosfääri kaitsealade ja laiemas vaates säästva arengu ideestik. Biosfääri kaitsealad on midagi enamat kui ainult looduskaitsealad (Kiil 1). UNESCO poolt seitsmekümnendatel aastatel algatatud programmi "Inimene ja biosfäär" järgi loodud biosfääri kaitsealasid püütakse üles ehitada säästva arengu näidisaladena, kus elukorraldust sätitakse looduslikke tingimusi ning kooskonna sotsiaalseid, kultuurilisi, vaimseid ja majanduslikke vajadusi kompleksselt ja pikemas perspektiivis käsitledes. Eesmärgiks on luua tingimused, et kohalikud elanikud tahaksid, oskaksid ja saaksid ületada lühiajalist kasu tõotavad sotsiaalsed lõksud ning otsustaksid oma tulevikuplaanid kooskõlas loodusega. Biosfääri kaitsealade tegevusjuhistega võib lugeja lähemalt tutvuda, pöördudes lisa, "Biosfääri kaitsealade Sevilla strateegia" poole. Selle dokumendi töötas välja UNESCO poolt 1995. aasta aprillis Hispaanias Sevillas kokku kutsutud ülemaailmne biosfääri kaitsealade konverents. Säästva arengu või arendamise üldised printsiibid sisaldavad selgelt positiivse suhtumise kohalike kooskondade vastutusvõimesse (Kiil 2). 1992. aastal Rios toimunud Ühinenud Rahvaste Keskkonna- ja Arengukonverents aktsepteeris säästvat arengut 21. sajandi strateegiana. Pärast seda on paljud maailma riigid asunud neid printsiipe järgima rahvuslikus arengustrateegias ja regionaalpoliitikas. Kiil 1 Biosfääri kaitseala kolm tegevusvaldkonda
	Kiil 2 Säästva ühiskonna printsiibid 1. Austada ja hoida elu. 2. Parandada inimese elukvaliteeti. 3. Säilitada Maa elujõudu ja mitmekesisust. 4. Vältida taastumatute ressursside raiskamist. 5. Arvestada Maa taluvusvõimega. 6. Muuta personaalset suhtumist ja tegutsemismalle. 7. Võimaldada kooskondadel endil hoolitseda oma keskkonna eest. 8. Toetada riiklikult arendamise ja säilitamise ühitamist. 9. Aidata kaasa globaalsele üksteisemõistmisele ja ühinemisele. IUCN/UNEP/WWF. (1991) Caring for the Earth: A Strategy for Sustainable Living. Gland, Switzerland. Tõlkinud R. Post. Eneseusaldusel baseeruvat säästvat arengut ei saa realiseerida käsukorras ja ettekirjutustega. Ka ei piisa selle realiseerimiseks ainult ökoloogiliselt põhjendatud otsustustest. Säästva arendamise strateegia eeldab kohalikku algatust ja osalust, rohujuure tasandi kaasahaaramist otsuste tegemise protsessi, inimeste koolitamist ja nende väärtushinnangute mõjutamist, ka institutsionaalseid muutusi. Niisuguste arengute algatamiseks ja nende mõjutamiseks soodsas suunas on vaja teada paljutki - olemasolevat arengupotentsiaali selle tugevustes ja nõrkustes, võimalusi ja viise inimesi motiveerida, nende valmisolekut enesetäiendamiseks jne. Taolisel probleemsel taustal sõnastati küsitluse "Hiiumaa ja hiidlane" eesmärgid järgmiselt: saada ülevaade hiidlaste tänasest majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest olukorrast; selgitada hiidlaste psühholoogilisi iseärasusi ja nende identiteedi olemust, aga ka mina-pilti ja samastumist mitmesuguste sotsiaalsete kooslustega; selgitada välja hiidlaste jaoks aktuaalsed probleemid mitmesugustes valdkondades; uurida hiidlaste hoiakuid inimese-looduse vastastikuste suhete mõistmisel, suhtumist loodus- ja keskkonnakaitsesse; hinnata hoiakuid ja kavatsusi maakasutuses ja selle võimalikku struktuuri lähitulevikus. Küsitlus oli planeeritud ka järjekordse sammuna Hiiumaa sotsiaalseire süsteemi loomise suunas, mis edaspidi peaks koos ökoloogilise monitooringuga võimaldama järjepidevalt analüüsida bioloogiliste, majandustegevusest tulenevate ja sotsiaalsete faktorite keskkonnamõjusid. Kompleksse seiresüsteemi loomine on käesoleval ajal vastavate indikaatorite väljatöötamise staadiumis.
	Korraldusest
	Käesolev uurimus sündis Eesti Rahvakultuuri Arenduskeskuse ja Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskuse mõlemapoolsest huvist, mis pärast üksteiseleidmist viis sisulisele koostööle. Metoodilise ja korraldusliku külje põhiraskust kandsid arenduskeskuse sotsioloogid Jüri Uljas ja Kiti Sagara ning Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskuses töötanud maastikuarhitekt Kristiina Hellström. Osalesid veel Kristin Kuutma ja Mait Raun Eesti Rahvakultuuri Arenduskeskusest ning küsimustiku koostamisel Vello Kaskor kaitseala keskusest. Abiks olid ka kaitseala keskuse direktor Ruuben Post ja Hiiumaa Koduloomuuseumi peavarahoidja Helgi Põllo. Ankeedile anti lõplik kuju pärast prooviküsitlust ja semantilistes diferentsiaalides kasutusel olevate sõnade kontrollimist. 436 vastajat valiti elanike registrist juhuvaliku põhimõttel. Tabelis 1 näidatud püsielanikkonna ja valimi struktuuride võrdlusest ilmneb, et olulisi erinevusi on vaid kolmes vanusegrupis. Proportsionaalselt enam on esindatud 20–29-aastased Kärdla naised ja üle 65 aasta vanused Kärdla mehed, vähem on valimis esindatud üle 65 aasta vanused maanaised. Tabel 1. Valimi ja Hiiumaa püsielanikkonna struktuur soo, vanuse ja elukoha järgi (valim/elanikkond, %) VANUS KÄRDLA Mehed VALLAD Mehed KÄRDLA Naised VALLAD Naised 16-19 0,9/2,1 2,9/2,8 1,1/1,4 1,8/3,0 20-29 4,1/4,4 6,7/5,8 6,9/4,0 6,0/6,1 30-39 4,1/3,4 7,3/6,3 4,1/2,6 4,8/5,8 40-54 3,9/4,1 8,9/7,7 5,0/4,6 7,8/7,3 55-64 1,6/2,1 3,9/4,2 3,0/2,7 3,7/4,4 65 ja vanemad 6,9/1,6 3,2/2,9 3,4/3,3 3,9/7,4 Elanikkonna anketeerimise viisid 1994. aasta juuni lõpust kuni augustikuuni läbi kaitseala keskuse töötajad ja hariduskeskuse TUURU turismieriala õpilased. Abiks olid ka biosfääri kaitsealaga seotud kooliõpetajad, hariduskeskuse TUURU ja koduloomuuseumi töötajad. Ankeedid töödeldi Eesti Raadio Arvutuskeskuses.
	Lugejale juhatuseks
	Sotsioloogiliste uuringute rahvusparkidesse ja biosfääri kaitsealadele toomine ja sellega kaasnevad probleemid on tänases maailmas aktuaalsed. Raskustest ülesaamiseks soovitatakse ühe pragmaatilise sammuna orienteeruda uurimistulemuste avaldamisel väga konkreetsetele sihtgruppidele. Selle soovituse järgi oleksime pidanud kirjutama vähemalt kolm erinevat aruannet - ühe sotsioloogide eneste jaoks, teise biosfääri kaitseala ja Hiiumaa omavalitsuste juhtidele-spetsialistidele ning kolmanda avalikkuse jaoks, mis sisaldaks ka soovitusi materjali kasutamiseks koolides ning täiskasvanute koolituses. Ainult entusiasmist koostööd tegevale uurimisgrupile käib see muidugi üle jõu. Käesolev raamat on orienteeritud ühekorraga teisele ja kolmandale sihtgrupile, ja naljahammaste isu peletamiseks ütleme siinkohal ära, et mitte nendevahelisse tühja ruumi. Autorid on püüdnud vältida keerulist terminoloogiat ja pikki arutluskette. Kui teinekord rohkem ettevalmistatud lugeja märkab üleseletamisi asjadest, mis talle tabelist või graafikust kohe klaarid on, siis püüdku ta mõista autorite taotlusi. Toimetaja poolt on teksti lisatud kommentaare, mis on suunatud peaasjalikult teisele sihtgrupile. Need nurksulgudes lisandused puudutavad enamasti ainult eelnenud materjali interpreteerimist ja nende vahelejätmine ei sega mõistmast järgnevat. Uurimus katab väga mitmesuguseid eluvaldkondi, mis kõik ei pruugi lugejat huvitada. Raamatuga võib tutvust alustada kokkuvõtete ja järelduste peatükist ning alles seejärel pöörduda ettepoole valdkonna põhjalikuma käsitluse juurde. Lugeja, kes soovib süveneda uurimuse metoodilisse külge, saab seda teha aruannete või ka autorite poole pöördudes. Sissejuhatuse lõppu on lisatud viited kõigile senimaani ilmunud ja uurimust käsitlevatele käsikirjalistele ja publitseeritud tekstidele. Uurimistulemusi on ette kantud mitmesugustel seminaridel ja konverentsidel, ka Eesti Vabariigi Presidendi juures asuva akadeemilise nõukogu koosolekul 6. septembril 1995. aastal. Uuurimistulemusi on kasutatud õppematerjalina Riigikantselei Haldusjuhtide Instituudi kohalike omavalitsuste töötajate kursustel. Meie uuring langes aega, mil Hiiumaa elas madalseisus. Seetõttu võivad mõnedki tulemused anda põhjust pessimismiks. Tähtis on, et saare omavalitsused ja arendustöötajad saaksid objektiivset teavet probleemidest ja elunähtuste omavahelistest seostest ning tegutseksid nagu vaja. Siis saame aastate pärast uurimust korrates olla optimistlikumad, võib-olla et kogeda üllatustki kiirest arenguedust. Jääb vaid loota, et saarerahvas omadega edukalt toime tuleb, võimalusi käest ei lase ja neid realiseerides ei karda isepärased hiidlased edasi olla - kogu tuleviku, koos oma Hiiumaaga.
	Uurimust tutvustavad tekstid
	Hiiumaa ja hiidlane, I ja II osa. Sotsioloogilise uuringu aruanne. Tallinn, 1995. Käsikiri Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskuse raamatukogus. Post, R. Üks hea, teine halb ja kolmas segane asi. - Kaitseala Teataja nr. 7, Hiiumaa lisaleht, 13.4.1995. Post, R. Igameheõigusest hiidlase pilguga. - Kaitseala Teataja nr. 8, Hiiumaa lisaleht, 13.05.1995. Post, R. Hiidlane näeb loodust. - Kaitseala Teataja nr. 13, Hiiumaa lisaleht, 9.11.1995. Post, R. Hiiumaal hinnatakse kodu. - Kaitseala Teataja nr. 14, Hiiumaa lisaleht, 7.12.1995. Post, R. Eluterve hiidlane: Sotsioloogilise küsitluse tulemusi. Rmt: Hiiumaa Aastaraamat A. D. 1994., Lk 5–14. Suur rahvaküsitlus Hiiumaal. - Hiiumaa, 4.06.1994. Uljas, J. Elu muutub, kui muutub inimeste psüühika. - Sõnumileht, 14.12.1995. Uljas, J. Hiiumaa ja hiidlane. Ettekanne Vabariigi Presidendi juures asuva akadeemilise nõukogu koosolekul 6.09.1995. Käsikiri.
	Järgmine peatükk >
	BKA Hiiumaa keskus > Publikatsioonid, aruanded ja muud tekstid > Monograafiad, kogumikud, jadaväljaanded > Hiiumaa ja hiidlane > Sissejuhatus