Prantsusmaal Toulonis alustati ehitamist mais 1899, vette lasti veebruaris 1901, laevastiku koosseisu arvati augustis 1903. Läks maksma 14 miljonit rubla. Oli 5-laevalise Tsesarevitš-seeria esimene laev. Maailma esimene soomuslaev, mille veeliin oli kaitstud kahe pideva soomusvööga – alumise paksus 250 mm ja laius 2 m, ülemise paksus 200 mm ja laius 1,6 m.

Tsesarevitš
Pikkus – 118,5 m
Laius – 23,2 m
Süvis – 7,9 m
Võimsus – 15 500 hj
Veeväljasurve – 13 110 tonni
Kiirus – 18 sõlme
Soomus – kuni 254 mm
Meeskond – 25 ohvitseri, 19 konduktorit, 730 madrust
Relvastus:
305 mm suurtükid (laskekaugus 14,4 km, varu 60 lasku toru kohta) – 4 tk kahes tornis
152 mm suurtükid (varu 180 lasku toru kohta) – 12 tk
75 mm suurtükid – 20 tk
47 mm suurtükid – 4 tk
37 mm – 2 tk
6,25 mm suurtükid dessandi jaoks – 2 tk
Väikesed torpeedopaadid pardal – 2 tk
Torpeedotorud 457 mm – 6 tk

1904. a. saadeti Tsesarevitš Port-Arturi, Balti laevastiku Vaikse ookeani eskaadri koosseisu. Jaapanlaste kallaletungi ajal veebruaris 1904 sai torpeedotabamuse, kuid pärast remonti naases rivvi. Eskaadri lipulaevana osales lahingus Kollasel merel ülekaaluka Jaapani laevastikuga, sai raskelt vigastada ja kandis suuri kaotusi meeskonnas.

Pärast Vene-Jaapani sõda läks Balti laevastiku koosseisu ja oli koos Slavaga kuni 1914. aastani (Petropavlosk-klassi laevade tulekuni) selle põhijõud. Tegi korduvalt välisreise. 1908. aastal osales Messsiina maavärina ohvrite päästmisel. Admiralisalongis oli tänutäheks selle eest kingitud pronksist barjeleef. 1910-11 läbis kapremondi, vahetati katlad ja kogu relvastus. 1915-17 osales sõjategevuses Liivi lahes.

Pärast veebruarirevolutsiooni nimetati Ajutise Valitsuse otsusega Graždaniniks.

Alfred Beekmani (1896-1991) mälestused

Alfred Beekman teenis Graždaninil 3. roodus 1917. aasta aprillist. Üheks tema esimeseks ülesandeks oli pärast ümbernimetamist laeva uute nimetähtede tegemine.

“Graždanin seisis ankrus Kuivastu reidil. Siin talvitus ka Admiral Makarov ja miinilaevad, hiljem saabus Tallinnast Izjashlav. Ohvitserid käisid Kuivastu postijaamas lõunat söömas ja kaarte mängimas, seal pakuti suitsuangerjat ja külalisi võttis vastu postiülema 19-aastane tütar Erika.

Öised valvekorrad suviste valgete ööde ajal nõudsid erilist tähelepanu – saksa lennukid lendasid sageli Muhu saare ja reidi kohal, kuid mõnikord tekitasid valehäire ka kaugel lendavad pardiparved. Harva tegi luurelende tsepeliin. Vahel tegid sakslased ka ründelende ja viskasid pomme, kuid tiheda õhutõrjetule tõttu pommid laevu ei tabanud.

Laevade arv Kuivastu reidil kasvas: Hrabrõi, Grozjazii, Slava, Helsingist tulid Bajan ja Diana. Oli ilmne, et ees ootavad tõsised sündmused. 12. oktoobri (vana kalendri järgi 29. septembri) hommikul saime raadio teel teate, et suured saksa merejõud on maandanud dessandi Saaremaa loodeosas Tagalahes. Mootoratturid ja kaardiväeüksused liikusid kahes kolonnis Kuressaare ja Orissaare peale.

13. oktoobril toimus lahing Kassari lähedal, lahingumüra oli kuulda Kuivastusse. Graždanin seisis kahetunnises valmisolekus. Slava saadeti toetama Väikese väina tammi kaitsjaid. Laev lasti 5-kraadisesse kreeni, nii ulatusid suurtükid tulistama Orissaare poolt ründavate sakslaste postsioone.

14. oktoobril sai Graždanin käsu minna Sõrve säärele. Kui jõudsime Kuressaare alla, paistis eespool Sõrve säär, see kumas peaaegu katkematult tulekahjudest. Ümberringi oli meri täis päästepaatidel ja parvedel põgenikke Sõrve patareist. Graždanin jätkas sõitu, põgenikke korjasid merest tagapool tulevad miinilaevad. Raadiogrammiga tuli käsk. “Hävitada Sõrve patarei”. Graždanin avas tule, esimese kogupaugu järel tõusis poolsaare kohale tulemeri, ilmselt süttis kütusehoidla. Hiljem lisandusid sellele laskemoona plahvatuste tulesambad.

Merest päästetud ohvitserid kinnitasid, et patarei oli purustatud ja tuli sellepärast maha jäta. Teised ütlesid, et patarei oli täiest korras, kui meeskond põgenes. Graždanin naasis Kuivastu reidile.

17. oktoobri varahommikul tuli teade, et Kuivastule lähenevad saksa ristlejad König ja Kronprinz saatelaevastikuga. Graždaninil anti lahinguhäire ja peagi avati tuli. Varsti tuli teade – Kronprinzil on tabamusest tulekahju. Sakslased taganesid pisut ja kandsid tule Muhu [Võiküla] rannapatareile. Oli näha, kuidas seal plahvatustes kerkisid õhku hiigelsuured männid. Lahingus tekkis vaheaeg, Bajanilt anti lõunasignaal. Söödi kiirustades ja isutult.

Lahing ägenes uuesti, ka Graždanin sai kaks tabamust. Tuletõrjedivisjoni traaler kustutas tulekahju. Bajan põles, Slava põles samuti ja istus tugevas kreenis madalikul, ka Königil oli tulekahju. Graždanin jätkas tulistamist. Bajanilt tulnud radiogrammis kästi alustada taganemist. Möödusime Slavast, sellelt lahkus meeskond miinilaevadele. Bajani kiiluvees sõitsime faarvaatrisse. Karavanis oli 20 miinilaeva, 3 suurtükipaati, ristlejad Admiral Makarov, Bajan, Diana ja Graždanin. Viimasena oli rivis miiniveeskaja Amur, mineerides faarvaatri.

Kogu päev möödus õhuhäiretega. Saaremaalt viimasel hetkel pääsenud vesilennuk maandus Graždanini lähedal ja tõsteti pardale.

Graždanin sõitis Helsingisse, kus alustati remonti.”

Alfred Beekman kutsuti 1918. a. sügisel Moskvasse, kus ta määrati Bresti rahulepingut ettevalmistava komisjoni sekretäriks ja tõlgiks. Läbirääkimisi peeti Liibavis. Saksa komisjoni liikmeks oli endine ristleja Kronprinz vanemsuurtükiväelane, Riias elanud preisisakslane. Viinaklaasi taga meenutati endisi aegu ja tunnistati, et Moonsundi lahing oli väga raske. A. Beekman jätkas teenistust Aasovi ja Mustal merel. 1925. aastal ta arreteeriti pealekaebuse alusel ja erakorralise tribunali otsusega saadeti Solovetsi vangilaagrisse, kust vabanes 1933. aastal arvatavasti oma koolivenna, N. Liidu laevastiku admirali Ivan Issakovi eestkostel. A. Beekman jäi tööle ja elama Karjalasse. Tema poeg Aleksei (1938-1998) oli Interneti maaletooja Karjalas, rajades Petrozavodzkis esimese kommerts-serveri.

Корабли Российского Флота – Броненосец “Цесаревич”

Энциклопедия кораблей – Броненосец “Цесаревич”