Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.10.2018

Eesti Kodumaa

1919 M. Kampmann

Wanade ja noorte kodumaa-sõprade abil kujutanud M. Kampmann
Esimene osa: Põhja-Eesti
Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimekond
Nooresoo kirjawara nr. 45

Saatesõna

Käesolewa koguteose “Eesti Kodumaa” sihiks on meie kodumaa kohta wõimalikult meeldiwal kujul mitmekülgseid teateid pakkuda. Sellepärast esinewad siin waheldudes maastiku- ja loodusepildid, kujutused rahwa elust, töödest ja talitustest, kirjeldused silmapaistwamatest looduse warandustest ja nende ümbertöötamisest, tähtsamatest kultuuri- ja tööstuseasutustest, rahwa suurematest ühiselupaikadest, niihästi iluliselt kui tululiselt küljelt waadatud, sidumata ja seotud kõnes. Üksikud pealkirjad on kitsapiiriliselt seatud, walitud aineid käsitletakse üksikasjaliselt ja näitlikult.

Sõna on antud suurele hulgale kodumaa – sõpradele, kel midagi südame peal ütelda, mis raamatu sihile ning kawale wastab. Siin esinewad kaastööd on osalt otse käesolewa raamatu jaoks kirjutatud ja ilmuwad esimest korda trükis. Peale selle tuli kogu Eesti kirjandus, raamatuline ja periodiline, läbi waadata ja ka sealt sündsad ained wälja walida. Sõnalisi kujutusi illustreeriwad ja tõlgitsewad kunstniku Kr. Raua winjetid, joonistused ning peaaegu kõikide tuttawamate Eesti päewapiltnikkude maitserikkad üleswõtted, mis kättesaadawal olid. Neis esitatakse Eestist ilusaid tüüpilisi maakohte, iseloomulikka näotüüpe, kohalikka rahwariideid, kultuuri- ja tööstuseasutusi jne. Ühesõnaga: mis Eestis positiiwselt huwitawat, teadmise ja nägemise wäärilist olemas, on siin üksikute asemikkude läbi edustatud. Täielik kogumulje Eestist saadakse muidugi alles siis, kui ka raamatu teine osa, Lõuna-Eesti, lugejate kätte jõuab.

Tohiksin loota, et niisugune koguteos laialist huwi ja armastust Eesti kodumaa ja rahwa kohta äratab ja kodumaa uurimiseks kõik wabad jõud liikuma paneb. Peaks ju ometi selge olema, et ilma huwita ja armastuseta praegusel ajal ükski Eesti kodanik täie teadwusega kodumaa ja rahwa teenistusele ei saa anduda.

Kartes, et kuiwad teaduslikud seletused iseäranis õppiwat noortsugu ja laiemaid rahwakihtisid lugemisele ei meelita, on aineid wõimalikult kergelt, rahwalikult käsitletud, ilma et oleks püütud täielikkust saawutada. Raamatu kirjutamise ja kokkuseadmise ajal on kümne aasta jooksul mõnigi teade pisut wananenud, näit. arwulised andmed teenistuseolude kohta jne., mida sõja-aastad järsku muutnud. Kuid praegust arukordset aega ei wõi siingi mõõduandwaks pidada ega maksnud kõike sõjaolude kohaselt ümber parandada. Et raamatu trükkimine aasta eest Saksa okkupatsioni ajal algas, polnud wõimalik ka Eesti iseseiswust arwesse wõtta.

Oli kawatsetud raamatu kauni wälimuse eest hoolitseda, teda suuremas kaustas ja ilusal paberil trükkida ja rikkalikumalt illustreerida, isegi wärwisid tarwitusele wõtta, kuid kitsaste trükiolude pärast tuleb nüüd õige alandliku wälimusega leppida.

Tartus, märtsikuul 1919. M. K.

A. Liiwalepp

Wirtsu aru

Läänemaa oma suurte soode ja rabadega, oma kiwiste põldudega ja liiwaste kadaka lagendikkudega, on kuulu järele mõnelegi tuttaw. Ka nendestki, kellel kõige paremad maatükid käes on, teab mõni, et kusagil seesugune wilets nurk on, kus põld waewalt igapäewast leiba annab. Põldu haritakse siin isaisade wiisi, endiste konks-atradega ja puu-äketega, milles üksi mitte rahwa rumalus süüdi ei ole, waid ka waesus ja halb maa.

Orjapaelad on neid peaaegu weel senini omas kütkes hoidnud, sest hiljuti tehti weel maa rendi eest mõisale teopäiwi. Ja olidki nad juba omaette saanud elama asuda, siis puudus teadmine ja raha selleks, et midagi paremat kui endist tööwiisi tarwitusele wõtta. Ei olegi ka wõimalik uute põllutööriistadega suurt ära teha, kui maad enne põhjalikult ei parandata. Kiwi kiwis kinni, on selleks nagu loodud, et seal wahel puu-ader urgitseb, millel üks hobune ees on ja mida tasa ja targu pöörama ja wäänama, tõstma ja waotama pead, et sellestki ilma ei jääks. Lähebki natukene aega õige libedasti, suuremaid kiwa ei ole ees ja kündja laseb atra hoidwa käe wähe lõdwemale, aga äkiline praksatus – ader põrkab üles, hobune tõmbab järsku ja ader ongi puru. Sarnaseid juhtumisi tuleb tihti ette; kui nähtawad kiwid waewa ei tee, siis purustawad salakiwid, mille eest keegi hoida ei tea ega oska.

On aga ka seesuguseid kohti olemas, millest põllumaad ei saagi ja peaaegu millegi peale kõlbulikud ei ole, kui neid mitte hädasunnil ei peaks tarwitama. Üks niisugune maatükk on Wirtsu mere ehk wäina ääres, nagu rahwas teda nimetab. Midagi nagu õudsuse-tunnet asub teda nähes rinda, midagi iseäralikku ja eemaletõrjuwat tunnen ma rohelise metsalapsena sellest pruunikast, lagedast maast. Teda nimetakse üleüldiselt Wirtsu aruks; nende külade lähedusest, mis teda piirawad, saab ta küla nimetuse juure, kuna aru nimi ikka püsib. Mujal olen ma aru nime all häid heinamaid näinud, kuid iseäralik on see, et ka seda wiletsat maad “aruks” nimetatakse.

Kewadel, kui lumi sulab ja maas niiskust rohkesti on, siis lööb ka aru haljendama; rohu juured ajawad endid pae peal olewas õhukeses liiwases mullakorras laiali ja otsiwad sealt toitu. Kadaka põõsad, mis eelmisel aastal ära pole kuiwanud, ajawad kasusid ja ka seal, nagu kõigil pool, tundub õnnelikka kewade jälgi. Kauaks on aga siiski seda? Warsti enne jaanipäewa, millal ilm siin harilikult ikka kuiw ja sadudeta on, hakkab kõik loodus oma wärwi muutma. Esiteks lööb kõrgustikkude peal rohi närtsima ja läeb kollaseks, selle järele ka madalamates kohtades, ja warsti on märgata tumekollast karwa. Kestab põud edasi, muutub maa pruuniks ja ka kadakapõõsad kuiwawad. Kõik sulab ühewärwiliseks, tumepruuniks koguks, kust ainult kiwid ja mullast täiesti wäljasolew paas oma halli wärwi poolest iseäraldi silma paistawad. Jala all tundub maapind kare ja palaw ning äratab rahutust, nii et sinna peale astudes sealt rutem põgeneda tahaksid.

Juhtub wihmane aeg, siis wõib ka suwe läbi haljust näha, ehk küll rohi, mis seal kaswab, waewalt tollipikkuseks saab. Kõigest sellest ühetaolsusest, selle lageda maa pealt paistab ka mõni majakene silma, sest inimesi on nii paksu ja palju, et igalepoole tükiwad. Leidub mõni kohakene, kus paekiwi sügawamal on, mullakorda wähe rohkem ja maa ikka kamarastki kaswatab, mida paiguti ei ole, sinna tehakse majakene üles ja põldu natukene. Wili kaswab mõnikord wiletsalt, aga teinekord kuiwal ajal kaob ta täiesti ära, sest seal pole maal wõimalik niiskust sugugi tagawaraks hoida.

Ka wee saamisega on täbar lugu; selleks puudub jõud ja raha, et mitmekümne, mõnikord saja jala sügawuselt wett wälja tuua. Sellepärast peawad aru elanikud enestele werstade kauguselt waatidega wett wedama. Puid pole peaaegu sugugi nende majade ümber näha, sest et nende jaoks tarwilist pinda ei leidu. Ei tunneks ma seal elades ennast wist ilmaski kodus ega rahul olewat, aga need,, kes seal elawad, on sellega juba nõnda harjunud, et nad ümbritsewast tühjusest midagi ei hooli.

Kui aru mitte täiesti kõrbenud ei ole, ei puudu tal ka mitte oma elu. Siin on küla karjamaa-tükid, siin käiwad ka külaloomad. Mida loomad siit oma toiduks saawad, wõib arwata, aga ei wõi midagi parata, sest paremat pole. Ennemalt, kui kõik karjamaa weel ühes oli, wõis seal hulk loomi ühes seltsis näha, kes nälja kustutuseks agaralt wäikesi rohu-liblekesi nilpsasid. See hoiab neil wast küll elu waewalt sees, aga kosumist ja kaswamist ei maksa lootagi. Teises kohas noogutasid kõhnad karwased hobused, kelle küljekonta juba kaugelt lugeda wõis ja kes waewalt jalgu taga wedada suutsid.

Peale selle nähakse weel lambakarjasid, kes kui kõige hoolsamad kärnerid kadakapõõsad tühja kõhu sunnil ümmarguseks on närinud. Tõesti, seda tööd oskawad nad meisterlikult teha, kui aga kadakad toored ja haljad on. Kasud näriwad nad ära, nende asemele tulewad uued ja tihedamad wõsad, mis jälle ara näritakse, nii et kadak nagu pall ümmargune ja paks wälja näeb. Seal kaswawad nad aastakümned, aga ei saa iialgi wiletsa põhja pärast suuremaks, kuigi küll lambad nad rahule jätaksid. Nad jääwad päriselt härjapõlwe-meesteks, mis wahel kuiwawad ja surewadr kui niiskus puudub ja palawus kõrwetab ja jälle uued kaswawad, kui elutingimised wähe paremad on.

Musträästa hõiskawat wilistamist ja ööpiku meelitawat plaksutamist ei saa seal ilmaski kuulda, aga tihti keerleb lõo lõõritades üle lageda, lendab wares kraaksudes saaki otsima ja laseb kajakas oma kaeblikku häälitsemist kuulda.

Üle kareda maa, mööda kadaka mütakesi ja üle hallide kiwirähkade, mille peal waewane sammal edasi roomab, jõuame warsti kõrgemale mäeseljandikule ja äkitselt, nagu ootamatalt, läigib meie ees sinine meri…

Meri, see meeldiw weekogu, mis nagu magneedi sarnast tõmbejõudu awaldab, mille ääres wiibimisest ja teda waatamisest mul iialgi himu täis ei saa ja see pruun lagendik oma tühjuse tundega, missugused wastandid! Jahe tuul puhub juba eemalt wastu ja toob karastawat, meeldiwat merelõhna omaga ühes. Tasaselt heljuwad lained kiwikestega kaetud rannale ja ajawad endaga ühes muda wälja, mida loomadele aluspõhuks kogutakse. Ainult suurema tuulega on lained järsumad ja upitawad oma wahuga kaetud päid mäe poole kadakate lähemale, nagu tahaks nad nendele oma karastawast woost osa anda, et nende närtsiwat elu uuesti kõwendada. Piirist üle aga ei lähe need lained ilmaski paljut, ei tantsi hullupöörast, laewadele hädaohtlikku tantsu, sest seda ei lase saared, mis neid piirawad, sündida.

Kaugemale, üle lainte pilku heites, paistabki Muhu saar oma sinawa metsapiirega silma ja hea ilmaga seletab ka wäga hästi walgeid majasid metsa äärel. Paistawad ka weel mõned laiud, nagu Wiire-laid oma tuletorniga, Kesse-laid j.n.e. Kusagilt ei awane lai, lage merepind täiesti, mis kauguses taewaga ühte sulaks, waid igalt-poolt piirawad saared ja saarekesed teda ja matawad silmaringi. Wahel sõidab mõni wähem laew, suitsuwine järele jättes kaugemal merel, wõi lendab purjukas oma walgeid tiibu lehwitades mööda. Tihti ruttab paat aerude tugewate löökide all edasi ja wenib aeglane ,,uisk” Muhu poole ehk sealt tagasi, et inimesi ja kraami üle wiia.

Jalgsi läbi Läänemaa

Haapsalust Ridala poole minnes ei puutu rändajale palju huwitawat silma, seni kui üle põldude Ridala kirikut näeme. See on üks neist jumalakodadest meie maal, millel peaehe, torn, puudub. Muidu on kirik kaunis korralik. Selles kihelkonnas olewat Läänemaa usulise liikumise pesa. Priiusulised ehitanud enestele siia templigi üles, kuid politsei peletanud nad siit eemale ja lasknud uksed kinni panna.

Ridalast wiib tee Martna kiriku juure. Nende wahet on 12 wersta ümber ja selle maa olewat mõni aasta tagasi keegi usumäratseja talwel kange külmaga paljajalu ära käinud. Oli aeg, mil öeldi, et Läänemaa pime nurk on. Kes seda nüüd täpipealt suudab tõendada, kuid niipalju on selge, et ta tükati muust kodumaast hariduse poolest ning ka majanduslikult taha on jäänud. Hariduse kandjaid, raamatuid ja ajalehti loetakse wähe, ainus kihelkonriakool oli Karusel ja sellegi päewad on wist loetud. Weel mõni aasta tagasi ei olnud Haapsalus Eesti raamatupoodi ega ka kohalikku trükikoda.

Nüüd hakkawad olud sellepoolest paranema: awatakse üks kultuuri-asutus teise järele, iseäranis nendes kihelkondades, mis Liiwimaale lähemal seisawad. Nii kuuleme, et Wigalas, Mihklis ja Warblas põllumeeste-seltsid, Lihulas ja Hanilas kaubatarwitajate-ühisused, Wigalas, Mihklis ja Wirtsus laenu- ja hoiuühisused ja Mihklis ning Lihulas koguni hariduseseltsid töötawad, olgugi nende tegewus küll wäike ja waewaline. Elawuse ja rikkuse poolest wõiks wast Kullamaa ja Wigala kihelkonda kogu Läänemaal esimesesse ritta seada.

Jõuame üle Kasari laia luhapealse Kirbla kiriku juure. See seisab kõrgel kohal, kuhu mitmed kirikud, nagu Martna, Mihkli, Lihula ja Kullamaa kätte paistawad. Ilus on siit üle armsa isamaa pilku saata. Su ees justkui all orus laotab end lai Kasari luht laiali. Kaugel silmaringil sinawad Kullamaa ja Mihkli pool kõrged okaspuu metsad.

Kirblast edasi minnes hakkab warsti Lihula alew paistma. Rändaja süda on rõõmus, et kord ometi kuulust Lihulat näha saab, mille läänlased ise Pastla-Peterburiks ristinud. Nad ise tõendawad, et linnas olewat 99 uulitsat sajast puudu ja kõik uulitsad minewat põllule wälja. Olgu see küll naljaks öeldud, kuid teatawal mõõdul on Lihula siiski ,,linn” ja oma ümbrusele keskkohaks. Siin asuwad rahukohus, politsei, postkontor, apteek ja lugemata hulk poodisid. Üks Lihula suurematest sündmustest on laadapäew, mida nagu mõnda püha peetakse. Laada laupäewal küpsetatakse saia, tehakse paremaid toitusid, otsitakse oma paremad riided wälja, puhastatakse ja pressitakse, sest kes wanas igapäises ülikonnas wõib laadale minna? Ja töölisi ei tohi sel päewal keegi tööle saata. Laat lõpeb harilikult riiuga, mis tohtri äri õitsema paneb.

Suwel pakub Lihula eemalt waatajale kaunikest pilti: helepunased katused wahiwad roheliste puude keskelt nagu kärbseseened rohu seest wälja. Mäe pealt paistab mõis oma walgete müüridega silma, kellel lossi wanad waremed nagu ehteks tahaksid olla. Ilusamat kohta Lihulas ei ole, kui waremete ümbrus oma pargiga. Kõrgest wallist, mis lossi ümber käinud, on nüüd üksainus külg alale jäänud ja walli ääres tükike kraawi. Walliäärne on puid ja põõsaid täis istutatud, miile wahel teerajad looklewad. Mõnes kohas tee ääres on põõsad katusena pealt kokku kaswanud ja sünnitawad oma okste all nagu maaaluse tee, kuhu ükski päikese kiir ei tungi.

Teinepool kraawi asub lossipark. Õrnalt nokutawad puud weepinna poole oma latwu. Ja see näib kõigest sellest õrnusest aru saawat. Tema tasasel peeglipinnal on aegajalt mõnda õrna wirwendust näha, mis nagu uinuwa lapse naeratus näib olewat, kes teab, et ema tema hällil walwab.

Mõtelge enestele üks tee põhja poolt lõuna poole, kaks wersta pikk, kahelpool majad, põhjapoolses otsas loss ja lõunapoolses otsas postimaja, siis on teil Lihula plaan käes. Majad on enamasti kõik ühekordsed. Hiljuti ehitati suur uus pritsimaja, mille saali pidude toimepanemiseks tarwitatakse. Niisama tekkisid siia suur “mõisnikkude klubi”, Saksa kool ja uus apteek. Elanikud on muidugi peaaegu kõik eestlased, kuid need lasewad eneste keskel healmeelel Saksa waimu õhutada.

Lihulast läheb postmaantee Wirtsu wäina ääre ja sinnapoole oli minul ka himu rännata. Oleksin mees ka posthobused palganud, kuid astun parem aia ääri mööda, wiskan teede weeru mööda, kuulen wiisi, mis weeretakse, kuulen laulu, mis lauletakse. Eemalt paistawad walged wäljad justkui walminud rukkipõllud silma. Need on tuisuliiwa seljandikud.

Jõuame Tuudi mõisa. See on üle Läänemaa kuulus oma wareste pärast. Maantee ääres kaasiku koplis nähakse tuhandekaupa wareste pesi olewat, kes suudaks weel wareste eneste arwu ära määrata. Nad roojastawad teegi ära ja reisija siit naljalt puhta kuuega läbi ei pääse. Wiimaks jõuame Karuse kiriku juure. Saad teel kellegiga seltsi, juba kuuled keelest, et kodust kaugel oled: tuleb palju sõnu ette, keelele iseäralise murraku õiguse wõiksid nõutada.

Hanila kiriku ümbrus on õige meeldiw; wana kirik peidab ennast paksude lehtpuude warjule. Siin puutub juba pisut mere lõhna ninasse, see elustab inimest. Missugused toredad tundmused liiguwad siis inimese rinnas, kui hulga aja pärast jälle sinist merd enese ees näed!

Tagasi artiklite lehele