Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.10.2018

Hanila vaim võtab väikse õlle

Tõnu Hagelberg

26. aprill 2001 Maaleht

Mis vallas asub Virtsu sadam, millest aastas Eesti riigi jagu inimesi läbi sõelub? Just, Hanila vald on see.

“Näe, selle laeva taga on üks teine laev. Ja sellega olen ma kunagi sõitnud,” viipab Virtsu sadama pealik Enn Soop kai ääres loksuvate laevade suunas. Soop juhtis kolhoosi kalalaevu, oli tüürimees, kapten. Meri on ta näojooned teravaks puhunud.

Soop on solvunud, et eestlased Virtsu sadamat vaid praamijärjekorraga seostavad. “Järjekord on ainult jaanipäeval, sedagi paar tundi,” räägib karmi olekuga sadamajuht.

Praegu loodab vald sadamale. Plaanitakse uut kaubakaid, et killustikku, dolomiiti, turvast ja puitu välja vedada. Siinne killustikukarjäär on küll soomlase jagu, aga 15 töölist on Hanila valla mehed.

Vallavanem Arno Peksar arvutab, et kui sadam ükskord suuremaks saab, leiab tööd ka üle saja vallahinge. Seni aga? “Seni on Hanila kõigi näitajate poolest täiesti keskpärane vald,” ütleb vallavanem.

Tsiksti – ja asi paigas

Lepin külafilosoofiga kokku, et trehvame Kõmsi baaris. Juba hommikul sõitsin sealt mööda.

“Tulen sinise Volvoga,” kostab telefonist. Natuke kahtlen – filosoof, ja Volvo! Ja hääl telefonis oli naise oma. Baari ees Volvot pole. Platsil kiiskab hoopis sinine Volga, see vana, millel kapoti peal oli põder.

“Tere,” hõiskab naine rõõmsalt baari ukselt. “See on minu auto, sünniaasta 1962.”

Maie Lobjakas räägib, et põdra käskis miilits 1974. aastal maha võtta. “Et kui mõnele otsa sõidan, tõmbab põder tolle kõhu lõhki – tsiksti!”

Tsiksti – sedasi ütleb Maie siis, kui ta asjale rõhulise punkti paneb.

Häda naabri pärast

Kui kaardilt vaadata, on Hanila valla all kohe Pärnumaa, kurakätt jääb meri. Õiget kätt on Lihula vald, kellega Hanila ühineda ei taha. Rahvaküsitluse numbrid tulid nagu Nõukogude ajal – ligi 100%. Ainult et ilma valskuseta. Jäi nii: Lihulaga ühte ei heida.

“Lihula on jagelemiste peale kurikuulus, kogu aeg riiud, intriigid, vallavanem võeti maha,” räägib Hanila vallavanem. Tal hirm, et Lihula ebastabiilsus ka Hanilat nakatab.

“Ikka Lihulaga kokku,” arvas siseminister Tarmo Loodus. “Valitsus on teinud koolipoisilikult ainult joonistamistööd,” kirub Arno Peksar praegust haldusreformi janti.

Valjud noomitused

“Ajalugu kordub,” ohkab Maie Lobjakas. Paar aastat pärast seda, kui miilits põdra Volga pealt käskis ära koristada, hakati väikseid kolhoose ühendama.

“Partei müüb rahva maha,” ütles seepeale zootehnikust farmijuhataja Maie Lobjakas kõva häälega. “Nüüd olin jälle mina vastulõugaja,” meenutab ta Loodusega kohtumist. Minister seletas tund aega reformi algtõdesid. “Nii ja naa, ise vaatab kella, et nüüd on Haapsalusse minek,” meenutab naine. Siis katkestaski ta Looduse jutu, ütles, et inimesed tahavad küsida. Eks läinudki ütlemiseks. “Loodus ütles ikka sitasti,” sõnab Maie. Rohkem ta ei räägi. Sest Loodus palus kaks korda vabandust ja võttis oma sõnad tagasi.

Vene ajal sai Maie vastuhaku eest valju noomituse arvestuskaardile kandmisega. Praegu ütleb kuidagi hästi kergelt ja vaikselt: “Kui rahvas reformi ei taha, siis ju ei lähe.”

Äkki kukume alla, mõtlen. Kitsas tee, kahel pool järsak. Sõidame mööda vana raudteetammi – siit käis kitsarööpmeline rong -, siis keerame suure tee peale. Järsku läheb tee päris laiaks – lennuväli. Hiljem saan teada, et kolm kilomeetrit pikk. Hanila vallas on veel teinegi Vene ajast pärit tee, mis vahepeal lennuväljaks paisub.

Kirikuõpetaja kõlbab jagada

Hanila kiriku ümber vedeleb lauajuppe, kive, kotte ja risti-rästi juhtmeid. Kuus aastat on kirikut taastatud. Kooriruum sai korda, vitraaþaknad sädelevad päikeses. Pikihoone remont aga venib. Sealt tulid välja laemaalingud. Asi tahab uurimist ja võtab aega.

Tõeline avastus oli Hanila kirikust leitud raidkivid. “Arvatakse, et need on vanemast ajast kui ristiusk Eestis,” räägib vallavanem. Selliseid kive oli seni Eestis teada kokku 30-40, Hanilast tuli 19 juurde.

Vallas on ka Karuse kirik. Ja veel üks vene õigeusu lagunev pühakoda. Olgu suhted naabrite vahel millised tahes, kirikuõpetajat jagavad Hanila valla inimesed Lihula omadega küll. Vaesus sunnib.

Partei andis uhke tiitli

Maie Lobjakas otsis kord tööd. Maalehes oli kuulutus, et vaja seatalitajat, kes ka seemendust teeb. Nõuti elulugu, tsiiviid, nagu Maie ütleb. Aga üks asi ei mahu talle hinge. “See farmiomanik oli vana tuttav, kah endine. Aga et ta mu pilti tahab, no seda poleks ma temast küll arvanud,” teeb naine solvunud näo.

“Ma ise kah endine,” ütleb Maie. “Mul oli üks loll vend, kes ütles, et on parem, kui sa parteis oled.” Parteis olemine andis Maiele uhke nimega töökohta: Karuse kolhoosi Vatla sigala peaseksuoloogi asetäitja poliitalal. Maie naerab. “Olin seatalitaja, mul olid vabad emised, kel polnud põrsaid. Ja olid kuldid. Pidin siis kokku tegema, et nad tiinestuksid.”

Maie pajatab, kuidas kuldi riist on nagu vindiga puukruvi, muudkui kerib ja kerib. Pull hüppab kohe – tsiksti! Üks teine daame, nagu Maie ütleb, oli ka selle töö peal, aga tema polnud parteis. Sealt siis see poliitasetäitja tiitel. “Hea amet oli, hästi teenis,” võtab ta asja filosoofilis-pragmaatiliselt kokku.

Eks Hanila mail ole kõiksugu ameteid peetud. Teadagi – Läänemere-äärne maalapp. Pikk püsiasustus. Siit on mitme tuhande aasta vanuseid inimeste elu- ja tööpaiku ning selle kõigega seotud esemeid, kultusekive, kivikalmeid jne leitud. Kokku tublisti üle saja – nii suur hulk minevikku tunnistavaid paiku on veel vast kümnes Eesti vallas.

Kolm karusnahka Vene ministrile

Hanila valla elanikele ei tule meri meeldegi, see ju nii tavaline ja loomulik. Kui just otse ei päri. Pärin ja saan teada, et kolmandik valla piirist on meri. Sillerdab teine päikeses. Tuul on terav, lõikab hästi. Maja taga on vähe varjum.

Mis on Hanila? “Läänemere-äärne maa, mis on alati siduv ala olnud,” ütleb Mart Leiumaa, Virtsu põhikooli juhataja. “Nii et direktor?”

“Direktor on võõrsõna. Eesti keeles on ilus sõna – koolijuhataja,” sõnab mees vaikse, kuid kindla häälega. Üldse tundub kange vaimuga mees olevat. Ütleb, et Hanila vaimust saaks rääkida küll, aga kolhoosiaeg rikkus kõik ära, ka küüditamised, rahvaränded.

“Mul oli tuhat tääki!” sõnab mees järsku sõjakalt. Tääkide all mõtleb ta kolhoosnikke. Jah, olid ajad. Kunagi oli tal kuus ookeanilaeva, väiksemaid aluseid üle poolesaja, kõiksugu autosid üle 60. Muidugi polnud see varandus Leiumaa oma. Küll oli rahapalk täiesti tema jagu. Ja see oli suurem kui ministril. “Olime Kirovi järel teine,” on mees uhke. Mõtleb kalurikolhoosi. Ise oli Leiumaa 18 aastat Virtsu kalurikolhoosi juht. Kuni 1976. aastani, mil tema juhitud ettevõte Haapsalu kolhoosiga ühendati. Leiumaa sõdis ühendamisele vastu, kuni Haapsalu KGB ülem üliviisakalt salvas: “Te lõpetate seal kus teie isagi.” Leiumaa isa viidi 1945. aastal Siberisse. Seda poeg ei teadnud, et isa seal kohe maha lasti.

Hiljem oli Leiumaa Virtsu kalatsehhi juhataja. Ikka suurema palga eest kui ministril. Elu käis nii, et kolm karusnahka sellele ja tollele Vene ministrile. Vastu sai mis vaja. Üks impeeriumi kõrge kalaametnik praadis väiksel pannil oma toaköksi nurgas kala. Küsis, kas Leiumaa ka kala tahab. Leiumaal oli külmutusautot vaja. Ametnik nosis kala, Leiumaa kiikas toas ringi. Seinal oli maal “Kolm karu”. Hiljem algasid suured kohtuprotsessid spekulantide üle. Tagasihoidliku ametniku “Kolme karu” tagant peidikust leiti välisvaluutat ja muinasjutuline hunnik briljante.

Metallimees on kõva käbi

Astume Leiumaaga tema õuel oleva muinasjutumaja poole. Teel sinna ütleb ta, et õieti ei teagi, mitu korda praegune Virtsu kalatööstus pankrotti on läinud. Ega käbi kännust kaugele kuku. Mardo Leiumaal on 50 n-ö tääki, kes metallist igasugu asju teevad, ainult telli. Muinasjutumaja on Mardo oma – soe ja õdus, väike baarilett, kohvimasin uriseb.

Tegelikult elab Leiumaa-juunior mõnikümmend meetrit eemal oma naise ja kahe tütrega kivimaja korteris. Muinasjutumaja on kerge ehitis, omapärane, käib külaliste- ja puhketoa ette, kus hea sõpradega õlut juua ja ilmaasju arutada. Suitsu teeme väljas kamina ees.

Mardo Leiumaa on otsekohene mees, tema meelest pole maal töökohtade loomine eesmärk omaette. “Ettevõte on selleks, et kasumit teenida,” ütleb ta. Mullu ostis ta miljoni krooni eest suure tootmishoone, endise kalatöötlemise värgi. Praegu müüb noorem Leiumaa metallikaupa mitmel pool Euroopas, kompab Poola turgu. “Seal pidid lambivarju karkassid kallimad olema,” teab ta. Kas juunior on jõukas mees? “Ei ole. Aga mul on kõva perspektiiv.” Ei küsi, kas rikkaks saamise või tegijameheks olemise mõttes. Küllap nii ja naa.

Kuidas Kustas naist võttis

Eks see presidendiproua kosimine oli ka nii ja naa. “Kes see siis veel on?” küsis Porsiku Kustas, kui presidendi terekäe lahti laskis. “Minu proua,” vastas Lennart Meri. “Nii noor ja nii kena ka veel. Ja minagi alles poissmees,” muigas August Tampärg ehk Porsiku Kustas.

President koos prouaga oli valla muuseumi avamisel. Asjad aga, mis vanast koolimajast muuseumi tegid, oli Kustas korjanud. Mõni aeg pärast kosjajuttu läks Kustas parematele jahimaadele, ikka poissmehena. Hanila kiriku peaukse juurest otse üle põllu astudes jõuab mõnesaja sammuga valla muuseumi õue. Mõtlen, et Porsiku Kustas polegi nii väga surnud.

“Mutid on eelmisel aastal külvatud ilusa muru segi sonkinud,” toriseb muuseumi juhataja Laine Vesker. Muuseumis peab vanu asju oma silmaga nägema. Ehk ka käega katsuma, salaja, sest ei tohi ju. “Just oma käega katsuma,” üllatab Vesker. Ja nii ongi. Hanila muuseumis silita mõisaaegset saani või üle saja aasta vanust paati. Katsu vankrit, mille Vatla kandi Linnuse küla mees tõi. Silita kas või naiste omaaegseid alusseelikuid. Või viska ennast valla esimese aukodaniku Porsiku Kustase voodikotile külili. Ja süüta talus isetehtud küünal. Mõnus.

“Kas keegi tahab endale musta kassipoega, see ju õnneloom?” küsib Laine Vesker. Tal kodus kahel kassiemandal kokku kolm poega. Mõlemad täiesti emad, kurjad, lippavad suure valuga poegade juurde, kui need häält teevad. “See 11aastane peab ikka õige ema olema. Ei süstinud teda, mõtlesin, las saab vanas eas veel rõõmu,” räägib Vesker.

Uurin Maie Lobjaka käest, kas Hanila vallas mõni püsti rikas kodanik ka on. Maie mõtleb ja ütleb, et ei tea. Aga seda teab, et tema on Hanila vallas üks vaesemaid, pole lapselapsi. Oma lapsi oli tal kuni jaanuari lõpuni kolm. Vähk. “Saatus,” ütleb Maie. “Mitte õnnetus. Aga noh, läheb mööda. Sünnitus on ka raske, aga läheb mööda. Teed ikka jälle. Ja jälle.”

Aga kuivõrd jutt keeras rikkuse peale, räägib Maie, kuidas ta pärast 50kroonist pensionitõusu kohe poodi läks: vaja suurem rahakott osta. Ise muigab: “Kus ma’s selle rahahunniku panen. Poes oli saba, kõik mutid ostsid rahakotte.” Maie sõnul vedeleb raha maas. Ja puu otsast saab raha. Mullu korjas ta 100 liitrit pähkleid. “Ja jõhvikal tuleb käia,” õpetab ta.

Üks väike õlu kah!

Maie on rahul, et ta mees nii arg on – pole julgenud teda maha jätta. Aga selle Volga pealt põdra mahavõtmise ajal kirus ta küll, et mees on liiga ettevaatlik. Tema meelest ongi mehed maailma kõige ettevaatlikumad loomad. “Meesterahvas istub muudkui munade peal, aga ikka on need terved.”

Õhtupäike paistab aknasse. Too Maie Volga põder on nüüd raamaturiiulis. Kui mõni autohull somm, nagu Maie ütleb, põtra näha tahab, siis ta ka näitab – tsiksti. Olin hommikust saati otsinud Hanila vaimu, olgu ta siis elus või surnud. Maie Lobjakas on rohkem kui elus. Teen talle kanaprae välja. “Üks väike õlu kah,” hüüab filosoof reipalt mu selja tagant baaridaamile. Päev sai ruttu mööda. Tsiksti! Nagu Maie ütleb.

Tagasi artiklite lehele