Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
25.05.2018

Juhan Smuul tuli kaptenisilda: “Nüüd panen praami põlema!”

Katrin Pauts

29. november 2003 SL Õhtuleht

PLARTSTI MERRE: Leekides autod, mis Suurupi tekilt merre tõugati, olid tegelikult üle võõbatud vanaraud – ka uhke must Volga. Hiljem kisti autod kraanaga merepõhjast välja ja müüdi odavalt maha.
Eesti filmiarhiiv

TULD JA VETT NÄINUD MEREKARU: Kogu elu meremeheametit pidanud muhulane Väino Tammisaar oli filmimise ajal Suurupi kapten ja ühtlasi filmitegijate nõuandja. Et ta noore madrusena laevatulekahju läbi elas, usub ta, et päriselus oleks “Keskpäevase praami” sündmused palju traagilisemalt lõppenud. Praegu peab Väino Tammisaar koos abikaasa Leidaga turismitalu.

Praegu kinos jooksva Estonia hukust kõneleva “Balti tormi” taustal meenutab kapten Väino Tammisaar, kuidas 36 aastat tagasi parvlaeval Suurupi Eesti esimest katastroofifilmi vändati. Põline merekaru usub, et kui “Keskpäevase praami” tulekahju juhtunuks päriselus, olnuks sel palju õudsem lõpp.

Muhulane Väino Tammisaar seisis parvlaeva Suurupi kaptenisillas, kui sinna ilmus teine muhulane, kuulus kirjamees Juhan Smuul: «Kuule, ma panen praami põlema!» Kapten Tammisaar vangutas pead: «See sul ei õnnestu, sest meil on laevas kord!»

Smuul arutlema: aga kui üks mees eksiks väheke sellega, teine tollega, siis ehk ikka juhtuks? Kapten vastu: «Ei, vaata, Juhan, meil on sihuke kord, et laeva pole võimalik põlema panna! Laevakord on välja töötatud ju aastatuhandetega – kui kõik käsuliinid töötavad, siis seda lihtsalt ei saa juhtuda.» Kuid Smuul ei saanud ikka rahu…
«Ükskord tuli ta jälle ja ütles: «Tead, ma toon sulle tule laeva!» Ja niimoodi ta tegigi,» meenutab Tammisaar. «Tõi laeva puuvillaauto, kus presendi all hõõgus puuvillakoorem!»

Sõprus läks tuliseks

Ühel 1960ndate lõpu suvel käis Smuul paari nädala jooksul Suurupiga lähemat tutvust sobitamas. «Iga hommik tuli, käis nagu tööl,» muigab Tammisaar. «See õnnetuse lavastamine tal igatahes õnnestus. Kohati film küll venib, aga ilmselt näib see niimoodi, kuna ise seal sees olin… Põnevuse kruttis ta üles küll.»

Kapten Tammisaar määrati filmi konsultandiks ja kuu aega oli Suurupi kogu täiega filmitegijate käes rendil. Põhiliselt seisnes kapteni konsultandiamet näitlejate merekarudeks koolitamises. See polevat raske olnud. Näiteks siniseks löödud silmaga tüürimeest mänginud Kalju Karask saanud pärast paaripäevast laevaeluga tutvumist väga tõepäraselt hakkama.

Põhiliselt filmiti Virtsu sadamas. Sealsamas kupatati merre ka põlevaid autosid. Tulekahju meisterdati taku ja masuudiga pluss sõjaväe päritolu mustad ja valged tossupommid. Loomulikult polnud autode paakides bensiin. Et laeva päästa, lükati filmis põleva puuvillaauto eest mitu sõidukit merre – bensiini-tsisternid, ilus hele Volga… «Pärast tuli autokraana tekile ja tõstis need uuesti välja,» mäletab Tammisaar.

Igaks juhuks valvasid tulekahjustseenide juures voolikutega laevamehed: «Olime ikka ette valmistatud, et juhul kui…» Ja peaaegu olekski juhtunud: «Kuivastusse jõudmist filmisid nad teisel praamil, Sõprusel, selle kapten Põllu Evald rääkis, et korra läks asi lausa nii tuliseks, et tuletõrjehäire üürgas – autotekil läksid kaablid kärssama.»

Tammisaar kinnitab, et merre plartsatanud uhket Volgat haletseda polnud tegelikult põhjust – kõik üle parda lennanud autod olid puhas vanaraud.

Virtsu sadamas oli eraldi nurgake, kus laevapoisid autoparkidest saadud mahakantud autode ülevõõpamisega lisaraha teenisid: «Siis need paistsid kenad välja. See Volga, mis merre visati, oli igavene vana ja enne ujumasaatmist võeti tal ka mootor maha – üks filmimees ostis selle vist mõnesaja rubla eest ära. Kui Volga üle poordi lendas, ei tahtnud see hästi põhja minna – polnud enam piisavalt raske.»

“Tuli laevas on kohutav!”

Tammisaar möönab, et «Keskpäevasel praamil» oli oma eesmärk – näidata, kuidas nõukogude inimesed kriitilises olukorras hästi hakkama saavad.

Kui aga Suurupil oleks päris-elus tulekahju puhkenud, kas see oleks sama õnnelikult lõppenud? «Kardan, et ei,» kostab vana kapten.

Üht 1948. aasta augustiööd mäletab ta pool sajandit hiljemgi selgelt kui eilset päeva.

«Olin siis 18aastane madrus. Seisime Virtsu kai ääres, olin öises vahis. Pime oli, elekter lülitati laevas ju kell 23 välja. Mõtlesin, et läheks korraks üles radisti juurde – seal sai muusikat kuulata. Äkki nägin, et kaablite vahelt tuleb suitsu! Ja kõrbelõhn! Radist hüppas kohe välja, mina tema järel – kaardikambris leegitses tuli!

Radistil oma ruumis kella ei olnud, aga seal oli väike luuk, kust anti kaardikambrisse telegramme. Nii oligi ta tikust tuld tõmmanud, et vaadata kaardikambri kella – kuid otse luugi kohal oli riiul telegrammidega, õhukesed paberid… Üks neist süttis, aga radist ei märganud ja pani luugi kinni…

Olin noor poiss, ähmi täis, ajasin üles kapteni, tüürimehed ja mehaanikud, kes läksid kohe alla ja panid dünamo ning pumbad käima. Õnneks saime õigel ajal jaole. Muidu oleks kõik maha põlenud – tekid olid ju puust.

Vot, see oli minu 37aastases meremeheelus ainus kord, kui laev põles. Tuli laevas on kohutav asi!»

Tammisaar püüab kujutleda, kui midagi sellist juhtuks praegu Virtsu ja Kuivastu vahet sõitval suurel reisipraamil: «Kui arvestada tekile 100 autot, igaühes 25 liitrit bensiini – see on juba 2,5 tonni… Aga ma arvan, et tegelikult oleks autosid-bensiini palju rohkem. Ja kui 2,5 tonni põlemisjärje kätte saab, tekib ahelreaktsioon. Masinad hakkavad üksteise järel plahvatama… Annaks jumal, et sellist asja ei juhtuks!»

“See oli väga isetegevuslik asi…”

Režissöör Kaljo Kiisk «Saime ükskord Juhan Smuuliga kokku. Tema pani ette: kui teeks ühe niisuguse asja, paneks õige põlema ja hakkaks seal inimsuhteid ajama? Mina vastu, et täitsa vahva, kirjuta valmis ja teen ära!

Ohtlikku seal midagi ei olnud, absoluutselt – kõik oli tehtud suitsupommidega. Aga raske oli küll, mis me räägime… Mingeid erilisi vahendeid, mis asja kergendanuks, filmi dünaamilisemaks ja huvitavamaks teinuks, ju polnud – ainult kaamera ja suitsud. Kõik tuli kohapeal välja mõelda, mismoodi ja kuidas, kuhu päris lõket panna, kuhu suitsu lasta… Ses suhtes oli see väga isetegevuslik asi. Aga viletsate vahenditega jõudsime väga kenasti finaali.

Mul on tohutult hea meel, et Eino Tamberg andis nõusoleku – suurepärane helilooja tegi nii ilusa rolli!»

Ada Lundver, blond juuksur Leili «Üks väga naljakas asi – oi, see oli ikka tõesti naljakas! Robert Gutman pidi ühe auto merre sõidutama. Kaljo siis räägib ruuporisse: «Palun natukene lähemale, no palun na-aatukene lähemale!» Ja kui see auto siis läkski!

Kaljo ütles vaikselt: «Ega tulnud kolm päeva võtteplatsile – ta oli nii maruvihane! Ja ma saan temast aru… Eks läks seal lausa paargi autot merre asja ees teist taga.»

Eino Tamberg, Leili Volga-omanikust mees «Olen ju nii lühikese nägemisega, mul olid siis prillid -16, nii et autojuhiks ma pole kunagi tahtnudki saada – oleksin sattunud kas haiglasse või vanglasse, kui oleksin endale loa ostnud… Autot tõmmati siis nöörist.

Aga mis selles filmis oli armsalt naljakas – terve see Eesti loodus filmiti tegelikult ju Musta mere ääres Gagras! Eks lugu olnud nii, nagu filmitegemisel ikka – tähtaeg jõudis kätte, film tuli üle anda, sest muidu oleks preemiad ära jäänud vms. Filmitigi siis suvised auto- ja rattasõidud veebruaris. Et Eestis oli lumi maas, sõitsime kogu kambaga Gagrasse ja elasime seal 2-3 nädalat.

Ada Lundverist on väga sümpaatsed mälestused! Sõitsime koos lennukiga Moskvasse, kus oli umbes 28 kraadi külma, meil aga võrdlemisi õhukesed riided. Lennuväljale sõites läks veel buss ka katki… Vist isegi ööbisime lennuvälja hotellis. Aga igav ei hakanud, Adaga oli väga huvitav vestelda – ta oli palju arukam, palju intelligentsem, kui enne olin arvanud. Olin väga meeldivalt üllatatud.»

“Keskpäevane praam”, Tallinnfilm 1967

Stsenarist – Juhan Smuul
Režissöör – Kaljo Kiisk
Operaator – Jüri Garšnek
Kunstnik – Linda Vernik
Helilooja – Lembit Veevo
Helioperaator – Roman Sabsai
Toimetaja – Lennart Meri

Osades:
Poiss – Enn Kraam
Tüdruk – Kersti Gern
Juuksur – Ada Lundver
Kapten – Arne Laos
Tüürimees – Kalju Karask
Pootsman – Eino Arus
Dotsent – Eino Tamberg
Tiiu – Lea Unt
Invaliid – Uno Loit

Episoodides: Robert Gutman, Rudolf Allabert, Kalju Komissarov, Mare Garšnek, Väino Aren, Hardi Tiidus, Ruut Tarmo jpt.

Sisu

Virtsu-Kuivastu liinil kurseerival parvlaeval Suurupi puhkeb tulekahju, kui puuvillakoormas amelenud süüdimatu paarike sinna hõõguva koni pillab. Rahvast ja veokeid täis praamil lahvatab auto põlema. Praamile sattunud kirev seltskond peab end ootamatus ohuolukorras tõestama. Paljud näitavad alles nüüd oma tõelist palet. Nii jõuab ka Volga omanikust pehmeloomulisele dotsendile nagu välk selgest taevast kohale, et tema kaunis blond kaasa on tegelikult väiklane nõiamoor… Oma osa keset merd hargnevates sündmustes on eelmisel päeval kõva pidu pannud ja siniseks löödud silmaga tüürimehel, kelle lohakuse tõttu satub praamile kaks ohtlikku bensiinitsisterni. Lõpp on siiski õnnelik. Seetõttu on filmi annaalides nimetatud mitte päris, vaid peaaegu katastroofifilmiks.

Filmist on rahvasuu üles korjanud järgmised killud:

“Ilus nagu skumbria!” (meremees hindab filoloogipreilit)

“Ma teile näitan!” – “Näidake-näidake, ma ei vaata!” (pootsman pareerib ähvardusi)

“See kuradi hoor viskas võtmed üle parda!” – «Mis? Solvavad sõnad nõukogude naise aadressil!» (blond juuksur ei suuda Volgast kuidagi loobuda …)

“Mis sa nutad, mammi, maailm on mehi täis!” (juuksuriproua jääb peale Volga ilma ka mehest ja kuuleb ühelt poisikeselt kuldsed õpetussõnad)

Tagasi artiklite lehele