Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.11.2018

Kui ameerika üliõpilased tahtsid Eestile kinkida Schilleri monumenti

Malle Salupere

17. mai 1996 Postimees

9. mail 2005 jõuab kätte Friedrich Schilleri 200. surma-, 2009. aastal 250. sünniaastapäev. Esimene mälestussammas saksa geeniusele ja inimkonna õilsale advokaadile püstitati toonasel Liivimaal Helme mõisapargis juba kirjaniku surma-aastal 1805 (vt. siinkirjutaja artiklid «Sirp ja Vasar» 1981 nr. 52 ja «Kultuurileht» 13. juuni 1995). Kuigi umbkaudseid andmeid Helme obeliski kohta oli avaldatud ka varem, käibib siiani teave maailma esimesest Schilleri-sambast Puhtus, mis püstitati 1813. aastal. Nii seisab ka Schilleri-artiklis EE vastilmunud 8. köites, kuigi ENE 3. köites märksõna Helme ordulinnus all on mainitud 1805. aastal mõisaparki püstitatud Schilleri sammast. Seega tuleks meil nii endale kui maailmale teadvustada, et Eesti saab olla uhke kahele maailma esimesele Schilleri monumendile. Sellele on juhtinud tähelepanu Herbert Salu 1969. aastal Stockholmis ilmunud raamatus varastest Schilleri tõlgetest “Seid umschlungen, Millionen” ja Thomas Salumets 1986. aastal, refereerides allakirjutanu artiklit oma ülevaates Schilleri-retseptsioonist Eesti- ja Liivimaal Lääne-Saksa ajakirjas “Jahrbücher für Geschichte Osteuropas”. Kuigi meie uues entsüklopeedias on informatsioon olemas, on turistidele mõeldud reisijuhid ikka kinni Puhtu prioriteedis. Sealset mälestuskivi saab küll pidada esimeseks säilinud Schilleri-sambaks, kuigi ta on kahel korral (1905 ja 1958) taastatud 1867. aastal on Stavenhagen oma “Eestimaa vaadete albumi” kaanepildiks valinud Puhtu pargi mereäärse suvemajakese koos Schilleri monumendiga selle kõrval. Praegu Puhtus seisev dolomiitkivi ei ühti täpselt pildil kujutatuga, mis tema keerulise ajaloo juures on ka mõistetav. Seda ajalugu käesoleval sajandil vaatlemegi siinses perioodikas ilmunud teadete põhjal.

1905. aastal ajakirjas “Baltische Monatsschrift” juhtis Hollander tähelepanu parajasti Puhtus von Löwis of Menari käe all taastatavale mälestussambale, mille olevat 1813. aastal püstitanud mõisaproua Wilhelmine van Helwig, sünd. von Helwig. Esmakordselt on siin ka sambale raiutud tekste tsiteeritud. Tõlkes on dolomiitsilindri ühel küljel tekst järgmine: Pühendatud Friedrich von Schilleri, Saksamaa ülla luuletaja ja muusade lemmiku mälestusele 1813. Teisel küljel on värsiread:

Die Dichtkunst reicht Dir ihre Götterrechte Schwingt sich mit Dir den ewigen Sternen zu Mit einer Glorie hat sie Dich umgeben. Du schufst fürs Herz. Der wirst unsterblich leben. (Luulekunst ulatab sulle oma jumalikud õigused, tõustes koos Sinuga igaveste tähtede poole. Ta on Su ümbritsenud aupaistega. Su looming räägib südamele. Sa jääd surematuks.)

Herbert Salu oli oletanud, et need read võiksid olla mõne kohaliku värsisepa katsetused, kuid tema raamatuga samaaegselt Saksamaal ilmunud uurimuses Schiller Venemaal tõestas Harder, et nad pärinevad minimaalselt muudetud kujul Schilleri luuletusest “Orléans’i tütarlaps”. (Nii on klassiku nimi või selle puudumine hindajaid varemgi eksitanud.) Harderi arvates pole monumendi püstitamise eellugu selge. Ometi on Stavenhagen 1857. aastal Virtsu ja Puhtulaiu kirjelduses rääkinud omal ajal Eestimaal hästituntud Vana-Virtsu mõisahärrast Karl Thure von Helwigist, kes olnud teo- ja sõnaosav, harrastanud kunsti ja poeesiat ning rajanud Puhtus (tollal oli see saar) suvemõisa pargi ja iluaiaga. Tema haud on väikesel poolsaarel, kuhu on praegu surnute alleeks koondatud varem saarel hajali asetatud mälestuskivid, mis ta oli teinud ja püstitanud oma sõpradele.

Sama info on ka uues EEs. Kui aga kõik tekstid on omal ajal õigesti loetud, tuleb välja, et Karl Thure püstitas samba kolm aastat pärast oma surma (eluaastad 1741-1810).

Von Löwis of Menari 1905. aastal taastatud monumenti kasutasid sõdurid Esimese maailmasõja päevil märklauaks. Riikliku iseseisvuse vaimustatud ülesehitusperioodil langes põlu alla kõik «saksa», nagu varem oli olnud «mittesaksa» ja praegu on «vene» ning Schiller jäi unustusse.

1926. aastal refereeritakse “Muusikalehe” 8. numbris Saksamaal avaldatud kirjutust, nagu oleks Puhtus asunud kõige vanem Schilleri mälestussammas maailmas, mis olla Vene sõjaväe poolt revolutsiooni ajal barbaarselt purustatud. Leht küsib, kas meie muinsuste eest hoolitsejad asutused teavad sellest midagi, aga paistab, et küsimus jäi õhku rippuma.

Järgmise meenutuse leiame «Päevalehes» 1930, nr. 213. Ameerika Goethe-Society palub teateid samba seisukorra kohta ja on valmis seda omal kulul restaureerima. Välisministeerium olevat päringu suunanud haridusministeeriumile, viimane pidavat vajalikud fotod ja teated välja saatma. Küllap seda tehtigi ja 1933. aasta 18. novembril teatab sama ajaleht esiküljel, et New Yorgi ülikool olevat valmis Schilleri 175. sünniaastapäevaks uuendama maailma esimese Schilleri mälestussamba Eestis. Selle valmistamine olevat ameeriklastel käsil, kava selle ületoomiseks ja pidulikuks avamiseks koostamisel.

Ei tea, kas seoses Pätsi 1934. aasta riigipöörde ja muutunud poliitilise olukorraga, kuid mälestussamba kohta Schilleri-aastal 1934 ajakirjandusest andmeid leida ei õnnestunud. Alles 1937 avaldab “Päevaleht” 25. juuli numbris artikli pealkirjaga “Eestist pärit teadusmehe karjäär Ameerikas»” prof. Otto P. Petersoni portree ja biograafiaga. Kahekordne doktor, tuntud Schilleri-uurija olevat vanaema poolt eesti verd. Koos oma üliõpilastega kavatsevat ta valmistada ja püstitada Puhtus uue Schilleri mälestussamba. Ta olevat juba mõne aasta eest Eesti peakonsuli kaudu selleks samme astunud. Ka Ühendriikide president (Roosevelt – M.S.) olevat professorit vastu võttes väljendanud heameelt, et ameerika noorsugu tahab teha noorele Eesti Vabariigile kingituse.

Kingituse ärajäämise põhjuseks võis olla pingestunud olukord maailmas, aga kahtlemata ka eesti rahvusteadvuse juurutamise ja rõhutamisega kaasnev sakslaste põlgamine, saksa keele ja kultuuri ignoreerimine ning kultuurautonoomia piiramine. Näiteks kirjutas Koidula tütar Anna 1936. aastal oma õele Leningradi, et eestlased oskavad saksa keelt tunduvalt paremini kui vene keelt, kuid mingi hinna eest ei räägi seda avalikus kohas ja suhtlevad temaga oma viletsa vene keele abil (Anna Mihkelson elas Eestis 1934-1944, omandamata sõnagi eesti keelt).

1938. aasta 28. augustil meenutab «Päevaleht» taas Schilleri monumenti. Lühisõnumi juures on foto samba säilinud osast ja anonüümne autor on välja lugenud, et tekst ei lõpe mitte aastaarvuga, nagu praeguselgi koopial näha, vaid püstitaja nimega, seega: Dem Andenken Friedrichs v. Schiller Teutschlands erhabenem Dichter und Liebling der Musen, gewidmet 1813 Carl Thure von Helwig, mis on nii keeleliselt kui loogiliselt korrektsem. Nimi saab olla olnud vaid väikeses kirjas plaati imiteeriva tekstiosa all servas, mis seletabki tema kadumise.

Artiklis mainitakse, et Karl Thure von Helwig on olnud suur Schilleri austaja ja omanud arvatavasti ka lähemaid kokkupuuteid luuletajaga. Ka Harder on oma raamatus maininud üht Schilleri lese kirja 1807. aastal A. Chr. von Rosenile, Helwigi tütrele, kes oma isa kaudu olnud tuttav Schilleri ja tema perega.

Mälestussammas jäi unustusse ligi 20 aastaks, sai aga Teises maailmasõjas veel enam kannatada. Matsalu laht muudeti 1957. aastal looduskaitsealaks, juba varem oli Puhtus rajatud TA ZBI ornitoloogiajaam. Siis ilmus ajalehes “Sirp ja Vasar” (1957, 17. mai) maailmakuulsa ornitoloogi prof. Erik Kumari lugejakiri monumendi seisukorrast: ülaosa puudub, loetav on vaid pühendus, pidevalt kraabitakse silindrile nimesid ja daatumeid.

Nagu tollal kombeks, tagas lugejakiri kiire meetmetevõtu, liiati oli lähenemas luuletaja 200. sünniaastapäev. Veel samal aastal võeti monumendi jäänused riikliku kaitse alla ning kunstnik Paul Horma sai ülesande valmistada nende ja arhiivimaterjalide põhjal Puhtus ülesseadmiseks koopia, mis avati 1958. aasta 16. septembril. Originaali säilinud osad asuvad praegugi Haapsalu Koduloomuuseumis.

Uue monumendi ülaosa erineb tunduvalt Stavenhageni gravüüril toodust. Proportsioonid on samad, aga esimese variandi range lihtsus on asendunud suurema liigendatuse ja ananassivormiga tipus. Võibolla järgis Paul Horma 1905. aasta vormi, mille väljanägemisest siinkirjutajal andmed puuduvad.

Ja lõpuks: kas Puhtu monumendi püstitaja oli Karl Thure, Dorothea (seegi nimi on kuskil vilksatanud) või Wilhelmine von Helwig? Viimast nime Vana-Virtsu mõisaomanike seas ei leidu. Küllap on mälu kedagi alt vedanud. Pärast Karl Thure surma jäi Vana-Virtsu (Schloss Werder) omanikuks tema kolmest tütrest noorim Dorothea Augusta (1781-1826, maetud Puhtus), abielus Jakob von Helwigiga. Tema oligi see mõisaproua von Helwig, sünd. von Helwig, kes (kui von Löwis omal ajal aastaarvu 1813 õigesti deshifreeris ja see mitte 1810 polnud) laskis paigaldada isa poolt valmistatud – selles pole põhjust kahelda – mälestuskivi perekonnatuttavale ja surematule geeniusele.

Tagasi artiklite lehele