Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.09.2018

Kultuurijuttu Virtsust

M. Pilter

5. detsember 1978 Töörahva Lipp

Tuhandetele Saaremaale minejatele on Virtsu lihtsalt sadam, matkajatele romantiline koht mere süles, tuulte vallas. 1000 aleviku elanikku teevad siin aga oma igapäevast tööd, siin veedavad nad oma vaba aja.

Tänasele Virtsule annab näo kalatööstus – “Lääne Kaluri” Virtsu osakonnas töötab 700 inimest.

Millised võimalused on rannarahval kultuuriüritustest osa saada? Mida on tehtud perspektiivika asula elanike vaba aja veetmise mitmekülgsemaks muutmisel?

Need olid küsimused, mis viisid vestlust edasi “Lääne Kaluri” Virtsu osakonna klubi saalis. Vestlusringis olid rajooni kultuuriosakonna juhataja Andres Kaus, “Lääne Kaluri” juhatuse esimehe asetäitja, parteikomitee liige Henno Tumma, kolhoosi kultuuriosakonna juhataja Linda Kask, Virtsu klubi juhataja Bruno Soom, rajooni kultuurimaja vanemmetoodik Arkadi Jutt, “Lääne Kaluri” Virtsu osakonna juhataja Mart Leiumaa, kolhoosi peainsener Ain Randma, ametiühingukomitee esimehe asetäitja, ladude juhataja Henno Gildemann, Virtsu 8-kl. kooli direktor Julius Ilves, ohutustehnika insener, parteitsehhiorganisatsiooni sekretär Endel Tammeveski, raadiotöökoja TKO kontrolör orkestrivanem Andi Palu ja laboratooriumi juhataja, näiteringi vanem Lea Ojaste.

Mart Leiumaa: “Saal, kus praegu viibime, oli kunagi mõeldud koosolekute ruumiks. See oli 1960. aastal, kui “Virtsu Kalur” oli alles väike kolhoos. Koosolekusaal sai ka klubiruumiks. Aastad on läinud, nüüdne “Lääne Kaluri” osakond on suur ja võimas. Kultuuriüritusteks on aga sama ruum – 100 m2 ehk platsi 70 inimesele.”

Bruno Soom: “Ruumi on tõesti meie 120 taidleja jaoks vähe. Kõik meie ise-tegevuslased on “Lääne Kalurist”, vaid 5 inimest on mujalt. Tegutsevad näitering, naisansambel, nais- ja segarahvatantsurühm, ansambel “Viire”, käsitööring, tantsu-orkester. Viimane on praegu juhendajata, poisid teevad proove ja esinevad omal käel.”

Orkestrivanem Andi Palu, kevadel Tallinna 6. kutsekeskkooli lõpetanud noormees, kommunistlik noor: “Mitte ainult juhendajast pole puudu, puudu on ka pillidest ja korralikust võimendusest. Mängimas käivad elektrikud Egon Vahtra ja Ivo Vaske, lastepäevakodu muusikaline kasvataja Marianne Tormet, autojuht Mati Palu ja mina. Haapsalu klubi juhataja Viljar Viljamäe käest muist vajalikke asju saime, aga igaüks teab, et kui korralikku võimendust pole, on mängida väga raske.”

Linda Kasel, Arkadi Jutil ja Andres Kausil on hästi teada, kui palju vaeva ja energiat nõuab võimenduse muretsemine.

“Lääne Kaluri” kolhoosi kultuuriosakonnas on võetud seisukoht, et Haapsalu klubis olgu põhirõhk kerge muusika viljelemisel, Virtsus rahvatantsul ja -muusikal. Ei oleks midagi selle jaotuse vastu. Paratamatult tuleb keelele siiski küsimus: kas Virtsu noored tantsigu ainult ansambli “Viire” rahvalike lugude saatel?

Ilmselt on vajadus moodsa tantsumuusika järele olemas. Ega muidu oleks Virtsus hakanud kooperatiivi söökla korraldama õhtuid, kus mängivad poisid kas Andi Palu orkestrist või kutsutakse esinejad kuskilt mujalt. Imelikud on need õhtud selle poolest, et edukalt minevat seal viinamüük. Kõigest muustki järeldub, et esiplaanil on kommertshuvid. On ilmne, et söökla tantsuõhtute korraldamist (sisulist suunamist) ainult söökla ettevõtlike töötajate hooleks jätta pole õige.

Keda niisugune koht ei tõmba, seisab küsimuse ees, kuhu minna? Kinno?

Julius Ilves: “Meie kino on paras ühele klassitäiele lastele – 32 kohta. Neljapäeviti on pioneerikino seanssidel osa lapsi sunnitud maas istuma.”

Henno Tumma: “Kui tahan kinno minna, sõidan pigem Massu.” Virtsust on Massu 14 km, Lihulasse 26.

Lihula kultuurimaja on praegu rivist väljas – oodatakse kapitaalremonti. Tundub, et Kasari jõgi on saanud piiriks, mis märgib kultuurielu ainelise baasi mahajäämust meie rajooni lõunaosas.

Andres Kaus: “Kui nüüd pingerida teha klubiliste asutuste materiaalsete tingimuste kohta, siis on Virtsust kehvemad tõepoolest vaid Lihula ja Martna, halvemaid kinosid aga vist polegi.”

Mart Leiumaa: “Raamatutki ei saa Virtsust enam osta, kui tutvusi pole.” Raamatuühingu kollektiivliikmel “Lääne Kaluril” pole Virtsus seni ühiskondlikku raamatulevitajat ja vähestest raamatutest, mis müügil kooperatiiv-kaupluses, ei piisa.

Virtsus toimub väga harva filharmoonia kontserte, siin pole esinenud kutselised teatrid.

Bruno Soom: “Talvel ei meelita esinejaid pisike saal, suvel on muidu kenas pargis halb tasulisi üritusi korraldada sel lihtsal põhjusel, et park on piiramata.”

Andres Kaus ütles, et sellest veast lihtsalt peab üle saama, tähistatagu kas või nööriga ala, kuhu piletita minek keelatud. Lubati üritada.

Peainsener Ain Randma jutt oli Virtsu tulevikust. Ta tutvustas arhitekt A. Pähni loodud projekti, mis juba heaks kiidetud. Uus kultuurikeskus rajatakse praeguse klubi kõrvale, maja tuleb esinduslik. Keskmine osa on 14 m kõrge, nii et 350 kohaga saalis saavad etendusi anda kõik teatrid ja isegi tsirkus; tantsusaalis on kohti 112-le. Mõeldud on ringidele.

Rõõmustav. Ainult et oodata on vaja. 700 000 rubla maksma minev ehitis ei tule kõne alla enne XI viisaastakut.

Julius Ilves: “Ka koolil on juurdeehituse projekt olemas. Kui valmib uus võimla, on selles võimalik korraldada filmivaatamistki. Mõnevõrra leevendab see kindlasti Virtsu kinomuresid. Aga ka juurdeehitusega on lood sedamoodi, et enne 1980. aastat ehituseks ei lähe. Juurdeehituse maksumusest tasub “Lääne Kalur” poole.

Mida aga teha seni kultuurivajaduste paremaks rahuldamiseks?

Vestlusringis pakuti välja mitmeid ideid. Kirjandusringi loomise vajadust nentisid Mart LeiumaaLea Ojaste ja Henno TummaJulius Ilves arvas, et Virtsu kooli õpetajatest oleks potentsiaalseid ringijuhte; Lea Ojaste ütles, et kooskäimiseks võiks kasutada kas või kalatööstuse degustatsioonisaali. Arutleti, mida ette võtta endise “Mutionu” baariga ja leiti, et seegi paik kõlbab kultuuriliseks tegevuseks, näiteks mingile huviala-klubile.

Bruno Soom kahtlemata üksi ei suudaks kõiki pakutud mõtteid leoks teha, kõigepealt tuleks täita klubi kunstilise juhi koht. Endel Tammeveski ja Henno Tumma ütlesid, et parteiorganisatsioonis on Virtsu kultuuriprobleeme arutatud. Parteiorganisatsioon toetab iga ettepanekut, mis olukorda parandaks. Sama seisukohta avaldas ametiühingukomitee nimel Henno Gildemann.

Sellest, kuidas on hoolitsetud inimeste meelelahutuse eest, millised on puhkamise võimalused, sõltub ka tööjõudlus. Kultuuriasutused ja ühiskondliku toitlustamise ettevõtted moodustavad ühe osa, ehkki üsna tagasihoidliku osa meie heaolust. Kuid nende tähtsust puhkepäevade sisustamisel, õhtute veetmisel on raske ülehinnata. Peame meeles seltsimees L. I. Brežnevi raamatus “Uudismaa” kirja pandud ridu: “Heaolu korraldamine on hüvede loomine inimeste jaoks, nende eest hoolitsemine. See on alati mitte ainult majandustöö, vaid eelkõige poliitika, kus vead kalliks maksma lähevad.”

Tagasi artiklite lehele