Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
25.05.2018

Läbi Lääne-Eesti. Rapla-Virtsu raudteel

18. august 1932 Postimees

On kirjutatud palju suslast ja selle keerdkäikudest kraavi ja kraavist välja; Abja sigadest ja Pärnumaa lehmadest, kellel kõigil olevat erilised suhted suslaga. Kuid see, millest nii palju kirjutatud, on vana kitsaroopaline, vanade traditsioonide ja kommetega. Võib-olla on lehmade ja sigade elukombed muutunud kultuursemaks (kuna esimene annab nüüd ju ainult eksportvõid, teine puhast peekonit), võib olla aitavad selleks kaasa karjamaid piiravad okastraadid, kuid uuel raudteel seasorti segajad kogunisti puuduvad. Mõnes kohas jooksis küll hirmunud jänes rongiga võidu, ühes kohas isegi risti üle tee, otse veduri eest, kuid nähtavasti vedurijuht polnud sugugi ebausklik, vaid lasi oma ruunal kihutada kartmatult edasi

läbi “metsiku lääne”.
Olevus, kellele raudtee siin veel mingiks müstiliseks olendiks, on koer. Olen näinud neid küll autode järgi kihutades haukuvat, kuid see oli uudiseks, et siin koerad saadavad rongi oma tigeda haukumisega. Tegevuse piir ongi koeral rongi puhul palju pikem kui autoga kihutades, kui võrrelda auto temperamendikat sööstu Läänemaa laudsiledatel teedel, uue rongi ettevaatliku kobamisega. Ja kobamist see sõit meenutabki üsna palju, – vedur suurte silmadega putukana püüab nagu iga liiprit hinnata üksikult, enne kui julgeb oma raskusega veereda sellele.

Õrn ja tudisev
see uus kaadervärk ongi seal rataste all, ning kui näed vaguni aknast oma kahevagunilist rongi vaaruvat kui purjus inimest ja vett kõrval rabakraavis hädaohtlikult värisemas, siis tunned üsna heameelt, et vedur koosneb ainult vedurist ja kahest vagunist, ning et sõitjaid on ühes rongijuhiga kokku kolm. Vastasel korral poleks kindel, et kogu see veerev inventar ühes tammiga rappa ei vajuks. Nii nigel ja armetu kui see elutu pool rongist, pole ometi rongi personaal. Viimase
kiituseks peab ütlema, et see näeb seda enam vaeva, mida viletsam on tee. Ei ole sellist isalikku hoolt märganud ühelgi raudteel kui siin: Kogu saatjaskond on väljas treppidel valvel ja vedurijuht laseb mõnes kohas nii tasa, et hakkad kahtlema, kas kogu see kupatus tagurpidi ei liigu. See vanamees aga, kes mu vastas norskab, on rongi liikuvuses kindel nagu Galilei enne surma; muidu ei saaks magada nii õiglase und.

Kuigi uus raudtee kannatab esialgu teatavate puuduste all, tuleb siiski allakriipsutada ta voorusigi. Sellest tõsiasja möödume, et tükk tagamaad on ühendatud pealinna turgudega ja kultuurikeskustega. Läänlane on oma kaubalinnaks ja turuks pidanud ikka Tallinnat, kuna väike maakonnalinn Haapsalu, on jäänud tähtsuseta linnakeseks suuremale üldsusele. Maamehe vaeva on paljugi vähendatud. Kõige enam rõõmustad aga selle üle, et jaamad oma moodsate ehitistega on ise toonud

hulga kultuurilist lisa
kogu ümbrusele. On nii heameel näha, et oleme üle kasvanud venemõjulistest maitsetutest jaamaehitistest, neist porikarva kollaseks värvitud laudkastidest, millele laiaräästaline katus peale ehitatud. Uued jaamahooned on kõik ilusad, valgest kivist kahekordsed ehitised, sirgjooneliste kontuuridega asjalikult mõjuvad ja moodsate akna- ning ukselõigetega. Vigalasse näiteks, kus jaamahoone veel pooleli ehitusega, on püstitatud juba kaks toredat ehitist, kus praegu asetsevad raudteelaste korterid, kontor ja postiagentuur. Ainuke asi, mille üle värsked elanikud kaebasid, oli see, et kõrge kroonu ettevõtja on unustanud keldrid ehitamata, kuid ehk parandatakse seegi viga.

Raudtee teenindajadki kohtlevad siin reisijaid euroopalikumalt kui mujal. Kõigepealt puudub (kas ehk publiku vähesuse tõttu) sellane labane kärkimine piletite kontrollimisel, nagu kuuled sageli laiaroopalisel. Konduktor käib vagunist vagunisse tasa ja palub pileteid endale liigset tähelepanu tõmbamata. Uus tee ja uued traditsioonid. Minuga juhtus isegi selline, Eesti raudtee ajaloos kuulmata asi, et mu

valele rongile sattumine likvideeriti ilma protokollita ja trahvita.
Lubati järgmises jaamas aupaklikult märkamatult kaduda. Muidu toob sarnane õnnetus meie raudteel tavaliselt kaela veel teise õnnetuse trahvi näol. Meie raudteel sõites jääb sageli selline mulje, et sinus püütakse avastada kelmi või andekat avantüristi. kuigi raudteeametnikul, kui paljudega kokkupuutunul peaks olema kerge teha vahet avantüristi ja ausa sõitja vahel.

Kuidagi koduse tunde jätab kogu see ettevõte. Vagunis on kitsad, ruumi napilt, kuid kroonut – ametlikustki napimalt kui kusagil mujal. Väiksemais jaamades võtab rongi sageli vastu paljasjalgne noor naine. Seisab õhtu pimeduses oma heledas ülikonnas jaama ees, latern käes, sirgelt nagu meeski ja rongi lahkudes näed, et aitab veel külamehel pakkegi kanda, kes need vagunist ladus raudtee sillale, Kobades ja aegajalt hugates kaob rongi ahtake siluett ööpimedusse, rühkides ikka läänepoole.

Tagasi artiklite lehele