Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.11.2018

Liikumisteed laidudele ja laidudel: Kesse ja Viire

Kadri Tüür

2011 Eesti Loodus nr 11

Eesti rannikumeres on üle 1500 saare, enamik inimestest asustamata. Lindude ja hüljeste kõrval on nende saarte vastu huvi üles näidanud peamiselt kartograafid, kes kannavad hoolt merekaartide täpsuse eest. Põhjalikult on siin tegutsenud ka loodusteadlased: uuritud on geoloogiat, taimestikku, linnuelu, iseäranis Väinamere ja Soome lahe laidudel. Viimastel aastatel on püsiühenduse kavade tõttu hakatud elavamalt uurima Viirelaidu. Sootuks vähem teame aga laidude kultuuriloost, sellest, mida need kunagi inimestele tähendasid või mida nad meile praegu tähendavad. Kas ainult üle veepinna ulatuvat kruusakuhjakest, kuhu on hea sillatala toetada?

Siinses kirjutises keskendume kahele suuremale laiule Muhu saare läheduses. Meid huvitab eeskätt see, kuidas laidudega seotud liikumisteed, -viisid ja -ajad muudavad nad inimeste (aga ka teiste loomade) jaoks tähenduslikuks ning mis juhtub kultuuris siis, kui liikumisvõimalused ja -motiivid muutuvad. Teame hästi, et muutused ühiskonnas põhjustavad liikumisteede muutusi, ent tundub, et asi käib vaikselt ka vastupidi: liikumisteed kujundavad ühiskonda ja hoiavad alal selliseidki seoseid, mida ametlik elukorraldus ei soosi.

Tavaliselt kasutab kohalik kogukond mingit paika lihtsalt pärandtarkuse (ingl. tacit knowing) põhjal, mida alalhoidmise huvides kirja panna tundub selle valdajatele tarbetu või vahel suisa võimatu. Kirjalikes ajalooallikates on selliseid paiku või liikumisteid sageli kirjeldatud just väljastpoolt vaataja seisukohast: näiteks on Väinamere põhjaosas asuvat Kakralaidu teadaolevalt esimest korda kirjasõnas mainitud seetõttu, et 1655. aastal uhtus meri seal kaldale uppunud tollimeeste surnukehad. Teisalt, selle kohta, kuidas on samas kohas aegade jooksul käitunud kohalikud kalamehed, pole alles mingit kirjalikku teavet.

Siinkohal heidame põgusa pilgu sellele, kuidas on Suures väinas asuvad Kesse- ja Viirelaid paistnud kõrvaltvaatajale, ent sellelegi, kuidas on neid liikumisteede abil mõtestanud kohalikud inimesed.

Kesselaid

“Kõrge, saladuslik saar tõuseb iga reisija silmade ees, kes Suurest Väinast läbi sõidab, viibib hulk aega tema vaatepiiril, kaua oma peale rändaja uurivat pilku koondades kuni ta, viimaks, kaugenedes, silmapiiril taevasinaga kokku sulades ära kaob. See on tulevane “kurjategijate saar” Kesselaid.” Nii alustas ajakirjas Loodus 1923. aastal maateaduslikku ülevaadet Kesselaiust geograafiatudeng Johannes Maide.

Tänapäeva reisija, kes praamiga Suurest väinast üle sõidab, ei pruugi laevateest põhja pool asetsevat Kesselaidu ega lõuna pool paiknevat Viirelaidu tähelegi panna. Vähem kui sajand tagasi ei saanud aga neist laidudest mööda vaadata ükski väinas sõitja, kellele elu armas. Viirelaiu vanadele merekaartidele kantud nimetus Paternoster räägib ise enda eest: sellest laiust mööda, lõuna poolt väina sisse sõitjatel oli soovitatav peale omaenese navigeerimisoskuste osa lootust siiski ka issandale jumalale panna.

Ent miks viitab Johannes Maide Kessest kirjutades “kurjategijate saarele”? Nimelt otsis noor Eesti vabariik kohta, kuhu rajada sunnitöövangla. Ajaleht Postimees teatas 1922. aasta suvel, et Kesselaidu vaatamas käinud vangimajade peavalitsuse juhataja leidnud koha “kivimurruks kõlvulise” olevat. Kirjandusmuuseumis asuva ajakirjandusväljaannete sisukartoteegi põhjal on näha, et uudise vastu tundis erilist huvi mitu töölisliikumise häälekandjat. Poole aasta pärast raporteeris ajaleht Tööline mõningase kahjurõõmuga: “Teatavasti otsustati Kesselaidu saarele sunnitööliste vangimaja ehitada. Saarel elavad põliste rentnikkudena 4–5 kalamehe perekonda, kelle sugukonnad saarel juba 400 aastat elutsenud. Kuna need elanikud saarelt vabatahtlikult lahkuda ei taha ja vangimajade peavalitsusel nendele tasu maksmiseks summe ei olla, siis seista ehitus surnud punktil”. Võime ainult oletada, kuidas sunnitöövangla oleks mõjutanud Kesselaiu kasutamist ja kuvandit, kuid seekord jäi põlisasukate kangus siiski peale.

Ehkki Kesse küla oma kuue-seitsme majapidamisega asus saare idarannikul, vastu mannermaad, olid keslased enamjaolt Muhu päritolu. Tihedaim läbikäimine ja perekondlikud sidemed olid neil Lõetsa ja Lalli külaga. Kohaliku pärimuse kohaselt asunud küla varem laiu Muhu-poolses küljes, aga “vanasti olnud palju mereröövleid liikvel ja Krimmisõja ajal rüüstanud ka inglise sõjalaevad kõik merelt nähtavad majad paljaks ja põletanud ära”, mistõttu küla turvakaalutlustel suure laevatee äärest metsatuka taha varju kolitud. Kesse lõunatipus Hänna metsa all asuvad seest kividega vooderdatud nn. Üüdi augud, mida kohalik rahvas on pärimuse järgi kasutanud nii selleks, et peita oma vara sõja- ja rünnakuolukordades, kui ka salapiirituse ankrute peitmiseks.

Kõige sobivam ja kasutatavam sadamakoht, Kesse abajas, asub saare loodetipus. Johannes Maide on Kesse randumisloogika kohta kirjutanud: “Üldse tuleb tähendada, et saarlastel, nagu alamal selgub, väga mitmel pool paatide lautrikohad on ning paat vahel ühes, vahel teises lautris seisab, mis oleneb sellest, kustpoolt paat viimati on tulnud.” Abajasse tulid Muhu poolt liginevad paadid; Nuka säärel asus nende paatide randumiskoht, mis tulid Haapsalust ja põhja poolt, Rõuge säärel randusid mandri poolt tulijad. Ka saare lõunatipus Hänna säärel on olnud maabumissild läheduses metsa all paiknenud suvitusmõisa sakste tarvis.

Keslastele külla sõitnud muhulaste loogiline liikumistee laiul kulges 20. sajandi esimesel poolel tavaliselt päripäeva: saare looderannal asuvast abajast mindi esmalt idaranda, külasse sugulaste juurde, seejärel liiguti üheskoos kagu poole, kasemetsa veerde kiikuma või kuusemetsa (nn. Hänna metsa) marjule; jalutuskäik võis jätkuda suvitusmõisa varemete, laiu edelarannal laevateed märkivate päevamärkide ja lääne- ning looderannal kõrguva Kesse panga juurde ning lõpuks jõutigi uuesti paadi juurde tagasi.

Praegune loodusrada suunab laiu-uudistajad aga vastupäeva: esmalt on sihiks geoloogilised vaatamisväärsused, s.o. Kesse pankrannik ja rusukallas, seejärel mere- ja suvituskultuuri pärand – needsamad päevamärgid ja mõisavaremed; endise külani jõutakse ringkäigu keskpaiku ning sealt tullakse laugeid rannaastanguid pidi tagasi abajasse. Ei saa öelda, et üks trajektoor teisest parem oleks, kuid vahe endisaegsete lähemate ja praegusaja kaugemate laiukülaliste liikumisloogika vahel on siiski ilmne. Peamine “laius” käimise eesmärk – meresõit ja lõõgastumine kaunis looduses – on siiski ühine, hoolimata sellest, et vanasti võis see olla osaliselt kaetud mingi pragmaatilise ettekäände, näiteks vajadusega kuusepuust rehavarte või metsmaasikate järele. Keskkonnaesteetik Kaia Lehari sõnul soosib geograafiline eraldatus läbikäimist väljastpoolt tulijatega: niiviisi püütakse leevendada isolatsiooni.

Muhu üks süstemaatilisemaid 20. sajandi koduloolasi, Muhu muuseumi loomise mõtte algataja Vassili Kolk on oma “Muhu elamuajalugude kollektsioonis” vahendanud ühe vana keslase ütlust: “Eks nee kesselased ole nagu mõni rändrahvas. Sõnna tuleb alati uusi juure ja läheb vanu välja – nagu mustlased”. Talvel olid just keslased need, kes väinajääle esimesed taliteejäljed sisse ajasid ja kadakatuttidega märkisid. Sellest, et Muhust Haapsalu poole minev talitee üle Kesse on läinud, annab muu hulgas tunnistust 1799. aastal joonistatud kaart, kus Kesse panga lõunapoolse otsa juurde, üsna ranna ligidale, on märgitud kõrts ning mõnda aega hiljem ka kordon.

Laiuelanike liikumist soodustas asjaolu, et kiriklikult oldi seotud oma “suursaare” Muhuga: laidudele üldjuhul kedagi ei maetud; ka ristimised-laulatused talitati Hellamaa kirikus. Muhus mäletatakse üht Kesse pulmarongi, mis koosnenud paarikümnest paadist. Kadunukese keerulist teekonda laiult suure saare surnuaeda üle nõrga jää on elavalt kirjeldanud Juhan Smuul Ärni monoloogis “Hanilaiu matused ja Muhu territoriaalveed”.

Praegu elab Kesselaiul saarevahi kaheliikmeline pere ning nende mägiveised; külalistepuuduse üle saarel ei kurdeta.

Viirelaid

Teine laid, mis on mänginud olulist rolli nii Kuivastu või Võiküla alt Pärnu poole suunduvate taliteede (postiveoteede) kui ka Suurest väinast läbi sõitvate laevade jaoks, on Viirelaid – pisike viirg madalat maad Muhu kagunurga ja Virtsu ranna vahel, mille takka, nagu laulusalm ütleb, ilmuvad aeg-ajalt nähtavale “meresõidu masinad”. Viire taga veest välja ulatuvate kividega madalikul on ka hallhüljeste lesila, kust aeg-ajalt kostab meloodilisi huikeid. Kuid muhulastel on ka ütlemine “ulub kut Viirelao majakas” selle kohta, kui keegi kangesti kõva häält teeb.

Viirelaiu kõige tähelepanuväärsem objekt, mis praamilegi hästi kätte paistab, on tõepoolest Suurde väina Riia poolt sissesõitu turvav majakas (rajatud 1857). Sellest pisut eemal rannal seisab nautofon (rannal asuv udupasun), mis kahjuks küll enam ei tööta. 1921. aastal seilas Eesti rannikuvetes briti lastekirjanik ja salateenistuslane Arthur Ransome, kes reisimuljete põhjal kirjutatud raamatus “Racundra esimene merereis” on Viirelaidu kirjeldanud niimoodi: “Veerand kaheteistkümne ajal asusime otse väina suudmes. Paternosteri tuletorn paikneb Viirelaiul, väikesel kompaktsel künkal, keset ümbritsevaid kaljurahne ja kivimürakatena taamalt paistvaid W-ten-S-i jäävaid heinakuhje”.

Peale majakakompleksi on Viirelaiul tõepoolest olnud ka väike heinamaavahi majake. See paiknes laiu madalamas, läänepoolses otsas ning selle lähedal oli väike lauter. Saarel on praeguseni näha ka heinamaavahi kaevu ase; ida-lääne suunas läbi saare kulgenud vankritee aga enam maastikus hästi ei eristu. Viirelaiul asusid Pädaste mõisa heinamaad, mida kasutasid Kuivastu ja Pädaste küla elanikud. Võrdluseks on huvitav märkida, et Kesselaiul oli heinamaid väga vähe, vaid üks lapike küla ligiduses. Enamiku vajaminevat heina tegid keslased hoopis mandril, Virtsu-lähedastel heinamaadel.

Vahetevahel ujuvad Viirelaiule põdrad. Suuremate rohusööjate korrapärasest kohalolekust annab tunnistust laiu põhjarannikul kasvav suur pihlakapõõsas, mille alumised oksad on paari meetri kõrguselt ära söödud, nii et kaugelt vaadates paistab ta seenekujulisena. Viirelaid on tähtis lindude rändepeatuskoht, kuid rannaniitude kinnikasvamise tõttu on tema seisund halvenenud. Pärast inimmõju lõppemist on Viirelaiu lõunarannikul hakanud vohama nii põldmarjad kui ka pilliroog.

Kolhoosiajal kasutati Viirelaidu mõned aastad Muhu kolhooside mullikate suvise karjamaana. Zootehnik Leili Saarkoppel on meenutanud: “Muhu Kaluri ja Ühismaa kolhooside noorloomi, mullikad, viidi Viirelaidu, umbes 100 looma kahe kolhoosi peale kokku. Sinna mindi Võiküla alt. Seitse mullikat mahtus kakuamipaati [seisevnoodapüügil kasutatav umbes 12 m pikkune puitkerega mootorpaat – toim.], nende viimiseks olid farmitöötajate ja kalurite hoogtööpäevakud – need olid sellised pidulikud päevad”. Mullikad aga läksid omapead laiul elades metsikuks ning sügisel oli nende kättesaamise ning tagasi lauta toimetamisega väga palju tegemist. Mõned mullikad hüppasid merre ja ujusid Lätimaa poole minema.

Praegu seisab Viirelaid otsese praktilise kasutuseta.

Lõpetuseks

Kui Kesselaiu väljakujunenud liikumisteid ja tähendusi läbi lõigata ähvardanud sunnitöövangla jäi 20. sajandi algupoolel loomata, siis huvitav on võrdluseks mõelda, kuidas mõjutaks Viirelaidu plaanitav püsiühendus mandri ja Muhu vahel. Muhu väina sild peaks kavade kohaselt kulgema otsejoones üle Viirelaiu. Kas sillatrassiga seotud maakasutus (tehnovõrgud, turvarajatised jms.) jätaks seal ruumi ka muile (senistele, ajaloolistele) laiukasutusviisidele?

Praegu asub mõlemal laiul geopeituse aare, mistõttu leidub väike kogukond, kes oma liikumisega neile laidudele 21. sajandi tähendusi loob.

Muhu vallavolikogule on tutvustatud kava rajada puhkekompleks erahoonetesse Viirelaiu majaka juures. Kui see plaan täide läheb, hakkaks saarele sõitma tõenäoliselt rohkem inimesi ning arvatavasti kujuneks ümber ka liikumisloogika saarel. Mis tahes liikumispiirangud avavad aga alati võimalusi liikuda mingil muul moel, muudel aegadel või lihtsalt mujale. Koos liikumisteedega kanduvad siis mujale ka liikumise kaudu loodavad tähendused.

Täname meiega oma teadmisi jaganud muhulasi, Kesse- ja Viirelaiu-retke korraldanud Kristiina Veltmanderit ja uurimuse varasemat versiooni kommenteerinud Tiina Peili.

Tagasi artiklite lehele