Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.11.2018

Mees, kes saab sookurelt sõnumeid

Helen Urbanik

20. aprill 2006 Eesti Ekspress

Sookurg

  • Paarikümne aasta eest loendati Eestis vaid mõnisada sookurepaari. Liigi säilimine oli küsimärgi all. Praegu pesitseb meil ligi 6000 paari sookurgi.
  • Tähtis on, et sookure pesakoht oleks vesine ja et teda ei segataks. Üks kurepaar pesitseb aastaid samas paigas.
  • Pesa on maas olev suhteliselt väike ja madal platvorm hõredas pilliroos, õõtsikul või laukasaarel. Tavaliselt on kurel aprillis või mai alguses kaks, harva üks või kolm muna. Kurepojad kooruvad mais või juuni alguses, lennuvõimelised on noored kured juulis.
  • Täiskasvanud kurg on poolteist meetrit kõrge ja kaalub 5–6 kilo. Tiibade siruulatus on 2–2,5 meetrit.
  • Arvatavasti elab kurg looduses 20–30aastaseks, vangistuses on nad elanud kuni 42aastaseks.
  • Sookurgi on Eestis vaadeldud 19. sajandi keskpaigast. Teadustöös kasutamiseks sobiv andmepank algab aastast 1936. Sookurega on tegelnud üle tuhande eestlase, tippaastal saatis teadlastele vaatlusandmeid nelisada inimest.
  • Uue Eesti Vabariigi sünni ajal langes see võrgustik kokku. Viimastel aastatel oninternetis ornitoloogiahuvilistest taas võrk tekkinud.

Aprilli esimesel kolmapäeval helises telefon. “Minu kured on kohal, võite tulla,” on linnuteadlase Jüri Keskpaiga lühike teade. Meil oli temaga kokkulepe, et kui tema kodu lähedal raiesmikul elav kurepaar talvitumast saabub, annab ta sellest teada.

Tänavu kevadel lasid kured end tavalisest mõni nädal kauem oodata, sest talv venis pikaks. Muidu saabuvad esimesed kured meile veebruaris-märtsis. Veider, kuid samal päeval, kui Keskpaik helistas, kuulsin esimest korda ka oma küla lähedal elavaid kurgesid hüüdmas. Sookured on tõesti jälle kohal!

Loodusemees loobus kõigest kõrvalisest

Niipea kui Keskpaiga Läänemaa maakodu kööki sisse astume, kahetsen kibedalt Lihula bensiinijaamas kohvi kõrvale söödud lihapirukat. “Kas hakkame kohe saia sööma või räägime enne natuke,” küsib Keskpaik. Ta osutab omaküpsetatud suurele saiale, mis lõhnab veel ahjusoojalt.

Seda maiust küpsetatakse siin majas kord nädalas, leiba kord kuus. “Ma elan kuufaaside järgi,” ütleb Keskpaik.

Ta on tõeline looduseinimene, kes ärkab ja uinub koos lindudega ega lase end välisest maailmast televiisori ega raadio kujul segada. Viimased viskas ta lihtsalt välja, isegi auto müüs maha. Välisilmaga suhtlemiseks on jäänud vaid mobiiltelefon ja meilikast, mida ta Virtsu koolis vahel vaatamas käib.

Talvel ilmus nelja mehe (Aivar Leito, Jüri Keskpaiga, Ivar Ojaste ja Jaak Truu) ligi 200-leheküljeline põhjalik monograafia “Sookurg”. Leito koostatud raamatus on Keskpaiga vahest suurim panus sookure sulgimist käsitlev peatükk.

Keskpaiga töölauda katavad kartoteegikastid sookure vaatlusandmetega üle Eesti. Ta on jõudnud nende arvutisse sisestamisel 1970ndatesse. Kuigi seitsmekümnele liginev mees on nüüd pensionil, pole ta teadustööst sugugi loobunud.

Töölaua ees seisab sookure topis. Kuigi ta on oma vasaku tiiva teadustööle ohverdanud, näivad linnu silmad aknast paistva valguse käes siiski elavat ja jälgivat Keskpaika terasel pilgul. “Mul on sookurega eriline side,” ütleb Keskpaik. Ta kinnitab, et kurg suhtleb temaga psüühilisel tasandil ja annab teada näiteks sellest, millal algab ränne või sulgimine.

Sookurgesid hakati uurima koos soomlastega

Aasta võis olla 1948 või 1949. Keskpaik mäletab, et sookured voorisid tema Pärnumaa Libatse vanematekodust sel sügisel terve päev otsa mööda, kogunesid parv parve järel rännusalka. “See hääl on mul praeguseni meeles,” ütleb teadlane – selgemalt kui ükski teine, hiljem kuuldud sookure hüüd.

Linnud huvitasid Keskpaika juba pisikesest peale, ta voolis neid endale ise mänguasjadeks. Ülikoolis läks bioloogiat õppima ja käis Leningradis aspirantuuris, teemaks linnu ökoloogiline füsioloogia.

Kui Keskpaik 1980. aastal koos Erik Kumariga Soome sõitis ja kui Kumari otsis teemat, mida võiks koos soomlastega uurida, pakkus professoriga ühes toas elanud Keskpaik välja, et neid saab olla vaid kaks: veelindude ränne või sookurg. “Kumari valis sookured,” meenutab Keskpaik. “Ütles veel, et “te peate siis seda teemat ise juhtima hakkama”.”

Nii läkski. Kure ladinakeelset nimetust kandvat projekti Grus vedas Keskpaik 1990ndateni. Siis katkes rahastamine umbes kümneks aastaks.

“Sookurg on suur lind, inimesed märkavad teda,” põhjendab Keskpaik, miks sajad ornitoloogiahuvilised kogu Eestis toona vaatlusandmete saatmisest nii vaimustunud olid.

Paari aasta tagant lennuvõimetu

Lääne-Eestis Nehatu soos nägi Keskpaik 1990. aasta mais sookurge, kes lendu alustades kaotas suurema osa oma hoosulgedest. Lind põgenes joostes ja varjus puisniidul võssa. Hiljem selgus, et sarnaseid sulgijaid oli seal veelgi.

Sookurg ongi eriline selle poolest, et pesitsevatel lindudel langevad iga paari aasta tagant hoosuled välja, kui pojad kooruvad. See tähendab, et lind on umbes 40 päeva lennuvõimetu.

Kui pesitsevate lindude sulgimist on uuritud suhteliselt enam, siis Keskpaik oli omal ajal esimene, kes tegeles nn vallaliste sookurgede sulgimise uurimisega. Selgus, et nad kogunevad selleks teatud paikadesse – Eestis näiteks Nigula rabasse ja Matsalu märgalale.

1990ndate keskel hakkas Keskpaik raamatut kirjutama. “Pealkirjaks panin arvutisse “Sookurg Eestis”.” Käsikiri oli pooleli, kui praegusel sookure projektijuhil, Eesti Maaülikooli vanemteaduril Aivar Leitol tekkis mõned aastad tagasi samasugune idee sookurest Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel raamat kirjutada.

Muu hulgas on minu arvates raamatu üks huvitavamaid järeldusi see, et praegune aeg on sookurgedele nii Eestis kui ka mujal maailmas soodne. Kliima on soojenenud, seetõttu lühenevad sookurgede rändeteed, nende levila laieneb, neil on enam pesitsuskohti kas või lisandunud raiesmikel – veider, kuid aktiivsel metsaraiumisel võib olla ka positiivne mõju –, ka toitu näib jätkuvat.

Elu austuse paik

“Mul oli siin metsas must toonekurg,” jätkab Keskpaik siiski kurvemal noodil. Raie tuli sisse ja must toonekurg kadus ära, kuigi metsa ei raiutud sugugi tema elutsoonis. Keskpaik tuletab meelde, et peaaegu kõik Eestis elavad linnuliigid on ühel või teisel moel ohustatud. “Sest inimene ei austa elu.”

Tal endal on maja lähedal viis hektarit metsa. Ta on kõik piirded maja ümbert maha võtnud, et loomad saaksid käia, kus nad tahavad. “Mul seisis kits trepi peal ja jänes sõi sirelis kaerahelbeid,” räägib Keskpaik. Metstikk on talle põlve peale lennanud ja suur kirjurähn toas söömas käinud. Ainult jahimeestele kehtib reegel: see on elu austuse paik, kus kütib ainult see, kelle südametunnistus seda lubab.

Tagasi artiklite lehele