Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
25.05.2018

Meie maa. Eesti sõnas ja pildis II Lääne-Eesti

1956 Eesti Kirjanike Kooperatiiv

Pilk kaardile

Valev Uibopuu

Läänemaa asendit iseloomustab parimini juba tema nimi. Oma olemuselt kuulub ta Põhja-Eesti külge, olles selle läänepoolseimaks maakonnaks. Ta rannikupiirid on suunatud vastu Läänemere vetelagendikku. Peamine erinevus Põhja-Eesti randjoonest ilmneb siin lauskjate ja madalate kallaste näol. Merelise maakonnana kuulub Läänemaa piiridesse ka rohkesti saari, millest suuremad on Hiiumaa, Vormsi, Kassari ja Osmussaar. Kokku moodustavad Läänemaa saared ja laiud ca 1100-ruutkilomeetrilise maa-ala ehk 23% kogu maakonna pinnast.

Kõige põhjapoolsemaks Läänemaa punktiks on Osmussaare põhjatipp, kõige läänepoolsemaks Ristna nina Hiiumaal. Saaremaa suunas piirab maakonda Hiiumaa rannikul Soela väin ning Muhumaa suunas Muhu ehk Suur väin. Mandri osa põhjapoolseimaks tipuks on nn. Põõsaspea ehk Spithami neem, lõunapoolseimaks aga Sõmeri neem kaugel all Pärnumaa piiril. Kirde suunas piiravad Läänemaad Harjumaa soode ja rabade alad, idas Nissi ja Rapla kihelkonna viljakamad asustusmaad ning kagus jällegi Pärnumaa soolagendikud. Nõnda ümbritseb Läänemaad kõikjal enamasti selgekujuline looduslik piirivööde.
Läänemaa randjoon on hästi liigestatud, olles rikas rohkete lahtede, käärude, neemede ja laidude poolest. Kaks suuremat lahte, nimelt Haapsalu ja Matsalu, lõikuvad isegi 10-20 kilomeetri pikkuselt mandrisse. Väiksemaid lahti ja lahesoppe leidub eriti rohkesti Virtsu ja Paatsalu vahel, Haapsalu lahe päraosas ja Sinalepa saarterohkel rannikul.

Rannik on Läänemaal madal
, siin puuduvad suuremad järsandikud ja tugevama kaldega nõlvad. Maapind kerkib aegamööda merest sisemaa suunas, kusjuures tõus on võrdlemisi ühtlane. Eriti aeglane on see aga maakonna keskosas, kus Matsalu laht jätkub itta madala tasandikuna, mis ulatub Harju ja Pärnumaa piirideni, küüdides vaevalt 10 m iselise kõrguseni. Neil asjaoludel on Läänemaa maastikuliselt üldilmes madal ja laugjas. Kõige rohkem kerkib pind kirde suunas, kus see saavutab suurima iselise kõrguse Märjamaa kihelkonnas, olles siin 68,2 m ü.m.p. Teise kõrgustiku kujundab loodes asuv Ellamaa ümbrus 59 m ü.m.p. Maakonna lõunaosas leiduvad seljandikud on veelgi madalamad, saavutades suurima kõrgusena Varbla kihelkonnas 45 m. Et kõrgendikkude tõus on aeglane, esineb omapärast nähtust, et maastikus tunduvalt madalamad astangud paistavad oma järsema ehituse tõttu palju rohkem silma. Selliseid astanguid leidub Varbla, Linnuse ja Lihula-Kirbla ümbruses. Suurim neist on Palivere astang, mis on ühtlasi Läänemaa mõjukamaks pinnavormiks, kuigi ainult 15 m kõrge. Omapärased ja silmapaistvad on veel tuultest luitevallideks kuhjatud rannarõõned, mis tavaliselt on 6-8 m kõrgused, Varbla kihelkonnas Kulli ja Rammuka küla vahel aga saavutavad 28 m kõrguse. Üldkokkuvõttes kuulub maakond Lääne-Eesti väikekühmude, seljakute ja tasandikkude valdkonda.

Hiiumaa on maakonnast mere läbi eraldatud osana mitmeti erineva iseloomuga. Saar, mille üldsuurus on 965 ruutkilomeetrit, on paas-aluspõhjaga madaltasandik. Põhjarannik on veidi kõrgem lõunapoolsest, ulatudes kuni 20 m ü.m.p. Ühtlasi on see osa ka ebatasasem. Mererannal tuleb paas paiguti nähtavale. Kaugele läände küündival Ristna neemel kerkib moreenkinkude ja luidete ahelik ligi 60 m kõrgusega. Madalam Hiiumaa lõunaosa koosneb peamiselt viirsavi, liiva ja kruusa kuhjadest.

Oma silmapaistva pitseri vajutavad Läänemaa üldilmele tema rohked jõed, mis on suunatud läände, saartevaheliste väinade poole. Selle imposantse vetevõrgu peamiseks sooneks on Kasari jõgi, mille rohked ülemjooksuharud algavad juba Harju- ja Pärnumaalt, ning koondunud Kasari jõkke, suubuvad Matsalu lahte. Kogu Kasari jõgikonna pindalast kuulub Läänemaale 1645 ruutkilomeetrit ehk ca 45% maakonna mandrilisest osast. Tähtsamaiks soonteks Kasari jõestikus on Teenuse, Konuvere, Päärdu ja Änge ehk Vigala jõgi. Lisaks neile suubub Kasari jõkke veel põhja poolt Liivi jõgi, lõunast Vanamõisa oja ja lisajõena Päärdu jõkke voolav Nutru jõgi. Jõed looklevad üsna vähese langusega ja aeglaselt lamedais mold- või lammorgudes, moodustades paiguti lubjakivikihadest pinnase puhul kärestikke. Arvukamalt leidub selliseid Märjamaa ja Vigala kihelkonnas. Jõgede alamjooksul on sängid lõikunud otse tasasesse maapinda. Varem olid suurvete puhul siin uputused tavalised. Iseseisvuse ajal süvendati Kasari jõgi ning Matsalu lahe päraosa tühjenes osaliselt ja kuivas. Matsalu lahe põhi on täitunud peente jõesetetega ning siin levivad ulatuslikud roostikud, kus pesitseb rohkesti veelinde.

Järvi on Läänemaal vähe. Need on peamiselt merest aja jooksul eraldunud ja umbekasvanud lahekesed, mida kutsutakse “silmadeks”.
Läänemaa kogupindala on 4 780 ruutkilomeetrit. Sellega on ta keskmise suurusega Eesti maakondi. Nimelt 5 meie maakondadest on temast suuremad ja täpselt 5 väiksemad. 1934. a. rahvaloenduse ajal asus Läänemaal 75 039 elanikku, sellega igal ruutkilomeetril keskmiselt 15,7 elanikku. Sellega on Läänemaa oma rahvatiheduselt üks hõredamini asustatud maakondi Eestis.

Läänemaal on vaid kaks linna – Haapsalu ja Kärdla. Kihelkondi on 18, nendest 5 saartel. Mandrilised kihelkonnad on: Hanila, Karuse, Kirbla, Kullamaa, Lihula, Lääne-Nigula, Martna, Mihkli, Märjamaa, Noarootsi, Ridala, Varbla ja Vigala. Hiiumaal asetsevad Emmaste, Käina, Pühalepa ja Reigi ning oli viimase rahvaloenduse aegu 16 216 elanikku, asustustihedus 15 inimest ruutkilomeetril.

Haapsalu on Läänemaa maakonnalinnaks. Siin asus 1938. a. 4 901 elanikku. Linn on eeskätt tuntud supellinnana. Ta asetseb samanimelise lahe lõunarannikul, olles paigutatud mere poole sirutuvaile neemedele ja laidudele ehk holmidele, mille vahel levib vaikseid madala veega ja osaliselt umbekasvanud lahti. Suurim neist on nn. Väike-Viik. Lahtede põhju katab tervislike omadustega muda, millel põhineb ka osalt Haapsalu kui supellinna kuulsus. Linnas leidub rohkesti varjukaid puiestikke, ajaloolisteks nägemisväärsusteks on Haapsalu lossi varemed ja linnusekirik. Selle läheduses leidub väike turuväljak. Viimase ümber on koondunud linna ärikeskus. Peamisteks liiklussoonteks on Karja ning Posti tänav, mis hargnevad lõunaserval Lihula ja Tallinna maanteeks. Haapsalu on peaaegu ühekaugusel niihästi Tallinnast kui Pärnust. Tallinna viib Tallinn-Haapsalu laiarööpmeline raudtee ning Tallinn-Haapsalu maantee. Pärnusse suundub Lihula maantee. Haapsalus leidub kaks sadamat – nn. Uus sadam põhjapoolsete laidude vahel, kus peatuvad ainult väiksemad laevad, ning suurema süvisega Rohuküla sadam linnast edelas.

Haapsalu ehitistik koosneb peamiselt madalaist puumajadest aedade ja puiestikkude keskel. Majad on enamikus kasutusel suvilatena.
Loomulikult on Haapsalu ka Läänemaa kultuurielu tsentrumiks. Vanimaks kooliks siin on olnud Haapsalu toomkool, mis asutati umbes 1280. Mainitud kooli kohta kaovad aga andmed pärast 17. sajandit. Iseseisvuse ajal tegutses Haapsalus Läänemaa ühisgümnaasium, millele püstitati moodne koolihoone. Teiseks keskhariduslikuks õppeasutiseks oli Läänemaa õpetajateseminar. See kool töötas 1932. aastani, mil kõik õpetajateseminarid üldiselt suleti ja nende asemele avati pedagoogiumid. Kolmandaks keskhariduslikuks kooliks oli Rootsi eragümnaasium Haapsalus, mis avati 1931. Peale nende tegutsesid veel Haapsalus tööstuslik kutsekeskkool ja rida algkoole. Kogu maakonnas leidus kokku 78 algkooli, peale nende oli Vigalas põllutöökool, Orgitas kodumajanduskool, Penijõel põllutöö- ja karjatalitajate kool ning Koluveres Riigi hoolekandekool kurikalduvustega laste kasvatamiseks.

Haapsalus ilmus 2 korda nädalas ajaleht “Lääne Elu”, millel oli eriväljaanne Hiiumaa jaoks nime all “Hiiu Teataja”.

Kärdla, nimetatud ka Hiiumaa pealinnaks, on 1 500 elanikuga väikelinn saare põhjarannikul, kujunenud Hiiu-Kärdla kalevivabriku ümber. Linnake koosneb peamiselt tööliselamuist. Kärdlast viib laevaliin Tallinna. Teiseks sadamaks on saare idarannikul asuv Heltermaa, millega Kärdlal on omnibuseühendus.

Meri, saared ja rannad

Bernhard Kangro

Meri uhab Läänemaa piire pikemalt kui ühegi teise Eesti maakonna omi – on ju Läänemaa mandrilise piirjoone pikkus ainult 278 km, mereranda jätkub aga 452 kilomeetriks. Muidugi on need saared ja kaugele ulatuvad lahed, mis randjoone nii pikaks teevad. Kokku kuulub 136 meresaart Läänemaa alla. Läänemaa saarestik ja rannad on madalad vastandina Põhja-Eesti kõrgele paekaldale, see annab maastikule teise omapärase ilme.

Niisama mitmekesine nagu rand, on ka Läänemaad ja ta saari ümbritsev meri. Läänes ja loodes on saarestik avatud avarale ulgumerele ja ta tormidele, mandrilist osa piirab aga saarte vaheline väinastik, mida pilk sageligi mõõtma ulatub ja kus ikka mõni sinendav rannaviir vaatevälja piirab. Mandrit suurtest saartest lahutab lõunast põhja kulgev Suur väin, mille põhjapoolsem osa kannab ka Muhu väina nimetust. Sellest läände pöördub Hiiu väin, mis kitsamal kohal Saaremaa ja Hiiumaa vahel Soela väina nime all suurde merre avaneb. Suure väina Hiiumaa ja Vormsi vaheline kitsas ots kannab Harikurgu nimetust, lõunapoolne ahtam osa Virtsu juures on Viirekurk. Kummaski ahenduses asetseb samanimeline laid – Harilaid põhjas, Viirelaid lõunas. Väinades on aga peale nende rida saari, mis vetevälja ahendavad. Põhjast lõuna poole võime mainida neist suuremaid: Kadaka laiud, Hellamaa rahu, Vohilaid, Heinlaid, Kaevats, Saarnak, Hanikats, Vareselaid, Kõrgelaid, Ahelaid ja Kõverlaid. Vormsist lõunasse piki Läänemaa rannikut on Pasilaid, Hobulaid, Seasaar, Rukki rahu, Sõmeri, Liia, Tauksi laid, Kumaru laid, Kakra rahu, Papilaid, Kõbaja, Hunluti, Rui, Oriku ja Kura laid. See on õieti mandri maapinna loode-kagu suunaline viirulisus, mis rannikumere põhjareljeefi mõjustab ja saari moodustab, madaliku-joomedena ja pikkade rahudena üles veepinnale kerkib.

Saartevaheline madal meri on kohati ainult mõni meeter sügav ja rannaaladel näeme vahel pilti, kuidas inimesed jalgsi või hobustega keset merd lähevad. Sügavaim koht on Hiiumaa kaguranniku ja Saaremaa vahel olev Hiiu väina nõgu, mille tasase põhja sügavus on 7-9 meetrit. See asjaolu annab merele oma värvi ja ilme, teeb kalapüügi ja liikluse isepäraseks. Meresõitja peab siin rohkem kui mujal teed tundma, et vältida rahuliku veepinna all varitsevaid madalikke. Ta peab tundma ilma ja tuult, jää liikumisi ja voolusi. Asjata süüdistatakse rannamehi, et nad istuvad ja merd vahivad, juttu puhuvad ja õlut rüüpavad – mere märgid on keerulised, need nõuavad oma osa, naistel aga on aega põllutöid teha ja muidu toimetada. Põlvest põlve edasi antud meretarkus on siinsete elanikkude minevikupärand. Võõrale muutumatuna näivas meresinenduses on mõndagi peidus.

Üks nähtus, mis siinsele elule ilme annab, on jää tekkimine, lagunemine ja liikumine. Saartevaheline madal meri on magedaveelisem ja suuremate temperatuuri kõikumistega. Siia ilmub talvine jää varakult. Juba jõulu eel on Haapsalu ja Matsalu lahes kinnisjää ja Vormsi ümber ajujää. Uueks aastaks on jääd juba kogu Suure väina ulatuses, ulatudes Hiiumaa põhjanukist kaares üle Vormsi Noarootsi põhjatipuni, läänes on jää Soela väinas ja lõunas Kübassaare neemelt Pootsini. Sellele järgnevad hiljem Osmussaare ja Tahkuna alad. Sageli korduv nähtus on kõrgete ning ränkade jäävallide kuhjumine kevadtalvel Soela väinas, Harikurgus ja Vormsi looderannikul. Jääminek, mis toimub vastupidises järjekorras, oma omaette peatükk, mida peab tundma, et sel ajal merel liikuda. Ühendus neil aegadel saarte ja mandri vahel kätkeb lühemaks või pikemaks ajaks. Milliseid olukordi see inimestele kaasa toob, võime väga hästi aimata. Liiga varased ja hilised purjetajad, kergemeelsed üle väinade sõitjad, kalurid ja hülgekütid, keda suunda muutvad tuuled üha lagunevatel jäätükkidel ulgumerele kannavad – kõik need on teemad, mida ilukirjanduseski on kasutatud. Meri ja ilmastik määravad siin inimese saatust rohkem kui kuski mujal, tuul vormib inimest nagu kadakapõõsaidki madalatel tuulistel saartel.

Kummalisel kombel ei leidu aga kuigi palju Läänemaa ja ta saarte elu kajastust meie kirjanduses. Mereainelised teosed on suures enamuses pärit Saaremaalt, mis Läänemaa alasid otsekui varjutab. Läänemaa mandrialad jäävad Pärnumaa ja Harju-Järva varju. Võib-olla on põhjuseks see, et neilt aladelt on tõusnud suhteliselt vähe kirjanikke ja needki vähesed on varakult mujale siirdunud. Läänemaa on ikkagi jäänud meie kultuuriliseks tagamaaks oma hõreda asustuse, suhteliselt kehva maapinna, suurte kauguste ja linnade vähesuse tõttu. Võib-olla on ka rahvastik pidanud siit liiga palju inimmaterjali merele ja kaugustele ohverdama, liiga palju jõudu kulutama kitsaste elutingimustega maadeldes. Olustikulise proosa alal uuemast ajast tõuseb esile Ain Kalmus (sündinud Hiiumaal Emmastes), kelle romaanid “Soolased tuuled” ja “Kodusadama tuled” käsitlevad hiidlasi. Ka Elmar Õuna “Unustatud naised” viivad meid samale saarele. Aino Kallas, elades kaua aega suviti Kassaril, on kasutanud mitmel korral Hiiumaa aineid (“Reigi õpetaja”, “Hundimõrsja” jt.). V. Ridala poeemid, mõned Marie Underi (põlvneb isa poolt Hiiumaalt) luuletused ja Ernst Enno hilisem toodang (elas kaua aega Haapsalus), Karl Ristikivi vähesed leheküljed maaelust (pärineb Läänemaa mandrilt), üks Elmar Vrageri (pärit Hiiumaalt) hiiumurdeline luuletuskogu, Asta Willmanni ballaadid ja luuletused kogus “Ihuüksi”, samuti mõned ta novellid, Julius Oengo (sündinud Suuremõisa v.) hiiuainelised luuletused (kogus “Tahkuna” jt.) – see on ka peaaegu kõik, mis meenub. Lisaks neile on paar võõrastki Haapsalust oma ainet otsinud (Anne Wiek, F. v. Hoerschelmann jt.).

Kuigi meri on suurele osale Läänemaa elanikest üsna lähedal, ei ole Läänemaa merekalanduse toodang kogu Eestiga võrreldes mitte väga suure osatähtsusega – ainult 12,8% kogu Eesti toodangust langeb Läänemaa ja Hiiu arvele. Rannaäärne kehv maapind sunnib merelt lisa otsima ja see on iseloomustav kalandusele. Väinamere ja lahtede vähese soolsuse tõttu esineb vähesel määral merekalu, esikohal on siin räim, kilu ja lest. Väinameres moodustavad hinnalisema osa angerjas, koha ja haug, lahtedes ka ahven, vimb, särg ja latikas. Soome lahe kalarandadest on tähtsamad Osmussaar, Põõsaspea, Rooslepa-Riguldi rajoon ja Vormsi saar. Väinamere tähtsamad rannad on Noarootsi, Rohuküla-Mäeküla, Puise, Kiideva ja Virtsu. Lahtede ääres on Haapsalu, Tahuküla, Saunja, Haeska, Rannamõisa, Kloostri, Matsalu ja Saastna.

Läänemaa randadelt korraldatakse kalastusretki ka kaugemale lõunasse. Nii on vanast ajast tuntud Kiidepea küla retked Mustjala rannikule, kus neil on vanad püügikohad. Sinna minnakse enne jaani koos naiste ja lastega ja jäädakse sügiseni. Ka Suurest väinast läbi Pärnu ja Liivi lahte on kalastusteid. Aga Läänemaal on külalisi ka mujalt – saarlasi, muhulasi, Harju- ja Pärnumaa mehi. Need sõidud kaugemale Hiiu ja Läänemaa randadelt on sündmused, mida kogu küla kaasa elab. Paatide väljasaatmine ja nende liuglemine ilusa ilmaga kaugemale on meeldejääv pilt, mida saadavad mahajääjate igatsevad pilgud. Sõitjate endi silmad on aga sel ajal pööratud ettepoole, uutele vetele ja randadele vastu, kus ootavad uued seiklused ja uued inimesed. See tung avarale merele on vorminud paljude läänlaste ja hiidlaste mõtteid. Paljud neist on purjetanud mitte enam kalavenedega, vaid laevadega kaugetele maailmameredele, kandes kaasas oma ilusat hiiu murrakut ja hiidlase huumorit, millele vaevalt võrdset leidub. Paljud neist on aegade jooksul jäänudki võõrsile, suurem osa aga igatseb tagasi kodurandadele, kust kunagi nooruses oli mindud.

Läänemaad otsimas

Karl Ristikivi

Lahja põld ja kadakane karjamaa …” Küsi, keda tahad, missugust maakonda luuletaja on mõelnud, ja ta vastab kõhklemata: Läänemaad. (Kuigi luuletaja ei olnud läänlane, ega ole teada, kas ta jalg kunagi astus Läänemaa kadakasel loopealsel.)

Iseloomustus on sobiv, aga ainult osale Läänemaast, nimelt Läänemere rannikualale Põõsaspea neemest Paatsalu jõeni. Liikudes piki rannikut põhjast lõunasse Haapsalust Lihulasse ja seal valides läänepoolse, pikema tee Pärnu poole, võib jääda mulje, et selline see Läänemaa ongi. Aga ometi on Kasari ja ta lisajõgede lehviku poolt märgitud tasandik maakonna keskosas, Matsalu lahest ida pool, vähemalt samaulatuslik, oma ilmelt aga hoopis erinev.
Lahja põld ja kadakane karjamaa on mannerjää töötulemus. Jää hööveldas aluspõhja pae mitte ainult paljaks, ta viis kaasa ka pehmemad paekihid, jättes püsima lamedad kaljuvoored ja mõned järsemad paepangad, Läänemaa “mäed”. Tasuks jättis ta siia omalt poolt hulgaliselt rändrahne. Kaua aega pärast jääaja lõppu oli madal Läänemaa mere all ja vesi uhtis ära suure osa sellestki peenemast moreenist, mis jää koos rändrahnudega oli maha jätnud.

Ei ole Läänemaa paesele pinnale ka hiljem jõudnud koguneda paksemat muldkatet. Ainult õhuke kiht paeklibustikku, kruusa, veel vähem liivast mulda. See aluspõhi ei pea vett kinni, ja kuna läänerannik on Eesti mandri sademetevaesemaid alasid, on iga vähegi kuivem suvi viljakasvule saatuslik, kuna loopealsed karjamaad varsti pärast jaanipäeva on pruuniks kõrbenud, nii et lambad on sunnitud isegi kadakate noorte kasvude kallale asuma.

Nii omamoodi kiuslik on loodus, et samal ajal, kui kõrgematel paekühmadel ja vooreharjadel kannatab maa liigse kuivuse all, püsib nende vahel madalamates lohkudes liigvesi, mille äravool on suletud. Paeklibused põllud ja kadakased karjamaad vahelduvad vesiste heinamaadega-puisniitudega, lodudega ja soodega, mis on maastikus ainsaks, aga vähe silmarõõmustavaks vahelduseks. Mis ime siis, et võõrale rändajale jääb mulje “maailma kõige sügavamalt melanhoolsest maastikust”, nagu seisis kord ühes reisikirjelduses. Eriti kui on hilissuvi või sügis, kui udu madalatelt lodumaadelt ja soostunud rannajärvedest levib üle lagedate karjamaade ja põldude, kus lõikus on kogutud harvadeks kuhilateks ja rõukudeks ja kadakasuitsu iseloomulik mõrkjas ving võõrapäraselt puudutab ninasõõrmeid. Kuidagi mahajäänud ja tühi tundub siis Läänemaa loopealne, ega suuda seda tunnet leevendada ka sumbküladeks koondunud või vooreharjale tee aarde reastunud hallid, vanadusest kühma vajunud, peaaegu mustunud rookatusega talud.

Aga see on ainult lääneranniku üks pale. Et siingi leida omamoodi ilu, et mõista siinset rahvast, kes hoopiski ei alistu melanhooliale, ei käi ringi ainult “kurbusest küdeva rinnaga”, selleks tuleb üle elada aastaaegade kogu vahelduvus, eelkõige Läänemaa kevad.
Läänemaa on Eesti mandri kõige pehmema, merelisema kliimaga maakond. See on põhjuseks selle taimestiku liigirikkusele, eriti laialeheliste lehtpuude rohkusele, kus pinnamood ja inimene nende kasvu vähegi võimaldavad. Seal puhkeb Läänemaa loodus nagu paisust pääsenud. Siin kerkivad Läänemaa paesest pinnast tugevad tammed ja saared, pärnad, vahtrad ja jalakad. Enamasti on sellised salud endiste mõisade läheduses, kus oli võimalik loovutada viljakandvat maad isegi metsapuudele. Eriti tuntud on ju Puhtu saar Virtsu juures ja Keblaste tammik Mihkli kihelkonnas. Aga ka kõrgemail, kuivemail puisniitudel kasvab põliseid tammi, saari ja ilusaid arukaski, õitseb külluses iga liiki käpalisi, põhjamaade orhideesid. Isegi viljatuil kivikangruil põldude vahel kasvab lopsakaleheline, varjuline sarapuu tihedalt, põõsas põõsas kinni. Võib oletada, et Läänemaa oleks tunduvalt rikkam lehtmetsade poolest, kui loopealseil karjamaadel kari ei hävitaks kõik puu- ja põõsavõsud peale kadakate ja kui harimiskõlbuliku maa vähesus ei sunniks iga vähegi sobivat lappi põlluks muutma. Sest kuigi Läänemaa keskmine rahvastikutihedus on Eesti madalamaid, on just see rannikuala võrdlemisi tihedasti asutatud.

Aga ka loopealsel on oma õitseaeg, lühike, aga intensiivne. Siis kollendab karjamaade madal rohurinne – hunditubakas, nõiahammas ja maranad. Siis õitseb kassikäpp kõigis varjundeis peaaegu valgest roosapunaseni. Ja kiviaeda-del ning üksikuil kivistel küngastel lööb kibuvits lahti oma õrnroosad õied. Madalast, nagu pöetud murust tõstab ussikeel oma terava siniõielise ladva. Varsti on õitseaeg ka taevasinisel kurekatlal ja lõhnaval koorekarva angerpistil. Vanas paemurrulohus aga laiub intensiivselt lilla liivatee nagu pehme vaip, sumisedes metsmesilastest. Veidi varem on olnud õitseaeg puisniitudel – varsakapjadel, jaanililledel ja kullerkuppudel, veelgi varem sarapuualustel sinililledel. Aga hilissuvelgi võib siin leida mujal üsna haruldast suurt ülast oma siidiste valgete õitega. Kiviaedadel ja isegi rändrahnude lohkudes on endale elupaiga leidnud lopsakas kukehari, rääkimata samblast, mis kasutab iga kasvamisvõimalust, ka majade rookatuseid. Siis võib ka märkama hakata, kui hästi sobivad siinse loodusega muidu nii primitiivseina tunduvad taluehitused.

Läänemaa rannikuala jagavad kaheks sügavalt maasse lõikuv Matsalu laht ja selle jätk, Kasari jõe nõgu. Põhjapoolse osa moodustab Haapsalu tagamaa, lõunapoolse osa keskuseks on aga vana ajalooline Lihula, mis kunagi oli Lääne-Eesti esimeseks administratiivseks keskuseks. Kaua oli väike Lihula alevik oma vaevalt 500 elanikuga sama unustatud nagu ta kõigist suuremaist keskustest kauge tagamaagi. Aga sellele oli ta siiski tähtis, rahvas andis talle isegi “linna” nime, kuigi läänlasele omane eneseiroonia samal ajal ristis ta “Pastla-Peterburiks” ja rääkis “linnast”, kus on 99 uulitsat – sajast puudu. Rapla-Virtsu raudtee andis uut hoogu Lihula arenemiseks, samuti nagu see andis uut elu ka Lõuna-Läänemaale.

Mööda jõge ülespoole – see tundub nagu palju öeldud, kui arvestada selle jõe väikest langust, mis oma pitseri on vajutanud kogu maastikule. Isegi maakonna idapiiril oleme jõudnud vaevalt 10 meetrit merepinnast kõrgemale. Kevadiste ja sügiseste suurvete ajal, aga sageli ka vihmastel suvedel, on üleujutused tavalised. Viimase iseseisvuse aastakümne süvendustööd on küll olukorda mõnevõrra parandanud, tõid aga omakorda kaasa Matsalu lahe osalise kuivamise ja selle roostikuala vähenemise.

“Lahja põld ja kadakane karjamaa” ei sobi enam sugugi selle Läänemaa osa, Kasari-Vigala tasandiku, iseloomustamiseks. Paealuspõhi on siin maetud sügavale lahtiste setete, peamiselt viirsavide alla, ja rändkividki on harulduseks. Ja paks savi- ja uhtmulla kiht on küllalt viljakas, eriti kui on võimalik vältida veekahjusid. Siia kuuluv Vigala on tuntud kui Läänemaa viljakaim ja jõukaim nurk juba nii vanast ajast, et Vigala lina olevat olnud tuntud juba keskajal kui eksportartikkel.
Kasari jõgi on selle nime all tuntud ainult oma paarikümne kilomeetri pikkusel alamjooksul, kui Teenuse ja Vigala jõed on ühinenud. Ta ülemjooks moodustub nimelt kahest nimetatud jõest, mis kumbki pretendeerivad peajõe nimele. Kummalgi neist on omakorda arvukalt lisajõgesid, eriti rohkesti Vigala jõel, mis kaugemal ülalpool kannab Konuvere jõe nime. Vigula-Konuvere jõgi on ka pikim – üle 100 kilomeetri, jõgikonna pindala aga ligi kolm korda suurem Teenuse jõe omast. Aga sellega pole siin tahetud lahendada küsimust, kumba neist peajõeks pidada, kuna pealegi just Teenuse jõe alamjooks sagedamini on tuntud Kasari jõe nime all.

Nagu nimetatud, on see Kasari-Vigala madalik peaaegu laudtasane, vaevaltmärgatava tõusuga ida suunas. Ülemjooksu alal on jõed uuristanud sellesse pehmesse aluspõhja mõnikord 6-7 meetrit sügavad orud. Jõed on sel alal maastikupildi domineerivaks osaks, selle ainsaks vahelduseks. Jõgede kaldaile on koondunud ka asustus ja liiklemisteed, sest siin on vee äravoolutingimused paremad. Varsti asendub aga kultuurmaistu soiste metsadega ja rabadega, mille ülesharimine on esmajoones kuivendamise küsimus. Ühe huvitava nähtusena üleujutuste vastu võitlemiseks esinevad kohati kunstlikud kaitsevallid piki jõekallast, mis võib meelde tuua Hollandi, mis oleks veelgi silmatorkavam, kui mets ei takistaks nägemast maastiku tasasust laiemal alal. Vihmaste suvede kahjustav mõju viljakasvatusele andis ka põhjust üha suurenevale karjakasvatusele, kultuurheinamaade ja veelgi haruldasemate kultuurkarjamaade osatähtsuse suurenemisega. Looduslikest oludest tingitult on siin põllumajapidamised ka hoopis suuremad kui peamiselt väiketaludega asustatud rannikualal. See asjaolu koos maapinna viljakusega on soodustanud üldist jõukuse tõusu ja kultuurilist edenemist, aga ei saa samal ajal jätta nimetamata seda olulist takistust, mis halvad liiklemisolud ja asustuse hõredus viimases osas takistuseks seavad. Vähemalt on nende ridade kirjutajale teadaolevad üksikud suitsutared mitte lääneranniku kehval ja kivisel loopealsel, vaid Kasari jõe viljakail kallastel.

Liiklemisoludest tingitud on seegi, et see ala, oma ulatuselt ligi pool Läänemaa mandriosast, asub nagu omaette eraldi muust maakonnast. Eriti lõtv on side maakonnalinna Haapsaluga. Rapla-Virtsu raudtee, mis siingi on elulise tähtsusega, suurendab veelgi enam selle ala orienteerumist Tallinna suunas. Ja küllap see eraldi asend muu kõrval annab põhjust ka eriti Vigala tugevaks lokaalpatriotismiks, kuigi Vigala mehe eriline uhkus, hobune, ikka rohkem pidi taganema traktori ja lehma eest.

Need olid Läänemaa kaks eri palet. Aga Läänemaa on veel muudki. See on ka väike tuuline Osmussaar Soome lahe suudmes oma paekaldakillukesega vastu avamerd. See on Kullamaa ja Märjamaa, kuigi Risti jaamast hoopis sagedamini osteti pilet Tallinnasse kui Haapsalusse ja suur maantee Märjamaalt samuti viib Tallinna poole. Ja lõpuks on Läänemaa ka vähetuntud Varbla all lõunas oma viljakate voortega, luidetega, nõmmemännikutega ja Mõtsu “ürgmetsaga”, kuigi siin linna all mõistetakse Pärnut. Administratiivselt on Läänemaa ka Hiiumaa, aga nii maastikult, rahvastikult ja ajalooltki hoopis erinev, nii et hiidlane ise ennast vaevalt kunagi läänlaseks nimetab.

Läänemaa suurim ühine nimetaja on aga rahvas, läänlane, oma kohalike murrete erinevusele vaatamata siiski teistest nii erineva tüüpilise keelega, kom-mete ja eluviisiga, kus kõige uue aja mõjude juures kuni viimase ajani nii palju vana edasi elas, ja selle erilise vaimu- ja hingelaadiga, mille olulisemaks tunnuseks on skeptiline realism paaris leebe irooniaga ja kuivavõitu huumoriga, ja millele maastiku “sügav melanhoolia” ei näi olevat eriliselt jälgi jätnud.

Tagasi artiklite lehele