Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.07.2018

Pildikesi Virtsu rannast

H. Einduk

1967 Abiks Kalurile 1967 nr. 3 (44)

Järjekordne teekäänak ja läbi bussiakna hakkab paistma sätendav merepeegel. Läheneb Virtsu – koht, mida igaüks meist seob kalurite ja praamisõiduga üle väina Saaremaale.

Tänapäeva Virtsule annab tooni kalandus. Siin on mitu kalatehast ja “Virtsu Kaluri” kolhoos, vabariigi üks eesrindlikumaid ühismajandeid. Kuigi Suure väina lained uhuvad juba iidsetest aegadest Virtsu randa, teati veel kolmkümmend aastat tagasi Virtsu kaluritest õige vähe.
Sel ajal oli Virtsu põlluharijate maa, mille keskuseks oli ja on praegugi Kõmsi küla. Seda juhtus harva, kui mõni põllumees siin kalal käis. Kohaliku mere kalarikkusest polnud kellelgi aimu. Kaugemad naabrid küll kalastasid Matsalu lahes ja selle ümbruses, püüdes veidi angerjat, säinast ja haugi, kuid ega sealgi kalapüük peatoiduseks olnud.

Kodanliku võimu lõpuaastail oli Virtsus vaid ühel mehel paar vitsmõrda.
1941. aastal, pärast nõukogude võimu taaskehtestamist, kalapüük mõningal määral elevnes, kuid Virtsu kui kaluriasula kroonikat saab kirjutama hakata ikkagi alles sõjajärgsetest aastatest. 1945. aastal loodi Virtsus kaluriühistu, kuhu koondusid kõik ümbruskonna kalurid. Tasapisi hakati muretsema püüniseid. Vitsmõrdade ja õngede kõrval prooviti sügisest räimepüüki võrkudega. Peale aerupaatide olid säilinud ka mõned väiksed mootorpaadid.

1949. aastal algas Virtsu kalurite elus uus ajajärk: kaluriühistu baasil asutati mitu kolhoosi, nende hulgas ka “Virtsu Kalur”. Asutatud kolhoosid tegelesid nii põllumajanduse kui ka kalandusega. Et “Virtsu Kaluri” kolhoos oli väike ja tootmine mitme majandusharu vahel killustatud, ei suudetud omal jõul korralikku paatide, suurpüüniste ja töökodadega varustatud püügibaasi rajada.

Olukorda tõi murrangu mootori-kalapüügijaamade moodustamine. Kolhooside varustamine püünistega paranes nüüd tunduvalt, kusjuures püüniste soetamise ja ehitamise kulud kandis mootori-kalapüügijaam. Sellesse perioodi langeb ka siinsete räimepüügikohtade avastamine ning esimeste suurpüüniste, nn. kakuamide ja neile vastavate transpordipaatide kasutuselevõtt. Virtsus hakati saama rekordsaake, milliseid varem polnud siinkandis nähtud. 100-115 tonni räime kevadpüügihooajal ühe seisevnooda kohta ei olnud mingi ime. Pikisilmi oodati kevadist hooaega, et siis mõne nädalaga kogu aasta püügiplaan täita.

Iga aastaga pandi püügile ikka rohkem ja rohkem seisevnootasid, kuni väin oli neid kuivalt täis. Saagid olid aga visad kasvama. Sama aeglaselt suurenes ka kolhoosi jõukus. Kuigi võlga ei olnud ja muretki oli vähem, sest püünised valmistati mootori-kalapüügijaama kulul, ei arenenud kolhoosi majandus edasi. 1957, aastast alates hakkasid räimesaagid märgatavalt vähenema. See pani mehed mõtlema. Tuli leida uusi teid ja mooduseid, kuidas kesist kevadpüüki millegagi korvata.

Et seisevnoodapüügil saadi tihti head nõu Tallinna-lähedase “Majaka” kolhoosi kalureilt, kes käisid Virtsu vetes rändpüügil, pöörduti nüüdki nende poole. Pärast igakülgset kaalutlust otsustasid Virtsu mehed hakata pärast kevadhooaega kala püüdma väikeste traalpaatidega. Agaramad kalurid käisid 1959. aastal “Majaka” kolhoosis uue püügiviisiga tutvumas, ja järgmisel aastal tehti traalimisega algust.
Kuigi tol ajal ei tuntud spetsiaalseid traalpaate ning puudusid vintsid, meremootorid ja kaproon-noodalina, ajasid traalimiseks kohandatud transpordipaadid ja vanad mootorid kuidagi asja ära. Mis aga peamine – suur algus oli tehtud! Enam ei sõltunud Virtsu kalurid kevadräime tujukusest. Sellest ja paljust muustki pajatavad kolhoosi vanemad kalurid Timofei Maas, Kirill Rahu ja mitmed teised heal meelel.

Käesoleval ajal on “Virtsu Kalur” suur ja elujõuline ühismajand, millega on ühinenud mitu endist väikest kolhoosi. Veel 1960. aastal, kui praegune esimees Mart Leiumaa ametisse valiti, oli kolhoosis ainult 28 tööjõulist liiget, neist 17 kalurit. Püügivarustus koosnes 14 seisevnoodast, mõnest mõrrast, õngedest ja võrkudest. Remondibaas ja tootmishooned puudusid.

Tänaseks on kolhoosipere suurenenud 400 liikmeni, kellest üle 200 on kalurid. Kolhoos on varustatud ajakohaste püüniste ja püügilaevadega, mis võimaldavad käia püüda igal aastaajal ja igasugusel viisil. Kolhoosil on peale seisevnootade ja mõrdade ka traallaevastik, mis koosneb nii ookeani- kui ka kohalikest traaleritest ja väikestest traalpaatidest.

Et viimastel aastatel on kala üleandmine kalakombinaatidele, eriti püügi kõrghooajal, seotud suurte raskustega, hakati kolhoosis ise kala suitsutama ja preserve valmistama. Pealegi on kala ümbertöötamine kolhoosile majanduslikult tulus. Esimene suitsutamistsehh, mis valmis 1962. aastal, on ennast igati õigustanud. Seepärast plaanitsetakse Virtsu kogu kalamajandus ühtse juhtimise alla koondada. See kaotaks enamiku vastuolusid kalapüügi ning kala vastuvõtmise ja töötlemise vahel.

Kolhoosi keskuses ringi liikudes märkad, et siinsed juhtijad peavad oma inimestest lugu. Soodsamate elamistingimuste loomiseks on nii mõndagi ära tehtud, kuid märksa rohkem on plaanis. Kui inimesel on mugav kodu ja head võimalused tööd teha, ei ta siis naljalt ära kipu, arvab kolhoosi juhatus.

Nagu selle kinnituseks on keskust ümbritseva pargi servale moodsad kahe korrusega elumajad ja pargist väljuva allee äärde individuaalelamud kerkinud. Koolimajale püstitati juurdeehitus ja äsja valmis pargi põlispuude varjus kolhoosi uhkus – rajooni üks moodsamaid lasteaedu. Edaspidi tahetakse veel uus, kaasaegne klubi ehitada, kolhoosi-liikmeile hakata individuaalelamuid pikaajalise järelmaksuga müüma ja… kuid see on alles tulevik. Seni aga rajatakse järjekordse mitme korteriga elamu vundamenti.

Paratamatult tekib küsimus, kuidas kunagisest väikesest majandist on seitsme aastaga tugev, kindlalt tõusuteed sammuv kalurikolhoos saanud. Ainult esimehe või mõne teise isiku teene see küll ei ole. Kui agar ja ettevõtlik esimees ka ei oleks, üksi, ilma tubli aktiivita, kogu kolhoosipere toetuseta ei suudaks ta kuigi palju korda saata. Selles vast “Virtsu Kaluri” esimehe Mart Leiumaa kõige suurem teene seisabki, et ta oma “valitsemisaja” jooksul on suutnud kolhoosis luua tugeva ja tööka kollektiivi.

Sellega pole sugugi tahetud öelda, et kui ei puuduks tiibade sahin, oleksid kolhoosi kõik liikmed lausa inglid ise. Kus nüüd seda. On siingi omad sikud ja lambad ja lammaste hulgas ka kärnaseid, kuid kollektiivi põhitoon on kuidagi optimistlik ning häälestatud asjalikult ja teotahteliselt. Nii mõnigi tänane tubli töömees peab kolhoosis valitsevale õhkkonnale ja nõudlikule suhtumisele tänulik olema, sest kolhoosi astumisel ei võinud tema kohta küll kiidusõnu öelda. “Usalda ja nõua!” – niisugune on “Virtsu Kaluri” kolhoosi juhtimise põhiprintsiip. Ju seepärast siinmail udujutu puhujaid ei armastatagi.

Omajagu on edasiminekut soodustanud ka usk kõigesse uuesse. Olgu see nooda laadimise kombain, kaproonlina või selle uudne konserveerimise viis – kui ikka kasu on aimata, ei siis ära öelda. Alati ju “välja ei mängi”, aga ei tohi unustada, et ega kõige paremal jahimehelgi iga pauk märki taba.

Kui sel aastal hakati Atlandile laevu seinpüügile ehk nagu mõned armastavad kutsuda – kukkurpüügile – saatma, haaras uuest püügiviisist ka “Virtsu Kaluri” kollektiiv kohe kinni. Uus asi, uued mured. Ja kui palju veel! Kas või vahtplastist ujukite küsimus. Nende valmistamisel liimiti vahtplastist kettad kokku, kuid liimitud kohad olid nõrgad ja tulid sageli lahti. Töökojamehed aga nuputasid mooduse, millega ujukeid saab valmistada liimi kasutamata, lihtsalt kihtide kokkusulatamise teel. Mõned tööpingid seadistati ümber, valmistati tarvisminevad rakised ja – ujukeid tuli nagu jooksvalt lindilt. Ühenduskohad on nii tugevad, et enne puruneb ujuk, kui ühenduskoht lahti tuleb. Nüüd valmistatakse ujukeid ka teiste tarvis. Väike asi küll, kuid ilma selleta olnuks palju raskem.

Kui pärida kolhoosi ühelt staažikamalt liikmelt Timofei Maasilttublimaid kalureid, hakkab ta peale lühikest arupidamist loendama: Kirill RahuPaul RahuAleksander KülaSander NoorHeimar Soop ja veel paljud teised. Igaüks neist on ühismajandi ellu midagi uut toonud. Proovi aga kellegi käest küsida, milliseid uuendusi ta on kalapüügis kasutusele võtnud. Kirill Rahu näiteks kehitab õlgu, sest ega tema, vaid teised. Heimar Soobi vastus on hoopis lakooniline: väike nohin ainult. Teiste meeste nuputamisest aga räägitakse hea meelega. Tubli töömees ei armasta oma tegudega kelkida, see nagu rohkem naiste komme. Kui mitme jutuajamise sisu kokku võtta, kõlaks see umbes nii: mis siin ikka nii erilist tehtud on, peamiselt kala püütud, ja see töö juba lohakust ei armasta. Laisal ja lohakal ei pidavat Virtsu meeste arvates kalaõnne olema ja halvemal juhul kippuvat meri koguni elu kallale.

Eks see olegi üheks põhjuseks, miks kolhoosis valitseb tõsine töömeeleolu ja loodritel siin asu ei ole. Seega siis peaksid kalurid oma ettevõtmiste ja tulemustega rahul olema? Vastus on mõnevõrra ootamatu: see asi ei kukkunud kõige paremini välja, too oleks võinud parem olla, kolmas aga läks hoopis rappa. Tuleb välja – vigu kui palju. Ometi puudub sel kriitikal virisev toon. On mehist oma vigade tunnistamist ja kivi teise mehe kapsaaeda viskamist, eesmärk on aga üks – kui ette tuleb, teeme järgmine kord hoopis paremini.

Ühes korralikus kirjutises ei tohiks puududa ka statistika, s.o. saavutuste loetelu mitmesuguste arvude näol. Umbes nii, et 19… aastal, millal kartul ei kasvanud, püüti kolhoosis nii palju kala, saadi nii mitu rubla tulu jne. Möödunud aastal olid aga vastavad arvud hoopis naasugused.

Et käesoleva kirjutise moodustavad ritta lükitud pildikesed ja mõtted “Virtsu Kaluri” kolhoosist, kus autor lühikest aega viibis, jätame arvud seekord mängust välja. Neid on igapäevases elus niigi palju.

Kirill Rahu

Kui “Virtsu Kaluri” kolhoosi kontoris seisevnoodalüli vanema Kirill Rahu järele pärisin, vastati mulle: “Kus ta mujal ikka on kui paadisadamas.”
Kuigi meri oli tormine ja nõudmisest ei näinud suurt asja saavat, kohtasin paadisadamas hulga kalureid. Meeste tuju polnud kiita: kärsitus ja mure paistis igast liigutusest, igast vahuharjalise mere poole altkulmu heidetud pilgust. Kui tahtsin teada, kes neist on Kirill Rahu, mõõdeti mind pealaest jalatallani pilkudega ja näidati pöidlaga suitsutamistsehhi kontori poole. “Seal ta oma meestega nõu peab. Tahavad vist merele minna.”

Kirill Rahu istub kontoriruumis. Mees nagu kalju. Kujutan ette, et kui ta astub, siis maa vajub, kui istub, siis pink oigab, kui lööb, siis…
Jutt on algul visa vedu võtma. Pikapeale saan teada, et vestluskaaslane on pärit Lihulast, juba noorest põlvest kalameheametit pidanud ja kolhoosis selle asutamisest saadik. Peaaegu sama kaua ka seisevnoodalüli vanem. Huviga kuulan, kuidas omal ajal kala püüti. Kalurid käisid merel sõudepaadiga, püünisteks omakootud noodalinast võrgud, lisaks õnged ja 1-2-meetrised vitsmõrrad.

Kui aga jutt pöördub sellele, miks kolhoosi juhatus teda hindab, millised teened on tal kolhoosi majanduse arendamisel, muutub mees järsku sõnaahtraks. Räägib lüli tublidest meestest, halbadest ilmadest ja kalatehase meestest, kes jupsivad ega taha kala hästi vastu võtta. Siis äkki, tõustes pingilt: “Vaja siiski minna vaatama. Nõuda küll ei lase, aga näeb vähemalt kastid ära, ehk annab ühtteist kohendada.” Ning hakkabki paadisilla poole astuma. Peagi on lüli koos, ja tugeva lainetusega võideldes popsutab transpordipaat seisevnootade poole.
Sadamas tekib väike sagin. “Näe, Kirilli omad läksid.” “Ei tea, kui läheks ka ja vaataks õige, mis ta kastidega teinud on,” kostab siit ja sealt. Heinar Sööbi lüli, kes seni võttis kompressiooni kaotanud mootorit lahti, kolis ümber teise paati. Hääled löödi sisse ja ka nemad õõtsusid mootori müdinal püügikoha poole. Neile järgnes varsti teisigi. Eeskuju on ju nakkav.

Mulle sai aga korrapealt selgeks, miks kolhoosi juhatus, kogu kollektiiv esitas Kirill Rahu autasustamiseks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.

Tagasi artiklite lehele