Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
15.07.2018

Pilte vanast albumist

Peeter Tooming

7. juuni 1990 Maaleht

Ei tea, kas praegu enam ongi Eestimaal küla, kus poleks oma piltnikku. Fotoaparaat on saanud nii levinud asjaks, et ka kõige kaugemas metsakolkas vähemalt amatöörina keegi ikka pilte teeb. Olgu ilmutamise ja kopeerimisega kuidas on, kuid vähemalt pildistab. Niimoodi saab jäädvustatud kõik sündmused külas, luuakse paikkonna pildilugu. Ning kui tulevikus peaks kellelgi vaja minema, siis annab tänu fotodele koostada korralik kodukroonika või põhjalik uurimuski.

Varasemail aegadel oli külapiltnik muidugi haruldasem ja ühtlasi hinnatum tegelane. Ning sõltus mehe pealehakkamisest, tahtmisest, püüdlikkusest, milliseid ning kui palju tema aparaadist fotosid tuli. Eestimaa mitmeis paigus oli küllalt külapiltnikke, kelle tööd on teostuselt igati korrektsed ning lausa nauditavad.

Hirmus raske on kokku korjata ühe piltniku kogu elutööd. Tema fotod on laiali klientide käes – mine aja neid mööda ilma taga. Muidugi õnnestub albumeid läbi lapates küllalt palju üles leida, kuid garantiid pole kuskil, et nüüd on käes see viimane. Ning juhtubki, et vahel teame mõnest Eestimaal tegutsenud fotograafist vaid nime ning oskame näidata vaid üksikuid tema tehtud pilte. Milline aga nägi välja tema ülejäänud looming? Oli seda palju või vähe? Millistesse aastatesse see langes? Neile küsimustele pole võimalik vastata ilma suurema hulga fotodeta.

Tegelikult annab fotograafi tööst kõige parema pildi tema negatiivide kogu. Paljude piltnike puhul pole seda enam kusagilt leida, sest minevikus töötati klaasplaatidega ning pärast fotograafi surma klaasid tavaliselt likvideeriti (visati lihtsalt minema, kasutati taimede kasvulavade katmiseks jne.).

On aga Eestimaalgi fotograafe, kelle töö on säilinud sadade ja koguni tuhandete negatiividena. Üks säärane on Karl Täht Läänemaalt. Tema pilte vaadata on lihtsalt kosutav, sest küllalt heal tehnilisel tasemel valmistatud fotod on sageli humoorikad, oma kandi inimesi jäädvustavad. Ning lausa liigutav on, kuidas piltnik on püüdnud järgida linnafotograafide eeskujusid või fotoõpikute nõudeid. Kui raamat ikka kirjutab, et liialt kirju foon pole hea, kisub tähelepanu inimeselt eemale, või et kui teil pole korralikku taustamaali, siis püüdke oma objekt panna istuma kas sileda seina äärde või riputage tema selja taha mõni rätik või lina, siis tuleb niimoodi ka teha. Riputame suurrätiku (või voodikatte, vaiba) aidauksele, tirime koerakuudi istumise alla ning ongi ateljee valmis! Pole lugu, et kusagil veel vikativars nähtavale jääb, peaasi – inimene on ühtlasel foonil! Nüüd veel koer sülle ja pilt missugune!

Foto: Karl Täht, ca 1925-30 (erakogust)

Tagasi artiklite lehele