Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
12.11.2018

Sõjasangar peidab end mineviku eest

Mihkel Kärmas

13. detsember 2001 Eesti Ekspress

Kohilas elav Eduard Tähe on ainus eestlane, kellelt Nõukogude Liidu kangelase tiitel hiljem ära võeti.

“Seersant Eduard Tähe osutas paljudes lahingutes Nõukogude Eesti vabastamisel erakordset külmaverelisust ja kartmatust. Olles luuraja, sai ta Virtsu sadamas ülesande võtta osa dessandist ning püstitada Muhu saarel punane lipp. Ägedas lahingus dessandi maaletoomisel hävitas ta granaatidega vaenlase tähtsa tulistuspunkti ning püstitas saarel punase lipu.”

Ajalehe Punaväelane 1945. aasta 17. aprilli number ülistab vaprate sõjameeste tegusid taevani. Seda enam, et kolmele neist – Albert Repsonile, Nikolai Matjashinile ja Eduard Tähele langes osaks kõrgeim autasu – Nõukogude Liidu kangelase aunimetus koos Kuldtähe ja Lenini ordeniga.

Viis aastat hiljem kustutati Eduard Tähe nimi aga ametlikust ajaloost, nagu poleks seda seal kunagi olnudki.

Vanainimene tahab rahu

“Lasin purjus peaga abikaasa maha.” Mehehääl telefonitorus kõlab argiselt, nagu räägiks kilost nisujahust ja liitrist petipiimast, mida ta just nurgapoest ostmas käis. Vastu ootusi nõustub 79 aasta kohta üllatavalt reipas vormis vanapapi esimese soojaga lahkesti oma minevikust vestma. Alles olevat isegi hulk pilte sõja päevilt.

Nädalapäevad hiljem teatab tema (uus) naine, et Eduard ei saa rääkida, sest 1) pühib väljas lund, 2) läks just poodi, 3) peab homme arsti juurde minema. “Milleks on vaja seda vana asja jälle üles tõsta? Vanainimene tahab rahulikku elu!” tõreleb proua Tähe ja palub tülitamine lõpetada.

Eduard Tähe, kellest pärast sõja lõppu avaldati lehtedes suurte piltidega pikki lugusid, elab tänaseks unustusse vajununa Kohila piiril asuvas silikaatmajas tavalist pensionärielu.

Kullast viisnurk

“Siis seersant Tähe tõmbas põuest punase riide, kinnitas selle kaseoksa külge, ronis pööningule ning püstitas lipu saare kohale,” kirjeldab 1945. aasta 2. juuni Õhtuleht Muhu saare vallutamist. “See lipp, mis lehvis ägedas Balti mere tuules, kutsus võitlejaid uutele võitlustele ja uutele võitudele.”

“Seersant Tähe vaatas teraselt öisesse pimedusse, kartmata kohtumist vaenlasega. Ta oli võitluses Tartu ja Tallinna all oma Leningradi tehases valmistatud automaadiga hävitanud üle kümmekonna vaenlase sõduri ja ohvitseri. Ta teadis, et tema on vaenlasest tugevam ja tasus kätte kalli Tallinna haavade ja Leningradi piinade eest,” maalis leht värve säästmata heroilist portreed.

Pärast rühma juhi langemist Tähe juhitud lahingus langes tollaste kroonikute andmetel 50 hitlerlast, saadi saagiks neli seniitkahurit, kaks isesõitvat suurtükki ja rasketanki. Teisel päeval oli saar täielikult Saksa röövvallutajatest puhastatud.

Kangelasliku võitluse eest torgati 22aastasele laskurkorpuse võitlejale Eduard Tähele rinda 22 grammi kaaluv kullast valmistatud viisnurk.

Südamlik, aga viin ajas hulluks

Praegu tuleb Eduard Tähe sõjajärgse saatuse jälgimiseks teha tõsist detektiivitööd. Omal ajal meediastaariks saanud mees asus pärast sõja lõppu tööle Viljandi julgeolekusse, kus tema õlal ilutsesid juba vanemleitnandi pagunid. See oli amet, millega ka trööstitutel sõjajärgsetel aastatel kaasnes mitmeid soodustusi, muuhulgas elamine Jakobsoni tänavas.

31. detsembril 1950 naasis Tähe koos abikaasaga asutuse nääripeolt. Kodus puhkes neil tüli ja mees lasi naise revolvrist maha. Perekonnatuttavate sõnul püüdis Eduard ka ennast tappa, aga see ei õnnestunud. “Ta oli muidu väga tore mees, aga purjus peaga läks täitsa hulluks kätte,” ütleb ammune tuttav.

Mõrva kohta trükiti ülevabariigilises lehes napp uudis. Kangelase aunimetus koos ordenitega võeti Tähelt ära juba enne kohtuprotsessi. Kriminaalasja arutas Põltsamaa kohus. Otsus langes 13. aprillil 1951.

Ehkki Tähe kaebas edasi Ülemkohtusse, mõisteti degradeeritud kangelasele 11 aastat vangistust ning ta saadeti Sillamäe laagrisse, kus kinnipeetavad rajasid tollal uraanirikastamisvabrikut ja kaevandusi. Et radiatsioonist saastatud keskkonnas läks üks karistuspäev kahe ette, pääses endine punaarmeelane vabadusse tähtajast palju varem.

Kogu lugu puudutavad kohtumaterjalid asuvad praegu Jõgeva maakonna arhiivis, kuid ilma Tähe enda kirjaliku loata neid võõrastele ei näidata. Mõrvaga lõppenud abielust on Tähel poeg, kes isaga kuuldavasti ei suhtle. Saatuse tahtel sattus ta hiljuti samuti elama tillukesse Kohilasse.

Kangelasi valiti tausta järgi

Mitme tunnistaja sõnul omistati sõja päevil Nõukogude Liidu kangelase tiitel pahatihti pigem lähtudes poliitiliselt laitmatust taustast kui tegelikest sangaritegudest.

Arnold Meri oli esimene eestlane, kes sai Punaarmee Eesti laskurkorpuse võitlejana Liidu kangelase nimetuse väeosa staabi kaitselahingu juhtimise eest 17. juulil 1941. Meri osales küll lahingus ja sai neli korda haavata, aga tegelikult juhtis lahingut Arnold Isotamm. Pärast sõja lõppu pihtis Isotamm oma kolleegidele, et talle oldi juba valmis medalit rinda panema, kui selgus, et ta oli enne sõda Eesti kaitseväe ohvitser. Orden ja kangelase aunimetus anti hoopis väeüksuse komsorgile Arnold Merile.

Eduard Tähele sangari nimetuse toonud Kuivastu dessandist on tänaseni teadaolevalt elus peale tema veel kolm meest, kes paraku tema kangelasteo kahtluse alla seavad. Tähega samas polgus teeninud esimese pataljoni rühmakomandöri Leonhard Korjuse andmetel oli Tähe pataljoni ülema asetäitja poliitalal ning viibis lahingu ajal hoopis paar-kolm kilomeetrit eemal tagalas.

Punased sõjasangarid

Sõja-aastatel autasustati Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähega rohkem kui 11 800 inimest. Ajaloolaste andmetel pälvisid Suure Isamaasõja kõrgeima autasu üheksa eestlast. Sellest nimistust on tänaseni elus vaid kaks meest – Arnold Meri (82) ja Eduard Tähe (79).

Lendurkotkas Endel Puusepp, kes pommitas muuhulgas Berliini ja Königsbergi. Eriti väärtuslikke andmeid tõi ta Arhangelski piirkonnast luurelendudelt ja kauge põhja ühendusteid kaitstes.

Postuumselt autasustatud kaardiväe reamees Joosep Laar, kes hävitas 1943. aastal Krõmskaja staniitsas üksi 16 fashisti, ühe punkri ja kaks kuulipildujat. Teise punkri juures sai ta granaadist kõhtu haavata, kuid lükkas väljavalgunud sisikonna kõhtu tagasi ja haaras vastase kuulipilduja torust ning pööras selle kõrvale ja kattis kehaga ambrasuuri, et kuulid ei tabaks seltsimehi.

Kahurväelane Arnold Pappel silmapaistva võitluse eest Stalingradis ja Dnepri ületamisel 1943. aasta varasügisel. Tema kahur hävitas Dnepri platsdarmil juba sissejuhatuseks kaks vastase raskekuulipildujat, miinipildujapatarei ja rühma automaatureid.

Samuti Dnepri ületamisel demonstreeritud vapruse eest sõjakooli kursant Heinrich Hindreus, kes oli esimese löögirühma hulgas, mis ööpimedas vastaskaldale jõudis.

Rühmakomandör Albert Repson, kes sai Muhu vallutamisel haavata mõlemast käest, kuid jäi oma meeste juurde, tiivustades neid oma isikliku eeskujuga kangelaslikkusele.

Kuulipildur Nikolai Matjashin, kes sai haavata, õideldes koos Eduard Tähega mandrit ja saari lahutava Suure väina ületamisel ning sillapea kindlustamisel dessandiks.

Luurerühma komandör August Allik, kes jõudis punaväelastest esimesena Saaremaa randa ning kindlustas Viktor Kingissepa sünnisaare vabastamise eduka sissejuhatuse, saades ise kaelast haavata.

Tagasi artiklite lehele