Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
15.07.2018

Soomusauto “Vibuane” meeskonna kangelastegu

E. A.

12. august 1936 Postimees

Vt ka Ajalugu

Neli ööd-päeva kuulidesajus. Episood võitlustest Pihkva taga
Hiljuti avaldasime hr. K. Grini mälestusi Pihkvast enne linna vallutamist eestlaste poolt. Allpool toome huvitava episoodi võitlusest peale Pihkva vallutamist, mil enamlased tahtsid linna iga hinna eest tagasi võtta.

Eelolevas episoodis jutustab soomusauto “Kalevipoeg” kuulipildur ühest ägedast võitlusest, mis kestis meie soomusauto “Vibuane” pärast neli ööd-päeva, ja kus suurearvulised punaväe hulgad ei suutnud väärata “Vibuane” mõneliikmelise meeskonna ja selle juhi, kuulsa Rootsi lenduri, kapten Lundborgi vahvust. See on ilusamaid episoode meie Vabadussõjast.

Punased püüavad Pihkvat tagasi võtta
Teatavasti anti Pihkva mõni päev pärast vallutamist meie vägede poolt üle “ataman-batjka” Bulak-Balahovitshile ja linna jäi vene valgekaardi palvel vaid osa Eesti vägesid, et olla abiks venelastele.

Varsti pärast Pihkvast põgenemist katsusid punased linna meie võimusest ära kiskuda, korraldades linna ümberhaaramist ja lõuna poolt isegi meie selja taha minemist. Kuid ka see operatsioon ei õnnestunud neil, ja nende pealetungist kujunes neile enestele peagi uus taandumine, kusjuures meie kätte langes rohkesti sõjamoona ja sadandeid vange.

Noist ägedaist lahinguist, mis kestsid kolm kuud Pihkva rindel, võttis muude hulgas osa ka otsustandvalt soomusauto “Kalevipoeg”, millel teenisin uustulnukana kuulipildurina.

Soomusautomehed ei püsi puhkusel
Lahinguis me auto võitis järjest austust. Tedaa läkitati alati kriitilisemaile kohtadele ja ta ei teinud kunagi oma nimele ja ülemuse usaldusele häbi. Punased “sortsid” kartsid teda väga, kui ta sügavas nende tagalas ringi “jalutas”. Pihkvast Porhovini kuulutavad veel tänapäeval paljud punaste kääpad meie auto tule tabavust.

Ent kõik need retksõidud vintsutasid “Kalevipoega”, nii et ta pidi asuma remonti ja autoülem, kapten E. Lundborg (ulja rootsi lendurina omandas 9 a. hiljem maailmakulsuse Itaalia kindr. U. Nobile päästmisega Põhja-Jäämerest; hukkus õppelennul Malmslätti lenuväljakul 27. jaan. 1931. a.) määrati ajutiselt soomusauto “Vibuane” ülemaks. Auto remondi tõttu jäi ta meeskond tegevuseta. Igatahes oli hea natuke aega puhata, ent varsti muutus tegevuseta olek pinaks. Janunesime lahingute ja seikluste järele, – voolas ju kõigis vabatahtlikuveri, ja kes on kord õppinud tundma ohu ahvatlevat mängu, see ei saa naljalt temast loobuda. Pihkvas tegevuseta ringi logeleda – see ei sobinud sugugi löögimehe iselomule; igavus ja ühetooniline tegevusetus pani mehi kulme kortsutama, rikkus tuju ja pani käärima kõik rindeigatsused, eriti kui kuulsid, kuis teised relvakaaslased tegid rindel “mürtsu” ja lahinguromantika võluvamad filmid jooksid mööda silmist. Viimaks ei talunud ma seda enam välja ja läksin oma kapteni juurde palvega, võtta mind “Vibuane” meeskonna koosseisu. Mu palve leidis täitmist, ja jälle olin koos oma lugupeetud ülemaga. Olime mitte üksnes lahinguseltsilised, vaid ka truud sõbrad noil ülimail tundidel, mil vaid üksainus hetk lahutas inimest elust ja surmast.

Meie autoülem – Rootsi vabatahtlik kapten Einar Lundborg – oli sihvakas, pika-kasvuline, blond noormees, ehtne viikingite järglane. Iseloomult oli ta kärsitu, ent tagasihoidlik, alati näosmängleva südamlusega. Kogu meeskond lävis temaga väga hästi. Aja kestel, mil mul õnn oli tema all teenida, ei saanud ma kinnitada muud, kui ainult suurt sümpaatiat ta isiku, ülesastumise ja käitumise vastu. Ta galantlus, otsekohesus, seltsimehelikus ja sõbralikkus olid võrratud.

“Vibuane” saatuslik retk
Ühel ilusal juulipäeval saime käsu sõita luure otstarbel Porhovi poole. Maanteesillad olid punaste poolt osaliselt purustatud, osalt aga pehkinud ja värisesid me raske “kuivamaaristleja” all.

Möödunud meie jalaväe eesliinist, sundusime ühe surema küla poole, mis oli täis punaseid. Punaste patarei võttis meid “kahvlisse”, millele Lundborg vastas oma “karupüssist” (37 mm kiirlaske-kahur). Keset küla asus õigeusu kirik, mille tornis asus punaste patarei vaatluspunkt. Järgmisel hetkel lõi Lundborgi lastud granaat torni ning plahvatades hävitas sealasuva punaste vaatlusmeeskonna. Tungides tagurpidi (nagu soomusauto tavaliselt lahingus) edasiküla pole, juhtus meie “Vibuanega” õnnetus: sõidul üle pehkinud silla varises sild auto raskuse all kokku ning “Vibuane” langes “ahtriga” sügavusse, jäädes rippuma 45 kraadi all … Kuigi olime karastunud igasugustest üllatustest, pean ütlema – olime seekord siiski rabatud.

Meeskond peab auto maha jätma
Näinud meie avariid, ilmusid punased igast peidikust välja ning tungisid auto poole. Auto päästmine sellise tule all oli täiesti võimatu, mispärast Lundborg andis käsu auto mahaajätmiseks. Võimalikult suure kiirusega kruvisime kõik poldid ja kruvid autol lahti, et see muutuks kasutamiskõlbmatuks. Lähim kraav paistis meile kui saatuse viibe: “Sinna! Seal võime vähema ohuga hoida tule all soomusautot ründavaid vaenlasi.” Paar kiiret hüpet, ja olimegiühes relvade ja laskemoonaga – kapten kõige viimasena – kraavis, kuna punased rühkisid parvena edasi, tiivustatuna silmnähtavalt kindlast võidulootusest.

Meeleheitlik lahing
Algas meeleheitlik lahing. Meie püssid ja kuulipildujad masindasid äärmise pingega. Hästisihitud kuulid noppisid maha igaühe, kes tahtis avaristile ligineda. Näis, nagu istuks tuldsülitaval kraavikaldal vanasarvik ise, tuisates tapvat rahet vastu kutsumata külalisile.

Mitmed “Vibuane” mehed olid ärevuse keerises kaotanud pea ning “lasknud jalga”. Meile A. Jaaksoni (praegune kolonel ja haridusminister) poolt appi läkitatud 12-mehelisest salgast ühe vapra sõduri suigutas vaenlase kuul igavesele unele, kuus said haavata, kolm jooksid ära ja ainult kaks vaprat sõdurit jäid koos meiega pidama paika.

Vahepeal punaste rünnak “Vibuanele” kees täies hoos. Kpt. Lundborg omast maksiimist 5 ½ tunnilise lahingu kestel laskis välja 42 linti (a 250 padrunit) ehk 10 500 padrunit. Ühest kergekuulipildujast lasti välja suurem osa padruneid, ja lõpuks padrunid olid otsakorral. Hüüan kaptenile: “Nüüd, härra kapten, peame vist lahkuma siit!”

“Kurat võtaks – ei!” vastas Lundborg, kes ei raatsinud lahkuda oma auto juurest. “Soomusautot ma neile juba ei loovuta!” Ja edasi jätkas maksiim tema käes oma hävikuulutavat laulu.

Peab nentima, et meie meestel oli tundmatu see niinimetatud “tulepalavik” – ärevus, mis valdab laskurit lagedal, varjendita positsioonil. Teotseti kiiresti, kuid asjata ruttamiseta. Ühtki pauku ei lastud “niisama” või umbropsu, vaid ikka kindla märgi pihta. Vähe kuule lendas “piima järele”, – ja kuhu pauk oli määratud, sinna ta ka sattus.

Kui punased tõusid liikuma, kostis jälle kraavikaldalt seal pesitseva “kurja koletise” “ra-ta-ta-taaaa” – ja mokas oligi kavatsetud rünnak. Baenlased viskusid kõhuli maha, otsekui piksest rabatud, jahutama oma ründeõhinat, ega nihkunud enam sammugi edasi …

Punased meeskonda piiramas 
Punased, tajunud, et ründelöögiga nad ei saavuta midagi, küll aga kannavad raskeid kaotusi, – otsustasid meid ümber haarata, milleks läkitasid üksikuid mehi põõsaste vahele. Nüüd hakkasid meie püssid noppima vastaseid üksiklaskudega. Häda igale punasele, kes parajas laskekauguses sattus meie püssisuudme ette: ta oli pühitud. Laskemon lõppenud, ei saanud me enam avaldada vastutoimet punastele, kes juba nihkunud meile lubamatu lähedusse. Meil kolmel – Lundborgil, minul ja ühel kaasvõitlejal – ei jäänud muud üle, kui hakkasime roomama läbi rukkivälja omade poole.

Kogu päeva jooksul ei õnnestunud Lundborgi tõlgil ning vapramal kuulipilduril, kapral Reinhold Treumundil (end. Vladimiri sõjakooli kadett, oktoobrirevolutsiooni tõttu ohvitseriks ülendust mittesaanu; Vabadusristi kavaler) koguda kokku laialijooksnud mehi. Ja sellega algas nelja ööpäevane võitlus, mille kestel nii meie kui punased püüdsime saada “Vibuanet” enda võimusesse, ilma, et võiduõnn oleks kaldunud otsustavalt kummalegi poole.

Sõjakavalus appi 
Esimesel ööl Lundborg otsustas katsetada sõjakavalusega: üksikute kulipildujatega, paigutatud laial rindel, lähenesime “Vibuanele”, ja kokulepitud ajal algab tulistamine, nagu oleks tegemist terve rügemendiga. Nii siis – sõjakavaluse-jumalad, aidake! Kõik läks algul kui määritud rattavärk.

Aga siis punased tajusid meie kavalust ja tungisid üksikute kuulipildujate vahe-kohtadele. Seetõttu kogu olude suhtlus võis kujuneda meile saatuslikuks. Oli ebaõnnestunud see üritus.

Järgmisel ööl käsutasime kokku umbes kolmkümmend maavankrit ning suurema arvu külamehi. Hääletult liikusime “Vibuane” poole. Seal kostis punaste poolt pauk – üksainus pauk, – ja ehmunud venelased viskusid pikali. Lundborgis tõusis terav viha muzhikute vastu ning alul ta lähenes neile – sünge nagu äikesepilv, kuna keelel veeresid nende jaoks sobivad (õigemini öeldud – sobimatud) laused, – ent ei aidanud ei palved ega kirumine, ähvardused ega suure kasu lubamine, et mehi edasi viia, ja varsti pärast seda nad jooksid laiali.

Mõne mehe ja kuulipildujatega hiilisime “Vibuane” juurde ning oma hämmastuseks leidsime, et punased olid auto “karupüssi” ära viinud ning selle asemel kohale toonud tungraua. Punaste ägeda tulistuse tõttu olime sunnitud tagasi tulema. Lundborg oli ütlemata nukker, et me üritus sel ööl oli nurjunud. Ta näoilme oli nii sünge, et keegi ei julgenud teda kõnetada. Aimasin, mis ta tahtis öelda, kuid me kapten vandus harva.

17 vabatahtliku appi 
Kolmandal ööl saime abiks 17 vabatahtlikku ja kaks maameest, kutselt puusepad. Kikivarbail ja luuravas pinguliolekus hiilisime “Vibuane” juurde ning algas kibe töö selle ülestõstmiseks. Mitmed sõdurid nurisesid: “On hulle soove, mis mõnele inimesele tuleb vahest pähe”, “Milline kummaline himukus päästa paratamatult hukkunud soomusautot! Milline mõte! Tähti taevast võib-olla tahaks ka mõni alla tuua! …” (Nende meeste õnn, et Lundborg ei mõistnud eesti keelt.) Tööd segati pidevalt punaste tulistamise läbi: kuulid me ümber aina undasid, riivpõrgetest muutes lenusuunda. Kuid jonn on jumalast loodud, ja vist igaüks teab enesest, kui võluvaks muutub asi siis, kui ta saavutamine on seotud suurte raskustega. Ja kui aovalgus hõõgus idataevas, oli “Vibuane” poolest saadik ülal.

“Vibuane” tõstetakse üles 
4 päeva möödus, nagu kolm eelmistki, poolte tulevahetuses, kes võitlevad soomusauto pärast. Meie rindejuhatus, kes kuulnud meie räbalast seisundist, lähetas meile appi soomusauto “Pisuhänna” ühes 60-mehelise salgaga. Esimene asi, mis neljandal ööl ilmnes, oli: punased olid rikkunud ära kogu eelmise öö töö. Aga nüüd pidi tulema lõpp, sest kõik eelmised ööd ja päevad olime veetnud uneta ja möödunud päevade seiklused olid me tahtejõule esitanud kohutavalt suuri nõudmisi.

Töötasime agarusega ja kui hommik koitis, oli “Vibuane” horisontaalseisundis. Rahuldustunne südames, läkitas Lundborg teate läheduses viibivale “Pisuhännale”, mis nüüd täiel käigul meile appi tõttas. Nüüd jäi veel “seltsimeestele sealpool” soovida head aega.

Uus äpardus
Kuid tirides “Vibuanet” august, juhtus “Pisuhännaga” ühe väikese silla juures äpardus: sild varises koku ja “Pisuhänd” jäi peaaegu õhku rippuma keset silda … Lundborgi valda meeleheide – üks auto on augus, teine “ripub õhus” … Ja kui meeletu, hakkas tulistama punaseid, kes tellisid meile kaela kahuritule.

Tulistamise keskel märkasime, et punaste granaatide tagavara on otsa lõppenud, sest nad kahurdasid meid nüüd shrapnelidega. Nad põmmutasid nii, nagu oleks neil mürske ülearu ning tahaksid neist meelsasti lahti saada.

Vaatamata sellele algasime energiliselt “Pisuhänna” ülestõstmisega, ühtaegu parandades teed mõlema silla otsas. Algas täiskäik tagasi. Punaste kuulid langesid nagu haamrilöögid vastu “Pisuhänna” paksu soomust. (“Pisuhänd” oli päris korralik soomusauto, aga mitte sarnane “ersats”, nagu teised meie soomusautod, mis olid improviseeritud inglise veoautodest “AEC”. “Pisuhänd” vallutati punastelt Põhja Poegade poolt 1919. a. märtsis Vastseliina juures).

Oli saabunud otsustav hetk. Mõlemad soomusautod ühendati tugeva ketiga, mida teostas surmapõlgavalt punaste marutule all autojuht kapral Öövel (vapramaid soomusautolasi, Saaremaa mehi). “Pisuhänd” tõmbas – tagajärge ei mingit. Veelkord – jälle tulemuseta. Siis laskis Lundborg sõita “Pisuhänna” “Vibuanele” õige ligidale ja käsutas: “Täiskäik edasi!”

Ja asi liikus … Kuna punased oma seisukohtadel raevutsevalt vandusid, ronisime meie võidurõõmutsedes ülemeelikult luukidest välja, näitasime punastele pikka nina ning hõiskasime neile kaikuvaid mõnitushüüatusi.

Võit jääb eestlastele
Lundborgi näol oli endaga rahulolev ilme ning võidurõõmus muie. Saatus oli meid hoidnud ning andnud julgust võitlemiseks ja võiduleviivaiks pingutusiks, mis olime õnnelikult lõpetanud. Me südant täitis võitjauhkus ja sügav tänutunne Kõigevägevamale.

Vahepeal olid Pihkvas levinud kuuldused, et enamlastel – mitmesuguste kaastegurite soodustusel – olevat läinud korda ootamatu rünnakuga oma võimusesse saada mõlemad soomusautod ja viimaste meeskonnad olevat hukkunud. Võib ka siis kujutleda meie rindejuhatuse hämmastust, kui Lundborg soomusautodel oma meestega – habemesse kasvanud, määrdunud, rebenenud ja näljased, kuid siiski rõõmsad, et olime täitnud oma kohuse – rindejuhatusse ilmus ning oma elamustest raporteeris. Rindejuhatuses oli oldud kindlas arvamises, et soomusautosid ei suuda enam keegi päästa, nende hukkumine tuleb võtta paratamatu tõsiasjana ja soomusautod taheti juba relvajõudude nimekirjast maha kustutada ning meeskondi jäljetult kadunuks lugeda.

Kangelastele vabadusristid
Mõistagi sai meeskond oma kangelasteo eest kõrgema ülemuse kiituse osaliseks ja rida mehi ülendusi auastmetes; kapten Lundborgile ja kapral Reinhold Treumundtile aga annetati 2. liigi 3. järgu Vabadusrist vahvuse eest.

Hiljem said punased veel korduvalt oma nahal tunda Lundborgi kahurit ja kuulipildujaid. Mitmeti aitasime ka “batjka” Balahovitshit ta kriitilistel hetkedel. Tänutäheks selle eest annetas Balahovitsh kogu meie soomusauto meeskonnale Püha Jüri 4. järgu ristid, kapten Lundborgile aga Püha Vladimiri ordeni 4. järgu ja Püha Anna ordeni 3. järgu ristid mõõkade ja lehviga, millised annetused kinnitati meie kv.-ülemjuhataja, kindral Laidoneri poolt.

Tagasi artiklite lehele