Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.09.2018

Suure katku ajast aastail 1710–1711

19. jaanuar 1929 Lääne Elu

Mis räägivad selle kohta Karuse ja Hanila kirikuraamatud

18. sajandi algul, kui Põhjasõda meie maal möllas, kannatasid Läänemaa kihelkonnad kõige rohkem Rootsi sõjaväe läbi, kes Vene väe eest taganes ja 1710–1711 a. suure katku all, mis Põhjasõja ajal meie maal lahti puhkes.

Nimetatud 1710. a. juuli kuus piirati Pärnu linna. Varsti langes ta venelaste kätte, sest katk vähendas hirmsasti linna kaitsjate arvu. Juba augusti kuul olid venelased Virtsus ja septembris läksid üle Lihula Tallinna poole. Pärnust tuli katk Karuse kihelkonda – Nehatust vajus ta laiali. Keegi Kisa Jaanka oli enda juurde üüriliseks võtnud Pärnu rätsepa ühes perekonnaga ja see mees tõi kardetava haiguse siia nurka. Tema ja ta omaksed surid varsti. Peremees mattis nad salaja ära nii, et nende suur varandus ta kätte langes. Kuid õnne sellest polnud: juba mõni päev hiljem maetakse kirikus esimene katkusurnu – Kisa Jaanka Nehatust. Kahjuks on selle aasta surnute register pooleli jäänud (võib-olla oli selle põhjuseks õpetaja surm). 15. augustil on viimane sissekanne nr. 211 all. Sellest arvust langeb viimase kahe päeva kohta 120 isikut, mis igatahes küll selgesti näitab surijate suurt arvu sel aastal.

Alles 1713. a. on katku võim otsas – surnute arv on ainult veel 15. Täpset katku­surnute arvu ei ole leida kirikuraamatutes, ei kõnele sellest ka hauad surnuaial, see on teadmata. Huvitav, et mag. Johann Georg Philippi, kes 1691–1710. a. Karusel õpetajaks oli ja ka Hanila õpetaja Kristjan Anton Keller oma registri seletamiseks ütlevad, et need arvud ainult nende kohta käivad, kes kirikus maeti, kuna nende arv teadmata on, kes salaja metsa ehk põõsastesse maeti (in den Busch begraben). Küll aga teab rahvas veel üht ja teist sellest ajast kõneleda ja katkusurnute matmispaiku külades näidata. Muuseas öeldakse neid olevat Mõisaküla all, Tõngamäel Salevere mõisa ligidal ja Tuudimõisa ligidal, kus ka pidalitõbiste kabel rahva jutu järgi on olnud.

Enne olnud ka Massu ja Mõisaküla vahel 4–5 versta pikkune küla, mis aga Põhja­­sõja ajal vaenlaste poolt ära põletati. Peaaegu kõik viimased ümberkaudsed elanikud surmanud katk. Pärast katku olla siia sisse rännanud ja asunud elama rahvas Hiiumaalt.

Sellest sündmusest räägib vist ka järgmine laul rahvasuust:

Kui ennemuiste, vanal a’al
nii Eesti kui ka Liiva maal
suur katk siis olla möllanud,
viis rahvast hauda koledast.
Kaks meest siis jäivad järele,
üka Virtsu, teine Paatsalu.

Sest ühest mehest ma ei tea,
kuid Källe mehe õnn oli hea.
Ta korjas seda varandust,
mis katk ei ole tahanud.
Üks asi aga puudus tal,
mis paradiisis Aadamal,
see on see kallis mehe troon.

Ta sõidab esmalt Muhusse,
sealt teise naabri saarele.
Kui kõik need oli läbi käind,
ei muud kui nälgind koeri näind.
Ei tulnud tema tagasi,
vaid astus ikka edasi.

Ja sõidab vee peal Hiiumaal
ja leiab Reigu kirku all
üht väga kena tütarlast,
kes karja seal hoidmas.
Ta kosib teda omale,
toob üle mere Virtsusse.
Ja hakkasid siin elama
ja saivad seitse poega ka.

Igatahes oli see üks ülemaaline õuduse aeg, mille mälestus veel praegugi rahva hinges pesitseb.

Tagasi artiklite lehele