Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
20.09.2018

Tallinn – Virtsu

Karl Laigna

1979 Mööda Eestimaad. 37 matkamarsruuti
Tallinn "Eesti Raamat" 1979

Kirblast jõuame Eesti ajaloos suurt osa etendanud Lihulasse. Sealne kõrgendiku neemikule rajatud linnus oli muinaseestlaste tähtsamaid. Paiga omaaegset tähtsust näitab seegi, et 1211. aastal määrasid saksa vallutajad Lihula Eestimaa piiskopkonna keskuseks. 1220. aastal vallutasid linnuse rootslased, kuid sama aasta 8. augustil said nad saarlastelt ja läänlastelt hävitavalt lüüa. Seda sündmust meenutab Lihula Lossimäele linnuse lähedale asetatud mälestuskivi.

Muinaslinnuse asemele 1238. aastal rajatud feodaallinnusest on säilinud varemeid. Linnusevaremete naabrusse ehitati 19. sajandi algul klassitsistlikus stiilis mõisahoone, mida praegu kasutab Lihula sovhoos. Häid saavutusi on majandil eriti noorloomakasvatuse alal; karjakasvatuse kõrval on spetsialiseerutud köögivilja tootmisele. 1978. aastal ühines majand Kirbla sovhoosiga ning on nüüd Eesti NSV suuremaid (pindala üle 15 000 ha).

Nõukogude Eesti kaitsmisel 1941. aastal oli Lihula pärast raskeid lahinguid. 9. juulil 1941 langes asula Saksa fašistlike vägede kätte, kuid vastulöögiga sundisid Nõukogude armee 249. laskurpolk ja rahvakaitseväelased vastase sealt 18. juulil lahkuma. Nõukogude väed jätsid Lihula maha alles 22. augustil. Lahinguis langenud võitlejate vennaskalm on kiriku juures ja kalmistul.

Lihula alevis on mitmeid väikesi käitisi. Neist on tähtsaim Haapsalu Kolhooside Ehituskontori raudbetoondetailide ja roliitplaatide jaoskond. Tallinna maantee äärne endine Jaani kõrtsihoone, milles on praegu majatarvete kauplus, on ajaloomälestis, mis meenutab karistussalklaste metsikut arveteõiendamist revolutsiooniliste talupoegadega 1906. a. algul. Lihulas õpetajana töötanud Jakob Pärna mälestuskivi paikneb keskkoolihoone ees. Üle tänava asuvas hoones on koolil väärtuslik muuseumiesemete kogu.

Lihula linnusevaremete juurest viib tee 3 km kaugusel asuvale Penijõele – Matsalu Riikliku Looduskaitseala (asutatud 1957. a., pindala 135 km2) keskusse. Sealne ekspositsioon tutvustab Matsalu lahes ja selle lähistel pesitsevaid ja sealt läbilendavaid linde ning looduskaitseala ajalugu ja selle maastikutüüpe. Paigale nime andnud jõgi kuulub nüüd Kasari alamjooksu piirkonna kanalite hulka. Vaatetornist avaneb vaade mitme tuhande hektarisele roostikule ja Matsalu lahele. Penijõe kaldal on ornitoloogiline proovilappr kus registreeritakse iga linnupesa.

Penijõelt pöördume Lihulasse tagasi ning jätkame seejärel teekonda Virtsu suunas. Maanteesild viib üle Tuudi jõe (pikkus 23 km, ühineb Kasari jõe lõunapoolse deltaharuga). Jõeäärses pargis on Karuse valla kommunistlike noorte organisaatori Valentin Voki mälestuskivi. Ta langes 1948. aastal bandiidi käe läbi.

Teeäärne ühelöövilise pikihoone ja nelinurkse kooriga Karuse kirik valmis esialgsel kujul 13. sajandi teisel poolel. Romaani stiililt gooti stiilile ülemineku ajajärgu ehitise konsoolidele toetuvad servjoonvõlvid ja paarisaknad on säilinud ainult kooris. Lääneseinas väärib tähelepanu raidportaal. Praegune torn on ehitatud 18. sajandi lõpul, esialgsel kujul oli ehitis tornita. Kantsel (kuulub Chr. Ackermanni loomingusse) pärineb 17. sajandi lõpust ja altar 18. sajandi lõpust. Rahvapärimuse kohaselt on kirikusse maetud ordumeister Otto von Lutterberg, kes langes lahingus leedulastega Suure väina jääl 1270. aastal. Kiriku juures on 13. sajandi hauaplaate, 15. sajandi ristimiskivi vaagnaosa ja 17. sajandi ratasriste.

Kõmsi külas asub ETKVL-i reklaamikombinaadi eksperimentaaltsehh. Eriti tähtis on see küla aga arheoloogiliselt, sest seal asub üleliidulise tähtsusega kultuurimälestis – kivikalmed ja muistsete põldude jääned. Kõmsi tarandkalmeist on leitud mitmeid Põhja-Euroopas haruldasi pronksesemeid (ehtenaastud, ehtenõelad, pintsetid, kaelavõrud). Leiud tõestavad asustust alates 1. sajandist m. a. j. Maanteeäärne ühetarandiline kalme on pärast läbikaevamist rekonstrueeritud. Läheduses (Voosel ja Kasekülas) on teisigi kivikalmeid.

Külanõukogu keskus paikneb Hanilas. Sealsele kalmistule on maetud Muhu- ja Saaremaa vabastamisel 1944. aastal langenuid. Hanila kirik on ehitatud ligikaudu samal ajal kui Karuse kirik ning on sellega mitmeti sarnane. Hanila kiriku torn valmis 1859. aastal.

Hanilast edelas (maanteest vasakul) on Laelatu puisniit, kus kasvab taimharuldusi; leidub paskheina, tõmmut käppa, kärbesõit, asparhernest, punast tolmpead.

Edasisõidul jõuame Virtsu poolsaarele (pindala 7 km2). Veel 19. sajandi keskpaiku oli praegune poolsaar saar, nüüdki ulatub ajuvesi poolsaart mandriga ühendava maanteetammini. Lõunas liitub poolsaarega Puhtulaid (pindala 60 ha), mis oli samuti varem saar. Laelatu puisniit, Virtsu poolsaar ja Puhtulaid moodustavad Virtsu-Laelatu-Puhtu looduskaitseala (pindala koos mereosadega 49 km2). Kaitsealal pesitseb liigirohke mere- ja rannikulinnustik.

Virtsu poole sõitmisel jääb maanteest paremale ohvrikivi; rohkete loomuste saamiseks olevat kalurid sellele ande toonud. Veidi eemal, “Lääne Kaluri” kolhoosi konservitsehhi lähedal paiknevad mere kaldal Virtsu vasallilinnuse varemed. Linnus oli umbes 25 m pikkuste külgedega nelinurkne pae- ja maakivist ehitis, mis valmis 15. sajandil või varem ning hävis Saare-Lääne piiskopkonna kodusõjas (piiskopi ja feodaalide vahelises vaenuses) 1533. aastal.

Matkajail tasub külastada Virtsu-Laelatu-Puhtu looduskaitseala lõunatipus asuvat Puhtulaidu (Puhtu poolsaart). Loodusliku ilu annab Puhtulaiule laialehine parkmets, vaatamisväärne on ka F. Schilleri mälestussammas. Puhtu 1813. aastal püstitatud monumenti peetakse suure saksa kirjaniku kõige vanemaks ausambaks. Praegune mälestussammas on maailmasõdades purustatu koopia.

Meie teekonna lõpp-punkti – Virtsu aleviku pärast oli Suure Isamaasõja ajal korduvalt lahinguid. Alevik vabastati 26. septembril 1944, kolm päeva hiljem alustas 249. eesti laskurdiviisi 925. laskurpolk Virtsust Suure väina forsseerimist ning Muhu- ja Saaremaa vabastamist. Selle sündmuse tähistamiseks on Virtsu rannale asetatud mälestuskivi.

Kalurikolhoosil “Lääne Kalur” on Virtsus kalasadam, külmhoone, suitsutus- ja konservitsehh, töökojad, aiand ja karusloomakasvatus. Ühendusepidamisel mandri ja saarte vahel on Virtsul suur tähtsus, siinse sadama ja Muhumaal asuva Kuivastu sadama vahel toimub regulaarne praamiliiklus.

Tagasi artiklite lehele