Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
15.07.2018

Tooniandev loomekivi

Helle Perens, paegeoloog

3. mai 2001 Maaleht

Paekivist loodu kannab eestlase loomuse ja rahva ajaloo pitserit

Maakivist rändrahnud on alati olnud käepärane värvikas materjal ehitise seina panemiseks, kiviaia ladumiseks, hauakivi valmistamiseks ja raidkivina kasutamiseks. Neile kividele on tihti loodus ise andnud huvitava kuju. Ehitistes on maakivi sageli kasutatud koos paekivi ja tellisega, mis tavaliselt lisab üldmuljele sära. Maakivi tähtsust alahindamata peab siiski tõdema, et tegemist on mujalt, jääga siia kantud materjaliga.

Lõuna-Eestis paljanduv devoni liivakivi on samuti meile omane looduskivi, kuid sellest kujundatud kaunite vormide loomise au ei kuulu inimesele – inimloomingu jaoks on see kivi liiga pude.

Kasutamiseks sobiv, päriselt oma kivi on meil vaid ordoviitsiumi, siluri ja osaliselt devoni vanusega paekivi. Paes kivistunud asukaid võime kaudselt iseenda eellasteks pidada.

Paasi on ka mujal maailmas rohkelt. Meie oma erineb sellest vaid üksikasjadelt, mis teevadki tast Eesti pae. Azhuurse Pariisi Jumalaema kiriku, mis on samuti paekivist, oleks saanud ehitada ka Eesti paest, kuid meie paest loodu on hoopis askeetlikum ning kannab oma rahva loomuse ja tema ajaloo pitserit.

Teadlik valik

Kirikute ehitamisega algas teadlik paekivi valik, see tähendab, et Eesti esinduspae liigid on tuntud juba sajandeid.

Enne kirikute ehitamist oli paekivi valik juhuslik. Maalinna kaitsemüüri, kalme ja paepõranda tarvis kasutati kergesti kättesaadavat kivi lähiümbrusest. Kirikute ehitamisel avastati ja võeti kasutusele XIII–XIV sajandi Eesti parimad ehituspaetüübid, mis on jäänud kasutusele tänaseni.

Uusi paetüüpe lisandus rohkesti, kui XVIII–XIX sajandil hakati kivist mõisa- ja taluhooneid ehitama. Nendest uudiskividest on aga enamik unustusehõlma vajunud, paemurrudki juba kõrge metsaga kaetud.

Suhtumine paesse kui ehitusmaterjali ning paest tehtusse pole olnud ega ole ka praegu kõikjal Eestis ühesugune.

Kahtlemata on enim tähelepanu pööratud paele kui ehitusmaterjalile Lääne-Eestis kunagisel Saare-Lääne piiskopkonna alal, mis paiknes kõige lähemal suurele eeskujule Ojamaale. Ojamaa ehk Gotlandi uhked paekirikud, mida on saja ringis, olid enamikus juba algkujul olemas, kui Eestis alles hakati paekirikuid ehitama. Hämmastav on aga see, et suurem jagu Gotlandi kirikuist on ka praegu korras ja avatud külastajale tasuta terve päeva.

Saaremaa kunstirikkus

Lääne-Eestist Ida-Eesti poole liikudes on tunda Ojamaa mõju vähenemist paearhitektuurile, järjest vähem kohtab vägevaid paeportaale, külluslikke raidraame akendel ja paetähiseid haudadel.

Mõisa- ja taluehitistes sellist selget piiri pole. Kõikides paestes maakondades on osatud kohaliku pae omadusi ja võimalusi hinnata ning kivi kasutada.

Piirkonniti on meie suhtumine paekasutusloosse erinev, mistõttu on näha ka täiesti vastandlikku käitumist lugupidamist väärivate vanade mahajäetud paemurdude, lubjaahjude, kabelite, kalmistute, mõisa- ja taluhoonete ning kirikute suhtes.

Paest kirikute, kalmistutähiste ja uhkete raidtöödega taluhoonete poolest Saaremaast rikkamat maakonda Eestis ilmselt pole.

Keskajal konkureerisid Saaremaal Kaarma dolomiidiga vaid mõned ehituspae liigid – Muhu ja Maasi sibulpaas ning Muhu rahkjas paas. Kuna valdav osa Saaremaa keskaegsete kirikute raidtöid on Kaarma dolomiidist, siis võib igati ühineda Helmi Üpruse mõttega: “Saaremaa kirikute erakordne kunstirikkus tõstab Saaremaa dolomiidi väärismaterjalide hulka.”

Kaarma dolomiidi kohta käivad ka Saaremaalt pärit, Viljandi Jaani kirikuõpetaja Jaan Tammsalu sõnad: “…olen kirikusse, kus teenin, püstitanud Saaremaa dolomiidist altari ja nii on ligi 5 tonni Saaremaad muudetud selle kauni kiriku kõige pühamaks paigaks.”

Kaarma dolomiidist nurgakvaadrid, karniisid, avaraamistused, sambad ja postid kaunistavad ka paljude mõisate hooneid ja mitte ainult Saaremaal, vaid ka teistes maakondades. Kaarma dolomiit kui Eesti kõige laiema kasutusareaaliga paeliik on meeliskiviks ka nüüdisajal monumentide valmistamisel ja hoonete välisviimistluses.

Rõngasristide maa

Mõisa- ja taluehitiste aegu tuli Saaremaal lisaks Kaarma dolomiidile kasutusele veel hulk paeliike, nagu Tagavere, Selgase, Igaküla, Ohtja, Putla, Vätta, Kavandi jt, millest kasutusse on jäänud vaid Selgase ja Tagavere dolomiit.

Ungru kivi tõstavad Eesti esinduspae liikide hulka keskaegsetes (XIII–XVI saj) Ridala, Martna, Noarootsi ja Haapsalu linnuse kirikuis loodu ning rohked ajahambale väga vastupidavad rõngas- ja tavalised ristid XIX–XX sajandist. Ainulaadne on rõngasristide rohkuse poolest Vormsi kalmistu. Ungru kivi jätkab oma võidukäiku ka praegu tänu oma tugevusele ja omapärasele siseehitusele, mis tuleb ilmsiks alles tänapäevases lihvivas ja poleerivas paetööstuses.

Vägevust on ka Kurevere punaste kirjadega dolomiidil, mis leidis samuti kasutamist keskajal Hanila kirikus nurgakvaadritena, hiljem Virtsu linnuses ning XIX sajandil Kõmsi kiriku ja mitmete mõisate ehituses isegi väljaspool maakonda, näiteks Paatsalu mõisas. Ehitiste seintes võib leida aga veel kümneid teisi paeliike, mis on pärit Nõmmkülast, Saarekülast, Lähtrust, Tuudilt, Kirblast, Kullamaalt ja ka naabermaakondadest.

Hiiumaal on paesemad saare põhja- ja lõunaosa, kus avanevad paekivid on väga erinevad. Heade ehituslike omadustega kohalikud liigid tulevad ilmsiks Kõrgessaare mõisa ehitistes, Kassaris ja Suuremõisas. Viimases ongi kasutatud Hilleste murru ilusat halli valgete korallidega lubjakivi. Kirikute raiddekooris ja kalmistutähistes valdavad siiski võõrkivid – Ungru kivi, Kaarma dolomiit, Lasnamäe ehituspaas, Vasalemma marmor.

Pastelsetes toonides

Nehatu, Oidrema, Mihkli, Kaisma ja Anelema dolomiidid on kõik head plaatjad kollaka, hallika või roheka tooniga ehituskivid, millest on loodud palju talu- ja mõisahooneid. Mihkli paemurru paas päästis 1867. aastal koguni paljud Vigala mõisa talupojad näljasurmast. Ehitiste raidtöödeks ja kalmistutähisteks on Pärnumaal sageli eelistatud jällegi Kaarma dolomiiti, Ungru kivi ja Vasalemma marmorit.

Orgita dolomiit, mille kasutamine sai alguse XIV sajandil Märjamaa kiriku raidtöödes, on Eesti parim raidpaas, mis on leidnud väljenduse XIV–XX sajandil Tallinna, Rapla-, Järva-, Lääne- ja Harjumaa raidtöödes.

Tallinnas Suurel Rannaväraval paikneva Orgita dolomiidist Gert Koningki (1532) loodud raidreljeefi on peetud imetlusväärseks näiteks kivi kunstilise töötlemise võimalustest. Sellest imelisest kivist näikse olevat ka Vigala kirikus paiknev Eesti vanim (XIV saj) paerist.

Juba aastaid Paides peetavatel paepäevadel harjutavad Orgita dolomiidi kallal meeleldi kätt ka tänapäeva skulptorid. Paepäevi on peetud ka Orgital, kus valminud paeseaded paigutati Märjamaale.

Raplamaal paikneb ka üks vähestest puhta paearhitektuuriga kirikutest.

Rõngaspae võlu

Kuru ilusat massiivset kollakat lubidolomiiti on peaaegu võimatu leida vanas täielikult metsastunud Kuru paemurrus, kuid täies hiilguses on see nähtav keskaegsetes Ambla ja Järva-Madise kirikute sisemistes ning välimistes raidtöödes, mõisa- ja taluhoonete avaraamistuses, nurgakivides. Vastukaaluks Kurule on Mündi paemurd lausa hiilgavas korras tänu uutele maavaldajatele, kes pole paljuks pidanud korrastada murru seinad, rajada murdu kiviktaimla, sillutada teid ja istutada puid.

Mündi ilusat rohekat dolomiiti võib näha keskaegse Koeru kiriku, Reopalu kalmistu ja Esna kabeli raidtöödes. Üsna ebameeldiva kogemusega tuleb kokku puutuda aga XVIII–XX sajandil agaralt kasutatud Vodja paemurrus. Selleks et pääseda vaatlema viimast alles jäänud paeseina, tuleb sõtkuda loomakorjuste kuhjal. Vodja kollaka dolomiidiga saab tutvuda Vodja mõisa ehitistes, eriti ilus on paeladu viinavabriku varemetes.

Rõngaspaas on üks Eestis esinevaid paeliike, mis levib Läänemaast Virumaani ning kõikjal on seda osatud hinnata kui head ehituskivi.

Järvamaa paerikkus sellega veel ei lõpe. Kvaliteetset ehitus- ja tänapäeva tarbeks sobivat viimistluspaasi võib leida Purdis, Arros, Kuusnal, Karinus, Paides, Nurmsil, Koigis, Laimetsas, Järva-Jaanis, Metstagusel, Tõreveres, Väinjärvel, Jootmel jm.

Järvamaal on ka oma üllatuskivi, mis Kolu mõisa kabeli tugipiilarites läheneb oma võimsuselt Kaarma dolomiidile. Sama kivi on kasutatud Türi kiriku torni (XIX saj) sokli ehitamiseks ning arvatavasti ka mujal. Kahjuks ei selgunud selle vägeva kivi paemurruline kuuluvus.

Vasalemma sätendav marmor

Vasalemma ümbrusest murtud marmorilaadne valkjashall kuni tumehall jämedakristalliline lubjakivi, mille kasutusaeg ulatub XIII–XX sajandini, on kindlasti üks Eesti esinduspae liikidest.

Seda kivi leiab nii ehitiste välisseintes küll murtult, saetult ja klombitult kui ka portaalides, karniisides, avapiiretes, lukukivides ja aiapostides. Siseviimistluses on kasutatud seda kaunist kivi poleeritult seinte katteks, kaminateks jm.

Kõige laiemat kasutamist on Vasalemma marmor leidnud ristikivina. Eestis polegi vist Vasalemma kivist ristita kalmistut. Harjumaal aga on enamik paeriste sellest kivist. Ristitööstuse hiilgeaeg oli XIX sajandi keskpaigast kuni möödunud sajandi keskpaigani. Üks ilusamaid Vasalemma ristide kollektsioone on Vilivalla vanal kalmistul, kus eriaegseid ja -tüübilisi riste on sadakond.

Võsast puhtal ja niidetud rohumaaga kalmistul on ristid palju paremini säilinud kui halvasti hoolitsetud kalmistul. Näiteks Harju-Risti vanal kalmistul on võssa uppunud ristidest pooled lagunenud. Hoopis kõhe hakkab aga kultuurimälestiseks tunnistatud Harju-Risti EAÕ kalmistu jäänustele sattudes, kus prügimäe alt on näha vaid kümmekond purustatud Vasalemma kivist risti.

Harjumaa idaosas omandab Vasalemma kiviga võrdse tähtsuse veel üks Eesti esindupae liikide hulka kuuluv kivi – Lasnamäe lademe ehituskivi, mida on kasutatud, Jõelähtmel, Kostiveres ja Valklas.

Tagasi artiklite lehele