Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
8.05.2018

Väikese lootuse ja suure pettumuse aastad 1941-1944

Harri Jõgisalu

26. juuni 2004 Nädaline

Saksa aja esimesed päevad

Ristil oli Saksa mootorratturite üksus, puhkas tee ääres ja talu õuel pesid soldatid kaevul; lähematest peredest oli külainimesi neid uudistama kogunenud. Soldatitele oli toodud võid-leiba, piima ja mune, nemad omalt pool kostitasid naisi-lapsi šokolaadiga, mehi sigarettidega.

Teel toimus midagi sõpruskohtumise taolist – hoopis vastupidist sellele, millega punane propaganda rahvast fašistide eest hirmutas. Kellelgi ei paistnud meelde tulevat, et vaevalt kümne kilomeetri kaugusel Karusel on ootamas Punaarmee üksus, kaitsmas Virtsu raudteed ja ühendust saartega.

Küllap see sakslastel teada oli – oodati Pärnust lisajõude. Järgmisel hommikul läks Nurmsi ja Karuse pool müdinaks. Kostis suurtükkide haugatusi, mis kandusid valju kõminaga Virtsu poole, varsti oli üle soo näha tõusmas suitsusambaid. Karusel põles mitu maja, seejärel Virtsu raudteejaam ja teisi jaama- ning sadamahooneid. Tulid teated Kirbla küla mahapõlemisest ning et hävituspataljon või punaarmeelased on seal ligi kümme külameest tapnud.

Punaarmee üksused Virtsus ja Puhtus löödi merre, nende varustust ja relvi jäi rannakadastikku maha, Lihula oli vaba, Punaarmee taganes Kasari jõe taha. Kõik rääkis sellest, et nõukogude hirmuvalitsusel on lõpp. Küüditamise šokist saadi üle, pered tulid metsast ja soost välja. Rüüsmaalgi toodi majakraam ja riided kuuse alt tagasi majja. Arvati koguni, et eesti aeg on tagasi, sakslased jõudsid veel viimasel hetkel appi, sest kaua sa jõuad hävituspataljoni eest varjuda ja küüditamishirmus elada.

Vallamajas võeti võim täitevkomiteelt üle. Mehed, kaitseliitlased ja kutsealused, korraldasid omakaitset. Virtsus käidi Punaarmeest maha jäetud relvi korjamas.

Tasumise aeg oli käes. Kätte maksti kõigile, keda arvati olevat punase õnnetuse kaela toonud või on sellele kaasa tundnud – punase valitsuse ametimehed, maajagajad näiteks. Kellel oli relv, arvas õiguse olevat ükskõik keda kinni võtta ja koos naise ja lastega seltsimajja luku taha tuua. Tihti naaber ei tundnud enam naabrit. Vahistati kättemaksuks või vana viha pärast.

Endine Varbla konstaabel Vask saatis ülekuulamise järel enamiku kinnipanduist koju, kuid mõned saadeti Pärnu, kust nad enam tagasi ei tulnud.

Varbla täitevkomitee esimees Ojala sai surmava kuuli vallamajas omakohtu korras, ilma et oleks jõutud Pärnu saatagi. Pärnus toimunutki ei saanud muuks kui omakohtuks nimetada, sest mingit süüd oma rahva silmis neil hukatuil ei olnud. Oli neid, kellel keel sügeles sosistada ja süüdistada inimesi oletatavates kuritegudes, eriti teiste Siberisse saatmises. Hiljem öeldi, et Paadremaal läksid esimesed võimu vahetamise päevad kergelt. Räägiti suuremast omakohtust mitmel pool mujal.

Arreteerituid oli ka Lihulas. Saaremaalt tulnud Vene lennukid heitsid pomme Pärnu ja Lihula peale. Lihulas tabas pomm politsei arestimaja, kus hoiti vahi all kohalikke punaseid, oli hukkunuid.
Valitses segane ärkamise ja lootuste aeg. Raadioaparaadid olid seltsimajast, niipalju kui neid sinna viidigi, tagasi toodud. Kuulati Londoni ja Soome raadiot ning Saksa marsimuusikat, kooliatlasest aeti näpuga järge, kui kaugele Venemaa sisemaale oli jõudnud Saksa vägede edasimarss.

Elu hakkas enamvähem endisele joonele saama, põllutööd ootasid, kari tahtis hooldamist. Meiereigi pidi alustama piima vastuvõtmist.
Ja korraga nagu välk selgest taevast uskumatu uudis: sakslased taganevad! On Virtsust läinud, venelased tagasi Lihulas. Mida esialgu ei usutud, osutus tõeks. Väänjalt tuli teade, et nende kaugelaske kahurid, mis olid üleval Hanilas, on juba am-mu Pärnu poole läinud. Iga hetk on venelasi järele oodata.

Algas põgenemine. Mitmes talus laoti hädavajalik kraam vankrile ja asuti teele Pärnu poole, sest kõigil oli kindel usk, et sakslased Pärnut käest ei anna. Kindlasti pidid varju otsima kutsealused noored ja mehed, keda võidi süüdistada mobilisatsioonist kõrvalehoidmises.
Mitme poisiga asusime viivitamatult Pärnu poole teele. Lihula-Pärnu maantee oli ohtlik, üle Varbla-Tõstamaa kuuldavasti veel vaba. Tõstamaal elati üsna muretult. Omakaitselastele oli kaetud laud, kus meilgi lasti kõht täis süüa. Ütlesime edasi Virtsu ja Lihula poolt kuuldu ja astusime edasi. Lindil kohtasime Saksa eelposti. Näitasime oma püksivärvli vahele peidetud Läänemaa vapitempliga valgeid käesidemeid. Ütlesin, et oleme omakaitselased ja läheme venelaste eest Pärnusse. Lubati lahkesti läbi.

Esimesi sõja jälgi nägime Audru teeristis. Avanev pilt võttis seest õõnsaks. Veskiõuel, teeäärses rukkis ja maanteel olid maas punaväelaste laibad, maanteekraavis upakil mitu põlenud autot ja punane autobuss, millist olin näinud Tallinna-Nõmme liinil sõitmas. Õhus oli jälk laibalehk. Kuulsime, et mingi Tallinna polk oli ilma luure ja julgestuseta sõitnud autodel Pärnut võtma. Audru vallamaja lipuvardasse olnud petteks punane lipp tõmmatud ja rünnaksalk sattus sakslaste varitsuse risttule alla ning löödi puruks. Parajasti kaevati suurt hauda.

Samal õhtul saime üle jõe, kus teel oli sakslasi autodel ja ratsa. Ööbisime heinarõugu all ja varakult olime Pärnus. Linn elas rahulikku elu, kauplused avatud ja küllap oli ka midagi müüa-osta.

Teatasime endast omakaitse staabis. Võeti arvele ja toidule. Õhtul anti kätte vene vintpüss ja saadeti Papiniidu metsa vahele ööpatrulli. Seal oli näha paar põlenud vene tanketti, muid sõja või lahingute jälgi ei märganud. Patrullima saadeti veel paaril ööl. Linnas oli endiselt rahulik. Rinne öeldi olevat Audru jõel ja Pärnu-Jaagupi lähistel. Linna toodi haavatuid. Hiljem kuulsin, et Audrus langes Pärnu omakaitse ülem kolonel V. Koern.

Ühel päeval kõneldi staabis, et mehi võetakse Saksa Wehrmachti. Olin valmis kaasa minema. Pärnu vahel jõlkumisel ei näinud mingit mõtet, kui sõditi Eesti vabastamiseks. Olime ju kasvanud, et valmis olla kodumaa kaitseks, Eesti oli meile üle kõige. Koolis olin saanud riigikaitse väljaõppe, läbi võtnud Eesti Vabadussõja ajaloo, nii meie kui punaste väejuhatuse strateegia ja taktika, Tondi luidetel roomanud ja väsimatult laskedrilli teinud. Ettevalmistus oli küllaldane, et sõjaväes hakkama saada.

Ma ei arva tänaseni, et tegu oli poisikeseliku seiklushimuga või mõtlematu tembuga. Olin küllalt täiskasvanu selleks, et mõista eelmiste aastate sündmusi, sellest tulenevat noorte meeleolu koolis, skaudi- ja teistes organisatsioonides. Olime, tollased noored, Eesti patrioodid. Kindlasti mõjutas otsust ettekujutus vabastajate hulgas Tallinna marssimisest. Nii olingi mõnekümne mehe hulgas, kes juulikuu teises pooles, täpset päeva ei mäleta, Pärnust Saksa väeosaga kaasa läksid.

Saksa sõjaväes

Saime sedamaid selga Saksa välihalli, siidpesu, jalga sokid ja uued rautatud kollased säärikud, vöörihma, pandlal “Gott mit uns”, välitasku, gaasitorbiku ja välipudeli. Oma tsiviilriided jäid omakaitse lattu hoiule.

Lühikese rivistuse järel pandi autodele ja sõidutati väeossa, mis puhkas kusagil Pärnu jõe ääres metsa all.

Oli päikesepaisteline juulipäev, mehed poolpaljalt siruli telgiriietel. Jäin üksinda sakslaste hulka, kes küsisid, kes olen ja kust tulen, kuidas keelt oskan ja nende hulka sattusin. Toodi süüa – verivorstikonservi, mis maitses teravalt pipra järele, ja šokolaadi. Olin soldatiks ilma võõrastuseta vastu võetud.
Esialgsel mõnusal olemisel oli järsk lõpp. Päris lähedal teiste hulgas istunud, samuti paljas lühem tõmmu krässus juustega mees, tegi korra valjemat häält, mille peale läks saginaks. Endale ajas ta selga hõbedaste pagunitega ja kuppudega frentši ja peagi oli näha, kes meeste hulgas on need, kelle ees kandu kokku löödi ja iga käsu peale “javool” vastati, nagu muid sõnu ei tuntakski. Edaspidiseks oli see oluline tähelepanek.

Siis läks marsiks, terve pataljon kompaniide, rühmade ja jagude kaupa. Pataljoni ülem, krässus peaga tõmmu Hauptmann, hobuse seljas, kõik teised, ohvitserid ja unterid jalgsi oma üksuse ees. Esimese öö olin voorivankri juures, mille ajajaks Lääne-Poola sakslane, suure vagunvankri rakendis kaks vägevat ardenni. Olin hobuseid pidanud sõbralikeks loomadeks, aga need olid tigedad, üks oleks mul äärepealt kõrva ära hammustanud. Kätte anti karabiin ja küsiti, kas lasta oskan, kui russen tulevad.

Hommikul käsutati meid, eestlasi, kõiki kokku rivisse ja küsiti, kes tahab jääda voori juurde, kes marsiüksustesse. Käskluse: Marschbereite – Schritt vor! järel ainult üks mees, meist vanem petserlane, jäi hobusemeheks. Ülejäänud jagati rühmade juurde. Oma rühmas olin ainuke eestlane, esimeses jaos. Pihku pisteti kuulipilduja metalne lindikast, selga võtta jäi karabiin.

Teisel päeval läksime Suurejõel üle Pärnu jõe. Tund astumist, pisut jalasirutust tee veeres ja lõputu edasimarss, ka öösel. Kord tuli jõest üleminekuks järele veoauto täispumbatavate kummipaatidega. Rinne või Punaarmee üksused olid läheduses. Meie teekond läks piki jõge, ühel õhtul saime teiselt kaldalt granaadituld. Sidumispunktis nägin mitut haavatut, mitte küll meie pataljonist.

Öisel marsil nõuti vaikust, ei tohtinud olla katelokkide kolinat ega põlevaid sigarette. Türi lähedal nägime tee ääres rukkis Saksa soomukeid, õhutõrje suurtükkidel torud ettepoole sihitud, õhus levis laibalehk. Türi ümbruses oli olnud raske lahing. Rääkisin sakslastele, et Türil on üks Euroopa kõrgemaid raadiomaste. Masti aga enam ei olnud, venelased olid selle taganedes õhku lasknud. Metsas ööbides kuulsime maanteelt voori liikumist. Öeldi, et venelased. Hommikuks olid nad läinud. Meid pandi soist metsa kammima. Oli kuum päev ja liikumine nii kiire, et vaevalt jõudsin teistele järele.

Sel päeval juhtus ka õige omapärane lugu: Kolu metsast välja külla jõudnud, sattusime talu õuel punaarmeelaste välikatlale – tuli all ja pada ääreni täis valmiskeenud lihasuppi, klimbid sees. Maitsti ja leiti suurepärane olevat ning lastigi supp rivitult. Kellelgi ei tulnud mõttesse, et on meelega maha jäetud ja midagi lisatud, mis paremal juhul sööjal kõhu lahti võtab.

Samal korral kuulsime ka venelaste kuulsat hurrii! hurrii! hüüdu. Nähtavasti olid nad meid jälginud ja oodanud võimalust, kuidas piiramisest läbi lipsata. Kargasime kiviaia taha ahelikku, kuid kedagi enam näha ei olnud, kostis vaid mõni kuulipildujavalang.
Esimesel puhkepäeval anti eestlastele vabatahtliku tõend rügemendi numbri ja pitsatiga. Maksti ka esimesed Ostmargad. Ülesrivistatud kompanii vaatas üle pataljoniülem. Kontrollis meeste frentšikrae valget kaelust. Iga teise leidis ta schwein olevat, küsis: versteen?, mida mees kandu kokku lüües javool’iga kinnitas, Hauptmann seepeale aga edasi sõimas. Paistis, et rindemeestele oli niisugune põrkimine tavaline asi. Kui rivitult lasti, oli asi unustatud. Pealegi oli järele jõudnud välikatel ja voorivanker. Saime kolmekäigulise lõuna – supp, praad ja kohv.

Igal mehel oli vankris oma vasikanahkse kattega seljakott, mille kallale asuti. Kõigil oli midagi nõeluda, pesta. Kirjutati kirju. Rea seljakottide sisu puistas Feldwebel laiali. Sain teada, et need olid langenute või haavatuina kompaniist lahkunute omad. Puhas pesu ja muu vajalik jagati ära. Mulle anti paar sokke ja karp hambapulbrit. Mehed kurtsid, et mõne nädalaga on neil Venemaal rohkem kaotusi olnud kui kahe aasta jooksul Belgia-Prantsusmaa kampaanias.

Edasimarss võttis jalad läbi. Uued saapad hakkasid ka minul jalgade peale. Soovitati sisse kusta, see pidi naha ja kapid pehmeks võtma. Soovitatud tempu ma oma saabastega ei teinud, pigem kannatasin valu. Rohkem kui saapad tunda andsid, rõhus õlgadele kaasaveetav lahinguvarustus. Üks mees jaos oli küürus pikatorulise kergekuulipilduja all, teistel karabiin õlal ja lindikast käe otsas. Rivi kippus pikaks venima ja seda kohendas pataljoniülem hüüetega hobuse seljast. Talle näis meeldivat mõni viletsam mees ette võtta ja kõrval sõites näägutada, lausa sõimata.

Anna lähistel lasti ööseks põldu kaevuda. Eemalt paistis tabamuse saanud Anna kiriku torn, plekitahvlid ripakil. Järgmisel päeval jäime rukkipõllu tagant tuleva madala ja tiheda tule alla. Ees põles mitu talu. Raskekuulipilduja, otse meie jao selja taga, vastas pikkade valangutega ja paistis, et punaste tuli oli sellele suunatud. Hauptmann sai pihta, sanitarid kandsid ta kiiresti tule alt minema. Rohkem me teda enam ei näinud, asetäitjaks jäi meie kompanii ülem Oberleutnant. Edasimarsil nägime maha jäetud langenud punaväelasi, mitu meest suurtüki või raskekuulipilduja positsioonil. Kuulsime ka läbi läinud Läti hävituspataljonist ja nägime paari nende erariides langenut.

Lahingute jalgu jäänud talud olid tühjad, uksed valla. Majad olid läbi otsitud või rüüstatud, toad segi pööratud. Ühe häärberi pärani ukse vahelt paistis palju laialipillutud pabereid. Minu imestuseks olid need kirjad ja dokumendid ühe Eesti Vabariigi tuntud riigimehe, endise ministri või riigivanema kirjavahetusest. Nimigi seisis kaua aega meeles, on nüüdseks kahjuks ununenud. See oli kusagil pärast Paidet. Seletasin ka oma rühma sakslastele, kelle majaga tegu.

Paari päeva pärast sain pihku rinde ajalehe, millest lugesin pealkirja “Taps ist gefallen” – Tapa on langenud. Selle kinnituseks nägime Tapa lähedal langenud sakslaste surnuaeda. Võis lugeda sadat või rohkemat risti.

Kontakt vastasega oli enne Rakveret veel Kariväraval. Lagedal põllukraavis kahe tule vahele jäänud naised ja lapsed jäid õnneks terveks; maas vähkres kaks haavatud väikest musta Punaarmee hobust, siberjakki, kelle kannatused lõpetati paari püstolilasuga. Hobused said selles sõjas ränka vatti.

Rakveres voolas piiritus rentslis, mida käidi katelokkide ja suuremategi nõudega toomas. Maitses puskari järele. Piiritusvabrik oli õhku ja piiritus jooksma lastud. Ime, et sellega linna maha ei põletatud.
Mida edasi, seda enam hakkas tunda andma Punaarmee vastupanu. Saime järjest hajusat suurtükituld, mis tuli ootamatult kaela. Meie üksus oli seni tõsisematest kokkupõrgetest pääsenud. Viru-Nigula võtmisel olime esimeses ešelonis. Siin ründasime vastase tule all mööda lagedat ja mitme traataiaga eraldatud karjamaad Viru-Nigula surnuaeda, pea kohal vastulendavate kuulide vilin. Rünnak toimus püstijalu õlalt kuulipildujaist tulistades, ees mees, kuulipilduja toru õlal ja jalad peos, teine taga sihtis ja laskis. Lindikastiga tuli kõrval joosta.
Selles lahingus meist keegi pihta ei saanud, samuti seejärel Pada orust läbiminekul. Püstijalu vastase kuulipildujatule all võib terveks jäämine teinekord olla suurem juhus kui pihtasaamine. Meeles on see lahing veel seepärast, et esimest korda nägime ka vastase liikumist maastikul, mehi jooksmas ja nende tanketti, mis vastu tulistas.
Viru-Nigula võtsime ära, tormasime rühmaga läbi surnuaia ja pidama jäime selle tagumise kiviaia taha, kus kaevusime. Varsti saime tihedat ja ohtlikku miinipildujatuld, mida Saksa lühikesetorulised Infateriekanonen maha suruda ei suutnud. Venelaste miinipildujad põrutasid sügavast Pada orust. Alles kohaletoodud miinipildujate tulega suruti need vaikima ja löödi orust minema. Öösel saime edasi.
Aseri kohal meri paistis. Punaarmee rinne Eestis oli läbi lõigatud, ühendus Tallinna, Lääne-Eesti ja saartega maismaal katkenud. Maanteel olid neist maha jäänud laibad. Liikusime kiiresti, käsutati soomukitele ja saime nii mõne kilomeetri edasi. Aga mitte Tallinna peale, vaid Narva suunas. Meist lõunas oli taevaalune must suitsupilvedest – Kiviõli tehased põlesid. Valendava Oru lossi kõrgest tornist tõusis suits – loss põles. Pühajõe kallas ja sild oli mineeritud. Seal kaotas üks eesti poistest jala. Sillamäe tehased, kust tuli eesti bensiin, oli samuti tules.

Oru lähedal lagedal karjamaal olime ahelikus maas, samas sõid lehmad. Minu kõrval võttis sakslane kateloki, läks kummargil lehma juurde ja see laskiski lüpsta. Mees tuli tagasi katelokitäie sooja piimaga, andis ka mulle rüübata.

Nagu see muigamapanev lehmalüps, on meeles ka hoopis tõsisem asi: meie peale suunati suurtükituli. Kuuli, mis vilistab, ei maksa karta, sest on juba üle läinud. Aga minust ja lehmalüpsjast mõni meeter eespool potsatas maha piklik rohekas mööda maad edasiliikuv suurtükimürsk. Surusin pea lindikasti taha, nägin veel, kuidas sakslane maad ligi tagurpidi roomama hakkas, tegin sama. See mürsk ei lõhkenud. Hiljem kuulsin, et selliseid juhuseid just tihti ette ei tule, aga sõdur elab, kui õnne on.

Kõigil õnne ei ole. Mind saadeti paarimehega tule alt kanderaamiga ära kandma kõhust raskelt haavatut. See oli pikk ja raske teekond sanitaarpunkti. Siis nägin mitut langenut ja äraviimist ootavaid veristes sidemetes haavatuid. Lahingud Eestis öeldi olevat salakavalad ja ohvreid nõudvad.

Ootamatud olid venelaste metsavahid-lennukid, tapva tulega, kui ootamatult metsa tagant madalalt tulid. Ühekorra jõudsime terve kolonniga tee kõrvale kraavi ja võssa kummuli heita, kui meie pihta määratud kuulirahe teed kündis. Lennuk pöördus tagasi uueks pikeerimiseks, ei arvestanud aga meid saatvat Flakbatteried ja nägime, kuidas ta tükid laperdades alla tulid.

Vaivaras jäime laevalt antava raskekahurite tule alla. See juhiti meie peale udukattega. Rängalt haavatuna langes kompanii Feldwebel. Sinimägesid, mida 1944. kaitsti idast ründajate vastu ja said kuulsaks kui Eesti Verdun, ründas meie üksus läänest. Siis kasvas seal veel ilus mets. Siin jäi üks eesti poiss raskelt haavatuna maha. Tema edasist saatust ei tea. Punaarmee kiire taganemine Sinimägedelt tuli kotti jäämise hirmust, sest Narva oli juba langemas.

Üle Narva jõe oli linnast põhja pool ajutine sild. Teisel pool jõge oli soine võpsik, tee põhjatuks sõidetud, ilm juhtus olema vihmane ja meeste meeleolu sünge. Jäime kehva, arvatavasti ingeri küla talu õuele peatuma. Anti käsk kaevuda. Istusime ja järasime kuiva produkti. Mitmel korral oli jutt olnud Stalini liinist, mille kohta küsiti minult aru. Sellisest liinist polnud ma midagi kuulnud – Punaarmee valmistus sõjaks võõral pinnal kui maailma rahvaste kapitali ikkest vabastaja. Stalin ei pidanud vajalikuks liini ehitada. Nii ütlesin ka sakslastele.

Õhtu eel tuli staabi kirjutaja, kutsus mind kaasa, teel teatas lühidalt: “Du gehst nach Hause, alle Esten gehen weg. Estland ist frei.” (Sina lähed koju, kõik eestlased lähevad ära. Eesti on vaba.) See teade oli enam kui ootamatu. Välihall võeti seljast, asemele anti valged linased tööürbid. Säärikute asemel tanksaapad ja sõit oligi sees. Autodele! Teisel päeval olime tagasi Pärnus. Riietepamp oli alles. Maja, kus riided hoiul, oli saanud pommitabamuse. Saaremaalt Pärnut pommitamas käinud lennukid olid mitmele poole jälgi jätnud. Ka muid sõjaaja märke oli näha, ühe kuuga oli linnas juba palju muutunud.

Järgmisel päeval viskasin jala ühe hooga 50 km ja õhtuks olin Paadremaal. Sõjakäik oli lõppenud. Kuigi sellest seiklusest paljud teadsid, jäi see edaspidi saladuseks. Hiljuti rääkisin sel teemal Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimehe Heino Kerdega. Soovisin teada, kas on mõne selle retke kaasa teinud mehe kohta andmeid. Tema ei olnud meestest ega niisugusest retkest üldse teadlik. Arvatavasti on ka vähe neid mehi, kes veel järel.

Tagasi artiklite lehele