Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
11.08.2018

Väinamere laevaliiklus tähistab ümmargust aastapäeva

Alver Kivi

18. detsember 2008 Meie Maa

Täna möödub 120 aastat ajast, mil aurik Sirius alustas regulaarset aurulaevaühendust üle Suure väina. Mereajaloolane Bruno Pao ütles, et Suurest väinast ülesaamine osutus vanasti kõige raskemaks hilissügisel, kui jää merd kaanetas ja hobuse all veel ragises, ning varakevadel, kui jää pehmeks muutus.

“Hädasti oli tarvis tugevat, nõrgas jääs iseseisvalt liikuvat veesõidukit, mis posti- ja inimeste vedu ilma sunnitud vaheaegadeta häireteta toimetaks,” rääkis Pao.

Juba 1886. aasta talvel arutas Saaremaa Rüütelkonna juhtkond võimalust muretseda Suure väina liikluse parandamiseks aurulaev. Asjaajamine anti Pajumõisa omaniku, maanõunik Freytag-Loringhoveni vedada.

Bruno Pao sõnul lepiti kokku, et tõenäoliselt leitakse eraomanduses olev aurik, mis renditakse 12 aastaks tingimusega, et see teeb kaks reisi päevas ja saab toetust lisaks piletitulule 600 rubla aastas. Sellel ajal olid juba käimas ka eeltööd Väikese väina tammi ehitamiseks. Kahjuks sobivat aurikut kohe ei leitud.

Alles sada kakskümmend aastat tagasi – 1888 – muretses Taaliku mõisa rentnik Paul von Wrede Riia kaudu Saksamaal Hamburgis ehitatud väikese auriku nimega Sirius. Oktoobris tehti alusele Tallinnas tolliülevaatus ja sõlmiti rüütelkondadega leping. Virtsu poolt haldav Eestimaa Rüütelkond lisas omalt poolt veel 360 rubla toetust aastas.

Erinevad piletihinnad

Laeva omanik määras sõiduhinnaks Virtsust Kuivastu sadamasse esimeses klassis 60 kopikat ja Virtsust Taaliku sadamasse 2 rubla. Teises klassis lubati vedada hulga odavamalt ja kolmas klass määrati laeva taha veetavasse lahtisesse lotja, kus reisijakoht maksis veerandi esimese klassi hinnast.

Pukseeritavas lodjas veeti ka hobuseid ja kariloomi. 6. detsembril (vkj) 1888 tegi Sirius esimese reisi üle väina. Aurik arendas kiirust ligi 8 sõlme. “Selle katelt köeti halgudega ja suuruselt oli see pigem aurupaat kui laev,” selgitas Bruno Pao, lisades, et paksema jää tekkimisel jäi ta hätta ja järelveetavast suurest paadist tuli loobuda.

“Viis aastat pidas parun Wrede oma laevukesega väina peal vastu, vaatamata sellele, et rüütelkond ilmutas rahulolematust,” märkis mereajaloolane. “1893. aasta novembris nõudis laevaomanik lepingutingimuste korrigeerimist suurema toetuse suunas. Saarema Rüütelkond aga keeldus ja hoopis lõpetas lepingu. Wrede müüs oma laeva Riia linnale, kus see rakendati reisijate veoks üle Daugava jõe.”

Väinaliikluses nõrga jää perioodil kasutati taas jalgsi oma ees kelku lükkava postimehe abi. Kuni 1902. aastal ilmus Kuivastu-Virtsu liinile rüütelkonna oma jäämurdja General Surovtsev. “See oli puksiirina kasutusel veel 1944. aasta sügiseni, mil väina voorilaev Aegna saare lähedal miinile sattus,” võttis Bruno Pao teema kokku.

Tagasi artiklite lehele