Sisukaart

Fotode kasutamine ainult autori loal ja viitega allikale.

Veebimeister
webmaster@virtsu.ee

Uuendatud
11.08.2018

Virtsu – suurim elusoon Saaremaa ja mandri vahel

E. E.

4. september 1939 Lääne Elu

Ameerikaliku tempo ja linliku ilmega sadam Lääne rannal.
Ühendus Saaremaaga on väga kiireks ja hõlpsaks muutunud.
Kiiresti kasvav Virtsu saab lähemal ajal suure ja moodsa raudbetoonist sadamasilla.

Saaremaal, meie ainukesena tervenisti saarel asuval maakonnal on palju läbikäimist ja tegemist mandriga. Ka mandri inimeste poolt on Saaremaa üks meie enam külastatavamaid maakondi. Peale ameti- ja äriinimeste ning muude tavaliste reisijate külastab Saaremaad rohkesti ekskursioone, turiste ja suvitajaid. Varematel aastatel Saaremaa ja mandri vahel peeti ühendust mitmelt poolt, küll otse Tallinnast, Pärnust ja mujalt laevadega ning üle Suure väina Virtsust Kuivastu. Ükski neist teedest polnud aga peateeks kujunenud. Nüüd on selles liiklemises kõige tähtsam osa langenud Virtsu Kuivastu vahelisele teele ja Virtsust on kujunenud suurim elusoon Saaremaa ja mandri vahel. Selles on kõigepealt suuremat rolli mänginud Rapla-Virtsu raudtee ja teiseks, viimastel aastatel väga kiireks ja mugavaks arenenud autobuseühendus. Kust mandri osast ka ei tule saaremaale sõita soovijad või vastupidi, kuhu ka saarlased mandrile ei taha sõita, ikka läheb nende tee Virtsust läbi. Peale kiiruse on veel teine põhjus, miks seda ühendust armastatakse. See on mugavusearmastus, mis ei talu pikemat merereisi. Virtsu ja Kuivastu vahelist seitsme ja poole kilomeetri pikkust merereisi kannatavad ka kõige merekartlikumad maarotid hästi välja. On veel teisi põhjusi, kuid kes neid kõiki jõuab üles lugeda.

Peatugem siis Virtsul enesel. Nagu iseloomustab siinne kõrgeim võim, Virtsu ja Kuivastu sadamate kapten Villem Mägi, on sellel nagu tast läbi ruttavatel reisijatelgi, aina kiirus peal, ja seda kõiges, nii siinses elus kui ka kasvamises ja laienemises. Kapten V. Mägi, kes siin juba üle kaheksa aasta, ütleb, et sellest pole palju aega tagasi olnus, kui Virtsus olnud ainult paar maja, nüüd on aga neid sadama ümbruses terve väike alevik, samuti ka inimesi ja kasvamistendents olevat kõva. Pärast raudtee valmimist hakanud maju kerkima nagu seeni pärast vihma. Viimaks löönud ka riik sekka, ehitades majad kalurite ja käsitööliste kruntidele ja nüüd ehitavat inimesed ise juba hoolega maju ja muretsevat krunte. Riigi poolt ehitatud nägusad rookatustega majad kuuluvad enamuses Pärnu rannast siia toodud kaluritele, kellel väikesed kuni kolmehektaarilised kohad. Nende peatuluks on ka kalastamine, ja võõrast maakonnast siia toodud kalurid on kiiresti kodunenud ja oma eluga rahul. Enamuse Virtsu elanikkude tegevus on aga seotud liiklemise ja läbisõitjate reisijate eest hoolitsemisega. Seetõttu on Virtsu keskpunktiks ja tähtsamaks kohaks sadamasild ja selle ümbrus. Siia koondub neli korda päevas, laevaühenduse aegadeks, kõigi virtsulaste tegevus ja siin on inimesi, muidugi ühes arvatud reisijatega, juba sadadega lugeda.

Ka nüüd, kuna oleme Virtsu trehvanud just laevatuleku ajaks, on sadamasse kogunenud rohkesti inimesi. Peale reisijatepere ootab üleviimist kolm autot, sama arv mootorrattaid ja terve trobikond jalgrattaid. Peagi veereb sadamasillale suur liini autobus reisijatega.
“Eks “Rudolf” hakkab ka juba Kuivastust tulema, soovite vast näha”, ütleb kapten Mägi, ulatades suurt meremehe kiikrit. Kui palja silmaga paistab Muhu ranna äär ühtlase halli joonena, siis läbi kiikri võib selgesti näha, kuidas “Rudolf”, Virtsu ja Kuivastu vahel ühendustpidav aurik, eemaldub Kuivastu sadamast ja väärika rahulikkusega tossutab Virtsu poole. Kapten Mägi uurib ka ise “Rudolfi” tulekut ja arvab, “täna hoiab ta imelikul viisil harilikust teest tublisti ülespoole.” Varsti jõuab aga “Rudolf” oma harilikule teele, mida ta aastaid käinud, ja mis mitte üksi tema kaptenil Mihkel Sergol pole nii täpselt meeles, vaid ka kapten Mägil ja teistel virtsulastel. Ainult “Rudolfil” enesel polevat ta kuigi klaar, arvab kaptem Mägi. Olevat nemad koos Sergoga arutanud, et imelik küll, hobusel aitab mõnest korrast ja juba oskab ise koduteed. Aga “Rudolf”, kes üle kümne aasta igapäev neli korda sinna ja neli tagasi seda teed käinud, ei tule üksi toime. Kord arutanud, et laseks prooviks korra ilma kaptenita ja meeskonnata sõita, kuid pole siiski julgenud proovi teha. Ja seda põhjusel, et kus ta teed teab, kui vaatamata alalisele veekündmisele, polevat väina veel vähimatki vagu järgi jäänud. Nii käivad need meremeeste jutud, mis tihti põnevamad jahimeeste juttudest. Ja kaptenid Sergo ja Mägi tunnevaad neid nalju.

Nüüd pole aga kapten Sergol jutupuhumiseks aega, sest uhke ja täpse kaarega sadamasilda pöördunud “Rudolfilt” tuleb täis last, ligi paarsada reisijat ja paar-kolm autot maha panna ja sama arv peale võtta. Reisijatega läheb see libedasti, mõne minutiga on laev ja autobus reisijad vahetanud ja autobus sõidab ka kohe Tallinna poole. Tegemist on aga autode laadimisega, sest ega’s “Rudolf” pole mõni ookeaniaurik, millel saab autoga lõbusõitu teha. Siin on vaja manööverdamist tublisti, enne kui auto laevalt maha või laevale saab. Ja vee ligiduses autojuhtimine paneb kogenumagi mehe närveerima, ainult laeva meeskond on rahulikkus ise. Kapten Mägi räägib, et nii mõnelgi autol rattad üle kai ääre ulatunud ja üks sõiduauto balanseerinud kai äärel nagu mõni akrobaat, enne kui saanud kõik rattad kindlale pinnale. Nüüd läheb aga asi libedalt ja kui viimane “reisija” – suur elusmullikas on asetatud autodega ühte reisuklassi, asub “Rudolf” ärasõidule.

Pole meie veel jõudnud sadamasillalt lahkuda, kui sinna suure kiirusega kihutab üks mootorrattur, millele varsti järgneb sõiduauto. Nähes, et nad maha jäänud, vannuvad sõidukite juhid tulist kurja, aga kelle või mille peale nad vihased on, seda ei tea nad vist isegi. Kapten Mägi räägib: “On nendel inimestel küll üks igavene rutt ja häda, olgugi, et ühendus on nüüd väga kiire võrreldes endiste aegadega, millal nii ei hädaldatud. Nüüd istutakse Tallinnas pärast poolt kaheksat autobussi ja Kuressaares, kuhu Kuivastust on umbes sama palju maad kui Tallinnast Virtsu, ollakse juba kella kaheks lõunal. Aga see pole ikka veel kiire. Ja egas üksi linlased pole ned ainukesed hädalised. Näe, oli kevadel jääolude tõttu vähe rohkem harilikust laeva oodata, kus Muhu naised kohe tülitsema. Seletavad ja riidlevad, sekka kõpsutavad riidlemisele kõvema hoo andmiseks pastlaga veel vastu maaad. Tihti ei aita muud, kui hoia aga neist kiirusehädalistest eemale.”

Selle suure kiiruse tagaajamise üle kaebab ka kaupmees, kelle pool lõunatame. On siin peale selle, mis kauplus ja öömaja ühtlasi, veel kaks ööbimiskohta. Aga see kaebamine on teisest sordist. Nimelt olevat nii raudtee, kui ka autobusel peatusaeg liiga lühike ja laev minevat nii ruttu, et inimesel polevat aega ümberringi vaatamiseks, rääkimata klaasi piima joomisest või lõunasöömisest, mida inimene ometi vajavat, kuna ta seda enne Kuressaart või Tallinnat ei saa. Ka omast kohast õige jutt, aga saa siis kõigi tahtmist. Küllap ikka vist suurem osa reisijaid kõigepealt oma kiirest kohalejõudmisest on huvitatud, olgu see või tühja kõhuga ja küllap neid on vähem, kes lõunat sööksid või korraks pilgu heidaksid Virtsu ilusale loodusele või mererannale.

Virtsust ei saa muidu täielikku pilti, kui pole roninud majaka tippu. Siit avaneb vaade mererannale ja rohelisse uppuvale Virtsu ümbrusele väärib juba üksinda Virtsu külastamist. Imestada tuleb, miks siia veel suvitajaid pole kogunenud, kuna neid ometi jätkub ka viletsama loodusega kohtadesse. Kaptem Mägi arvates olevat selle põhjuseks kivine merepõhi, mille tõttu siin suplemine kalossides või muudes jalanõudes olevat võimalik, kuna muidu olevat peaaegu täiesti kindel jalgade veristamine teravate kivide vastu. Aga selle eest on Virtsul, nagu mõnel linnal, oma väljasõidukoht – “Mugusaar”, nagu nimetatavat sadama ligiduses asuvat väikest kõrge maapinnaga merelaidu, kuhu sõidetavat peamiselt paariviisi.

“Aga kas Virtsu ei taha päris linnaks kujuneda,” on naljatoonil härra Mägile esitatud küsimus. “Aitab, kui esialgu korraliku alevi plaani välja annab,” arvab küsitav, “aga egas linnaks jõudminegi võimatu pole, las aga kasvab asundus ja tiheneb liiklemine.” Juba praegu on tavaline norm oma pooltuhat inimest üle väina sõitmas ja keset suve ligi tuhat ning pühade puhul olevat koguni kaks laeva oma pooltosinat kordi ühendust pidamas. Eks seegi, et lähemal ajal ehitatakse senise puust sadamasilla asemele uus ja endisest palju suurem raudbetoonist sadamasild, näitab seda, et ka riigivõimul on usku Virtsu suuremasse tulevikku.

Tagasi artiklite lehele