Läänemaa muinasajaloost kõneleb arheoloogilistel kaevamistel saadud aines. Kirjalikud sõnumid on ka 13.-16. sajandini üsna kasinad. Pealegi kõnelevad tolleaegsed ürikud peamiselt võõrsilt tulnud vallutajate tegudest.

13. sajandiks oli Läänemaa juba kauaaegse asustusega. Liigendatud mereäär võimaldas edukalt kala püüda ja suured metsad jahti pidada. Põlluharimiseks olid sobivad kerged liiva- ja kruusamullad.

Karjakasvatusest kõneleb Läti Henrikult pärinev sõnum riialaste ja liivlaste esimesest rüüsteretkest Soontaganasse 1210. a. jõulude ajal. Saagiks olevat saadud neli tuhat lehma ja härga ning lugematul arvul hobuseid.

Muistne Läänemaa koosnes ilmselt omavahel üsna nõrgalt seotud kihelkondadest, sest Soontaganast ja Ridalast kõneleb Läti Henrik ka tihtipeale kui maakondadest. Omapärane on piiskop Alberti poolt 1211. a. Lihula määramine asutatava Eestimaa piiskopkonna keskuseks, kuigi pole ühtki teavet varasemast Lihula alistamisest. 1220. a. Rootsi kuninga ja tema kaaskonna saabumine Lihulasse ning 1225. a. Lihulast ordu ja piiskopi vahelise puhverriigi keskuse tegemine lubab järeldada, et Lihula võis olla juba varem ristiusule allutatud. Alates 1228. aastast oli Lihula keskus ja isegi loss jaotatud kahe isanda vahel. Nii ordu kui Saare-Lääne piiskopi mehed haarasid sageli vastastikku sõjariistad ning põletasid maju.

Esmakordselt 1265. a. Hapasallana mainitud Ridala sadam tundus piiskopile Lihula (1234) ja Vana-Pärnuga (1251) võrreldes turvalisemana, nii rajaski ta oma riigi keskuse siia.

Lossi ümber tekkis peagi asula ja 1279. a. anti sellele linnaõigus. Asulad tekkisid ka teiste kindlustuste kõrvale – Lihulasse ja Koluverre. Alalised tülid orduga kestsid aga edasi. 1343. a. suure Põhja-Eesti talupoegade ülestõusu päevil piirasid ülestõusnud ka Haapsalu lossi, kuid tulemusteta. Pärast Saaremaa ülestõusu mahasurumist 1345. a. viidi piiskopi residents Kuressaarde ja Haapsalu jäi teiseks pealinnaks, kus piiskop teatud ajavahemikul resideeris. Peale välisvaenlase ja alistatud eestlaste ahistasid piiskopivõimu ka sisetülid. Nii tapsid sõnakuulmatud vasallid 1381. a. Haapsalus resideeriva piiskop Heinrichi. Kaks aastat hiljem korraldasid piiskopi poolehoidjad lossis toomhärradele veresauna ja põletasid nende majad.

Leedulased, kelle vürst Troinate 1251. a. Pärnu hävitas, korraldasid ka edaspidi suuri rüüsteretki piiskopi valdustesse. 1270. a. talvel käisid leedulased Saaremaad rüüstamas. Virtsu lähedal merejääl toimus lahing tagasipöörduvate leedulaste ja piiskopi ning ordu ühinenud vägede vahel. Lahingus langenud ordumeister Lutterberg maeti Karuse kirikusse.

Haapsalu linn sai rängalt kannatada 1427. a., kui 13 laevaga saabunud mereröövlid linna põhjalikult rüüstasid.

15. sajandil ja 16. sajandi esimesel poolel tekkis rohkesti mõisaid, talupoegade olukord halvenes. Suhteliselt väheste vapustustega aeg võimaldas aga ehitada üles kindlustatud keskused ja kindluskirikud. Klerikaalses ülikkonnas lõtvus kord ja distsipliin, mistõttu sõjaline võime nõrgenes. Eriti avaldus see 16. sajandil puhkenud Liivi sõjas. Nõrkade valitsejate hulgast paistis rohkem silma 16. sajandi alguse piiskop Johannes von Kievel, kes püüdis lagunevat riiki distsiplineerida. Luterlastele armukirja (usuvabaduse) andmisega lõpetas ta ka usutülid. Võidule pääses reformatsioon.

Virtsu linnus lõhuti kodusõja päevil 1533-1534. Liivi sõja ajal käis Haapsalu tugev kindlus aastatel 1558-1589 seitsmel korral käest kätte.

Viimane piiskop Johannes Münchhausen, suutmata Liivi sõja ajal riigi kaitseks midagi teha, müüs Saare-Lääne piiskopkonna Taani kuningale Frederik II-le. Kuningas andis selle edasi oma vennale Magnusele. Nii sai luterlasest Magnusest vormiliselt paavstile alluva piiskopiriigi pea. Hertsog Magnus saabus kohale 1560. a. Ehkki ta ihkas saada oma valdusse kogu Eestimaad, ei suutnud ta kaitsta aga olemasolevaidki valdusi: juba 1563. a. vallutas Rootsi väepealik Ferla 11-päevase võitluse järel Haapsalu lossi ning rüüstas ka linna.

Üksteist aastat hiljem andis Rootsi väepealik Tott lossis paiknevatele palgasõduritele nii lossi kui linna saamata palga pandiks. Palgasõdurid müüsid linna Saaremaal resideerivale Taani asehaldurile Ungernile 80 000 kuldna eest. 1576. a. vallutasid Vene väed linna ja lossi kerge vaevaga. Järgmisel aastal rüüstasid ja põletasid linna Ivo Schenkenbergi väejõugud.

1581. vallutasid Haapsalu taas Rootsi väed ja kuni 18. sajandi alguseni jäi linn ja maakond selle riigi haldusse.
Liivi sõja ajal kannatas rängalt maarahvas: iga vallutaja nõudis ülalpidamist, hobuseid ja moona. 1560. aastal valisid Kullamaa kihelkonna talupojad juhiks külasepa ja hakkasid vastu. Otsustava lahingu talupojad aga kaotasid ja nende juht neljastati.

Rootsi riik oli pidevate sõdade tõttu pidevalt rahapuuduses. 1628. a. müüs kuningas Haapsalu linna koos ümbruskonnaga Jacob de la Gardie’le, kes moodustas siia krahvkonna. 1665. a. taastas Karl XI siiski linna endised privileegid. Linn hakkas kosuma, kuid 1688. a. tekkis lihavõttepühade ajal lossis suur tulekahju, mille tulemusel hävis ka osa linna.

1697-1698 tabas maad suur näljahäda. Terve suvi sadas vihma, ilmad olid jahedad ja vili ei valminud. Nälg kutsus esile rahutused talurahva hulgas. Võimudele hakati vastu Varbla kroonumõisas ja Lihula mõisas. Lihula mõisavalitseja Dreifelder müüs 12 vastuhakanut Hollandisse soldatiks.

Põhjasõda Läänemaad suuremalt ei puudutanud, kui mitte arvestada sõjaoludest tingitud suurenenud küüdikohustusi ja rekvireerimisi. Kõhutava kaasnähtena tuli katkulaine, mis röövis tuhandeid elusid. Nii suri Hanila kihelkonnas 2 882, Karusel 1 840 inimest. Tühjaks jäänud küladesse toodi asukaid Pärnu-, Tartu-, Saare- ja Hiiumaalt.
Pikapeale kasvas rahvaarv jälle endisele tasemele, kuigi vahetevahel taudid ja näljahäda inimeste arvu vähendasid.

Katku läbi kuivas väga kokku ka Haapsalu elanikkond. Aastal 1715 külastas Haapsalu Venemaa valitseja Peeter I, kes tutvus Loode-Eesti sadamakohtadega. Haapsalus puudus tol ajal isegi bürgermeister ja ainukeseks kõrgemaks võimumeheks oli linnakirjutaja Jencken.
Peeter I määras Jenckeni linnapeaks. Uus linnapea kauples tsaarilt endale välja õllemüügi ainuõiguse. Peeter I külastas seejärel Ungru mõisa, kus keisri võttis vastu katku surnud rüütelkonnanõuniku Ungern-Sternbergi noor lesk. Peetrit huvitas Ungru mõisa park ja iluaed. Sellest külaskäigust jutustati hiljem mitmeid legende. Nii olevat keiser näinud tapeedil tumedat laiku ja leidnud siis kapi tagant oma vaenlase Karl XII hiljuti maha võetud portree. Peeter riputanud pildi oma käega tagasi ja öelnud: “Kui sina oleksid võitnud, siis oleks peidus pidanud olema minu pilt”. Mõisas olevat keisril tekkinud mõte ilusat leskprouat ühele oma kaaslasele naita. Keisrit Ungrust linna sõidutav oskamatu kutsar olevat tõlla Paralepas vastu suurt kivi ümber ajanud. Karistuse asemel aga kinkinud tsaar kutsarile hõberaha.

Läänemaa talurahvas oli veelgi vaesem kui mujal Eestis. 1858. aastal haaras vastupanulaine mitme mõisa talupojad. Kiideva, Mäe ja Haeska mõisa talupojad keeldusid abitegu tegemast. Vastuhaku algatajateks ja energilisteks edasiarendajateks olid sulased, kes kõhklevad peremehed ja valla ametimehed endiga kaasa haarasid.

Vastuhakkajatest kõige energilisem oli Mäe kõrtsimehe väimees erusoldat Hans Vickberg. Esialgu ei saadud talupoegade vastu sõjaväge kasutada, sest Haapsalu garnisoniks olev invaliididekomando oli ebausaldatav. Talupoegade vastuhaku mahasurumiseks saadeti kohalike võimude nõudel 20. juuli hommikul Tallinnast sõjalaeva pardal 150 sõdurit (planeeritud 200 soldatist ei mahtunud 50 laevale) Haapsallu. Siin aga selgus, et soldatite hulgas on palju eestlasi ja nad pole usaldatavad. Nii tuli nad tagasi Tallinna saata. Asemele toodi kaks roodu Laadoga polgu soldateid, kes kuberner Grünewaldti juhtimisel vastupanu julmalt maha surusid. Enam kui seitsekümmend meest said kuni 100 kepihoopi, noorematest võeti kaheksa nekrutiks.
Läänemaa jäi ikka vaeseks põllumajanduspiirkonnaks. Uuendused jõudsid siia visalt. Ka talude päriseksostmine edenes siin aeglasemalt kui mujal Eestis. Ainult üksikud paremate põllumaadega piirkonnad suutsid mingil moel sammu pidada Eesti teiste piirkondadega.
Kreisilinn Haapsalu jäi uniseks väikelinnaks, millele elevust tõi vaid mudaravikuurort. Lihula alev elatas ennast käsitööst ja möödunud sajandil manufaktuurimeetodil kraaside valmistamisega. Tööstust Läänemaa mandriosas praktiliselt polnud.

1905. a. revolutsioonilised sündmused puhkesid eriti maakonna lõunapoolsetes piirkondades (Vigalas, Velisel, Märjamaal, Lihulas, Massus). Haapsalus streikisid tol ajal raudtee-ehitajad. Velisel ja Massus kuulutasid talupojad välja oma vabariigi. Velisel organiseeriti relvastatud vastupanu karistussalgale. Nagu mujalgi, suruti ülestõus veriselt maha. Eriti metsikult peksti vastuhakkajaid ja mõisnikule mittemeelepäraseid inimesi Velisel, Vigalas, Lihulas ning Märjamaal.
Esimese maailmasõja puhkedes ehitati Läänemaa põhjarannikule, aga ka Rohukülla ja Virtsu kindlustused. Sõja teisel aastal evakueeriti Haapsallu Kuramaalt mitusada perekonda liivlasi.

Keiserliku Saksamaa väed okupeerisid 1917. a. oktoobris Saare- ja Muhumaa. Vaenlase võimaliku mandrile tungimise vastu moodustati küllaltki arvukas kaitseüksus. Haapsallu paigutati ka 1. Eesti polk.
Oktoobrirevolutsiooni järel moodustati Haapsalus Tööliste ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu, mille esimeheks sai bolševik Karl Treufeldt. Nõukogud moodustati ka valdades. Hakati üle võtma mõisaid. Aktiivsemalt kujundati nõukogude võimu Massus, Lihulas ja Paliveres. Parunite ja hallparunite salasepitsuste vastu võitlemiseks moodustati revolutsiooniline tribunal. 1918. a. talvel tabatigi mõisnike saatkond, kes oli teel Saaremaale: Saksa väejuhatusele taheti esitada palve okupeerida Eesti.

22. veebruaril 1918 ületasid Saksa väed Suure Väina ja liikusid edasi Tallinna poole. Järgmisel päeval olid nad juba Lihulast läbi jõudnud. Kullamaal ja Koluveres organiseeris kohalik Punakaart vastupanu, appi tuli ka väike eelsalk Tallinna töölisi ja madruseid. Nõrga relvastusega ja väljaõppimata punakaardiüksus ei suutnud Saksa regulaarväele kaua vastu panna. Sakslased mõrvasid kohaliku töömehe Arseni Keskküla ja Tallinnast saabunud tundmatu meremehe. Haapsalus alistus 1. Eesti polk vastupanuta. Okupatsioonivõimud käitusid elanikega karmilt. Raskelt lasusid kurnatud talupoegade õlgadele küüdikohustused ja rekvisitsioonid.

Kodanliku Eesti päevil elas maakonnakeskus Haapsalu vaikse suvituslinna elu. Kuigi siin käisid puhkamas peale Tallinna ja Tartu intelligentsi ka suvitajad Soomest ja Rootsist, ei saanud Haapsalust loodetud suurt kuurorti. Ka Lihula jäi väikeseks käsitööliste aleviks. Maakonna lõunapoolses osas tõi teatud elavnemise majandusellu 1928. a. valminud Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee.

Läänemaalaste poliitiline aktiivsus ei vaibunud ka kodanliku Eesti Vabariigi aastail. 1924. aasta 1. detsembri ülestõusust osavõtjate hulgas oli ka Läänemaalt pärit noormehi, näiteks vennad Saartsonid Paatsalust, Kristjan Õismann Varblast. Läänemaa Õpetajate Seminaris, kus õppisid vaesematest kodudest noored, moodustati mitmel korral põrandaalused marksistlikud ringid, kuhu kuulusid õpilased Erich Tarkpea (hiljem ELKNÜ Keskkomitee sekretär), Oskar Cher (ELKNÜ Keskkomitee sekretär 1941. a.), Ferdinand Eisen (Eesti NSV kauaaegne haridusminister), Rudolf Ruus (1940-1941 Läänemaa koolide inspektor), Juhannes Manni (1941. a. Läänemaa Täitevkomitee esimees) jt.

1940. aastal elas Läänemaal vaid kaks Kommunistliku Partei liiget: O. Cher ja H. Haljasaas. Esimesest sai EKP Keskkomitee organisaator Läänemaal ja maakonnakomitee sekretär. Tema lähemad abilised olid 1940. a. suvel ja sügisel Boris Predit (hiljem parteikomitee teine sekretär), Johannes Varju (parteikomitee kaadrite sekretär), Juhannes Manni, Kristjan Piirsalu (maakonna täitevkomitee esimehe asetäitja ja maareformi komisjoni esimees).

1940. a. suvel toimusid uued Riigivolikogu valimised. Läänemaa esindajateks said advokaat Mihkel Mihkelson Lihulast, kooliõpetaja ja haridustegelane Jüri Uustalu Kullamaalt, ametiühingutegelased Erich Kadakas ja Gustav Toompuu Tallinnast.

Nõukogude võimu taaskehtestamise järele moodustati valdades ja Haapsalu linnas täitevkomiteed, politsei asemel tööliste ja talupoegade miilits, loodi parteiorganisatsioonid. Komsomoliorganisatsioon sai eriti elujõuliseks siis, kui seda asus juhtima 1940. a. sügisel Võrust tulnud koolipoiss Paul Soesoo.
1940. a. sügisel viidi maakonnas läbi maareform, mille käigus said maad tuhanded maata ja vähese maaga talupojad. Natsionaliseeriti tööstused, suurärid, suuremad majavaldused jne. Asutati uued ametiühingud.

Erilist poliitilist aktiivsust võis täheldada NSV Liidu Ülemnõukogu koosseisu täiendavatel valimistel 1941. a. jaanuaris. Läänemaalt valiti Liidunõukogu saadikuks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares, Rahvuste Nõukogusse Kirbla talupoeg Jaan Neemsalu ja kirjanik August Jakobson.

Hoogsalt areneva ülesehitustöö katkestas fašistliku Saksamaa kallaletung meie maale 1941. a. 22. juunil. Juunikuu lõpul loodi Haapsalus Läänemaa hävituspataljon. Haapsalu hävituspataljonis oli kolm roodu, kokku kolmsada võitlejat. Pataljoni komandör oli kapten V. Gorbatenko ja komissar K. Hanson. Peagi jõudis sõda ka Läänemaa piiridesse. 9.-10. juulil hõivasid Saksa väed Lihula ja Märjamaa ning liikusid edasi Tallinna ja Haapsalu suunas. 14. juuli õhtul alustasid Nõukogude väed Märjamaal vastupealetungi. Nädala ajaga purustati siia tunginud Saksa armee eliitdiviis ja vaenlane paisati Pärnu lähistele. Haapsalu poole liikunud väiksema Saksa väeosa peatasid 14. juulil Kasari jõel piirivalvurid ja rahvakaitseväelased. Samal ajal maabusid Virtsus Saaremaalt piirivalveüksused koos Saaremaa hävituspataljoniga. Ka siin sunniti vaenlane taganema. Kartes ümberhaaramist taganes vaenlane vastupanuta Lihulast kiiruga Audruni. Nii Märjamaal kui Lihulas hukkasid fašistid rohkesti süütuid inimesi.

Lahingud kestsid edasi ja kuni augustikuu keskpaigani suudeti vaenlane Pärnu lähistel hoida. Siis alustasid Saksa väed pealetungi Tallinnale ja ühtlasi ka Haapsalule. 23.-27. augustini peeti lahing Paliveres, kust vaenlasel õnnestus lõpuks 1. septembril Haapsallu tungida. Ööl vastu 1. septembrit evakueeriti nõukogude aktiviste kahe kaatriga Hiiumaale. Ühel kaatritest tekkis südaööl merel tulekahju. Hukkusid partei maakonnakomitee teine sekretär Boris Predit, maakonna julgeolekuosakonna ülem Vassili Vits ning mitmed teised nõukogude aktivistid.

Esimene katse Vormsis maanduda sakslastel ebaõnnestus. Väike grupp mereväelasi avaldas visa vastupanu kuni 10. septembrini. Oktoobris õnnestus sakslastel Hiiumaa vallutada. Väike Osmussaar oli aga tugevasti kindlustatud ja sealne 2000-meheline garnison lõi kõik dessandikatsed tagasi. Alles detsembri algul, kui meri hakkas jäätuma, lahkusid saare kaitsjad Leningradi.

Fašistlik okupatsioon tähendas elanikele rasket iket. Kuna Läänemaal viidi 1941. aasta suvel läbi kolm mobilisatsiooni (Lõuna-Eestis ainult kutsealuste mobilisatsioon), siis jäi siin peredes tööjõulisi mehi vähe järele. Juba 1941. a. suvel ja sügisel mõrvasid okupandid mitusada inimest. Sajad nõukogude aktivistid viidi koonduslaagritesse. Talusid rõhusid rekvireerimised ja suured normikohustused.

Rannaäärsetest küladest hakkasid noored Saksa mobilisatsiooni eest Rootsi põgenema. Hiljem lahkusid peaaegu kogu rannarootslaskond ja fašistide käsilaste hirmutamise mõjul ka paljud eestlased. Ennegi hõredalt asustatud Läänemaa jäi veelgi inimvaesemaks. Võttis aega, enne kui siia taas elama asuti. Kõik see tekitas omamoodi raskusi, kuna katkes kohaliku majandus- ja kultuurielu järjepidevus.
Haapsallu jõudis Nõukogude armee eelsalk 24. septembril, Virtsu25. septembril 1944. Virtsu lähistele koondati Eesti rahvuskorpuse tugevad jõud ja 29. septembril tehti edukas dessant Muhumaale. Hiiumaa vabastamise dessant tehti Haapsalu lähistelt 2. oktoobril.
Pärastsõjajärgses ülesehitustöös oli suur osa demobiliseeritud sõjameestel.

Jõudsalt arenes kooperatiivne ühistegevus. Loodi tarbijate kooperatiivid, kalurite ühistud, masina-traktorijaamad jne. Teeninduse ja tööstusliku tootmisega tegelesid artellid “Lääne” ja “Haapsalu” ning tööstuskombinaadid. Haapsalus loodi mitmete endiste tervishoiuasutuste ühendamise teel sanatoorium.

1950. a. said Haapsalu, Hiiumaa, Märjamaa ja Lihula omaette rajoonideks. Praegusel kujul eksisteerib Haapsalu rajoon 1960. aastate algusest.

Tagasi artiklite lehele