Virtsus ei ole meri ja maa mitte rinnutsi koos, vaid rohkem justkui kaelakuti. Oma rohketes lahesoppides ja Muhumaa poolt varjatud mereväinas pole meri nii vaenulik kui lageda ranna ja avamere kokkupuute kohtades.

Õieti on meri Virtsu all iidse kaubatee märg vahemaa, niis Saare- ja Muhumaad mandrile lähedale hoiab.

Suure Oktoobri 50. aastapäeva eel laseme põgusa pilgu üle siinse peamise ettevõtte “Virtsu Kaluri” mineviku ja tänapäeva käia ning heidame pilgu ka tulevikku.

Suurest revolutsioonist see alguse sai
Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni sündmustest Virtsus on üsna vähe rääkida, kuid seda enam võime kõnelda sellest, mida on Virtsu kalureile toonud suure revolutsiooni tulemusel loodud nõukogude kord ja sotsialistlik majandussüsteem.

Revolutsiooni ajal oli Virtsu rindeolukorras. Saartel asusid Saksa Wilhelmi väed ja Virtsus oli tol ajal kaks vastandlikku väeosa – revolutsioonilised madrused ja revolutsioonile vaenulikud kasakad.
“Olin sel ajal Virtsu mõisas sepaks. Madrused ja mõisatöölised pidasid mõisa õues koosoleku maha. Mõisapreili oli paari aasta eest surnud ja selletõttu oli kohapeal kõige kõvem võimumees mõisavalitseja Metsmann. Ta oli käre mees, aga madrused võtsid ta kinni ja viisid laeva peale, kus hoidsid teda paar päeva.”
Nii jutustab neist sündmustest praegune kolhoosi sadamavalvur 77-aastane August Sepa.

Töörahvas hakkas oma võimu organiseerima. Virtsu oli aga sõja käigus laastatud. Ainult kuus maja oli järele jäänud, paljud inimesed olid lahkunud. Nii olidki kohapeal kõige suuremaks võimuks revolutsioonile vaenulikud kasakad, keda toetasid ka kohalikud hallparunid ja kodanlased. Ühest sellisest juhusest kirjutab ajaleht “Maatamees” 21. detsembril 1917. a. “Kodanlus püüab kõik teha, et mõisate ülevõtmist takistada. Uue-Virtsu, Massu jt. ümbruskonna mõisate ülevõtmise järel organiseeriti kasakate rüüstesalgad, kes mõisateenijate loomi ja inventari öösel ära viisid. 15. detsembril tahtsid kasakad Uue-Virtsu (mõisa) lambaid ära viia. Kohalik punakaart ajas pärast tulevahetust rüüstesalgad laiali.”

Paari kuu pärast tulidki sakslased üle väina ja okupeerisid Eesti.
Kodanliku Eesti päevil jäi Virtsu ikka veel üsna rahvavaeseks nurgaks. Kümmekond kalurit läksid varahommikul merele, algul sõude-, hiljem mootorpaadiga. Vahetevahel huikas vedur raudteel, mis ehitati tööpuuduse ränkadel aastatel töötatööliste hädaabitööde korras.
Kaks korda aastas aga elavnes Virtsu nagu nõiaväel. Kevadel jüripäeva paiku saabusid Virtsu sadamasillale sajad ja sajad Muhu- ja Saaremaa neiud, noormehed, aga ka hallipäised inimesed. Kohvrid ja kompsud hädavajalike asjadega käeotsas, tulid nad suurele maale, kes karjapoisiks, kes suiliseks, Muhu mehed tihtipeale ehitustööle, saarlased seda enam aga kraavihalliks. Sügisel pärast mihklipäeva läksid nad siitkaudu jälle kodusaarele tagasi, kasin suvine teenistus taskus.

Vahetevahel jäi mõni neist ka mandrile elama, eriti aga Virtsu ümbrusse, kus kodusaar silmaga näha ja omaksed ikka veel lähedal. Kui Virtsu ümbruses kuuled nimesid Noor, Metsniit, Keskküla, Maas, Küla jne., siis tea, et nende kodu on kunagi Muhu saarel olnud. Muhulased ja saarlased on juba aastasadu mandri tühjaksjäänud alasid täitnud.

Ajaloost on teada, et kui 1611. ja 1612. a. rootslased Saaremaale sõjaretke korraldasid, tõid nad sealt sõjasaagina mandrile saarlasi asukaina tühjaksjäänud küladesse.

Rängalt laastas Hanila kihelkonda 1710. a. katk. Sellest jutustab vana lugulaul, et ainult kaks meest jäänud elama, üks Nehatu valda Kamsale ja teine Virtsu valda Kelle peresse. Virtsu mees hakanud naist otsima. Ta käinud ringi nii Muhu- kui ka Saaremaal ja pole muud näinud kui ainult nälginud koeri. Lõpuks leidnud Hiiumaalt Reigist omale nooriku. Neist põlvnevatki Virtsu ümbruse inimesed.

Kodariliku korra päevil oli Virtsus kümmekond kaluriperet, 3-4 mootorpaati, ülejäänud käisid merel sõude- ja purjepaatidega. Varahommikul läksid kalurid merele, igaüks oma püügikohale. Igaüks võitles oma võitlemised merega üksinda, turustas ülesostja sumplaevale, sai sendid ja kroonid peo peale ning suutäie viina meelituseks, et ikka just temale, sellele kalakaupmehele oma kalad edaspidigi tooks. Saadud rahaga tuli peret toita, uusi paate ja püüniseid hankida. Häda siis, kui torm püünised lõhkus või kalasaak kehv juhtus olema.

Kaluritöös on palju niisugust, mida ainult ühiselt saab lahendada. Uued püünised on suured ja kulukad, neid saab muretseda ainult ühiselt. Üksinda või kahe mehega neid ka merre ei paiguta. Suurem püünis nõuab suuremat paati, mida üksinda pole jõukohane muretseda jne. Seepärast pole imeks panna, et esimesel nõukogude aastal ka Virtsu kalamehed oma ühistu asutasid. Sõda ja fašistliku okupatsiooni aeg katkestasid selle esimese katse oma jõudusid ühendada.

Virtsu väikekohapidajad ja kalamehed asusid 1940. aastal teiste eesti töötajatega noore töörahva võimu poolele. Väikekohapidaja Villem Veldt astus kommunistliku partei ridadesse ja juhtis Karuse valla täitevkomitee tegevust. Väikemaapidajad said maad juurde, kalurid pääsesid hangeldajate küüsist. Kalal oli kindel hind ja pealegi varasemast hinnast kõrgem. Polnud enam muret, et suurpüügi ajal pange räime hind 5 sendile langeb.

Kuid vaevalt said esimesed sotsialistlikud ümberkorraldused teoks, kui algas sõda. Arteemi Keskküla Virtsust oli üks esimesi, kes vabatahtlikult relva haaras, et vaenlasele vastu astuda. Villem Veldt viis Virtsus veel siis mobilisatsiooni läbi, kui Lihula juba vaenlase käes oli, ja mobiliseeritud tuli seetõttu Saaremaale viia.

Mitmel korral tegid Virtsu dessandi Saaremaa hävituspataljon ja saartel paiknevad Nõukogude armee regulaarväeüksused. Kangelasliku teoga tuli toime seersant Jerošuki meeskond, kes Virtsu lahingus seitse tundi kattis kuulipildujatega kaaslaste taandumist ja haavatuna lõpuks lahkus. Virtsu oli viimaseks asulaks Eesti mandril, mis langes okupatsiooni alla.

1944. a. sügisel kuulutas aga suurtükikanonaad Virtsu rannikult, et algas Muhu- ja Saaremaa vabastamine fašistlikust okupatsioonist.
Okupantidest rüüstatud maa vajas toiduaineid ja seepärast algas suure energiaga juba mõni nädal pärast Virtsu vabastamist siin kalurite organiseerimine ühistusse, et varustada elanikke kalaga. Kalurid alustasid enamasti sõna tõsises mõttes otsast peale, sest polnud ju püüniseid ega paate. Aga ometi saadi esimestest raskustest üle ja juba esimesel sügisel, kui Saaremaal alles lahingud käisid ja väinas veel miinegi leidus, viisid kalurid püünised merre.

Uue elu tõi kolhoos
Pärastlõunal, 13. aprillil 1949. aastal tulid Virtsu kaluriühistu liikmed kokku, et arutada kolhoosi asutamist. Koos olid põlised kalamehed Priidu Sillukse, Timofei Maas, Vladimir Soop, Kirill Rahu, Ervin Roosnupp ja teised, kes leidsid, et ühistu raamid jäävad kalapüügi arendamiseks kitsaks. Arutati avaldusi, mis kõlasid näiteks nii:

Palun mind vastu võtta “Virtsu Kaluri” kaluriartelli liikmeks.
Minu kasutada oleval majapidamisel on 13,5 ha maad, selle hulgas põllumaad 4,95 ha. Hobuseid on 1, lehmi 2, sigu 1 ja lambaid 2. Kalamajanduslikku inventari on 1 sõudepaat, 4 liiki angerjamõrdu, 2 räimemõrda ja 1 havivõrk.
Allkiri: T. Maas.

Ägedaks läksid vaidlused siis, kui hakati esimeest valima. Südaöösel oli lõpuks uuele kolhoosile nimi antud, mida kolhoos kannab tänaseni ja valitud juhatus ning revisjonikomisjon. Juhatusse valiti Kirill Rahu, Vladimir Soop, Mihkel Noor, Aleksander Küla jt., revisjonikomisjoni esimeheks sai Timofei Maas.

Asutatud kolhoosi varanduse nimestik oli üsna kasin. Põllumajanduslikku inventari oli tublisti enam kui püüniseid ja paate. Seetõttu oli kolhoosil ka tugev põllumajanduslik kallak.
Kalapüügi esimene aastaplaan oli 80 tonni. Juhatuse koosolekul määrati esimesed paatkonnad. Kolhoosil oli esimese aasta lõpuks 6 mootor- ja 5 sõudepaati, 2 räimemõrda, 9 ääremõrda ja 42 räimevõrku. III ja IV kvartalis oli püügiplaan mehe kohta 643 kg turska ja räime. Olgu võrdluseks öeldud, et möödunud aastal oli STB-l 500 ja väiketraalidel viimase kvartali plaan 175 tsentnerit (STB-l on meeskonnas 6 ja väiketraalil 3 meest), seega on kalapüügi produktiivsus mehe kohta tõusnud 10-12 korda.

Kogu kolhoosi arengus puutume kokku niisuguse nimega, nagu Priidu Sillukse. Lihula rajooni ajaleht “Koit” kirjutab 1956. a. 7. juuli numbris temast:
“Vana kalur Priidu Sillukse mäletab, et endiste kepp-ääremõrdadega, mida omal ajal oli 4-5 kaluri peale üksainus, oli suureks õnneasjaks 200-300-kilone loomus. Tänavu on P. Sillukse lülil püügile asetada kuni 10 suurt ääremõrda. Need on 15 m pikkused “karjaaedadega”, keppide asemel ankrud. Hiljuti tormijärgsel päeval lappas Sillukse 5 ääremõrrast 2 600 kilo kalu, peamiselt ahvenat, haugi, siiga, kuid ka angerjat ja vimma.”

Korduvalt on vabariigi kalurite paremiku hulgas nimetatud Kirill Rahut, Timofei Maasi, Aleksander Küla, Hugo Keskküla, Sander Noort jt.
Muutusid püügitingimused. Kasvas kalameeste pere. 1952. aastal oli suursündmuseks, kui osteti kolhoosile esimene auto – GAZ-51. Nüüd ajaks selline asi mehed muigama, sest kolhoosi juhatuses on nüüd otsustada tihtipeale niisugused küsimused, nagu moodsa kultuurihoone ehitamine, oma konservitsehhi, mis õieti on moodne tehas, rajamine jne. Tänavu hangib kolhoos endale kaks heeringatraallaeva, mille kõrval mootorpaat on ju päris mänguasi. See kõik näitab, kuidas kolhoosis kümne-viieteist aastaga on kasvanud tegemiste ja toimetuste haare.

Kolhoosiga liitusid mitmed lähedased väikesed kalurikolhoosid, 1962. aastal “Sangar” ja 1964. a. “Uus Kalur” ning “Kiideva Kalur”. Kuna kolhoosi põhiliseks tegevusharuks on ikka kalapüük, siis andis kolhoos 1965. aastal enamuse oma põllumajanduslikust maast üle kolhoosidele ja Ridala sovhoosile.

Kuid eks näita kolhoosi arengut ka see, et juba mitu aastat on Virtsu-lähedased veed kalameestele kitsaks jäänud. Traalimehed on suurema osa aastast Dirhami lähedal traalpüügil. Peatselt aga sõidavad laevad juba Atlandi vetesse meie räime suuremat sugulast püüdma.

Tagasi artiklite lehele