Muhu mies ei karda tuisku,
sest et väinas pole uisku.

Nõnda laulis enese ja hobuse lohutuseks talvesel tuisu ja pakasel teel aastat 50 tagasi Muhu mees. Uisk, see on sammasugune kahevaheline objekt, kui nimetaks pajuvenelast või kadakasakslast, sest kumbki ei ole puu ega põõsas ja uisk ei ole paet ega laev. Uisul on ju oma meeskond, aga kipper ei saa kunagi käsutada: “Kõik mehed tekile!” – sellepärast et uisul tekki ei ole. Selle-eest on uisumeestel võimsad, noorest palgist tehtud aerud – puust purjud – millistele tihti reisijad pidid abiks tulema – tõukama, tõmbama. Oli aga tuul soodne, siis tõmmati puri ülesse. Reisija, kes tahtis Muhust läbi sõita, pidi selle panoraama uisuga algama ja lõpetama. 1895. aasta tegi Väikse Väina ehitatud “Sinovjevi tamm” Muhu ja Saaremaa vahel uisutamisele lõpu, ja viimane uisukipper olla sellel aastal surnud.

Vaatame nii 50 aastat tagasi, mis moodi siis üle Väina uisutati. Nüüd liisutakse suuskade ja liuraudadega, mis kondiauru tarvitavad; sammuti tarvitas sulavee-uisk kondiauru, sest uisu sõudmine oli raske töö, mida nüüdsel ajal vist keegi ei teeks. – Puhub vaiksevõitu kirdetuul, uisu meeskond kipperiga on kohal, ja reisijad, kes Orissaare kõrtsist lahkudes mõnikümmend sammu saavad mere rannani minna, näevad oma ees madalat sülda merekaldal ja selle kõrval tohutut paati ehk uisku, kuhu juba üks hobune ja rattad (vanker) on sisse tõmmatud. Hobune sööb rahulikult rattalt heinu, sest väike laheke on Illiklaiduga tuule eest varjatud. Tulevad Saaremaa nooredmehed, kes raavitööga tahavad Suurelmaal õnne otsida. Paigutakse uisku mõni loom, paar isandat ja posteljonide saatel post. Kipper annab käsu sõudmiseks, sest puri ei vea vastase tuulega, ja paremat kätt uisu teest on madalik Pori heinamaaga – sellepärast ei aita ka loovimine. Sõudjad pingutavad ümber Illiklaidu otsa Koguva küla suunas, ja vähe aja pärast annab kipper käsu: “Puri ülesse tõmmata! Saame juba tuule tiiva alla.” Väikse Väina laiust arvestati kolme võrstaga, ja uisuga ülesõidu eest maksis jalakäija 5 kop., millega Muhu ääre Vahtna süllani viidi. Nüüd, kus tammi mööda sõidetakse, on Vahtna kaugele suurest teest kõrvale jäänud.

Minu isa rääkis, kuidas mõnikord uisumehed isandate käest viina on välja pressinud. Kord ülesõidul olnud keegi mõisnik uiskus, mehed sõudnud ja kipper hüüdnud: “Tõmba Madis! Ärra suust oo ruemu kuulda.” – “Pailu ärra lubas – terve toebi või puole?” – “Eks ikka puole”. – “Mis kuradimi – ehk annab terve toebi? Soab ju käristud küll.” Varsti olnud uisk Vahtna süldas, ja härrad ostnud sõudjatele viina. (Et teine selline viina pressimine ropusisuline on, siis kirjutan selle eri lehel.)

1894. aastal vedas juba väike vedurlaev, nimega “Siirius”, uisku üle Suure Väina. Meid oli seekord viis ülesõitjat. Ajujää läbiminek Riia väinast oli nii tugev, ja ruhnlased oma väikeste jaaladega ulpisid keske väina hülgeid küttides. Meie ootasime neli päeva Kuivaste kõrtsis, aga lõunatuulega ajujääl ei tulnud lõppu. Siis tahtsid Kihelkonna paar laevameest igal tingimisel üle väina saada, ja uisumehed pidid väikese paadiga osalt mööda jäätükkisi paati lohistades ja lahtise vees sõudes nad üle viima. Tulid aga poolest teest tagasi, ja üks mees oli oma rinnakondid paadi parda vastu nii ära põrutanud, et tagasi Saaremaale sõitsid. Meie õnneks tulid kolm isandat, üle väina reisijat, need telegrafeerisid Virtsu. Siis tuli “Siirius” ja viis meid üle. Isandad maksid igaüks viis rubla ja meie, töölised, ühe rubla igaüks. See oli üks nädal enne vanat paastu-maarjapäeva, ja jää oli kohati tugev nii, et ülesõit ligi paar tundi kestis. Muhus oli lahke vastutulelik rahvas. Öömaja eest ei ole kuskil maksu võetud, ja kõhutäie söögi eest võeti sel ajal viis kopikat. “Siiriust” mina nägin 1901. aastal Riigas. Siis oli ta jõe aurulaevade kompanii “Augsburgi” omadus.

Ka Väikeses Väinas oli aasta 50-ne eest üks väike vedurlaev olnud. Mina selle nime ei tea, aga meie külast Konstantin Allas, kes paarkümmend aastat surnud, rääkis mulle sellest ühe nalja pala. – Vahtnast tulles on uisule ette pandud pisike aurulaev, kes pidanud ta Orissare tooma. Keske väina on üks tugeva kätega mohulane uisust veoköit mööda tõmbama hakkanud ja tirinud uisu ja vedurlaeva otsad kokku. Sellest vihastanud vedurlaeva omanik ja lasknud uisu lahti. Uisumeestel olnud kibe sikutamine, enne kui Orissaare sadamase jõudnud.

Kõige viimaks nägin uisku 1907. a.; siis tõsteti uisuga reisijad Riia reisilaevadelt Kuivaste sadamasse. See sadam on madalasse vette ehitud, mis küll uisule kõlbas, aga suuremad aurikud ei saanud tulla. 1906. aastal andsin laevast juustutünne uisku, mida Riia aurikud Peterburgi viisivad. Sedakord pigistasid uisumehed minu käest toobi viina välja, mis osalt töötasuks läks. Nüüd ei tea mina, kas Väinas veel uisu-nimelist laeva on.

ERA II 255, 418/23 < Karja khk., Leisi v., Oitme k. – M. Männik,
s. 1874 (1939).

Tagasi artiklite lehele