Läänemaa teed on head. – Salumäest ja lipuvarraste ülessikutamisest. – “Kuurort” Virtsu, mida veel pole

Tee on sile kui laud. Läänemaa maanteed on Saaremaa teede kõrval alati olnud eeskujuks teistele maakondadele: hea korrashoid ja sillutamine ei lase teekattesse tekkida roopaid ja auke, milliste omaduste pootest on eriti kuulus Tallinna-Keila maantee. Tallinna-Kuressaare suur liiniomnibus arendab tublit sõitu, et jõuda laeva väljumise ajaks Virtsu. Sõitjaid on küll, sest omnibusega pääseb hulga kiiremini kui rongiga ja sõit on mugavam. Isegi Lihula ja Virtsu elanikud eelistavad mõnikord bussi rongile, mis öise sõidu tõttu pole kuigi vastuvõetav, seda enam kui järgmisel päeval on pealinnas tehinguid. Enne, kui puudus veel Rapla-Virtsu raudtee, oli ainukene Lihulasse pääsemise võimalus Ristilt omnibusega. Uue raudtee saamisega kaotas suure hulga oma osatähtsusest ka Risti alevik, mis oli juba aleviks muutumas.

Millegipärast on eestlastel mulje, et mida lõunapoole, seda mägisemaks muutub maa, kuigi ka Soomes ja Skandinaavias on kõrgeid mägesid. Ettekujutus on tekkinud vist meie oma pinnareljeefi tõttu, mis Lõuna-Eestis tõuseb. Läänemaa kohta on see maksev sõna täielikus mõttes. Maakonna põhjaosas hakkab vaevu silma mõni kõrgem küngas, mis võiks kanda mäe nime; sõites aga Lihulast välja Virtsu sihis, tuleb ühes kohas isegi jalgrattalt maha ronida – tee tõuseb järsku.

Ilusam mägi on kahtlemata Massu vallas Salumägi, mis kõrgeleküündiva ja kihtepaljastava mäeseinaga tuletab meele Viru rannikut. eriti aga Tallinna Rannamõisa Kuradikaljuga. Sarnaseid ” kuradikaljusid” – rippuvaid paelahmakaid – on siin mitu.

Mäekülg on kunagi olnud mererannik, mille vood õõnestanud sügavad urkad paeseina ja teinud pealmised kihid alt tühjaks, nüüd on aga laht taganenud kilomeetri kaugusele, andes ruumi põldudele ja karjamaale, mis asub ka Salumäel. Mäe all kohisevad saared ja sarapuud annavad igal aastal rohkesti pähkleid.

Salumägi on veel teisitigi kuulus: siin leidub sügisel ja kevadel niipalju roomajaid – rästikuid, et teed tuleb mäelt kaikaga läbi murda. Ühel teekonnal üle mäe 100 ussi tapmine pole mitte väljamõeldud nali lugejaile, vaid see on fakt, mida kinnitab iga kohalik talunik.

Vanasti käisid parunid Salumäel tantsimas. Talupoeg võis mäelt läbi minna ainult valitseja vajaliku loaga, nüüd uitavad siin ringi lehmad. Kuid mägi oma kõrguse tõttu manab õnnetusi: igal suvel kukub mõni loom paarikümne meetri kõrgusest pankrannikust alla ja saab surma.

Teeäärsed külad, Ridase küla pritsikuuriga, kõnelevad selget keelt kodukaunistamisest, mis siin on märksa rohkem tagajärgi annud kui mujal maakonnas. Habemega talumees Hanilast räägib, kuipalju vaeva ta näinud, enne kui sai püsti lipuvarda:
“Ajasin terve küla kokku varrast püsti ajama. Mõtlesime ise igasugused nõksud välja, kuidas niisugust tüsedat palki püsti vinnata, sest see oli vist suurem töö, kui Türi raadiomasti ehitamine. Poolepäevase töö tulemusena oli valge sammas taeva poole end sirutamas. Teine pool päevast kulus liikude tegemiseks, sest kõrged ehitused ilma selleta juba püsti ei jää”.

Punast värvi on siin tublisti ohtramalt tarvitatud, kui Haapsalu ümbruskonna valdades. Ümbrusel on põhjamaine, Soome ja Skandinaavia maik man. Silmale on see ilus. Kuigi lipuvarraste ülespanek tekitab tüli, nagu maamehed ise räägivad, siiski see on ainult ühekordne ja tõstab talu nägusust.

Vasakul tehakse uudismaad. Traktor pöörab maakamarat kummuli, mis vist aastasadu kannud ainult metsa. Mees kõnnib järel ja silub labidaga masina tööd. Avaneb esmakordselt juhus näha tegevuses linttraktorit, mis jätab tanki mulje. Kuulipilduja peale ja sõjaolukorras kergetank valmis! Kiirus jätab siiski soovida.

Virtsu. Siin ta ongi, Virtsu sadam ja pisikene alevik. “Pisikene”, imestab virtsulane ise, “eks te tulnud ja vaadanud meie “linna” enne raudtee ehitamist ja nüüd”. Tõsi küll, raudtee on siingi õnnistuseks olnud ja muutnud Virtsu riigi lääneväravaks. 50% saarlasist pääseb Virtsu kaudu suurele maale. Kõik on: sadam ja jaam, pea kas või ühendust välismaaga!

Virtsu rahvas ise seejuures on rahulik ja vaevalt kedagi huvitab, kuidas reisijad askeldavad oma pampudega rongilt ja omnibuselt laevale või vastupidi. Virtsulast ei huvita seegi, kuidas igapäevaga väheneb maailmasõjaaegse “Slava” kere, mis lõhutakse ja veetakse vanarauana Tallinna.

Siiski üks asi huvitab kõigile külma pilguga vaatajat kodanikku, see on kerkiv kaluriküla. Hommikust õhtuni ehitatakse Virtsu maju. Seda kõike näevad läbireisijad, kuid vaevalt on kellelgi meele tulnud küsida, miks korraga nii palju? Siia tehakse kalurite musterküla elamute ja kõrvalhoonetega. Platsid on juba ammu müüdud, sest nõudmine oli suur ja miks siis mitte, kui soodsail tingimusil on võimalik ehitada maja ja sama soodsad on tulevikus püügivõimalused.

Need on eeldused lisaks eelmisele, mis tingivad Lihula järele nimetama Virtsut teiseks Lõuna-Läänemaa keskuseks ja sadamaks. Kuid sellele lisaks on veel midagi, millel juba tähtsam maik küljes ja millesse Virtsu naine ja mees ei taha praegu veel uskudagi. Kuid pärnakad kirjutavad ja tõsiselt tuleb seda võttagi: Virtsus on tervismuda! Pärnu linn veab seda oma supelsakstele tervisvannide tegemiseks ja tagajärjed olevat nagu kuulda – head. Kui see nii, siis võib mõne aasta pärast kuurortide lahtrisse kanda juure uue suvituspaiga – Virtsu. 

Tagasi artiklite lehele