Oleme mitme Eesti polgu ohvitseri jutustuse järele kahe Eesti bataljoni saatusest Muhu saarel kirjutanud. Paigutame siia juurde veel Tartust päritoleva vanema alamohvitseri Paul Ingermanni jutustuse sisu. Ingermann on üks viimastest, kellel korda läks Muhu saarelt ühes teiste seltsimeestega lahkuda ja mõnepäevase meresõidu järele Haapsalusse jõuda. Ingermannil on kirju sõjaline minevik. Pikemat aega teenis ta Kaukaasias teenistusesse võetud nõnda nimetatud „metsikus divisjonis”, Ossetini polgus. Selle Kaukaasia mägirahva mundris ilmus ta Tartu puhkusele, kus eesti polku asutama hakati. Ingermann lahkus ossetiinlaste seast ja astus siis esimesesse Eesti polku. Endine Tartus tuntud jõumees maadleja oli nüüd maakuulajate komandos vanemaks alamohvitseriks.

Mitmekordse muudetud käsu järel, jutustab Ingermann, sõitsime viimaks Muhu poole teele ja jõudsime ilma vahejuhtumiseta Muhu randa Kuivastu sadamasse. Siin olime üllatud sellest, et sadam põgenejaid Vene sõjamehi täis oli, kes Muhust vägise ära tikkusid. See ei olnud julgustav silmapilk: jooksikuid palju enam kui meid, uusi saare-kaitsjaid. Vaevalt olime kaldale saanud, kui laev rüsinal põgenejaid täis tungis, kes kõigest laevameeste keelust hoolimata ära sõitsid. Hakkasime sisemaa poole sammuma, maakuulajad ikka ees. Moona oli meil M. tulles kõigest nelja päeva jaoks ühes võetud. Padrunid ka ainult ligikandmise jaoks. Neid pidi saarelt saadama. Aga et ühendus kindlamaaga Saksa laevastiku tegevusel lõppis, siis ei saanud kusagilt lisa. Põgenejad Vene roodud olid aga siin ja seal padrunikaste maha visanud. Neid korjasime teedelt oma varustusele lisaks.

Palju lahtiseid hobuseid jooksis Muhu nurmedel ja metsades ümber, mõnel sadulad külje pääl, mõnel rangid kaelas ja äralõigatud pooled trengid taga. Et meil omal moonavooris kaunis lahjad loomad olid, siis vahetasime mitmed peremeesteta paremate hobuste vastu ümber ja lasime omad lahjad karjamaale.

Kuidas meie bataljonid üles seati, kuidas nad tegevad olid ja kuidas viimati käsk anti põgenemiseks – sellest on teised kirjades juba kõnelenud.

5. oktoobril sõitis Ingermann ühes 9 teise Eesti soldatiga väikeses kalameeste paadis merele. Meri oli rahutu ja suurtes laenetes. Saksa lennumasinad keerlesid õhus ja lasksid põgenejate paata. Mitmed seltsimehed, kes merd vast esimest korda nägid, hakkasid kangesti kartma ja kisama, kui laened väikest munakoort pillutasid ja vett suurel hulgal paati nõrguma hakkas. Kuid julgemad seadsid kõva sistsipliini jalale: üks mees pandi tüürima, kuus sõudma, kaks rookisid soldatite kataldega (manergatega) vett välja. Otsustati iga distsipliini rikkuja üle parda visata. See mõjus. Vee sissevoolamise kohta saime pärast selgusele. Muhklased olid nimelt lootsiku pärasse vee väljalaskmiseks oherdiga kaunis suure augu teinud, augu kõrval oli jäme kork paelaga konnitatud, mis enne oleks tulnud ette lüüa, kui paadi kaldalt vette lükkasime. Kuid pool pimedas ja rutuga ei pannud keegi seda tähele. Et paat suuremal mõõdul vett sisse ei andnud, tuli sellest, et soldatid oma nahk taskud ja kotid tüürimehele istme aluseks paadi pärasse viskasid ja need pääleistumisel augu osalt kinni surusid. Kui viimaks Muhu ja Hiiumaa vahele Kõverlaidu saarele jõudsime ja tüürimees madalal püsti tõusis, läks auk päris lahti ja paat vajus madalal ära, kust me ta välja kiskusime, augu leidsime, kinni lõime ja sellega vee voolu lõpetasime.

Alguses võtsime kursi Virtsu poole, sõudsime vajunud Slava juurest mööda, kuid Saksa laevad olid sääl pool nii tihedasti ees, et Hiiumaa poole pidime pöörma.

Kõverlaidus ei ela inimesi. Oli sääl ainult kolm heina kuhja, kust materjali saime asemeks ja tule tegemiseks, et riideid kuivatada. 6-dal jõuti edasi ja jõuti Hiiu saare lähedale väikesesse saarde, kus üks soldati naene kahe lapsega elas (mees sõjaväljal). See keetis kartulid ja andis hulga aja pärast süüa. Siit leidsime veel ühe põgeneja eestlase eest, nii et kehakinnituse järel 11 mehega Hiiumaale Heltermaa sadamasse jõudsime.

See sadam oli täis sõjakraami, voorivankrid ja kõik segi. Vene sõjamehed olid Hiiumaalt lahkunud, sakslased polnud ka veel pärale jõudnud. Ainult üks Vene lipnik oli sadamas, kes Eesti polku Hiiumaale ikka alles ootas.

Siit sõitsime aurulaeva „Hiiumaaga” kõik Virtsu Rohu sadamasse, missugune tee väga hädaohtlik oli läbi miini vete, sest et Saksa laevad otse tee olid kinni pannud.

Jõudsime siiski õnnelikult pärale. Siin jällegi troostita pilt: põgenejate soldatite rüüstamised. Virtsu mõisas olid nad sead maha tapnud ja et aega ei olnud neid puhastada, lõigati liha kõige harjastega tükkideks ja hakati jagama. Intendandi ladusid riisuti. Eesti esimene bataljon pani sellele rüüstamisele linna jõudes kohe piiri ja seadis korra jalule.

Mehed, kes ühes Ingermanniga pääsesid, olid: Johannes Iljat, Mihkel Kipper, Aug. Saar, Madis Välja, Bartel, Georg Kutsar, Kuivari, Päiv, Timofei, Edm. Leppik.

Tagasi artiklite lehele