Virtsu Kool Eesti KSL II koht 09.mail.2001 Märjamaa; Ees vasakult hoiavad karikat: Janar Ojaste, Ken Laht; Taga vasakult seisavad: Gert Mätas, Priit Mäeorg, Simo Meerits, Vaido Veek, Harry Silling, Madis Riive, Treener Jaanus Getreu

Viimastel nädalatel on palju kirjutatud meie Lõuna-Läänemaa jalgpalluritest, kes Eesti kõrgliigades, nii naiste kui meeste hulgas suuri tegusid teevad. Kui need jalgpallurid uue sajandi alguses sündisid, olid nende vanemad kolleegid juba aastaid edukalt seda vagu ajanud. Kui laps teeb tublilt sporti, siis alati on esimeseks toeks kodu kõrval talle kodukool.

Eesti Vabariik oli taasiseseisvunud olnud napid 20 päeva, kui Virtsu Kool 10. septembril 1991. aastal Läänemaa koolide jalgpallimeistriks tuli. Just selles Lõuna-Läänemaa väikekoolis algasid süstemaatilised jalgpallitreeningud 1994. aasta oktoobris. Just sealt alanud jalgpallipisik on viinud 27 aastat hiljem selleni, mida oleme jalgpallilastega aastakümneid selles piirkonnas maitsnud.

Esimesed vabariigi tähtsusega karikad asetati kooli karikavitriinile 1997, 1998 ja 1999. aastatel. Siis tuli kool Snickers CUP turniiridel teisele kohale. See oli võistlus, kus võistlesid Eesti maakoolid ja vabariiklikele finaalidele lubati ainult igast maakonnast meister. Sisuliselt oli tegu Eesti maakoolide meistrivõistlustega.

Siiski on üks eriline kuupäev, mille juubelit saame nüüd tähistada. See on 9. mai 2001. aasta, mil toimusid Märjamaal Eesti Koolispordi Liidu 6-7. klasside poiste meistrivõistlused. Nüüd ei olnud tegu ainult maakoolidega, vaid osalesid ka suured gümnaasiumid. Et finaalturniirile saada, tuli mõistagi Läänemaa meistriks tulla ja seda kõikide koolide ees! Märjamaale lubati kaheksa kooli. Virtsu tee finaalini välja kulges ilma takistusteta. Finaalis ootas Rakvere Gümnaasium. Ka siin oli väikekool tegemas suurt mängu. Juhtides pikalt kohtumist 2:1 jäi lõpuvileni 30 sekundit. Siis sai kiire Rakvere ründaja äärelt läbi ja lõi tabloole seisuks 2:2. Ees oli ootamas lisaaeg. Siin olid paraku kindlamad linnapoisid ja napsasid Virtsu poiste eest meistritiitli. Siiski olid poisid võidetud teise koha üle väga õnnelikud. Siit algas ju tõeliselt edukas paar aastakümmet kestev meie Virtsu ja Lihula koolide edu Eesti Koolispordi Liidu meistrivõistlustel.

Kaks kooli on kahe peale jõudnud Eesti KSL finaalis kuue parema kooli hulka kahe peale 24(!!) korda. Neist 11 korda on võidetud kahe peale medalid. Virtsu Kool on seda suutnud kolmel korral: Märjamaal 6-7. klasside hõbemedal, 2012. aastal Valtus 1-5. klasside tütarlaste pronksmedal ja 2013. aastal Narvas 8-9. klasside saali Rahvaliiga hõbemedal. See on tõeline muinasjutt.

Märjamaal esindasid 2001. aastal Virtsu Põhikooli: Vaido Veek, Priit Mäeorg, Gert Mätas, Harry Silling, Janar Ojaste, Ken Laht, Simo Meerits ja Madis Riive. Treenerid Jaanus Getreu ja Martin Vänt.

Laseme nüüd kõneleda 20 aasta tagustel kangelastel, poistel, kes ei olnud ainult selle turniiri, vaid kogu selle aja eeskujulikud sportlased. Poiste meenutustes on rõõmu, häid mälestusi turniiridest, mängudest ja ka isiklikku traagikat. Sellisena, millisena see aeg meenub.

¤ Ken Laht, elab praegu Soomes: “Mäletan, et meil kõigil polnud putsasid, siiski, kuna jalanumbrid olid enam-vähem samad, sai neid vahetada. Kuid ka tennistega said mängud mängitud. Olin hirmus suurt tahtmist täis väravaid lööma. Kuid treener ilmselt nägi minus head kaitsemängijat ja mängitas mind rohkem selles positsioonis. Märjamaast mäletan, et sinna sõites oli suur värin sees. Kartsin, et keeran midagi kokku ja saan kaaslastelt pähe, aga seda ei olnud. Enne mänge läks pabin õnneks üle.”

¤ Madis Riive: “Kogu see aeg, mitte ainult Märjamaa, oli eriline ja tore. Võistlesime palju, käisime üle Eesti, samuti Rootsis. Mäletan, kuidas kord Harry väravast otse palli Snickersi poolfinaalis üle väravavahi lõi ja selle võiduga pääsesime finaali. Märjamaa turniiri spetsiaalselt nii täpselt meelde ei tule. Küll on aga eredalt meeles ARVIKA CUP Rootsis, kus saime mängida välismaa klubidega ja tulime neljandaks.”

¤ Gert Mätas: “Ütlen ainult ühe lause- mängisin parimas võistkonnas, parimate poistega. See kooliaeg jääb selles võtmes eriliselt ja alati meelde.”

¤ Vaido Veek, hilisem Eesti tippvõrkpallur, kuulunud Eesti koondisesse: “Minu jaoks oli Märjamaa turniir isiklikus plaanis väga raske, sest eelmisel õhtul tabas meie perekonda tragöödia. Mäletan, et Märjamaa staadionil tuli mängude vahel pikalt oodata. Kuid turniir on selgelt meeles. Finaali viigiväravat mäletan selgelt, löödi alla nurka ja kaitsesime väravat, mis koolimajast kaugemal. Meenub, et andsime alati endast parima, nii nagu osaksime, kuid ilmselt mitte piisavalt, et meistriks tulla. Meenuvad ema maitsvad saiad, mis alati kaasas olid. Saime jalgpallis üldiselt hästi hakkama.”

¤ Harry Silling, mängis Pärnu Tervisega end Eesti jalgpalli noorte meistriks. Tegi kaasa Somme liigas. Nüüd elab Hispaanias: “Meenub, et Gert sai mesilase käest ühes mängus nõelata…see tuli kuidagi meelde. Üldiselt aga võistlesime palju ja kogu aeg oli tegevus. Meenuvad Snickers turniirid ja Paikuse kooliga tulised finaalid. Mäletan Madis Riivet, kes oli meil parim ja tõeline väravatelööja. Kõik need bussireisid ja Rootsi Arvika CUP, kus olime päris tublid. Eraldi tahan ütelda aitäh treenerile. Kindlasti päästis ta minu tuleviku. Õpetas, kuidas võidelda lõpuni ja mitte alla anda. Distsipliini. Trennides käimine õpetas kohusetunnet. Seda kõike õpetan nüüd oma lastele.”

¤ Priit Mäeorg. Hilisem Eesti rannakoondislane ja tulnud mitmeid kordi Eesti meistriks. Mänginud ka Premium Liigas: “Meenuvad meie kollased võistlusvormid ja select pallid ja kaitsmed. Meil oli mängudes alati kord, kõikides liinides valitses konkreetsus. Mitte kellelgi ei olnud meiega lihtne mängida. Seda head mängu ei takistanud ka putsade puudumine.”

¤ Simo Meerits: “Oi kui palju käisime võistlustel. Meenuvad Snickersturniirid ja Kehtna ja teised kohad. Märjamaa finaali saime vist minu löödud võiduväravaga maakonnas meistritiitlit võites. Olin meeskonna kõige noorem, kuid sain hakkama ja sain ka palju mänguaega.”

Selline on ühe kooli jalgpalli suure võidu lugu. Just sellest väikesest Virtsu koolist sai süsteemne jalgpallitöö Lõuna-Läänemaal alguse. Virtsus maha pandud seeme annab praegu suuri vilju. Just selleks tuleb teha suur kummardus selle kooli õpilaste ees, kes treenisid, õpetajatele, kes õpetasid ja koolijuhtidele läbi aegade, kes soodustasid ja aitasid sporditegemisele igati kaasa.