Elektrituulikute püstipanekuga Eestis esimesena rohepöördega alustanud ja Saaremaale sõidu merevärava Virtsu rahvamaja ringijuhi Raul Targamaa elu on kirju nagu pühademuna, mis veeres tagasi sinna, kus ta nooruses alustas.

Tollase aleviku melu praegusega võrreldes ütleb Targamaa, et need erinevad nagu päev ja öö. Rahvast oli palju, Virtsu Kalur polnud vaene majand, ehitas kalatööstuse ja pidas laevastikku, töökohti jätkus, noored ei rännanud parema pala järele pealinna või välismaale.

Soome lahe ääres Nõval sündinud ja koolis käinud ning muusikuna tuntud Targamaa juhatas kodukohas rahvamaja ja tegi sporti, kuni kohtus Virtsu Kaluri spordimetoodikuga, kelle jutt oli lühike: „Pead meile tööle tulema!” Aasta oli siis 1967.

Aga elutee on kurviline ja kalurikolhoosi klubi muusikajuht rändas Raplamaale ja võttis vastu Uue Elu kolhoosi automajandi juhataja koha. Taassündinud Eesti Vabariik alustas keeruka maa-, põllumajandus- ja omandireformiga, kollektiivsed ühismajandid kadusid kaardilt ning riigikorra vahetumise järel kerkinud raudse eesriide taga ootas vaba maailm ja Rootsi Kuningriik, kuhu Targamaa jäi veerand sajandiks.

Stockholmist käis ta Pärnus Seeniorlaulu konkursil ja naasis 2013. ja 2016. aastal võitjana.

Kaks aastat tagasi tõi tutvus armsa inimesega Targamaa tagasi Virtsu ja aleviku kultuurielu lõi taas kihama. Targamaa juhendab rahvamajas nais- ja kanneldajate ansamblit, mängib tantsuorkestris akordioni, aitab MTÜ Virtsu Arenguseltsil üritusi korraldada ning on südame ja hingega taas virtsulane.

„Pillimänguand pärineb isalt, lauluand emalt“, väidab Targamaa. „Suguvõsas on naispoole pealt väga tublisid lauljaid, üks neist on terve elu töötanud Rootsi kuninglikus ooperiteatris ja ­tädid on mul kõik hästi laulnud ning Rootsi juurtega ema oli võrratu lauluhäälega. Isa oli pärit Saksamaalt, ta oli lõpetanud Kölnis muusikakooli, mängis väga hästi akordioni.“

Jutukaaslase väitel oskas ta Rootsi minnes kahte sõna: hej (’tere’) ja hej då (’head aega’), kuid lastekodus õpetajana ja hiljem väikemeiereis töötades sai keele suhu.

Emapoolse suguvõsa kodumaal hakkas Targamaa tegelema Riguldi-Noarootsi kodukandiühinguga, mis liidab Rootsis elavaid maaomanikke, kes ise või kelle vanemad lahkusid Eestist 1944. aasta sügisel.

Paadipõgenikke ja nende järeltulijaid koondava ühingu eesmärk on kaitsta ja tutvustada eesti-rootsi kultuuripärandit mõlemas riigis. Parimatel aastatel oli kodukandiühingus üle 900 liikme, väidab selle juhatuses olnud Targamaa, kes jätkab tegevust eestirootslaste laulupeokomisjonis ja Eesti-Rootsi kultuuriomavalitsuses.

Tänavu augustis peeti Haapsalus eestirootslaste neljandat laulu- ja tantsupidu „Aiboland, mu arm / Mitt älskade Aiboland”, kus kõlasid rannarootslaste rahva- ja uuslooming ning esimese laulupeo repertuaari kuulunud laulud eesti ja rootsi keeles.

Virtsu rahva- või seltsimaja, kuidas keegi seda võtab, asub sama katuse all kooli, raamatukogu ja arenguseltsiga. Selles kogukonnamajas Pargi tänavas juttu ajamegi, vahepeal kõlamas mahe tunnist välja ja sisse kell. Kultuuritegijad paiknevad kunagise koolisöökla poolel, jagades 100-kohalist rõduga saali. Päeval, mil juttu ajame, algab keskpäevast seal jõulupeo eeskava peaproov.

„Minu rong on juba ära sõitnud, olen selles eas, et ei jõua enam nii palju, nagu oleks vaja“, möönab Targamaa. „Laseme noorematel tegutseda. Pärast seda, kui saime rahvamaja juhatajaks Kristiina Mägi, ütlesin arenguseltsi juhatajale Jüri Mõnistele, et taandun kultuurijuhi kohalt ringijuhiks.”

Ringitoa seina ääres seisavad eestlastele muistsest ajast tuntud pillid kandled, nagu oodates, millal neid jälle mängitakse. Kui kaua need Tallinna klaverivabrikus valmistatud ja Virtsu koolile kingitud kolm rahvakannelt arhiiviruumis igavlesid, ei oska Targamaa öelda, aga koos Mõnistega ta need sel sügisel avastas. Puhastas tolmust, pani häälde, riputas üles kuulutuse, et noored ja vanad, kes on huvitatud kanneldamisest, andku teada. Kogunes kuus huvitatut, moodustus kanneldajate ansambel, kus ringijuht on vanim mängija.

„Palju aastaid on läinud Virtsus nii, et siin pole olnud ringide juhendajat, sellest oli suur puudus. Naised on tahtnud rahvatantsuga tegelda, aga juhendaja puudusel hakkasid nad igal pool mujal käima: Paadremal, Hanilas, Kõmsil. Sama on muusika, muusikaliste ansamblitega,” räägib Targamaa, kes mitme ringi juhendajana pensionilisa teenib.

Energilise Raul Targamaa arvates püsib maakultuur laulu, pillimängu ja rahvatantsu harrastajatel. Ta tõdeb, et kuigi tänapäeval on kõik virtuaalselt kättesaadav ja võib sõita kuhu tahes kontserdile, on palju huvitavam kultuuri ise teha. Tema südame teevadki soojaks need, kes tulevad Virtsust kaugemaltki rahvamajja, et koos harjutada ja oma oskustega teistele esinedes elamust pakkuda.