Läinud nädalal uuris väike Eesti delegatsioon Saksamaal Rostockis, kuidas sealse väetisetehase koopia sobituks Läänemaale.
Suurema jao Hanila vallas Kureveres ja Esiveres kaevandatud dolomiidist veavad pargased Virtsu sadama kaudu Rostockisse, kus tehakse sellest lämmastikväetisi.

Miks vedada Hanilas kaevandatud dolomiiti riigist välja, kui seda võiks kohapeal väärindada ja kallimalt edasi müüa, mõtles Lääne maavanem Neeme Suur kevadel Hanila vallas Nordkalki karjääre külastades. Ammendatud Kureverest on järel 18 ha suurune auk. Paar kuud kasutusel olnud Esivere hõlmab 80 ha ja seal jätkub kaevandamist 20–30 aastaks. Kui Esivere ammendubki, on dolokivi ka mujal.

Et väetisetehas on keskkonnaohtlik keemiatööstus, käisid läänlased uurimas, kui ohtlik see ikka on. Reisil käisid maavanem, Hanila vallavanem Arno Peksar, EASi Saksamaa esindaja Riina Leminsky ja Nordkalk Eesti tegevjuht Andres Rammul. Nordkalk tasus reisikulu.

Lõhna ja tolmuta keemiatehas

Tehas asub Rostockist 12 km eemal 1000 elanikuga Poppendorfi külas. Lähim elamu jääb kilomeetri kaugusele.
“Vaikus,” kirjeldas Suur esmamuljet. “Ei lõhna, ei mürise, ei tolma.” Inimesi polnud näha, kuigi töötajaid on 200.

Norra firma Yara toodab Rostockis lämmastikväetist ja kasutab Hanila dolokivi, et siduda plahvatusohtlikku ammoniaaki. Dolomiiti on väetises viiendik. Hanila kivil on ka eeliseid. See sisaldab taimedele tähtsat mikroelementi magneesiumi. Teine eelis on, et Hanilas on vaid kaht värvi dolomiiti. Kui kihid on väga mitut värvi, tuleb ka iga väetisepartii ise karva. See tekitab põllumehes umbusku, et kas tegemist on ikka ühe ja sama asjaga, selgitas Suur.

Ohutu see tehas pole, aga ohtu saab ära hoida

Et keemia pole mingi süütu ala, on tehases ohutusele palju raha kulutatud. Tehnoloogilisele uuendamisele kulutavad sakslased 8 miljonit eurot aastas. Tihe koostöö käib keskkonnakaitsjatega.
Rostocki tehas töötab 1984. aastast, selle aja jooksul on olnud üks plahvatus, milles keegi kannatada ei saanud. Pärast seda hakatigi kohustuslikus korras dolomiiti kasutama.

Kümme aastat tagasi oli tehase seni ainuke surmajuhtum — kõrgelt kukkumine. Nüüd on igal töölisel liikumisandur küljes. Kui inimene ei ole end 20 sekundi jooksul liigutanud, läheb operaatoripulti signaal. Kui inimene operaatori signaalile ei reageeri, saadetakse välja päästeüksus.

“Ka meid teavitati, mida üks või teine sireen tähendab ja mida me siis tegema peame,” ütles Neeme Suur.

Tehas oli seest niisama puhas kui väljast. Territooriumi vihmavesi läbib tavalise biopuhasti. Tootmisvee võtavad nad jõest, aga tagasi jõkke seda ei suunata, vaid müüakse maha vedelväetisena.

Kuidas sobiks selline tehas Eestisse?

“Peaks ja saaks!” vastas Neeme Suur küsimusele, kas selline tehas võiks olla Eestiski.
“Minul pole tehase vastu midagi,” ütles Arno Peksar, kuid lisas ettevaatlikult: “Aga ma ei kujuta ette kohalike inimeste arvamust.”

Tehase kasuks räägib, et dolomiit moodustab viiendiku väetisetootmise komponentidest. Milleks seda laevadega välja vedada, kui saab väärindada ja siis eksportida?

Vajadust lämmastikväetiste järele on ja see aina kasvab. Saksamaal kasutavad põllumehed lämmastikväetisi 200, Ida–Euroopas 20 kilo hektari kohta. Kui Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas kasvab väetise kasutamine kas või ainult kaks korda, on nõudlus hulga suurem, kui sakslased toota jõuavad.

Avalikul arvamusel on määrav tähtsus

Saksamaa–käigust innustust saanud Suur ütles, et Hanilas on kõik tehasele vajalik dolomiit, sadam ja maa, elekter, vesi ja tööjõud. Ida–Virumaalt saab tööstuslikku lämmastikku — sakslaste meelest pole 200 km mingi vahemaa.

Nii Suur kui ka Peksar peavad tähtsaks kohaliku kogukonna arvamust.
“Kui kohalikud ei taha tehasest kuuldagi, ei saa seda tehast ka teha,” möönis Suur.

Peksar nägi tööjõupotentsiaali Virtsus, kus kalatööstuse hääbumise järel pole enam mingit suurt tootmist.

“Ega kahe kivi hõõrumisega sooja tooda,” sõnas Peksar. “Mingi tootmine peaks Virtsus ikka olema.”

Et sellise tehase rajamine maksab miljoneid, kui mitte miljardeid, pole investori leidmine tähtsusetu. Väetisetehase rajamise võimalikkust hakkavad nüüd edasi uurima maavalitsus ja Hanila vallavalitsus. Maavanem lootis, et ka Nordkalk toetab neid.

Tuleb selgitada tegelikud võimalused: maa, sadama suutlikkus, keskkonnaaspektid, tootmiseks vajalikud osad, turu– ja riskianalüüs, avalik arvamus jms.

Norsk Hydro kontsern

8000 töötajat, tehased 50 riigis üle maailma, sh Yara Rostocki tehas.
Rostockis toodetakse lämmastikväetisi ja tehnilist lämmastikku keemiatööstusele. Aastatoodang on 1,4 miljonit tonni, ostjad on Saksamaa, Tšehhi, Poola, Taani, Rootsi ja Baltimaad.

1,4 miljonit tonni väetist sisaldab kuni 500 000 tonni Hanilas kaevandatud dolomiiti.

Yara on Kurevere ja Esivere dolomiidi peamine ostja.

Dolomiiti kasutatakse ka kivivilla tootmises.

Tagasi artiklite lehele