Idee on selles, et nüüd me paneme enamiku autodest laeva peale ja viime üle. Tööloom on seekord end laevakompanii stividorile sappa haakinud ning üritab sisse elada maailma, kus erikujulisi autosid tuleb näha klotsidena, mis võimalikult hästi täidaksid praamiruumi ning inimestele tuleb selgeks teha, miks nende autole eelistatakse mõnd teist. Paljud asjad on hetkeolukorras kinni ja kui kellelgi on parem lahendus autode praamile paigutamise koha pealt, siis pange see paberile ja saatke ära.

Ma tean, et praam ei ole õige sõna nende laevade kohta ütlemiseks, kuid mis sa ikka teha saad, kui üks sõna end igapäevaellu nii sügavale sisse söönud on. Järgnevas loos kõlavad sõnad praam, parvlaev ja laev ühes tähenduses – tegu on laevadega, mis saarte ja mandri vahel masinaid ja inimesi veavad.

Suunanäitajaks uuel tööl on meil sedakorda päris stividor Olari Malk, kes selgitab, kuidas asjad käivad. Praegu on meil vaja edukalt täita parvlaev Ofelia.

Kõigepealt peame me otsima koormaga rekka. Meil on kaasas raadiosaatja, kust läbi sahina ja automootorite müra kostab pootsmani hääl. Rekkasid on üksjagu ja läheme sellist otsima. Tuleb välja, et hoolimata rahulikust neljapäevasest ajast oleme sattunud paraja pähkli otsa. Järjekorras on ülegabariidilisi masinaid ning rekkasid hulgem, kuid ühtegi koormaga veokit ei ole.

“On sul seal midagi?” “Tühi.” “Skolko tonn?” “Pustaja!” “Sa tahad ikka väga häid asju saada,” kõlab vastus pootsmanile. Mis teha, läheb tühjalt.
Kaalu küsimus on laevadel äärmiselt oluline, kuid mõnigi reisija ei taha sellest väga hästi aru saada. Tihti ilmub välja reisijaid, kes arvavad, et kui nad enne teist sõidukit sadamasse jõudsid, siis peavad tingimata ka enne praamile saama.

Autode vahel liikumine on teinekord üksjagu ohtlikki. Üle varba ei ole päris stividoril sõidetud, kuid saapanina ratta alla kinni kiilunud on küll. Ka on pöörava auto nurk lõiganud säärde sisse ning ühe kolleegi on haagis suisa pikali paisanud.

Eeee… pilet

See pole Töölooma silmis esialgu probleem. Palju keerulisem on aru saada, mis piletid millise masina kohta kehtivad. Jutt erinevatest kategooriatest, masinatüüpidest, kaaludest, haagistest, s-kaartidest ja e-piletitest näib iseenesest justkui tuulega mere poole lendlevat.

Selge on see, et e-piletite kontrollimiseks on skanner, mis loeb väljaprinditud paberitelt triipkoodi. See on samasugune nagu pealinna ühistranspordis kasutatav ID-piletite lugeja. Aga et seda kasutada, tuleb enne laadida aparaati konkreetsele liinile ja kellaajale müüdud e-piletite info. Kui triipkoodi skannida, siis ütleb ekraan hetke pärast, kas selline pilet on kehtiv ja mitu reisijat autos olema peaks. Mugav.

E-piletite tulek on elu sadamas palju kergemaks teinud, sest nüüd jagatakse üksjagu reisijaid ühtlasemalt päeva peale ära. Varem oli nii, et kui reedel kell 5 kukkus, siis oli Virtsu kaupluseni järjekord, kõik tulid korraga.
Pootsman soovib sõiduautosid. Neid on kail veel üheksa.

“Tervist!” “Tere!” “Aitäh, läheb peale!”
Tuleb tunnistada, et ehkki Tööloom on hämmastavalt väle piletikontsude rebija, ei jaga ta ikka üldse ära, mis piletitele kirjutatud, mida need asjad seal tähendavad ja kas tegu on õige asjaga.

Jälle saab teada, et on olemas a-kaardi bronn, M1, N1. “Kui selline auto on klaasidega, seest istmetega, siis ta on M1, aga kuna ta on pakikas, siis ta läheb N1 alla. Hinnavahe on sees.” Ja dziipide puhul on ka vahe, mõni on M1 ja teine N1. Misasja?

Võtame vahepeal hoopis bussi ette. Tuleb välja, et kui huvi oleks, võiks bussi minna ja näod üle lugeda. Tegelikult kogenud silm vaatab enamasti väljast silmaga üle. Tuleb välja, et suviti on üksjagu ekskursioonibusse, kes üritavad reisijate arvuga nihverdada. Neid kontrollitakse profülaktika mõttes ka rohkem.

“Pane kruusavedaja peale, see saada kõrvale ja võta tagant…” Üle kolme meetri laiusega kopp peab kõrvale sõitma, et tagant veok ette lasta. “Pane see valge kabiiniga ja siis…” “…see valge on ka tühi!”

Kui kõik ülejäänud autod ja traktorid on praamile pandud, jääb kaile ootama veel paar rekkat. Üks mahuks ära, ruumi justkui oleks. Nüüd hakkab mängima see, kumb on varem pileti ostnud. Üks on kuus minutit varasem olnud.

“On sul tühi?” “Neli tonni on peal.” Siis pole pootsmanile midagi pakkuda. Võib esimest proovida.
“Palju sul kõrgus on?” “Neli meetrit, natuke peale.” Väikesi autosid läheks veel, aga nii kõrgeid ei lähe. Mis teha. “Ootate järgmist.” Nüüd on kõik.
Seda juhtub tihti, et rekkad peavad maha jääma. Pikki masinaid ei saa lõpmatult peale panna, seda enam, et neid ei saa väga hästi nurga alla paigutada, need ei mahu keerama.

Ülesõidul puhkame ja muretseme

Viimane ülesanne on kogutud piletid pootsmanile anda ning skanneriga sünkroniseerida piletid ära, et lugeda kokku, kui palju e-piletitega autosid ja rahvast laeva peale tuli. Asi on selles, et laeval peab alati olema täpne arv reisijaid teada. See märgitakse logiraamatusse, et kriisiolukorras, kui oleks vaja evakueerida, teaks kindlalt, mis olukord on.

Ülejäänud reisi jooksul hängivad stividorid messis. Kiirematel aegadel võib teha eeltööd, et palju bronne järgmiseks reisiks on. Väga kiiretel aegadel, kui praamid vaba graafikuga sõidavad, ei lähe stividorid aga üldse praamile, vaid jäävad sadamasse.

Tööloomal on mure maha jäänud masinate pärast. “Need, kes maha jäid, saavad kindlasti järgmisele praamile,” ütleb Olari. “Nad olid ainukesed, kes kai peale jäid, nemad peaksid järgmisel laeval pärast bronne olema järgmised, enne väikseid ei panda.”

Teine mure on see, et millegipärast jäi silme ette kripeldama nägemus, et ühes autos oli neli reisijat, kuid skanner näitas vaid kolme.
“Kas ma saan siit praegu kontrollida kõiki pileteid autode kaupa?”
“Kokkuvõtet saab küll.”

“Mul jäi kahtlus, et autos oli neli inimest, aga see näitas kolme?”
Kogenud laadija ütleb, et kahtlusi ikka on. “Ega ma pole ka radar.” Aga vilunud silm tabab paremini ära. Pealegi oli tegu tagumiste toonitud klaasidega autoga.

Selline asi teeb stividori töö keerulisemaks. Kui tumedast klaasist veel läbi võib näha, siis peegelklaasist ei saa üldse aru. Olari mäletab, et sellest on reisijatega isegi sõnavahetusi tekkinud: “Mis mõttes ma pean tagumise akna lahti tegema?”

Kirju inimriik

Inimesi on igasuguseid. Ka praamireisijate seas on tigedaid inimesi.
“Siin saad paksu naha endale. Ma kujutan ette, et hella hingega inimesele seda tööd ei soovitaks.” Jutt käib ekstreemsematest olukordadest ja neid pole iga päev.

Vahel on nii, et inimesed tulevad suisa autost välja, et nõuda vastust, miks tema kõrval olev ootejärjekord rohkem liigub. Tegelikult võib aga nii olla, et esimesed viis kai peale tulnud autot seisid üksteise taha, kuues aga võttis esimese koha kõrvalreas. Sel juhul tahab stividor ikkagi esimesena tulnud autod enne peale panna. “Kui nad minuni jõuavad, on nad end juba selliselt häälestanud, et suu käib, aga kõrvad ei kuula. See on töö raske pool.”

Siis tuleb proovida huumoriga midagi ära teha. Kõik siiski ei saa ka naljast aru. Suhteliselt keerulise olukorrana meenutab Olari suvel kolmele rus-numbrimärgiga dziibijuhile selgitamist, et ooteridadest mööda sõitmine ja sinna ette märgitud ümbrikule parkimine ei garanteeri esimesena praamile pääsu.

Inimesi on igasuguseid ja kõigile sa ei saagi meeldida. Kelle sa viimasena peale paned, on sinu parim sõber, kelle sa esimesena maha jätad, on kõige suurem vihavaenlane. Eriti suvel on kummalisi inimesi palju. Ükskord tuli Olaril rajalt maha võtta purjus tüüp, kes käis praamil ringi, optilise sihikuga õhupüss käes. Relva äravõtmise ähvardusel viis tegelane püssi autosse ära.

Laeval on õigus kontrollida inimesi ja sõidukeid, kui on kahtlus, et need eksivad reisijateveo eeskirjade vastu. Kui mõni veab näiteks diisli nime all bensiini. Ka on Olaril olemas alkomeeter, et mitte lasta purjus juhte laevale.

Pärast Saaremaal toimunud läbuüritusi ei ole harv vaatepilt, et hommikul vara kai peal ootava kaubiku all magavad purjus tüübid, ukse vahelt kõlguvad uimas tegelaste kehad välja, aga kui praam ette tuleb, ollakse kohe kanged sõitma hakkama. Seda ei saa lubada.

Valel pool väina

Eks igaüks proovib nihverdada, kuidas saab ning siis saab reisijatega igasugust tsirkust. Vahepeal muutus reisijate seas populaarseks nõdrameelsus ehk aeti segi, kummal pool väina nad üldse asuvad. Tegu polnud ühe või kahe juhtumiga, vaid lausa reegliga.

Tegelikult vaadati, et kiirel ajal ei olnud ühes suunas enam bronne saada ning siis valiti samaks kellaajaks teise suuna bronn ning tuldi rääkima, et näpuviga ja kogemata. Kui siis inimeste enda veale viidata, ütleb osa küll, et stividorid on nagu nuhtlus seal kai peal.

“Ega minu palka ei mõjuta, palju ma inimesi peale ei lase või tagasi saadan,” imestab Olari. “Arvavad, et mul on isiklikult nende vastu midagi.”

Maksumaksja õigus

Vahel tärkab järjekorras seisvatel inimestel tugev kodanikutunne. Kord tuli stividori käest õigust nõudma järjekordne kodanik, kes oli mures, miks teised autod temast enne praamile pannakse. Parajasti laaditi Viiret ning kail oli kokku ehk paarkümmend autot, mis Viire jaoks on köömes.

Kui inimesele öeldi, et pole probleemi, kõik autod saavad peale, ei jätnud ta siiski jonni, vaid nõudis edasi, et nemad on arvestanud, et saavad selle praami peale. Lohuta mis sa lohutad, aga kui inimene end üles keerab, siis pole sellel lõppu näha. Ka härra abikaasa väljus autost ning mõlemad nõudsid õigust.

“Kuidas teie nimi üldse on, ma olen maksumaksja, te olete minu alluv, mina maksan teile palka,” hurjutas tegelane.
Inimeste käitumisest jääb sageli mulje, et saaks vaid auto kiiresti luugi vahele, pärast tulgu või uputus.

Praam Saaremaale ei käi

Praegu ehitatakse Virtsus uut kaid. Selle betoonsambad, millele kai rajatakse, kõrguvad hetkel pooleli oleva kai otsas. Inimesi väga huvitab, mis need on. “Ütlen, et silda hakatakse ehitama.” “Kas tõesti? ”

“Või mõni tuleb ja küsib, kas siit lähevad praamid Saaremaale. Siis vaatad tõsise näoga otsa ja ütled, et ei, siit pole ühtegi praami Saaremaale läinud. Siit ei käi.” “Kus me oleme siis?” “Siit läheb praam Muhumaale ja sealt lähete ise edasi Saaremaale.”

Lõbusad lood, kuid stividor teab, et selliste naljadega peab ettevaatlik olema, mõni võib selle peale päris kurjaks saada kohe.

Mis te passite seal?

Mõnikord praamijärjekorras oodates kipub kärsitus üle pea kasvama. Praam on ees, autod maha sõitnud, aga uusi peale ei panda. Mis toimub?
Stividorina töötades saad ka sellest aru. Me peame ootama ära, kuni väljasõiduni on aega viisteist minutit, sest see on aeg, mil broneeringud peavad kail olema. Hiljem kohale jõudnud bronne saab peale panna vaid siis, kui praamil veel ruumi on.

Kui aga praam on näiteks viis minutit enne väljasõitu täis, ei jää nüüd saabuval bronniomanikul midagi üle peale oma eksimuse tunnistamise. Õigeks ajaks jõudnud bronn ei tohiks tavaliselt maha jääda.

Ilma vastu ei saa aga keegi

Seekord on ilm rahulik. Stividor peab kail liikuma aga iga ilmaga. Tuleb välja, et sellega harjub täitsa ära. Üks endine stividor, suundunud uuele tööle, märkis, et kohe hakkas kilosid alla võtma. Küllap kai peal tekib rasvakiht ümber, et soe oleks.

Köhivad pappi

“Me oleme vist Eesti ainsad lollid, kes altkäemaksu ei võta,” naerab Olari. Võimalusi ei ole just vähe olnud. Mõnele on pakutud suisa viiekohalisi summasid, aga ei olevat vastu võetud. Inimene, kes vaatab, et reisijad enam-vähem õiglaselt praamile saaks pandud, ei näe meelsasti, et kaua oodanutest keegi oma paksema rahakoti pärast ette tuleks.

Üks stividor oli kord suisa mures olnud sellepärast, et keeldus hõlptulust nii resoluutselt ja kurjalt, et kartis selle eest ülemuste pahameele osaks saada. Kui raha pihku poetati, küsis poiss, mis see on? Kui aru sai, saatis pakkuja sõna otseses mõttes kukele: “Mine aja auto järjekorra lõppu ja selle raha eest, mis sa mulle andsid, mine osta kohvikust kohvi.”

Teinekord aga tuleb laadijal sõna otseses mõttes ise autod praamile panna. Kord olid noored tütarlapsed vahtralehega autost välja hüpanud, kui öeldi, et peavad Viire teisele korrusele sõitma. Pisteti võtmed pihku ja öeldi, et nemad sinna ei lähe. Siis tuli ise sõita.

Mõni, eriti parasjagu mobiiltelefoniga lobisev juht, on aga väga väle kohe Viire kaldtee peale sõitma, isegi siis, kui praami selle teises otsas ootamas pole. Nii on paar korda tähelepanematu reisija õnnetusest napilt pääsenud.

Tagasi artiklite lehele