Teismelisena Vaidas veetsin enamiku ajast keldrites. Keldris käisime poiss-sõbraga suudlemas, keldris hoidsin neid kassipoegi, mida ei tohtinud tuppa viia, ja keldris näidati Ameerika õudus- ja põnevusfilme. Vaatan siin New Yorgi metroojaama lekkivat lage ja meenub lehk, mis ema kartulisalvede vahel hingitsevatele kassipoegadele viimaks külge hakkas. Metrooski tilgub, immitseb ja lehkab – kusehais, oksehais, vorstikangi suurused rotid. Tühjad energiajoogi pudelid. “Is this a happy train? Is this a happy train? IS THIS A HAPPY TRAIN!?”, on Manhattanile suunduvasse rongi sisenenud meelelahutaja. Keegi ei reageeri. Mees hakkab inimestele raha pakkuma. Keegi ei reageeri. Mees lõugab – kes luges, loeb edasi; kes magas, magab edasi.

Vaita kolisime Virtsust siis, kui olin 11aastane. Virtsu oli idülliline kalurikolhoos – väga armas minu ja mu venna jaoks. Isa ja ema ütlesid Virtsu kohta kolgas. Virtsus olid meri ja mereröövlite linnuse varemed. Vaida sovhoosis olid peamiselt hoidlad – sibulahoidlad, kartulihoidlad, kasvuhooned – igas neist isemoodi mulla lõhn. “Lemmiklõhn?” küsis üks naisteajakiri mult aastaid tagasi. “Kalasadam ja metroolõhn,” vastasin tookord. Täna ütleksin, et jasmiinipõõsad. Kas need, mis Snelli tiigi pargis lõhnavad, või nood, mis Californias. “LA on nii õudne – kogu aeg autos,” räägitakse. Autos … aknad lahti, biitlid, päike …

Tõstan silmad raamatust, sest N-rong sõidab korraks maa alt Brooklyni silla peale – neelan valgust, vett, linna siluetti; vaatan, kas on tulnud sõnumeid. Enne Canali peatust sööstab rong maa alla tagasi. Vaidas olid hoidlad, kanal ja Pirita jõgi. Vene lapsed ujusid kanalis, eesti lapsed ujusid Pirita jões. Jõgi oli keskusest kaugemal. Vaidas oli palju isata peresid. Virtsus teadsime vaid ühte. Ma ei mäleta, milliste nägudega inimesed Virtsus elasid, Vaida elanikel olid aga sellised näod nagu inimestel New Yorgi metroos. Mitte nende inimeste näod, kes sõidavad Union Square’i kaubamajadest Times Square’ile Broadway etendusi vaatama, vaid nende inimeste näod, kes sõidavad rongiga tööle ja tagasi.

Virtsus töötasid mu vanemad merel ja kalatsehhis. Isa tõi koju tulles kätel soomuseid ja ema tsehhist värvilisi konservikarbisilte. Vaidas läks ema tööle hoidlasse. Tema puhvaikal oli lämbe mulla lõhna. Mitte selline nagu hiliskevadel, ererohelise muru all, vaid selline nagu New Yorgi metroos.

“Me käisime tuuribussiga Harlemis, kõik olid nii sõbralikud, mitte keegi ei tulnud kallale,” muljetavad New Yorki külastavad sõbrad. “Aigi, tule vaata, su vend kakleb!!” kutsub klassivend Vaida kooli WCde juurde. Jooksen kohale – verd lendab ja mu noorem vend peksab üht vene poissi vastu kraanikaussi. Ma nutan rõõmust – see on esimene kord, kui mu vend ei lase endale liiga teha. Ta oli vaikne ja ilus laps – isata vene poistele sellised lapsed ei meeldinud. Mu vennale ei meeldinud vägivald.

“Oled sa hull või?” sõitleb tuttav, kui sätin end pool kaks hommikul metrooga Manhattanilt Brooklynisse sõitma. “See on ohtlik! Metroo on ohtlik, las ma viin su koju, luba, et sa eales pärast üheksat õhtul metrooga ei sõida!!” räägib autoomanik. Kuid ­ ööselgi on rongides vaid need, kes tahavad koju. Purjus ja kained – väsinud inimesed. Nii väsinud ja seda abitumalt unne vajunud – suud lahti, jalad harkis – ka naised, seelikutes. Näod lötsakil.

Hommikune rongiatmosfäär on palju agressiivsem – kofeiinis, pinges inimesed – teineteise pilke vältimas. Aga ega väga palju mujale vaadata ei ole. Nii vaadatakse ikka üksteist, aga nagu tangotantsus: mina vaatan sind, siis kui sina vaatad teda; tema tõstab pilgu, siis kui mina langetan.

Vaidas elasime kolmekorruseliste majade nelinurgas, kolmandal korrusel. Jagasime vennaga tuba. Meie toast nägi klassivendade ja -õdede tubade aknaid. Vend oli ükskord täis ja oksendas aknast alla. Mina viskasin ükskord aknast alla koti, ütlesin emale, et lähen kõrvalmajja, ning hääletasin Tallinna. Autojuht ütles, et mul on ilus naeratus ja et jõuan sellega veel kaugele.