Patarei nr. 33
Rivis 10. septembrist 1914. 4 suurtükki 152 mm/45. Tule nurk 140-270 kraadi, ulatus 62 kaabeltaud.
Patarei nr. 33a
Rivis 1916. a. maist. 3 suurtükki 75/50A. Tule nurk 360 kraadi, ulatus 34 kaabeltaud.
Patarei nr. 32 esineb 1914. a. nimekirjades Kessulaiul, 1915. a. on juba asukohaks Muhu.
Virtsus pidi projekti järgi asuma Kihelkonna merelennubaasile alluv lennusadam. Väidetavalt olevat Puhtus mingid lennuväebaasi ehitised ka valmis saanud, igatahes II maailmasõja ajal on saksa võimud andnud kohalikule elanikule loa nende lammutamiseks. Tänapäeval pole õnnestunud Puhtust mingeid jälgi militaarrajatistest leida.
Suure Väina süvendatud laevatee (Slava kanal). Virtsu ja Võiküla rannapatareide laskesektorid.
Raamatust “Morskaja krepost imperatora Petra Velikovo” Peterburg 1995
Slava kanal
Peale saksa laevade sissetungi Riia lahte ja Pärnu alla 1915. aastal hakkasid venelased tugevdama Riia lahes paiknevaid laevastikuüksusi ja otsustasid Riia lahte toimetada ristleja “Slava”. Kuna suure süvise tõttu ei saanud Slava tulla läbi Suure väina, toodi ta Riia lahte ümber Saaremaa läbi Irbe väina. Et aga sakslaste rünnaku korral Slava Riia lahest lahkuda saaks, hakati Suurt väina süvendama. Kessulaiu juurde kaevati nn. Slava kanal. Hilisem sündmuste käik kujunes nii, et kasu sellest ei kanalist ei olnud: sellesama kanali suudmesse Slava kinni sõitiski.
Peale II Maailmasõda kaevasid venelased selle kanali uuesti lahti, kuid merekaartidel seda ei pandud. See, et Slava kanal jälle läbitavaks muudeti, oli N.Liidu sõjasaladus (vähemalt nende endi arvates).
Patarei nr. 33 asukoht vene sõjaväe 1987. aasta kaardil. Ruutudega tähistatud (tulejuhtimistorni(?) vundament. Rannas sadama koht.
Canet`süsteemi 6-tolline (152 mm) suurtükk.
Raamatust “Merekindlused Eestis 1913-1940”
Kui kindlustustööd 1917. a. sügisel katkesid, polnud Virtsu 33. patarei veel lahinguvalmis – eesvallid olid betoneeritud, aga halva kvaliteediga; suurtükialused valmimata, helgiheitjapositsioon munakivisillutisega katmata.
Patarei nr. 33 Virtsus.
Raamatust “Morskaja krepost imperatora Petra Velikovo” Peterburg 1995
152 mm Canet kahurid olid kasutusel ka Eesti vabariigi merekindlustes. Mürsk kaalus 50 kg, laskekaugus kuni 20 km.
Raamatust Eesti sõjavägi 1920-1940
Niipalju on järgi jäänud patareist nr. 33
Fotod Mart Mõniste 2001
Virtsu 33. patarei ei olnud eriti kapitaalne rajatis. Suurtükid seisid puitalustel. Betoonist olid valatud ainult suurtükipositsioonide eesvallid, mis jäid patarei hävitamise järel enam-vähem terveks. Kohalikud elanikud kasutasid neid veel pärast Teist maailmasõda jaanitule kohana ja tantsuplatsina. Lõplikult lasti nad puruks vene sapööride poolt, kes kogusid sinna alla ümbrusest leitud lõhkekehad ja õhkisid.
Patarei muud ehitised olid puidust. Neist on tänapäeval märgatavad veel ainult madalad vundamendi asemed metsa all. Et tegu pole looduslike kõrgendikega, tõendavad punased tellised, mida maast leida võib. Tuletorni ja praeguse sadama vahel asus väike sadam, milleni viis suurtükkide juurest raudtee. Sadamakohta märgivad madalas vees üksikud vaiaotsad. Raudteetamm on suures osas hävinud kruusavõtmise käigus, kuid üldiselt on trass veel looduses märgatav.
Andmed Endel Eirandilt 2001
Fotod Mart Mõniste 2000/2003
-
- Kahuripositsioonide tagune tee (raudtee?) on kasutusel tänaseni.
-
- Kahuripositsioonid on õhitud. Mis õhkamisest järele jäi, see on segamini kaevatud kruusavõtmise käigus.
-
- Kõige paremini on säilinud vasakpoolse (kagupoolse) positsiooni eesvall, praegu peidus paksu samblakihi all. Suurtükk asus vasakul, selle puitalusest ei ole midagi säilinud.
-
- Sama eesvalli külgvaade.
-
- Betoonvundamendid on küljepikkusega 1,2 m, keskpunktide vahe 5 meetrit. Betoonblokkides olevate raudklambrite vahele mahuks 20x20cm ristlõikega pruss.
-
- Üks vundamendiplokk on kruusavõtmise käigus lahti kaevatud.
-
- Betoonvundament patarei tagalas. Tulejuhtimistorni alus? Raadioantenn?