1. detsembril 1931. aastal pidulikult avatud Virtsu raudtee elavdas saarte ja Läänemaa majandust

Tänapäeval mäletavad veel ainult vanemad inimesed, et kunagi sai rongiga Tallinnast Virtsu sõita. Peale selle, et Tallinn-Rapla-Virtsu raudtee mõjus kosutavalt Läänemaa ja Saaremaa majanduselule, aitas see ka nii mõnegi inimese õnne leida.

Loreida Orulaid (63), kes on praegu Rapla raudteejaama perenaine ja jaamahoone hing, leidis tänu sellele raudteele endale töökoha.
Rohkem kui 40 aastat tagasi sõitis Loreida noore neiuna Lihulast Raplasse tööd otsima. Õnn naeratas lausa kahekordselt, sest peale töökoha leidis ta endale ka abikaasa, kellega on siiamaani abielus.

Maastikuautota läbi ei saa

Kuus kilomeetrit Raplast Raikküla (end Raiküla) raudteejaama on nagu sissejuhatus algavaiks katsumusteks. Tavaline sõiduauto saab alguses veereda suhteliselt siledal raudteetammil, et veidi hiljem tunda oma kõhualusega, milleks on rasked metsa-veomasinad suutelised ülekaaluliste palgikoormatega. Mõned lõigud on nii halvas korras ja sügavate rattaroobastega, et sõiduautot põhja peale kinni sõita ei ole mingi probleem, veermiku ja karteri põhja lõhkumisest ning väljalasketorustiku kaotamisest ei maksa parem rääkidagi. Peale selle ootavad pärast vihmaperioodi ka tiigi mõõtu sügavad ja salakavalad veeloigud, mis on varem juba nii mõnegi ohvri leidnud. Ühe suure veetakistuse kõrval lebas sõiduautolt ärarebitud rattakoopakaitse…

Samuti ähvardavad raudteenaelad lõhkuda rehvid, esimesi leidus ohtralt ühel metsavahelisel lõigul. Kui kondiproov on edukalt läbitud, siis kuuendal kilomeetril tervitab nostalgiahuvilisi rändureid Raikküla jaamahoone. Viimasel on vedanud, sest hoonet kasutatakse elamuna, mille asukad on hoidnud maja korras.

Endises jaamahoones elab kaks leibkonda. Hoovis kohatud keskealine mees nentis, et mäletusi tal selle endise jaama eest möödunud raudteega pole, sest ta tuli majja elama tükk aega pärast raudtee sulgemist ja ülesvõtmist.

Seevastu veidi eemal kohatud Ivar Reiman meenutas, et oli viie-kuueaastane poisipõnn, kui läks tihti Raikküla jaamast rongi peale. Ta lisas, et natuke vanema rüblikuna pani kõiksugu asju raudteele, et vaadata, mis nende esemete ja rongiga juhtub. Eriti tore olnud, kui vedur üle rööbastele asetatud mängupüstoli tongide sõitis, siis käisid asja juurde ka kõvad paugud. Üllataval kombel ei olnud vedurijuht pahane, vaid isegi lehvitas.

Raikkülast edasi jõuab raudteetamm laia asfaltteeni, mis on ehitatud sellesama endise raudtee asemele. Enamik sellel sõitjaid ei teagi, et magistraalile kuidagi ebaharilikult lähedale ehitatud elumajad – Raplast 12,1 km kaugusel paiknev Koikse ja Pühatu (18,7 km) – on kunagised raudteejaamad.

Märjamaal (26,7 km) oli liini üks suurimaid jaamu. Endine raudteejaam paikneb krundil, mida piirab võrkaed, viimasel ilutseb silt “Jäätmejaam”. Kunagise jaamahoone esimesel korrusel asuvad Elioni ametiruumid, teine korrus on suuremas osas tühi. Jäätmejaam tegutseb hiljem ehitatud hoonetes.

Paeküla jaamahoone (34,5 km) oli siiani kasutuses korterelamuna. Nüüd hakkab hoone tühjaks jääma, vaid esimesel korrusel on Eesti Posti hoiuruum. Mati Linnamägi (53), kes elab kõrvalmajas, mäletab, et selle Paeküla jaamahoone ehitas tema onu ja et ta oli kolmeteistkümneaastane mehehakatis, kui käis Märjamaal viimast rongi ära saatmas. Praegu tuleb Paeküla jaamahoonel silma peal hoida, sest mitmel korral on kutsumata külalised hoonesse tunginud. Näiteks ühe seltskonna “külaskäigu” järel kadus jaama nimesilt.

Vigala jaamahoonel (45,2 km) on kaksikvend Märjamaa jaam, st need raudteejaamad on ehitatud ühe ja sama projekti järgi. Vigala jaama esimesel korrusel on raamatukogu. Pärast raudtee sulgemist tehti jaama mõlemasse külge ilmetud juurdeehitised.

Lagunenud ja lammutatud jaamahooned

Vigalast viib Rumbale korralik kruusatee, mis on ehitatud endisele raudteetammile. Üle Velise jõe viival Rumba raudteesillal on vedanud rohkem kui naabruses asuval maanteesillal, mis valmis 1937. aastal, kuid purustati 1941. Endist Rumba raudteesilda kasutatakse nüüd maanteesillana, sest sõjakeerises hävinud maanteesilda meenutab praegu ainult kõrge, täiesti rohtunud teetamm, mis lõpeb nagu noaga lõigatult jõe ääres, et teisel kaldal võsastunult jätkuda.

Edasi tuleb aastaid hüljatuna seisnud ja lagunenud Rumba jaam (53,2 km), mis on õnneks leidnud omaniku, kes on hakanud hoonet kui mitte remontima, siis vähemalt konserveerima. Seetõttu on tühjad aknaavad kile ette saanud. Esimese korruse puitpõrandad on täiesti pehkinud ja kohati sisse kukkunud, mistõttu võib kukkuda sügavale, vett täis soklikorrusele.

Rumbast Lihulani tundub lugu kõige nukram ja trass peaaegu läbimatu. Rootsi jaamahoone (60,1 km) paneb Lihula vallavalitsus varsti müüki. Kõrvus hakkab kumisema laul “Oh tule, noor ja tugev mees, ja vaata ringi veski (jaama) sees…”

Rootsi jaamast ligi 7 km edasi asunud Kirbla jaam (66,9 km) on hoopis lammutatud, endist ilusat hoonet meenutab vaid jääkeldri küngas. Lihulas kohatud Rein Maasik (69) teadis, et pärast raudtee sulgemist jäi Kirbla jaam tühjaks, rüüstati ja lagastati, mistõttu lükati paljaks varastatud ja lõhutud jaamahoone 1980. aastail buldooseriga raudteetammi kõrvale kraavi.

Rumba, Rootsi ja Kirbla vahel liikudes tekib küsimus, kuhu siit jaamadest küll edasi mindi, lähiümbruses ei ole ühtegi maja ega mingitki elumärki. Paistab nii, et kadus raudtee, kadus ka elu. On lõike, kus on teetamm lootusetult võssa kasvanud või hoopis mujale teetäiteks ara veetud.

Lihula raudteejaam (72,4) on üks selle liini suurimaid ning kasutuses elumajana. Lihula alevik, mis koosnes kunagi peaaegu ainult Tallinna-Virtsu maantee äärseist majadest, hakkas Lihula raudteejaama avamisega seoses 1931. aastal hoogsalt ka raudtee suunas kasvama. Jaama tänav rajatigi ligipääsuks raudteejaamale ja on siiani üks Lihula peatänavaid. Rein Maasik, kel on korter Lihula endises jaamahoones, sündis hoopis Karusel, elas Tuudil, siis Pühatus, edasi Märjamaal ning jäi lõpuks Lihulasse. Reinul on eespool nimetatud jaamad kodused seetõttu, et tema isa töötas raudteel.

Tuudi jaamas (78 km) olid kunagi postkontor ja korterid, praegu on hoone tühi ja müügis. Alles mõni aeg tagasi oli hoone metskonna kasutuses, uksed-aknad korralikult ees. Nüüd on hoone sisemus tühjaks tehtud. Akna-ja ukseavad on küll laudadega kinni löödud, kuid kohati nii palju lahti kangutatud, et pääseb ikkagi sisse vandaalitsema.

Karuse jaama (83,6 km) hooned on hooliva omaniku eravalduses. Need viis aastat tagasi ostnud ja nelja aasta eest sinna elama asunud omanik Meelike Naris (35) teab, et kunagi oli jaamas 5 korterit. Esimesel korrusel kaks ja teisel kolm. 2001. aastani oli hoones sidemuuseum. Praegu remondib Meelike pisitasa endist jaama ning püüab taastada kunagist miljööd. Näiteks on ta valmis saanud teisel korrusel paikneva jaamaülema korteri. Ka esimesel korrusel käivad renoveerimistööd.

Virtsu jaamahoone (95,3 km) põletasid maha taganevad Saksa väed 20. septembril 1944. Virtsus elav Jüri Mõniste (44) on korras hoidnud ja remontinud ühe endise raudteelaste elamu, mis jääb Virtsu sadamasse sõites vasemat kätt.

Lõpetuseks

Nüüd, mil möödub 40 aastat viimasest rongisõidust Virtsu ja Tallinna vahel, on peale rööbaste ja liiprite kadunud ka osa teetammist, mis on täitematerjali põuas minema veetud. Kunagi Läänemaale nii vajalikku raudteed meenutavad praegu Virtsu lähedal läbi lahe kulgev ligi 500meetrine kivi-tamm, korda tehtud sillad ning säilinud endised jaama- ja abihooned, samuti osaliselt kinni kasvanud teetamm, nii palju kui seda tänapäeval veel alles on.

Rapla-Virtsu raudtee

• Rapla-Virtsu raudtee ehitamise idee pärineb 1920. aastast.
• 25. mail 1928 anti välja raudteevõrgu arendamise seadus, mis määras lõplikult Rapla-Virtsu raudtee ehitamise 1928-1931.
• Ehituskuludeks määrati 2,9 miljonit krooni, veerevkoosseisu muretsemiseks 1,38 miljonit krooni ja tegevuskapitaliks 158 000 krooni.
• Raudtee lõplik siht märgiti maha 25. juunist 10. augustini 1928.
• Metsa ja võsa raiumist alustati trassil oktoobris 1928.
• Kokku ehitati 49 silda, 5 truupi ja 150 ülesõidukohta.
• Suurem osa mullatöid ja sillad said valmis sügiseks 1930.
• Rööbaste mahapanekut alustati 1930. a juunis korraga Raplast ja Virtsust. Teeosad ühendati 58. kilomeetril Rumba ja Rootsi jaama vahel 23. septembril 1931.
• Raudteeliin läbis 9 valda: Raiküla, Kabala, Pühatu, Haimre, Märjamaa, Vigala, Kirbla, Lihula ja Massu.
• 1931. aasta jaotuse järgi oli teel 15 peatust: 5 neljanda klassi jaama (Rapla, Märjamaa, Vigala, Lihula, Virtsu); 5 viienda klassi jaama (Koikse, Paeküla, Rumba, Rootsi, Karuse); 5 peatuskohta (Raiküla, Pühatu, Kirbla, Tuudi, Virtsu sadam).
• 96 km pikkune liin avati liikluseks 1. detsembril 1931.
• Rongiliiklus suleti 26. mail 1968. Raudtee lammutati, kuid jaamad ja teetamm jäid.

Näitus

• 25. mail möödub 40 aastat viimasest reisirongisõidust Virtsu ja Tallinna vahel.
• Virtsu harrastusmuuseum tähistab aastapäeva teemakohase näitusega. Samuti on väljas Vahur Abramsoni koostatud näitus “Rong sõitis Virtsu”.
• Näitus on avatud pühapäeval, 25. mail kl 15-18 Virtsu seltsimajas.
• Hiljem on võimalik näitust vaadata ette teatades telefonil 515 1988, Jüri Mõniste, juhataja.

Tagasi artiklite lehele