Teine, täiendatud trükk.
Tallinnas, 1921

Kodumaa prohvetid

Ajalugu tunneb meie kodumaal mitu isikut, kellele “prohveti” nimi antud. Enamvähem on kõik need prohvetid jumalasõna kuulutamise kõrval tulevikku ettekuulutanud. Mõne prohveti tegevus ulatab peaasjalikult rahva manitsusesse, teiste tegevus aga tulevaste juhtumiste ilmutamisesse.
1524 hakkas Tartus Saksamaa kasukarätsep Melhior Hoffmann uut õpetust kuulutama. Oma kõnepasuna pani ta endise kirikliku korra ja vaimulikkude meeste vastu hüüdma, paavstile ja ta kirikule kadu kuulutades. “Maha kirikud! Maha vaimulikud!” jutlustas ta. Kihutaja sõnad sütitasid. Tartlased tormasid kirikutesse kõiki katoliku usu jälgi hävitama. Pea oligi paavsti võimus murtud. Ses suhtes läksid ässitaja Hoffmanni ettekuulutused täide, aga kirikute ja vaimulikkude hävinemise suhtes eksis ta oma ettekuulutustega. Sellegi poolest andis hilisem aeg sellele rätsepale, kes juba paari aasta pärast Tartu tolmu jalgadelt jäädavalt pidi raputama, “Liivimaa prohveti” nime.
Otse pikaldase Vene sõja eel 1557 ilmub üks imelik mees Jürgen Liivimaale. Palja­jalu käib ta kõik Liivimaa linnad ja maajaod läbi, kannab kotiriiet seljas; pikad juuksed ripuvad õladeni. Jalad siiski palavad soojad. Kingitusi ja sööki ei võta ta vastu, olgu siis et ta tööga seda teeninud. Sulase tööd teeb ta ühe päevaga nii palju kui päris sulane mitme päevaga. Töö vahel langeb ta iga tund põlvili ja palub. Igal pool manitseb ta inimesi nende pattude pärast ja ütleb, et Jumal teda saatnud Liivimaa meeletust, kõrkust ja hooletust nuhtlema.
See nimetatud prohvet Jürgen langeb niisama sakslaste kilda kui eelmine. Russovi ajaraamat tunneb veel teise selleaegse prohveti. 1564 astub Harjumaal Kuusalus üks eestlane üles, ennast Jumalast läkitatud prohvetiks nimetades. Kahjuks ei nimeta Russov selle Eesti prohveti nime. Ülepea läheb ajalooraamatu kirjutaja sellest prohvetist liiga ruttu mööda. Me kuuleme ainult nii palju, et Kuusalu prohvet usupuhastajana tahab esineda, õigem paganuseajal pühitsetud neljapäeva ristiusu pühapäeva asemele uueks üleüldiseks pühapäevaks seadida. Valjult kuulutab ta uut õpetust oma ümbruses ja leiab palju poolehoidjaid. Rahvaski nähakse seda prohvetit uskunud olevat. Vististi pani ametlik kirik prohveti tegevusele pea piiri; me ei kuule, et sel püsivamat tagajärge oleks olnud.
Rakveres päris põhjasõja ajal keegi treial Niils ettekuulutaja kuulsuse. Nimetatud prohvet seletas, Jumal ilmunud talle unes, annud talle tüki vana, mädanenud puud ja käskinud seda treida. Niils vastu vaidlema: “Jumal, see ei kõlba treimiseks!” Hääl öelnud Niilsile: “Vaata, niisugune on maa minu ees! Ükskõik, kas keegi vapper ja vastu paneb, ehk arg ja ära jookseb, vaenlase kätte langeb maa ometi!” Kui ka Raudpea esiti võitis, hakkas hiljemini rootslaste käsi halvalt käima. Maa langes venelaste kätte, ükskõik, kas vapralt vastu pandi ehk eest ara põgeneti. Nähes, et Niilsi ettekuulutused täide lähevad, tõuseb ta rahva silmis suurde lugupidamisesse. Teated puuduvad, kas treial Niils eestlane oli või muust rahvusest käsitööline.
Uuemal ajal omandas Maltsvet enesele prohveti kuulsuse. 1859 astus ta Järva ja Harjumaal prohvetina üles.
Korra nimetas ta ennast Mooseseks, korra ristijaks Johanneseks. Jutlust pidades ja meeleparandust nõudes leidis ta palju poolehoidjaid. Neid lubas ta Samariasse viia kuivalt läbi mere. Jutlustamise kõrval kuulutas ta agaralt ette: “1862 lähevad kõik hukka, kes mu järele ei käi. Eestimaal tuleb nii suur vere ara valamine, et veri kedreluuni ulatab.” Teise korra ennustas ta jälle: “Tuleval kevadel viib Püha Vaim kõik äravalitud pilvel ära.” Jälle teise korra hüüdis ta jõele: “Seisata, et me kuivalt läbi läheme!” Kui ta ettekuulutused täide ei läinud, lükkas ta süü rahva umbusu peale. Hiljemini lubas ta järelkäijaid Lasna­mäelt valge laevaga Kaananisse viia. Ilmumata laeva asemel viis Maltsvet järelkäijaid maad mööda Krimmi. Ebaprohvetina täide minemata ettekuulutuste pärast esinedes kahanes Maltsveti kuulsus juba ta elupäivil ikka enam. Pärast surma jäi Maltsvet hoopis unustusesse, kuni kirjanik E. Vilde käesoleval aastasajal oma teosega ta kõigile rahvale uuesti tuttavaks tegi.
Enam kui 100 aasta eest elas meie kodumaal teine prohvet, väiksemas ringkonnas kuulsuses, suuremas koguni tundmata.
Väiksema ringkonnaga tähendan seda ala, kuhu ta tundmine ulatab. Nimetatud prohveti kuulsus ulatab ta tegevuse kohtadele Pärnu- ja Läänemaale ja vaevalt kaugemale. Võimalik, et prohveti kuulsus Virtsust ometi Muhu ja Saaremaale tunginud. Kirjandus on sellest prohvetist peaaegu täiesti osa võtmata mööda läinud. Nii palju kui mulle silma puutunud, kõneleb ainult raamatuke “Vaimutöö” kolmel leheküljel sest prohvetist. Möödaläinud ajapikkuse ja kirjandusest tähele panemata jätmise peale vaatamata kasvab ennem selle prohveti kuulsus kui kahaneb. See prohvet on Järve-Jaan.
U. Leppiku teadete järele on keegi Rabavere Aadama Mihkel Järve-Jaani kaasajalise Soeni Reinu jutustamise järele Jaani kohta pikema kirjatöö valmistanud, aga seda käsikirja pole tsensur lasknud trükkida, sest et käsikiri maailmsõja ajal täide läinud juhtumisi sisaldanud.
Mart Sooberg on mõne aja eest juba suurema käsikirja Järve-Jaani kohta valmistanud, mida tal ometi, nagu ta mulle kirjutas, ei ole õnnestunud trükki anda. Palusin M. Soobergi seda käsikirja mulle näha ja tarvitada anda, sain selle peale aga keelduva vastuse. Oletan ometi, et ma selle käsikirja mittenägemisega kuigi palju ei ole kaotanud.
Eelpool katsun üksikuid jooni Jaani elust esitada, nii palju kui rahvasuust saadud kasinate ainete nõjal võimalik. Ainete kätte muretsejatest pean iseäranis tänuga nimetama Mihkli õpetajat N. Aunverdti, kelle üleskirjutused väga väärtusega; peale selle R. Junger­manni ja A. Reimanni Virtsust, kellest viimane juba enam 20 aasta eest mu tähele­panemist Järve-Jaani peale juhtinud. Enamvähem aineid saatsid mulle veel M. Lieden­berg Veliselt, J. Laasi ja M. Rumma Vigalast, J. Reitvelt Veelt, A. Põntson Pärnust, L. Heinrichson Suigust, J. Sternselt Jäärjast, K. Karotom Mõtsust, J. Nenn Saaremaalt, U. Leppik Koongast, viimane raamatu teise trüki jaoks hulga uusi teateid.

Prohvet Järve-Jaan

Järve-Jaani eluajal ei peetud Jaanist kusagil lugu, kõige vähem ta kodukohas Järvekülas Mihkli kihelkonnas Pärnumaal. Rohuküla rahvas, niisama Koonga kogu valla rahvas pidas Jaani “puudulikuks, “otskohtlaseks”, “totraks”, “tohmiks”, “lolliks” ja mis kõik niisuguse vaimu omadusega isiku nimed olgu. Palju parem ei olnud lugu kaugemalgi, nimelt Hanilas, Varblas, Karusel, Lihulas, Kirblas, Jakobil, kuhu Järve-Jaan sagedasti puutus. Kuulajad naersid ta juttude üle ega pannud neid tähele, arvates, et “poolearuga” inimese loba ei maksa kuulata. Nähes aga, et Jaani ettekuulutustest mõnigi täide läks, hakkas lugupidamine Jaani vastu tõusma, mida kaugemal Koongast, seda enam. Siingi ilmub jälle vana tõde, et ükski prohvet ei ole nii auta kusagil kui oma pärismaal. Järveküla rahvast ei pruugi me seda lugupidamise puudust imesteledagi. Jaani külamehed nägid ju iga päev “poole aruga” mehe tegusid, kuulsid ta mõistmata lolle jutte; kust pidi neil siis austus Jaani kohta tõusma? Parem lugu oli muidugi kaugemal, kus Jaani harva nähti ja vähe tunti: seal kuuldi ehk ainult mõnda ta juttu ehk ettekuulutust, ilma et ligemat ta vaimuhaiguse kohta teati. Avaldab ju mõni vaimuhaige ajuti terve mõistusega inimese märka, ehk õigem, mõnest vaimuhaigest nähakse haigus ajuti lahkunud olevat. Nii võisid Jaanilegi mõne korra mitte ainult “selged silmapilgud”, vaid ka “selged päevad” tulla. Ma ei tohi ega tea öelda, kas Jaan ka niisugustel “selgetel päevadel” prohvetina esines, igapidi pidid need, kes normaalse mõistuse tagasituleku puhul Jaaniga kokku puutusid, temast muud kui halba muljet saama. Lühidalt, ettekuulutuste täideminemisega kasvis Jaani kuulsus kaugemal.
Võõras paigas kardetud teda arvates, et “rumal” võib mõnesugust kurja ja kahju teha. Nähes aga, et Jaan vaikse loomuga, harjutud temaga aegamööda ara ja lastud teda lobiseda. Ometi teavad mõned, et vahel Jaanile “hullutujud” peale tulnud. (A. Leppik Koongast). Kas Jaan Koongas oma eluajal iganes lugupidamist leidis, ei julge ma tõendada, küll aga leidis ta seda pärast surma. Jaani totrused, lollused, lapsikused asusid ikka enam vaatepiiri taha; oma arvamise järele Jaani ettekuulutusi seletades hakkas koduvaldki aegamööda neis midagi prohvetlikku aimama. Kahtlaseks jääb, kas iga ettekuulutus Jaani suust niisugusena ilmunud, nagu ta nüüd rahvasuus liigub. Usun, et aeg oma külluse sarvest ettekuulutustele ohtrasti ehteid juure lisanud, neid ilustanud, neid enam prätsiseerinud. Vaevalt võis Jaani iga ettekuulutus nii selge olla, kui rahvasuu seda nüüd tunneb. Liig selgeid ettekuulutusi eest leides, kahtlevad vanade prohvetide arvustajad mõne korra, kas need ettekuulutused tõesti prohveti elupäevilt pärit. Palju enam oletatakse ühe ehk teise ettekuulutuse kohta, et selle alles hilisem aeg prohvetile suhu pannud. Nii peame ka oletama, et mõni liig selge ettekuulutus alles pärast Jaani surma Jaanile suhu pandud, mõnda täiesti uue aja leiduseks tuleb arvata. Viimane väide nõuab seda rohkem paika, et mitmest Jaani ettekuulutusest mõnda teisendit leidub. Rahvas on kas Jaani õige ettekuulutuse unustanud, seda oma moodi moodustades ehk omalt poolt ise ettekuulutuse välja mõtelnud, seda Jaani omaks nimetades.
Viimane aeg on Järve-Jaani äkisti unulast näitelavale toonud. Sõjasündmused tuletasid rahvale jälle elavalt Järve-jaani meele. Jaani ettekuulutuse silma ette kujutades ja neid Euroopa sõjaga võrreldes, jõudis Lääne- ja Pärnumaa rahvas varsti otsusele, et Jaan maailma sõdagi ettekuulutanud. Kui Jaan muid sõdasid ettekuulutas, miks siis mitte ka suurt maailma sõda – arvavad Jaani kolklased. Jaani maailmasõja ettekuulutajaks pidades kisuti Jaan kõige oma eluga ja muude ettekuulutustega mälestuse kambrist välja ja muretseti uusi ehitusekiva Jaani prohveti kuulsusele. Prohvet Järve-Jaan on viimasel ajal Lääne- ja Pärnumaal uuesti elavalt rahvasuus liikunud, just kui oleks ta alles oleviku ehk kõige vähemalt kõige värskema mineviku tegelane olnud. Järve-Jaani vaimuhaigus on rahvamälestuse raja taha nihkunud, üles kerkinud aga ikka heledamalt paistev prohveti kuju. Ainult harukorral kuuldakse Järve-Jaani elukohtadel ta ebanormaalset olekut meele tuletavaid ütlusi, näituseks, kui lapsed vahel tühje tempa teevad või ebaloomuliselt asju ajavad, kuuldakse rahvasuust veel ütlusi: “teeb üsna Järve-Jaani tempa” ehk “on just nagu va’ Järve-Jaan”. Mujal selle vastu esineb Järve-Jaan ikka prohvetina: “Järve-Jaan on seda kuulutanud, eks see nii ikka ole”, ehk “nii peab tulema, Järve-Jaan teadis ju ette.” Kus ta mõni ettekuulutus täide minemata, trööstib ennast rahvas ometi: “Pole viga, ootame, ootame, küll ükskord kõik läheb täide. Ega Järve-Jaan ju tühja pole rääkinud!” Lühidalt: Lääne- ja Pärnumaa rahva seas seisab Järve-Jaan prohveti aus nagu torn kindlal kaljul, kust rahvas teda kedagi ei lase alla tõugata.
Rahvas peab Järve-Jaani küll prohvetiks, kui ta teda ka alati selle nimega ei nimeta. Arvustuse ees ei kanna ta seda toredat nime ometi välja. Prohvetlik esinemine sõna tõsises mõttes puudub tavalisesti. Jaan ei pea meeleparanduse ega patukahetsuse jutlusi, ei püüa hulka Jumala juure juhatada, ei kuuluta süüdlastele karistust süüde pärast, ei satu ise ekstasesse ega jaksa kuulajaid vaimustada. Vähemalt ei tea rahvasuu sarnastest juhtumistest nii hästi kui midagi jutustada; me kuuleme Jaanist ainult nii palju, et ta jumalakartlik mees olnud, hoolsalt kirikus käinud ja kiriku ees ikka laulu laulnud “Küll vagade elu siin seestpidi hiilgab” ehk “Mind, Jeesus, valgusta!” Kirikuraamat teab, et Jaan korralikult kirikus käinud. Kõneand prohvetlikuks esinemiseks nähakse tal ülepea puuduvat, palju enam litsub väherääkimine pitseri ta isiku peale. Jaani usuline elu kaldub enam seestpoole kui väljaspoole. Kusagile majasse sisse astudes küsib ta ikka: “Andke mulle vana härja liha!” Sellega tahab ta ütelda: Tooge mulle piibel lugeda! (Tollal olid piiblid härjanahast kaantega. Toim. E.A.)
Piiblit saades loeb ta vaikselt enese ette, ilma et pärast piiblit püüaks kuulajatele ära seletada ehk ülepea piibli alusel kuidagi neisse mõjuda. Ta kinnitab oma seestpidist inimest, Jumala sõna manitsust muile pakkumata.
Raamat “Vaimutöö” tähendab Jaani kohta: “Issand oli teda Püha Vaimu väega ja tarkusega täitnud; ta kuulutab rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist. Ta näitab kirja seest igavest tõtt” (lhk. 66). Need teated ei seisa milgi kombel kokkukõlas minu saadud teadetega. Ma ei tea, kust allikast “Vaimutöö” ammutanud. Niisama küsitavaks jääb “Vaimutöö” väide: “Kõik ärganud hinged armastasid Jaani, et ta neile sõnas teed näitas ja elus eesmärgiks oli kõiges pühitsuses.” “Vaimutöö” järele esineb Jaan siis tõsisena Kristuse jüngrina. Paraku ei ole ma rahvasuust sellegi väite kohta tuge leidnud. Ärganud hinged võisid Jaani küll armastada – selle vastu ei saa vaielda, aga kuidas Jaan oma eluga eesmärgiks oli kõiges pühitsuses, selle mõistatuse seletus valmistab oma jagu peamurdmist. Jaan jääb igapidi problemaatiliseks iseloomuks.
Kuna prohvetitel tihti kokkupõrkamisi ülemustega tuleb, viimastele tõtt kuulutades ehk neid ülekohtu pärast noomides, kuuleme Jaanilt vähe sellesarnast. Ainult oma koguduse õpetajaga Glanströmiga satub ta vastamisi, räägib isegi kirikus sellele vastu. Mõisnikka selle vastu jätab ta tavalisesti rahule, valitsusesse ei puutu ta sugugi. Ainult üks teisend teab, Jaan noominud mõisnikka nende kõlvatuma elu pärast, jah, sõimanudki neid. Tavalisesti ei tee Jaan ümbruse pattude noomimisega tegemist. Mõne korra saab Jaan ülemuselt küll peksta, vist alati sõnakuulmatuse ja vastuhakkamise pärast, mitte ometi pattude noomimise pärast. Ühe teate järele ei tunnudki ta peksu; arvatakse, et ta pikad, mustad juuksed talle jõudu annud nagu Simsonile ja teda kõigi hoopide eest varjanud. Teise teate järele olnud ta haruldase suure jõuga ja kannud ühtelugu enesega väikse kirve kaasas (A. Leppik Koongast). Kuidas teda vahel ka peksetud, ei tulnud tilkagi verd ta ihust. Peksu peale ei teinud ta häältki. Pakanegi ei teinud talle häda. Õpetaja N. Aunverdti kuulmise järele olnud ta paraja kasvuga mees, K. Jungermanni Virtsust saadud teadete järele kõrge kasvuga käinud alati vanas, pikas, mustas kuues. Ülepea kõnelenud Jaan koguni vähe, armastanud enam üksildust (J. Laasi Vigalast). Tõsise näoga küsijatele seletanud ta nende küsimusi; pilkajate, narrijate küsimuste peale vaikinud ta. Tihti kannatanud ta nälga, harva käinud häilt inimestelt toitu palumas. Nälga tundes öelnud tavalisesti iseenesele: “Mis on kõige parem leiva kõrvane?” ise vastanud küsimuse peale: “Sool, leib!” (A. Reiman Virtsust).
Prohveti vaimulaadi ei jaksa me Jaanist palju leida. Pean ometi mööndama, et mõni harv, üksik joon ta elust midagi prohvetlikku meele tuletab, ta mõni üksik lause, kuid kokku arvatud, kahaneb nende huik väikeseks. Näib, nagu oleks ta mõne lause kas prohvetitest kopeerinud ehk püüaks ta mõne lausega neid jäljendada. Sisaldab ju mõni Jaani ütlus tõesti midagi vanade prohvetite kuulutuste taolist, ka mõni harv tegu.
Rahvas nimetab vahel Jaani “suureks” prohvetiks. Jaani võidakse prohvetiks enam selles mõttes nimetada, et ta tulevikku ette kuulutas. Kui hästi ta tõepoolest oskas seda ette kuulutada, selle küsimuse pean lahtiseks jätma. Rahvas igapidi usub, et Jaan tulevikku õieti ette kuulutanud, sest Jaani ettekuulutused olla täide läinud ehk minevat edaspidi tingimata täide.
Ülepea võib ütelda, et rahva seas Järve-Jaan suurema au sees seisab kui ükski Vana Seaduse prohvet. Jesaia, Jeremia, Esekeli, Danieli jne. ettekuulutustest peetakse palju vähem lugu, neid ustakse palju vähem kui Jaani ettekuulutusi. Mida Jaan öelnud, on rahva seas niisama lugupidamises nagu oleks seda Õnnistegija ise öelnud. Kõik ta sõnad lähevad täide, kui nad veel ei ole läinud; ainus viga, et neid alati täielikult ja hästi ei mõisteta ara seletada.
Iseennast ei nimetanud Jaan ettekuulutajaks ega prohvetiks mõne muu prohveti viisi. Jaan ei pannud ülepea oma isiku peale mingisugust rõhku. Ta esineb vastandina paljudele vaimuhaigetele, kes tihti suurusehullust põdedes endid tähtsateks isikuteks peavad. Maamõõtja ametit, sihiajaja, kohamääraja ametit armastas Jaan iseäranis, ilma et ennast ometi niisuguseks ametmeheks oleks pidanud. Tihti hulkus ta päevad otsa metsades ja arudel, ajas sihti, lõi suvel tikka ja vaiu maha, talvel tegi lumepalle, väänis latvu kokku, lühidalt, püüdis sagedasti maamõõtja osa esitada. Kuid see maamõõtja hakkas vahel haokubusidki siduma; talumats võitis maamõõtja.
Jaani määratud teedest, sildadest jne. teab rahvas rohkesti rääkida, uskudes, et määratud sihtidele peaaegu juba igale poole teed tekkinud, sillad ehk majad ehitatud, ehk tulevikus tingimata tekivad ja et Jaani sihtide järele uuema aja maamõõtjad oma sihta ajanud, valdade ja talude rajasid ara määrates. Õnnis, kes jaksab uskuda! Usk ometi seda kergem, et Jaan ise oma sihtidest kirjalikku mälestust järele ei jätnud ega keegi muu Jaani aetud sihta sel ajal paberile üles märkinud. Mälestuses on liiga hõlpus sihta ja rajasid verstade kaupa edasi ehk tagasi lükata, et aga ettekuulutus täide läheks.

Millal elas Järve-Jaan

Järve-Jaani kodu kohta lähevad rahva arvamised koguni lahku. Hanilast saadud (K. Jungermanni) teadete järele olnud Jaani kodukoht Järve pere Mustu kõrtsi taga. Suurem jagu teateid teevad ometi ta kodukohaks Mihkli kihelkonna Koonga valla Järveküla. L. Heinrichsoni teate järele Suigust sündinud Jaan Järvekülas Mihkli talus, A. Leppiku teate järele Koongast sessamas külas Jaagurdi talus, õpetaja N. Aunverdti teate järele sessamas külas Annuse talus. Jaan nähtakse seega nagu Greeka muistse lauliku jälgedesse astuvat, kelle sündimise koha pärast seitse linna vaidlesid, igaüks neist kuulust meest oma võsuks tunnistada püüdes. Kes teab, ehk tunneb rahvasuu mujal veel Jaanil mõne muu sündimise koha. Missugune on nüüd Jaani õige sündimisekoht? Kõige tõenäolikuma sündimise koha jälgile peaks küll Mihkli õpetaja N. Aunverdt pääsnud olema. Enam kui teised teatajad on ta Jaani elulugu kohal uurinud; tema uurimiste järel käin eelpool Jaani sündimise koha harutamisel; oma teated sai ta Jaani sugulaste käest. Järvekülas Soevainu – nüüdses Soeni – talus asus mineval aastasajal Soevainu Rein, sündinud 10. 1797, surnud 12. veebruaril 1892. Viimsed eluaastad saatis ta praeguse Soeni peremehe, oma tütrepoja Mihkel Karu juures mööda. Rein oli kõrges vanaduseski värske vaimuga ja mäletas oma elust paljugi. M. Karu teated põhjenevad Soevainu Reinu teadete alusel.
Kui Soevainu Rein 9 aastane olnud – jutustab M. Karu – tulnud Järveküla Annuse Jaan, keda hiljem Järve-Jaaniks hüütud, korra nende talusse ja Reinu vanemad, Rein (sündinud 1761) ja Mai annud Jaanile süüa. Peale söömist võtnud keskealine mees Jaan vaia, läinud majast ligi 50 sammu eemale, löönud vaia maa sisse ja öelnud: “Siia tehakse sepapada!” Hiljem ehitatudki sinna sepapada. Jaani tegu jäänud Reinule elavalt meele, kui ka Rein Jaani pärast seda ei näinud, vaid ta kohta ainult teiste suust üht ja teist kuulnud.
Et Rein 1797 sündinud, pidi ta 1806 üheksa aastane olema. Kes elas sel ajal Annusel? Mihkli koguduse nimekirja järele 1792. aastast elas Järveküla Annusel järgmine sugukond:
Annuse Jüri, sündinud – aprillil 1743.
naine: Liisu, sündinud ?
lapsed:
Jaan 16. okt 1768.
Aadu 11. aug. 1773.
Kai 18. apr. 1776.
Liisu 22. sept. 1778.
Jüri 4. okt. 1781.
Mihkel 31. jaan. 1784.
Annus 24. okt. 1786.
Hans 2. märts 1789.
Õemees Aadu 6. okt. 1762.
Vanem poeg on Annuse talus ainus Jaani nimeline isik, kellega meil võis tegemist olla. Ta sündis 1768. Üheksa-aastase Reinu ajal 1806. a. oli see Jaan umbes 38-aastane, mis Reinu teatega “keskealisest mehest” ühte sünnib.
Lauarahva kirjade järele pidas Annuse Jüri kuni 1801. aastani koha oma käes. 1802. andis ta koha käest ara. Koht ei saanud ometi vanemale pojale Jaanile, vaid õemehele Aadule. Arusaadav, et vanem poeg Jaan peremeheks ei võinud hakata, sest et ta sel ajal vist juba vaimuhaiguse märka avaldas. Vaimuhaigele isa ju kohta ei usaldanud pärida jätta. Mõne teate järele olnud Järve-Jaan “prohvetiks saamise ajal” ometi juba peremees. Ehk võib seda väidet sedaviisi tõega kokkukõlasse viia: Annuse Jüri andis esiti kohapidamise poja Jaani kätte, jäi aga mõisa- ja kirikukirjas ometi ise edasi peremeheks. Jaani vaimuhaiguse märka nähes määras Jüri Annuse koha Aadule. Ehk jälle tähendab rahvasuu “peremees” peremehe kandidaati.
Aadu ei pidanud kaua kohta. Juba 1813 nimetatakse Annuse koha peremeheks keegi Jürna-Jaan. Jüri poeg Jaan esineb kõige selle aja ka Annusel, aastal 1811 sulasena. 1799. a. saadik on Jaanil naine Krõõt, kes vist 1815 suri.
Uus peremees Jürna-Jaan sai priinimede andmisel enesele liignime Jürgenson. Selle nimelised elavad praegu alles Annusel.
Jürna Jaan on sündinud 20. juunil 1763.
naine Mari ” ” ? 1786.
poeg Karl ” ” 28. märtsil 1811.
pojapoeg Jüri ” ” 16. apr. 1846, alles elus.
Jürna-Jaani ei või me igatahes prohvetiks Järve-Jaaniks pidada. Seda eitab praegune Annuse pererahvas ja ümberkaudsed elanikud kindlasti. Pealegi ilmub ta alles 1813 Annusele.
Ainsaks ja kõige paremaks võimaluseks jääb Annuse Jüri poeg Jaan. Mihkli kirikuraamatud ja kroonika ei sisalda kuulsa prohveti kohta vähematki teadet ega märkust. Ei imegi, sest Jaani peeti omal ajal ju vaimuhaigeks, vähemalt kodukohas. Raugemal ja hiljemini alles omandas Järve-Jaan enesele “prohveti” nime.
Õp. N. Aunverdti uurimiste järele on kindel, et Jaan Annuse perest pärit, seal isegi sündinud. Ses tükis ühinevad Koongas, nimelt Järvekülas kõik teadete andjad. Rahva teadmise järele on Jaan juba enne sündimist “prohvetiks” määratud. Hall mees tulnud Jaani ema juure ja öelnud, kui Jaan Koonga Palatu karjamõisa heinamaal sündinud: “See poiss peab imet tegema ja imet nägema!” Nagu eelpool kirikuraamatu teadetest näeme, on rahvaluule Jaani sündimistki luulelisemaks tehes selle suvise aja poole lükanud; 16. oktoobril ei võinud ema enam heinamaal viibida, olgu siis, et ta juhtumisi heinamaale sattus. On ju romantika ülepea rahavasuule pailaps; alati püüab viimane enesele esimest saatjaks eluteel.
Prohveti nime poolest on lahkarvamisi tekkinud. Ühed arvavad, et ta nimi Järve-Jaan, teised Järva-Jaan olnud. Kumb nimi on õige? Nii palju kui ma ise rahvasuust kuulnud, nimetavad enamasti kõik teda Järve-Jaaniks. Sellesama nime annavad talle ka peaaegu kõik need, kes ta kohta teateid saatnud. Paaris trükitud allikas, näituseks kahes ajalehes nimetatakse teda Järva-Jaaniks. Viimane nimi on talle eksikombel antud. “Prohvet” oli Järvekülast pärit. Selle koduküla järele hakati teda Järve-Jaaniks, Järveküla Jaaniks hüüdma, nagu meiegi päevil veel mõne korra kedagi tuttavat isikut ta koduküla järele nimetatakse. Järva nime kündmiseks puudub prohvetil iga põhjus. Iialgi ei ole ta Järvamaale ulatanud ega Järvas esinenud, nii et teda sellepärast Järva-Jaaniks oleks hüütud. Vististi on Järve-Jaani nimi Järva-Jaaniks muutunud sellepärast, et Järva-Jaani kiriku ja kihelkonna nimi Eestis üleüldiselt tuttavaks saanud. Kiriku ja kihelkonna Järva-Jaani nime mõjul muutus Järvekülast pärit tuleviku ettekuulutaja mitmes suus Järva-Jaaniks. See nimi seisab aga täiesti võõral alusel. Prohveti kodukoha järele nimetame eelpool alati teda ta õige nimega “Järve-Jaaniks.”
Annuse lauda küljes näidatakse veel täna päevani kirvega raiutud aset, mida Jaani käsi valmistanud. Praegune Annuse peremees jutustas õpetaja N. Aunverdtile, et Järve-Jaan korra, juba vaimuhaige olles, oma pojakese Aadu kelgule pannud ja öelnud: “See on minu muna!” Jürna-Jaan olla Järve-Jaani ütlust poja kohta oma kõrvaga pealt kuulnud; ta käinud sel ajal leeris. Õpetaja N. Aunverdt tähendab õieti, et Jürna-Jaan oma mälestuses eksib. Jürna-Jaan käis umbes 1781–1783 leeris; sel ajal ei võinud Järve-Jaan veel poega sõidutada. Ennem tohiks juhtumine sündinud olla Jürna-Jaani loetusel käimise ajal. Jürna-Jaani naisevõtmine pidi umbes 1809 olema. See aeg läheks ennem Reinu mälestustega kokku.
Rahva teadmise järele kestnud Järve-Jaani ettekuulutamine umbes 3 aastat. Soevainul käinud Jaan vaimuhaiguse algusel. Kelgusõit vist hiljem. Õpetaja N. Aunverdt oletab, et Järve-Jaani prohvetiline tegevus umbes 1807–1809 ulatab. Selle väite toetuseks tähendab ta veel järgmist juhtumist. Korra sidunud Jaan metsas noori puid kokku ja öelnud: “Nõnda saab kord mehi korjatud!” Rahvas seletab, Jaan kuulutanud selle ütlusega nekrutite võtmist ette. Nekrutite võtmine algas 100 aastat pärast suurt põhjasõda, aastal 1810. Jaan pidi seega nekrutite võtmist juba enne tähendatud aastat ette kuulutama, seega siis jällegi 1806–1809 a. jooksul.
Omast kohast toetab õp. N. Aunverdti oletamist L. Heinrichsonilt Suigust saadud teade. Selle teate järele alanud Järve-Jaani tegevus Jaani 42 eluaastal. 1768 sündinud Järve-Jaan pidi seega umbes 1809–1810 nõrgameelseks jääma, kui seda nähtust psüholoogiliselt tõesti nii võib nimetada. Viimase aasta arv langeb õp. N. Aunverdti poolt välja rehkendatud Jaani prohvetlise tegevuse aja lõpuga peaaegu ühte.
Mõne teate järele kestnud Jaani prohvetline tegevus ometi kauemini kui 3 aastat. Õpetaja Glanströmile (1768 kuni 1819) kuulutanud Jaan ette: “Sina pead kaduma kui tina tuhka!” Õpetaja Glanström suri 1819, seega pidi Jaan ta surma varem ette kuulutama. Rahva arvamise järele on Jaan seski tükis õieti kuulutanud. Glanströmi hauda ei tunta enam. Näidatakse küll kiriku taga kahte küngast, mida ta hauaks arvatakse, aga õiget hauda ei tea keegi. 1890. a. olla koguni haua pärast liisku heidetud.
Suurem hulk teatajaid räägib ometi ikka kolmest Jaani “tööaastast”. Kolme aasta pärast lahkunud prohveti vaim Jaanist ja Jaan elanud nagu iga muu inimene. Teiselt poolt saadud teadete järele ei saanud Jaan elulõpuni täit mõistust kätte; ta hulkunud Hanila ja Karuse pool viimasel ajal ühest kohast teise; tööl ei püsinud ta enam kusagil. Vist ei tahtnud keegi teda hea meelega enesele päristeenijaks võtta. Ajuti ta võis ehk vahel üht ja teist aidata. Tihti asunud ta niisama teomeeste juures.
Omast kohast toetab Jaani totruse edasikestmist ta surmagi teade. Hanila Vana-Virtsus läinud Jaan korra Leedimäe või Mäehänna veskile. Seal hakanud ta jälle oma imelikka jutte rääkima. Keegi pahandanud või teinud nalja, selgesti ei tea, aga ta tõuganud Jaani ta imelikkude juttude pärast; Jaan kukunud tuuleveskist alla ja saanud kohe surma. Ta maetud Puhtalaidu maha.. Paraku ei ole mul korda läinud Jaani surma-aastat kindlaks määrata. Hanilas ettevõetud sellekohased järele pärimised jäid tagajärjeta; vanad kirikuraamatud on arhiivi viidud. Et sel ajal priinimed veel puudusid, ei tea me talle peale Järve-Jaani muud nime anda.
Enne nimetasin rahvasuu järele Järve-Jaani poega Aadut. Kirikuraamat ei tunne mingisugust Jaani poega. Ülepea puuduvad kirikuraamatus Jaanil lapsed. Rahvasuu hüüab poega Rootsi Aaduks, vahel lihtsalt Rootsiks. Ühe teate järele elanud Aadu pärast isa äraminekut veel mõni aeg Koongas, kuni mõisavalitsus talle luba annud Pärnu asuda, kust ta pärast poole Sindi vabrikusse läinud elama. Teise teate järele asunud Rootsi Aadu kuni surmani Järvekülas Tamme saunas. Surnukeha leitud mõni päev pärast hingeheitmist toast; rotid olla nina ja pale ära närinud. Kirikuraamat tunneb küll Rootsi Tamme Aadut, kuid see Aadu on naisemees, hulga laste isa, pealegi juba 1762, seega siis enne Järve-Jaani sündimist sündinud. Jaani poeg jääb kadunuks. Võimalik, et Järve-Jaanil poega ei olnudki. Ülepea pakub rahvasuu vähe usaldavaid aineid. Rahva mälestus, potisepa savi sarnane, laseb tuult ja tormi, pakast ja põuda ennast liig palju muuta, nii et ajajooksul algupäraline ajalooline kuju tundmataks kipub jääma.

Prohvetiks saamine

Jaani “prohvetiks” saamise kohta leidub mitu teisendit. Mihkli kihelkonnas kõneleb rahvas, Jaan olnud korra heinamaal niitmas. Korraga ilmunud ta juure inimene valgis riidis, öelnud: “Viska vikat maha, tule mu järele!” Jaan visanud vikati maha, sammunud valgis riidis inimese järele. Rahvasuu ei mäleta enam, kuhu see salapäraline valgis riidis inimene Jaani viinud. Igapidi nähakse Jaan selle viirastuse nägemise järele normaalse mõistuse kaotanud olevat. Selle viirastuse järele ilmsiks tulnud vaimuhaiguse märgid saadavad korda, et töötegemine ja majapidamine Jaani käes hakkab lonkama ja Jaanil püsi puudub kodu talitada. Ta hakkab hulkuma ja tulevaid asju ette kuulutama. Mõne korra nähakse ta mõistus normaalsem olevat; ta katsub enesele ülespidamist tööga teenida. Nii teeninud ta Mihkli praost Glanströmi kaks aastat karjasena. Pärast öelnud ta ise selle aja kohta: “Praosti juures karjasena olles ma magasin!” Vist tahtis ta sellega ütelda, et tal sel ajal vaimu ilmutused puudusid.
Õp. N. Aunverdti teisendi järele saanud Jaan järgmisel viisil prohvetiks: Sulasega heinamaal olles visanud ta vikati põõsasse ja öelnud: “Minu töö on tehtud; kaks valgis riidis meest on siin ja käsevad mind ära tulla! Kas kuuled kui ilusasti nad laulavad?”
Sulane öelnud: “Ei kuule!”
Jään vasta: “Tule, pane oma jalg minu jala suure varva peale, siis kuuled!”
Sulane teinud nii. Kohe kuulnud inglite laulu.
Teisendi järele olnud Jaani elu muutmisel järgmine põhjus. Korra niitnud Jaan naisega seltsis Veltsa vallas nüüdse Hansu heinamaal suure kivi ligidal; kivi seisab praegu alles seal. Korraga jätnud Jaan töö seisma ja öelnud naisele: “Pean koju minema, oina tapma, pea ära sööma. Siis öeldakse mulle, mida edasi teha! Nii kästi mind unes!” Naine hoidnud Jaani küll tagasi, aga ei Jaan hoolinud. Läinud koju, tapnud oina, söönud pea. Sest ajast saadik tulnud nagu teine vaim Jaani peale. Jaan hakanud ühest kohast teisi hulkuma, teesid välja mõõtma, sihta ajama, tulevikku ette kuulutama. A. Leppiku teisendi järele ütelnud Jaan heinamaal vikatit maha visates naisele: “Nüüd paju koor lahti, nüüd tarvis vilesid teha!” Selle peale läinud kohe hulkuma ja ette kuulutama.
Hoopis teistsuguse põhjuse tunneb Hanila kihelkonna rahvas. Sealpool valitseva arvamise järele mõjunud hirm sedavõrd Jaani peale, et Jaan olemise poolest eba­normaalseks saanud. Korra sõitnud Jaan omaltpoolt meestega Virtsu kalaranda. Teised mehed puhanud hobuseid, vist Mustu kõrtsi ees, – Jaan, igas asjas hoolas, sõitnud enne teisi edasi. Üksi sõites jõudnud ta Mustu nõmme. Korraga kuulnud ta teed mööda ahela kõlinat lähenevat. Sel ajal hulkunud karutantsitajad oma loomadega mööda maad. Jaan kartma, et karu tantsitajate käest ära põgenenud ja talle kallale tuleb. Hirmul saatnud Jaan hobuse oma pead edasi, ise aga roninud tee ääre suure tamme otsa. Ahela kõlin tulnud üsna Jaani lähedale, aga siis kadunud korraga ära. Jaan ei näinud midagi. Oodanud kaua aega tamme otsas, aga külamehi ei tulnud ikka veel järele. Viimaks väsinud Jaan tamme otsas ootamast, tulnud alla, lõiganud enesele tubli malaka ja läinud jala Virtsu Türna randa, kus ta ise seda lugu jutustanud.
Teisendi järele kuulnud Jaan Mustu nõmmes iseäralikku mürinat enesele järele tulevat ja põgenenud hirmu pärast puu otsa, alles hiljem jõudnud ta Türni randa. Igapidi on ta Mustu nõmmes mingisugust hirmu tunda saanud ja see hirm ta vaimu omaduste kohta mõju avaldanud. Mustu nõmme juhtumisest peale nähtud muutust Jaani olekus; ta hakanud sestsaadik prohveti viisi rääkima. Vististi hakkas Jaan sest ajast peale mingi­suguse närvikava vapustuse tagajärjel vaimuhaiguse märkisid avaldama. Need märgid ilmusid iseäralikkudes tegudes ja ettekuulutustes. Naissoo külas Teiseperes palunud ta korra: “Tooge mulle mune süüa!” (Sõnnikut. Toim. märk.)
Toodud. Jaan vastu: “Ei, tooge mulle neid hobuse mune!” Toodud laudast hobuse mune. Jaan võtnud, kastnud soolveesse, söönud, ütelnud: “Läheb ja ei lähe! Viimasel ajal muutub pühakiri inimeste meelest nii halvaks kui hobuse muna!” Rahvas ei taha “hobuse munade” söömises ometi mingisugust vaimuhaige lollust näha, vaid ainult prohvetlikku ettetähendust ja ettekuulutust.

Sõda

Rahva teadmise järele teeb Järve-Jaan sõjaga tihti tegemist, seda Vana Testamendi prohvetide viisi pea sõnadega, pea tegudega ette kuulutades.
Korra ostnud Jaan Audru või Pootsi rannas silku ja pannud koormale. Korraga tulnud vaim talle peale, Jaan visanud riided seljast, jätnud koorma maha, hakanud ihualasti kodu poole jooksma. Ise karjunud: “Sõda tuleb! Sõda tuleb!” Teisendi järele: “Tuli taga! Tuli taga!” Teise teisendi järele: “Sõda, tuli ja veri on taga!” Nii jooksnud Jaan rannast kuni Koonga Suuresillani – teisendi järele Salepere külani Päka mäele ehk Püri männikust paarsada sammu eemale löönud ta kirvega kivisse tubli rammi ja ütelnud: “Siia jääb sõda seisma! Maa, kust ma läbi tulin, jääb paljaks nagu alasti inimene!” – Lähedal oleva männiku kohal olnud vanasti põld. Mõisa teomehed künnud parajalt. Naelaka Siim olnud Jaanile hea tuttav. Jaan hüüdma: “Siim, kaim, tule, kata mind!” Siim annud Jaanile oma püksid. Siis sammunud Jaan edasi teele, mis Koongast Kõima poole läheb. (Praeguse Pikara) (Nimede asjus puutub imelik ilme silma. Vanemal ajal hüüti kohti Pikavere, Rabavere, Kibuvere, Painvere j.n.e., nüüd on endiste sõnakujude asemele tihti Pikara, Rabara, Kibura, Paimra jne. astunud.) koolimaja kohal ütelnud Jaan: “Siin peab laagri paik olema!” Sealt läinud edasi versta 14 Rabara küla Kabeli mäele. Seal ütelnud: “Siin võib mehe poeg puhata!” Heitnud sinna pikali väsimust puhkama.
Teisendi järele hüüdnud Jaan alasti jookstes: “Niisama kui mina nüüd jooksen, peavad inimesed korra mere äärest põgenema!”
Teise korra jälle kuulutanud Jaan ette! “Korra algab maailma sõda. Tuleb suur vere äravalamine. 10–12 kuningat hakkavad teine teisega sõdima! Sõda tuleb Pärnu poolt – teisendi järgi Sõrve Sääre poolt; mitmed ei mäleta enam Jaani koha määrust. – Natsi mäele (Kalli ja Tõstamaa raba vahele) löönud Jaan poole saarepuust reeaisa püsti ja ütelnud: “Siia peab sõda seisma jääm a!” Kuid pool aisa hakanud kasvama, kasvanud suureks. Nüüd vist on see saar maha raiutud.
Mihkli kihelkonnas raiunud Jaan Järvekülas Annuse talus ühe lauda või aida seina sisse kolm risti. Ütelnud ise: “Kui see laut maha lõhutakse, algab sõda!”
Rahva arvamise järele tähendanud Jaan selle ettekuulutusega suurt maailma sõda, sest just 1914 parandanud peremees seda lauta, kelle seina sisse Jaan need kolm risti raiunud. 1920 kevadel kukunud A. Leppiku teate järele selle lagi maha ja – sõda jäänud seisma. Mitmed katsuvad Jaani ettekuulutust nii seletada, nagu ulataks sõda Natsi mäeni ehk Päka mäeni. Jälle teised seletavad nii, et mere äärest kuni nimetatud mäeni inimesed ara põgenevad ehk inimest sunnitakse välja kolima.
A. Leppiku teisendi järele ütelnud Jaan kodu Annusel tare ehitades: “Kui mu kätetööd enam tarvis ei ole, tuleb sõda.” 1914 tehtud tare uuesti ja sõda algaski.
A. Põntsoni teisendi järele ütelnud Jaan oma kodukülas kusagil kohas: “Kui siia uks tehakse, tuleb ilmasõda!” 1914 ehitanud peremees just sinna kohta tare. Lõpetanud katuse tegemise ja ütelnud: “Minu tare on valmis ja uks ka seal, kus Jaan ütelnud, aga sõda pole kuskil kuulda!” Mõni päev hiljemini selgus aga, et just selsamal päeval, mil peremees tare ehitamise lõpetas, Austria Serbiale sõda kuulutas.
A. Leppiku teadete järele kuulutanud Jaan: “Pärnu linna tuleb nii järsku sõda, et aega ei ole riideid selga panna!” Rahvas seletab muidugi, et see ettekuulutus augusti kuus 1915 täide läinud.
Naised kuulnud Pärnus pommitamist. Ütelnud kohe: “Paneme ruttu puhtad särgid selga! Kui surma saame, kes meile siis enam puhtad särgid selga paneb!” Mõned pannud särgid selga, teisi ei ole hirm enam lasknud nii palju aega viita. Põgenenud üle peakaela. Mõne aja pärast tagasi tulles leidnud särgid toast toolilt eest. Omalt poolt pean tähendama, et nimetatud ettekuulutamisest enne Pärnu pommitamist midagi ei teatud. Alles pärast pommitamist sai see kuulutus laiemalt tuttavaks.
Teisendi järele (J. Sternseldilt Jäärjast) jooksnud Jaan kusagilt kaugelt tundmata kohast kuni Pärnu Elisabeti kirikuni. Kõige aja karjunud ise: “Sõda tuleb! Sõda tuleb!” Kiriku juurde jõudes pistnud ta kepi maa sisse ja ütelnud ise: “Siit maalt (siit saadik) saab sõda lõpema ja siit maalt peab ka kirik vere sisse jääma!” – M. Liedenbergi teisendi järele näinud Jaan Pärnus mõttekujutuses sõda. Ütelnud ise: “Saksa kiriku ees tõstetakse kulbiga verd!” Hakanud siis Pärnu Saksa kiriku juurest alasti jooksma ja jooksnud alasti kuni Koongasse välja, arvates, et tal sõda kännul. Alles Koongas pannud särgi selga üteldes: “Siia jääb sõda seisma!”
Teisendi järele visanud Jaan Kaubi kõrtsi juures 3 keppi korra õhku ja ütelnud: “Siin saab viimane lahing.löödud!”
A. Leppikult saadud teisendi järele läinud Jaan Audrus merde ujuma. Äkisti karanud veest välja, pannud riided selga ja pistnud jooksma. Jooksnud kuni Koongasse, kus kirve kivisse löönud, üteldes: “Siia jääb sõda seisma. Kolm kuningat peavad siin kivi ääres aru!” Koonga mõisa põllu tänavas saab sõjalaager olema. Võitra küla jääb terveks nagu kanamuna. – J. Nenni teadete järele löönud Jaan Koonga tee ääres Puistermaa talu ligidal suure kivi küljest tüki ära, üteldes: “Siin jääb sõda seisma!”
Teisendi järele löönud Jaan Virtsu ümbruses tiku maa sisse ja ütelnud, et seal lõpeda verevalamine. Seal minna kaks sõjaväge vastamisi, üks ühele poole, teine teisele poole.
Rahvas seletab, et see ettekuulutus 1917 täide läinud, kui sakslaste salk Virtsus maale tuli ja Vene sõjavägi põgenes, sakslased aga pea laevadele tagasi läksid. Selle sündmuse järele tuli vaherahu.
Keegi Koonga teomees, kes Kiili männiku asemel, kus sel ajal põld olnud, künnud, ei uskunud hästi Jaani ettekuulutust sõjast. Jaan küsinud, nagu A. Leppik teab, teomehelt särki. Teomees annud. Jaan pannud särgi enesele selga.
Teomees küsima: “Kas ikka sõda tuleb!”
Jaan vasta: “Ka sina pead seda näha saama, et kui see tõeks läheb, siis peab see maa maha jäetud saama!”
Nüüd kasvab endise põllu peal suur männik.
Ei selgu hästi, kas järgmine ettekuulutus sõja või muu kohta käib. Õp. N. Aunverdti teate järele pannud Jaan Mihkli kihelkonda Võitra karjamaale kanamune maha. Kari läinud üle. Kolm muna ei saanud viga. Jaan ütelnud: “Kolm küla jäävad järele!” – Teisendi järele jäänud üks muna terveks. Jaan ütelnud: “Võitra küla jääb terveks nagu kanamuna!”
Teisel puhul ütelnud Jaan: “Paaderma ja Mõtsu jäävad seisma nagu kanamuna mehe pea peal! Kirbla kirik lüüakse ümber nagu soola kann.”
Veel kuulutanud Jaan: “Maa pärast alatakse sõda; kui aga sõda lõpnud, on maad igal pool palju, inimesi aga vähe! Suure sõja järele tuleb kuke samm rahu, siis algab sõda uuesti ja kõik kurjad tapetakse. Siis ei tule enam sõda, vaid rahu kestab viimse päevani.”
Huvitav tähele panna, kudas rahvas sõja piiri sisse kindlasti usub. Kui 6. augustil 1915 Pärnus suur pommitamine algas, põgenes linnast palju elanikka Mihkli kiriku poole. Põgenejad põgenesid niisamasuguse kiirusega nagu Jaan omal ajal. Hoostemeestel vahutasid hobused aiste vahel, jala-põgenejatel nõretasid otsad higist. Keegi ei julenud puhata ega silmapilku aega viita. Sinna kohta jõudes, kus Jaan sõja seismajäämise paiga määranud, jäid põgenejadki seisma, puhkama, keha kinnitama. Arvasid põgenemiseks rutu puuduvat, sest et Jaani ütluse järele ju sõda kaugemale ei ulata. Nende oletamise järele pidi sõda tingimata Pärnu poolt tulema, sest et ju Jaan Pärnu poolt sinna põgenenud.
Imelik, et rahvas laseb Jaani Türgi, Jaapani ja maailma sõda nii selgelt ette kuulutada, varem olnud sõdadest aga vaikides mööda minna. Jaani omal ajal peeti ju ka “Europa sõda,” kui Napoleon 500 000 mehega Venemaale tuli ja kogu riigi pani liikuma. (Kuid Eestisse see sõda ei jõudnud. Toim. E.A.)
Mis oleks Jaanil ligemal seisnud kui just Prantsuse sõda ette kuulutada? Prantsuse sõja kohta ei ole ma ometi mingisuguseid jälgi leidnud. Niisama puuduvad ettekuulutused tähtsa Krimmi sõja kohta. Prantsuse sõda oleks Jaanile igapidi pidanud mõnus ettekuulutamise ala olema. Väga võimalik, et omal ajal rahvas arvas Jaani ettekuulutuse Prantsuse ja Krimmi sõja kohta käivat. Punapardi sõda on aga rahva meelest täiesti ununenud, Krimmi sõjast leidub veel vanemate inimeste suust mälestusi, aga Jaani ettekuulutustest nende kohta ei teata enam midagi. Sõdade kohta avaldab rahvas ülepea kasinat mälestust, ehk need küll sügavast rahva elusse lõikuvad.
Suurest Tallinna verevalamisestki teadnud Jaan ette rääkida. Ühe teisendi järele kuulutanud Jaan, et Tallinnas voolab veri Toompealt alla, teise teisendi järele jälle, et turu veres ujub.

Politilised ettekuulutused

Korra tulnud Jaan Hanilas Sepamaa külasse Kika talusse. Pererahvas lõiganud põllul odre; rehetuas olnud rukkirehi ülevel. Lõunaks koju tulles ehmatanud pererahvas ara: Jaan istunud rehe all, tuli ees. Jaan löönud halu küljest peergu, seadnud peerud teivaste moodi püsti, sütitanud põlema. Peremees käratsema: “Jaan mis sa teed; sa põletad seda viisi mu maja ära!” – Jaan vasta: “Ära karda, ei põleta! Ma vaatan, mis sõda teeb. Suur sõda tuleb. Katsun, kumb võidab, kas põhjakuningas või lõuna-kuningas!” Lükanud selle peale peerud ümber. Niisugust katset teinud ta kolm korda. Rahvas ei mäleta hästi, kumb kuningas Jaani ütluse järele võitjaks jäänud. Suurem hulk arvab, et põhjakuninga võitjaks nimetanud. Põhjakuningas tähendab rahva oletamise järele Rootsi riiki.
H. Laipmanni teate järele kõlgutanud Jaan korra ahju äärel jalgu; mänginud peeru­pilbastega, ikka kärsitumalt korra üht, korra teist peale pannes, kuni viimaks kõiki maha visates hüüdnud: “Siit saadik käib sõda!” Põhi, s.o. roots jääb peale ja see maa siin läheb ilma mõõga löögita (“Päevaleht” 1917 nr. 203). Rahvas seletab, et maa tõesti ilma mõõgalöögita läinud. Rootsi pealejäämine olla veel tuleviku küsimus.
Vene riigile kuulutanud Jaan suurt vähenemist ette.
“Vene riigi piirid pigistatakse nii kokku kui lambaraudade pärad!”
“Vene riik jääb nii väikeseks, et aknast võib ta mere lõppu ära näha.”
A. Leppiku 1912 üleskirjutatud teisendi järele kuulub see ettekuulutus: “Vene riik jääb viimaks nii väikeseks, et kuningas ülemise toa aknast oma riiki võib ära näha.” Teise teisendi järele “võib suure puu otsast selle riigi piirid ära näha. Maa läheb ilma mõõga löögita ära.”
“Vene riik saab hobuserauataolise kuju.”
A. Leppiku teisendi järele löönud Jaan Järveküla väljal vaiu maa sisse. Vaiadele annud ta kaigastega pihta. Neid vaiu nimetanud ta ise mõõkadeks. Lüües ütelnud: “Ikka Rootsi mõõk jääb peale!”
Õp. N. Aunverdti teisendi järele piilunud Jaan Naissoo Teiseperes peergusid üles ja ütelnud ise: “Katsun, kumb mõõk peale jääb!”
Viimaks ütelnud: “Ei aita! Rootsi mõõk jääb ikka peale! Roots saab maa ilma mõõga hoobita kätte!”
Rabara külas lõiganud Jaan A. Leppiku teisendi järele halu peergudeks, ladunud neid ühest hunnikust teise ja ütelnud! “Ikka Rootsi mõõk jääb peale!”

Ettekuulutused tehnika alal

Hobune vedanud korra maanteel rasket koormat. Jaan silitanud hoost ja ütelnud ise: “Oh suksuke, oh suksuke! Kannata, kannata natuke! Pea hakkab tuli ja vesi raskeid koormaid vedama!”
Rahvas naernud sel ajal Jaani rumalust. Nüüd tunnistab rahvas Jaani targaks, nähes, et tuli ja vesi raudteel rasked koormad ära veab.
Korra pannud Jaan Virtsu Kiisamäele maantee äärde teivad püsti, sidunud lõnga teivaste vahele.
Külataat läinud mööda, imestanud: “Jaan, mis nüüd teed?” – Jaan vasta: “Nagu ma nüüd teen, tehakse edespidi. Mõtte kärmusel räägitakse kaugele!”
J. Nennilt saadud teisendi järele puurinud Jaan kodu kalakarpi ja seletanud pärast ise, et nii hakatakse korra kaugelt kõnelema.
Mineva aastasaja keskkohal tekkisid telegrahvi postid tee äärde, uue aastasaja algusel telefoni postid. Kiisamäeltki käib nüüd uue aja mõtete vahetuse abinõu läbi.
Teisendi järele kuulutanud Jaan veel selgemini tehnika saavutusi. Korra ütelnud ta: “Aeg tuleb ja tuld ostetakse ja müüakse, pikad sambad pannakse tee äärde, raudlõngad tõmmatakse üle maa; need kõnelevad inimeste keeli. Välk ja pikne kirjutavad, tulevankril sõidetakse, ühe viskamisega on ratas teises maailma otsas!”
Teise korra jälle ütelnud Jaan: “Aeg tuleb, et maanteel sõidab vanker ilma hobuseta!” Viimase ütlusega kuulutas ta muidugi automobilisid ette, mida viimasel ajal meie maale ju rohkemal mõõdul ilmunud.
Ühes peres lõhkunud Jaan peeruhalu peergudeks. Siis löönud kõik peerud reas püsti, üteldes: “Kord tuleb aeg, et kõik maa on sambaid ja posta täis!” Teisendi järele ütelnud Jaan nende kohta. “Neid mööda hakatakse kirjutama!”
Eks nüüd ole aeg, seletab rahvas, et kõik maa on telegrahvi ja telefoni posta täis.
“Kirjakärbised saavad tee ääres igal pool seisma.”
Selle ütlusegagi arvab rahvas Jaani telegrahvi tähendanud olevat.
A. Leppiku teisendi järele seadinud Jaan Koonga Moka talus peerupilpad püsti ja ütelnud ise: “Ükskord tuleb niisugune aeg, et sõber võib sõbraga tuhande versta kaugusele rääkida!”
Muidugi käis see ettekuulutus rahva arvamise järele telefoni kohta.

Ettekuulutused rahva elu ja maa olude kohta

Jaani ajal valitses veel täielik pärisorjus ja ihunuhtlus. Rasket põlve nägi Jaan igal pool enese ümber ja sai isegi iga päev tunda. Korra õhanud Jaan: “Kes tuleb, päästab maa ja rahva sakste võimuse alt!” Teise korra, kui keegi rasket põlve kaebanud, trööstinud Jaan: “Pole viga! Võimus kaob nagu udu ara! Nuumhärjad pannakse vedama.”
Rahvas seletab, Jaan kuulutanud selle ütlusega rahva vabakssaamist 1816–1819; ütluse lõpuga aga sakstele priiusest tekkinud raskemat põlve.
Teise korra ütelnud Jaan: “Nuumhärgade laudad lõhutakse ära.” Viimast ütlust seletab rahvas 1905. a. sündmustega. Teisendi järele kuulunud ettekuulutus: “Kui nuum­härgade tallisid lõhutakse, jääb Kõima mõis seisma!” Rahva arvamise järele astunud Kõimas 1905 mõisnikud põletajatele vastu ja pannud nende hävituse tööle piiri.
Mitme mehe suurt rahaahnitsemist nähes kuulutanud Jaan: “Rahamehed saavad suure kahju. Aeg tuleb, mil raha ei maksa enam oma väärtust!”
Rahva arvamise järele läinud Jaani ettekuulutus panko süstemilt hõbeda süstemile üleminekul täide: 10 kop. hakkas 5, 3 ja 1½ kopikat maksma. Uuem arvamine seletab rahaväärtuse langemise ettekuulutust praeguse rahakursi langemisega.
Veel kuulutanud Jaan ette: “Mõisad põlevad kui küünlad, nii et teine päev võib tuhas kartulid küpsetada.” (Vaimutöö l. 68).
Rahvas seletab seda ettekuulutamist 1905. a. juhtumistega.
“Nuumhärgade pead raiutakse otsast ara” – teisendi järele, et nende pea õla ligi kaela kõrvale maha keeratakse. Selle ettekuulutuse arvavad mitmed enamlaste kohta käivat, kes saksu tapsid.
“Hundi jälgede kadumisega kaovad ka sakste jäljed.” (A. Leppik). Rahvas seletab: eks ole hundi jäljed kadunud ja eks kao nüüd ka sakste jäljed.
Veel teatakse Jaani ütlust: “Kiriku ajaloos ja kohtutoas lähevad asjad nurja, Jumala kartus ja vanarahva tarkus ei maksa enam ja numbrid lähevad nulli. (“Vaimutöö” l. 68).
“Vaimutöö” seletab, viimase väitega tähendada Jaan uusi lauluraamatuid, kus vanad laulude numbrid nullideks saanud. Ettekuulutuse algust ei või ometi Jaani omaks pidada, juba sellepärast mitte, et Jaani ajal “ajalugu” tundmata oli. Tunnistagu rahvas ka Jaani kui suureks prohvetiks, võimata ometi, et prohveti vaim talle 100 aastat hiljem tekkinud sõna suhu pani.
Niisama laseb rahvas teisel puhul Jaani kuulutada: “Üks kuke iga enne viimast päeva saavad eestlased veel head põlve näha.” Eestlase nime hakati alles mineva aastasaja keskpaigas tarvitama. Enne seda tunti ainult maarahvast.
“Mees hoiab paberit enam kui hinge!” Seda ütlust arvatakse praeguse paberi vaese aja kohta käivat. (See võib tähendada ka bürokraatiat, dokumendikultust. Toim.E.A.)
Hariduse ajaloolisi ettekuulutusi tuntakse Järve-Jaanilt mõndagi. Jaani vaimusilm näeb rahva hariduses, eluviisides ja kommetes mõnda muutust ette ara. Neid muutusi ilmutab ta. Esiotsa jäävad ta ilmutused mõistatuseks, aga ajajooksul saab rahvas mõistatustele seletusi kätte.
“Meeste pead aetakse paljasteks ja naiste pead saavad palmitud!” kuulutanud Jaan. Tema ajal kännud mehed veel pikki ja naised lühikesi juukseid. Nüüd Jaani ettekuulutus muidugi ammu täide läinud.
Teine kord kuulutanud Jaan jälle: “Mehed kaalutakse tinaga üles, naiste pead lüüakse leivataignaga ja viimaks hakkavad naiste pead kiirgama nagu ussikuningal!” Teisendi järele: “naiste pead hakkavad õ i t s e m a!”
Sellegi imelikule ettekuulutusele on rahvas ammu seletuse leidnud. Rahva seletuse järele tähendab meeste üleskaalumine tinaga seda, et varsti pärast Jaani aega mehed hakanud kuubedel tinanööpa kandma. Läänemaa naised jälle valmistasid kaua enestele hobusekabja sarnaseid papist mütsa, taignaga kokku kliisterdatud. Uuemal ajal on naised hakanud tanusid kandma. Tanude kohta käia ettekuulutus: “Naiste pead kiirgavad nagu ussikuningal!”
Viimast ütlust karakteriseerib veel üks juhtumine. Rabara Ansi peres peetud korra palvetundi. Naised kännud seal nagu mujalgi kõrgeid mütsa. Jaan läinud õue, tulnud pea tagasi, pikk malk peos, torganud naistel malgaga mütsid peast, ise üteldes, “Ussikroona hakkate kandma!” Nüüd kannavad naised tanusid, õitega nagu krooniga ehitud.
Korra kuulutanud Jaan ette: “Meeste jalatallaalused kliisterdatakse ära.
Jaani ajal kannud kõik maainimesed pastlaid. Jaan kuulutanud saapad ette, kelle tallad ära kliisterdatud.
Teise korra viibinud Jaan kusagil talus, lõiganud pilpaid, pistnud pea ühe, pea teise parre vahele. Ühe parre vahele saanud palju, teise vahele vähe. Teised küsima: “Jaan, mis teed?”
Jaan vastu: “Vaatan, kuidas edaspidi lugu läheb. Edaspidi tuleb nii palju pastlamehi ja niipalju saapamehi!”
Saapameestest rääkides tähendanud Jaan käega pilpa hulga peale, pastlameestest rääkides mõne üksiku pilpa peale.
Teisendi järele pannud Jaan pilpad kõik ühte hunnikusse ja ütelnud: “Kõik saabas­jalad!”
“Harjuskitele tuleb nälg kätte. Kõik maailm läheb poodi, inimesed panevad poe­riided selga!” Teisendi järele kuulutanud Jaan: “Rahvas käib siidis, sametis.”
Eks teinud maale küladesse ja teede äärde tekkinud poed harjuskite endisele monopolile ju ammu lõpu; igamees läheb maalgi lähemasse poodi ja ostab sealt tarvilikku kaupa. Poeriided on ju palju kodu valmistatud riiet eneste eest ära tõrjunud.
Uhkuse kohta käib veel järgmine ettekuulutus: “Aeg tuleb, kus rahvas küll raha saab, aga uhkus sööb verevaeva kui uss pähkle tuuma.” Seesugune aeg arvatakse praegu käes olevat.
Jaani öeldakse veel ette kuulutanud olevat: “Puuduse pärast antakse linnades leiba ja asju tšekkidega, Mihklis armulauda sedelitega.” Vaevalt tundis Jaan tšeki nime, ennem ehk “sedel” sõna.
“Kui küll inimesed riietepoolest herradeks ja preilideks lähevad, ei saa nad siiski kui saksad tööta süüa, vaid herrad peavad äestama ja preilid rukkid lõikama!”
Jaani ajal olnud rauda koguni vähe. Jaan kuulutanud: “Edaspidi saavad surnudki rautatud!” Rahva arvamise järele tahtnud Jaan selle ettekuulutusega seda ütelda, et haudadel raudristid peale pannakse ja raudaiad ümber ehitatakse.
“Pärnust saavad inimesed korra ilma rahata soola tooma!”
See ettekuulutus läks tõeks Pärnu pommitamise ajal 6. augustil 1915, mil venelased Valdhofi vabriku õhku lasksid ja inimesed vabriku ladudest koorma kaupa võisid soola ilma hinnata ära viia.
“Tüdrukute häbi ja härjavedu kaovad ära!” kuulutanud Jaan.
Jaani ajal elanud tüdrukud veel puhast kombelikku elu. Meie ajal selle vastu, arvab rahvas, on ettekuulutatud vaba armastus ja eluviiside lohakus ju nähtavale tulnud. Jaani ajal tarvitati vedamisel ja kündmisel igal pool härgi. Meie ajal on hobused ammu härjad eest ära tõrjunud; vähe nähakse veel künnihärgi.
“Kõik sood ja rabad saavad raudahelatega ja jalapöidadega ära mõõdetud; mees käib metsas, kirves seljas, aga ei tohi puu külge puutuda, maad ostetakse ja müüakse. Vilja kaalutakse margapuuga, liiva vakaga, puud käivad mõõdu alt läbi!” kuulutanud Jaan. Jaani ajal olnud sood, rabad ja metsad ühiseks tarvitamiseks, pärast aga tulnud maa­mõõtjad ja määranud igale talule kindlad piirid kätte.
Korra sidunud Jaan kirve nartsuga kinni ja ütelnud: Nõnda saavad kord metsad kinni pandud!” (N. Aunverdt.)
Rahva arvamise järele on see ettekuulutus juba mõne aasta eest teostamise alguse saanud, meie päevil aga täiesti täide läinud.
Korra maganud Jaan Mihklis Naissoo Teisepere ahju peal. Perenaine Liisu, kes 101 aastat vanaks elanud, sõtkunud leiba. Äkisti käranud Jaan ahju pealt ja ütelnud: “Liisu, mine rihale, too mulle veise sitta!”
Liisu küsima: “Mida sellega teed?”
Jaan vastu: “Kord tuleb nii kange nälg, et inimesed veise sitta söövad. Ma räägiksin sulle veel, aga olgu peale!”
Mõned arvavad, et see nälg Venemaa suurt nälga tähendab.
Kirikuvalla Rätsepa talus ütelnud Jaan peremehele: “Tule, vaata, mis see on! Peremees vaadanud, vastanud: “Härja jälg!” Jaan vastu: “Viimsel ajal maksab rubla!”
Rahvas seletab Jaani ütlust järgmiselt: Kui meie päevil veis võõra maa peale läheb, tuleb selle eest rubla trahvi maksta.
Koonga Nedremaa külas ütelnud Jaan, nagu A. Leppik teab, et kui seal varnad seinast maha kukuvad, siis peremees peab majast välja minema.
Eks peremees ajanud varnu seinast maha ja pidanudki varsti selle peale majast välja kolima.
Jaan maganud korra öösel Maalinnas. Hommikul näinud, Kibura küla suitsud paistavad. Ütelnud pererahvale: “Edaspidi läheb puusuits ja maasuits segamini!”
Rahva arvamise järele tähendanud Jaan selle ütlusega põletispuude puudust. Puude puudusel tarvitatakse juba palju turbaid.
Jaan kuulutanud korra üleüldist väeteenistust ette. Ühel õhtul murdnud ta kusagil peres peeru pilpaid kätki, pannud pikemast lühemani ritta ja ütelnud ise: “Nüüd viiakse mehi soldatiks, aga pärast lähevad ise; pannakse ritta pikemast lühemani.”
Korra ütelnud Jaan: “Vitsahirm võetakse ära ja keel kaob kohtust!” (Vaimutöö l. 68.)
Rahvas arvab, et kuulutuse esimene pool ju 1863 täide läinud. Keele kadumine kohtust tähendab, et venelased seal oma keele panid maksma.
Maade kohta ütelnud Jaan: “Aeg tuleb, et te oma krunta küll saate näha, aga mitte pidada!”
Ligi kümne aasta eest antud Koonga vallale omad krundid kätte ja sest saadik on taludel kindlad piirid. Paljud ei taha hea meelega ometi uskuda, et kohad kauemaks ajaks jäävad omanikkudele kätte, sest Jaan on ju ettekuulutanud, et peremehed saavad küll oma kruntisid näha, aga mitte pidada. Kellegi südamesse ei tõuse kahtlust, et prohvet oleks lugu võõriti seletanud. Niisugust eksitust ei usu keegi ta poolt võimalikuks. Kui enamlased hakkasid 1917 mõisate ja suuremate talude maid ära võtma, hõiskasid mitmed: “Vaata, eks Järve-Jaani ettekuulutus lähegi täide!” Teised näevad maareformi teostamise ajal ettekuulutust täide minevat.

Tuli

Jaagupi kihelkonnas ühes külas võtnud Jaan korra luua kätte, pühkinud poole külavahel ära ja ütelnud ise: “Mis pühitud, see põleb; mis pühkimata, see jääb!”
Pool küla põlenud hiljemini ara.
Mujalgi kuulutanud Jaan tulekahju ette. Nii ütelnud ta: “Salevere küla saab tuhahunikuks!”
“Pikavere külast põleb pool maha; teine pool, kus palvemaja, jääb põlemata!”
A. Leppiku teisendi järele tulnud Jaan Võrungist üle Kõima raba otse Vee valda Pere külasse, peerukimp käes; kogu tee võtnud ta sealt peerga ja süütanud ükshaaval põlema, kuni Pere külasse jõudnud. Seal pühkinud ta luuga külavahel ja ütelnud: “Nii saab see küla ära põlema!”
Nii sündinudki.
Tulega teeb Jaan ülepea tihti tegemist. Rahva arvamise järele esineb Jaan nagu teisena Laratsina; tuli peab alati ta sõna kuulma. Mõne korra kustutab ta tuld; selle kustutamisega kuulutab ta edaspidi tulekahju ette.
Rabara Vanajuritsa talus pannud perenaine leiba ahju küpsema. Ahjus põlenud tuli. Jaan visanud ahju vett, öeldes: “Mis põleb, seda peab kustutama!” See talu on pärast Jaani ju neli korda ära põlenud.
Turni kalarannas läinud Jaan kalavõrkude juure ja teinud võrgu juhtmete alla tule. Kalamehed tõrelenud sellepärast Jaani. Jaan vastanud: “Ärge kartke: Küll aeg näitab oma tegusid!” Tuli ei ole võrkudele kõige vähematki viga teinud.
Korra läinud Jaan koduküla Soeni talusse. Perenaine võtnud parajalt ahjust leibu välja; annud Jaanilegi värsket leiba. Pärast söömist läinud Jaan ahju ette. Hakanud süte peale vett pritsima. Perenaine pahandanud, et tule ära kustutab. Jaan vastu: “Korra kustutatakse niiviisi tuld!”
Rahvas seletab, Jaan kuulutanud meieaegist tulekustutamise pritside tegevust ette.
Teisendi järele tulnud Jaan Virtsu mõisa rehe alla, murdnud peergusid, teinud neist lõkke põrandale maha. Nägijad jutustanud lugu mõisnikule. Mõisnik ilmunud kohe rehe juure. Käratanud Jaani peale: “Mis sa teed siin?” Jaan vastanud vagusalt: “Vaatan nuum­härgade verd. See on kõik nuumhärgade veri, mis Tallinnas Toompeal saab jooksma!”
Mööda külasid ja metsi hulkudes teinud Jaan tuld tihti heinaküünides ja heina­kuhjade ääres, aga tuli ei läinud ta käest iialgi laiali ega süüdanud põlema seda, mida ei pidanud süütama. Jaani silm valmistanud tulele nagu nägemata müüri ümber, kust tuli üle ei pääsnud. Tuli jäänud alati sinna paigale, mille Jaan talle määranud.
Vahel käinud Jaan karjas. Siis teinud alati tule üles. Tuld tagunud muidugi taela peale kivi küljest raudadega. Saanud lõkke põlema, annud kivi ja rauad suuremate karjaste kätte taguda. Need teinud oma tule. Viimaks rauad laste kätte. Ikka pidanud kolm tuld olema, ükski ei tohtinud teise tuld võtta, vaid pidanud ise tegema. Vahel küsitud: “Miks nõnda teed?” Jaan vastu: “Igaüks peab ise vaeva nägema ja oma tööst rõõmu tundma!” Iga tuld nimetatud oma nimega, Jaani tuld hüütud vanade tuleks, teiste tuld noorte ja laste tuleks.

Sillad ja ehitused

Niisama agaralt kui Jaan maanteede tegemist ära määranud, määranud ta ka sildade ehitamist.
Kasari jõel puudus sild. Igal sügisel ja kevadel uppunud Kasari jõkke hobuseid. Korra Kasarile tulles jäänud Jaan jõe äärde seisma ja ütelnud: “Kasari jõele ehitatakse sild peale. Kui sild ehitatud (teisend ehitatakse), tuleb Venel suur sõda. Kui sillale pragu sisse lööb, kaotab Vene!”
Teisendi järele: “Kui Kasari jõele sild ehitatakse, on sõjajuttu kuulda.” Peale selle ütelnud Jaan veel: “Silla ehitab 15 lapse isa!” Kasari silla ehitajal olnudki 15 last.
Kui Kasari jõele sild peale tehti, algas Vene-Jaapani sõda. Ühel öösel kajanud nii vali pauk, et inimesed unest üles ärganud. Hommikul mindud vaatama, leitud sillal suur pragu sees. Varsti selle peale tulnud teade, et Port-Artur jaapanlaste kätte langenud.
Ka Korju jõe silla ehitamist Paadermaa vallas kuulutanud Jaan ette. “Kui Korju jõele sild peale ehitatakse, tulevad usutülid ja kahed kirikulised käivad teel vastamisi!”
Korju jõele ehitati sild. Algasid usuvahetused, kirikuõpetajate protsessid. Paadermaasse ehitati kirik. Üle Korju jõe silla käivad nüüd kahed kirikulised. Ühed lähevad Varbla evangeliumi kirikusse, teised Paadermaa Vene kirikusse.
Teisendi järele ütelnud Jaan Korju silla kohta, et sellest ehituse järele Türgi täkud esimestena üle minna. Ettekuulutus läinud täide, sest türgi sõja ajal viidud esimestena üle silla hobuseid, kellega Türgi sõtta sõidetud.
Kirikuliste vastamisi sõitmist kuulutanud Jaan ka Lõpe külas ette. Seegi ettekuulutus on täide läinud. Lõpe külast sõidab nüüd läbi üks osa kirikulisi Kalli Vene kirikusse, teine osa Mihkli kirikusse. Lõpe külas näidanud Jaan ühe koha ja ütelnud: “Siia saab kõrts!” Eks ehitatudki kõrts.
Mihkli kirikuvallas Alttõnisel kuulutanud Jaan korra: “Vastava külasse tehakse sild. Kui sinna sild ehitatakse, lähevad Vastava ja Kuresoo külade peremehed kohtade pealt ära!”
Õpetaja Schmidti ajal (1851–1887) ehitati Vastava külasse sild ja aasta hiljem tõsteti nimetatud külade peremehed koh-tadelt välja.
Hanila kiriku juurest verst maad Lihula poole pahemat kätt tee ääres mõõtnud Jaan maad, löönud teiva püsti, ütelnud: “Siia saab teise usu kirik ja kahed kirikulised käivad teine teisest mööda!”
Praegune Virtsu Kõmsi Vene kirik seista just sel kohal, kuhu Jaan teiva püsti löönud. Hanila ja Kõmsi kirikulised sõidavad vastamisi.
Praeguse Kalli kiriku kohale löönud Jaan vaia maha ja ütelnud: “Siia saab kirik!” A. Leppiku teisendi järele: “Siin saab Jumalat palutud.” Vene usu tuleku ajal ehitatudki sinna kirik.
Varbla Kilgi suurde laande ühe mäe otsa pannud Jaan märgi püsti ja ütelnud: “Siia ehitatakse kirik!”
Viimasel ajal on sinna laande palju talusid asutatud.
Korra leidnud Jaan Paatsalu Kahvatu kõrtsi lähedalt silla pealt hobuse raua. Tulnud Paatsalu jõe ääre, löönud hobuse raua lepa sisse, ütelnud: “Kui see hobuseraud puu sisse kasvab, ehitatakse sinna “maapealne põrgu” ehk tuleb suur sõda!” Mõõtnud kepiga põrgu platsi ära.
Rahvas ei ole kaua aega aru saanud, mis Jaani “maapealne põrgu” tähendab. Alles hiljemini selginud lugu. Paatsalu mõisnik ehitanud viinavabriku just selle koha peale, kuhu Jaan maapealse põrgu välja mõõtnud. See maapealne põrgu valmistab kartulitest piiritust. Jäme sammlepp, kuhu Jaan hobuseraua sisse löönud, kasvab praegu alles.
A. Leppiku teisendi järele löönud Jaan Matsalu mõisa juures vaia maa sisse ja ütelnud: “Siia saab maapealne põrgu!” Sinna ehitatud viinavabrik.
Vanasti puudus Pikaras palvemaja. Käidud Saari peres palvel. Korra tulnud Jaan sinna ja ütlenud: “Siit viiakse palvemaja ära!” Võtnud ahjuluua, läinud Maigu talu õue, pannud luua püsti, ütelnud: “Siit peab ohvrisuits tõusma.” Teisend: “Siin peab Siioni mägi seisma!”
Pikarasse ehitatud 1837 palvemaja.
Rabara küla palvemaja kohta ütelnud Jaan: “Rabara lamp kustub ära!” Teine kord jälle ütelnud ta: “Enne viimast päeva saab Rabara palvemaja tuhahunnikuks.”
Rabaras käib nüüd vähe inimesi palvel.
Jaani ajal avaldanud vennaste kogudus Mihkli kihelkonnas oma mõju. Jaan kuulutanud sel ajal: “Saja aasta pärast tuleb suurem ärkamine kui nüüd!” (Vaimutöö, lhk. 68)
Rahvas seletab, et Läänes 19. aastasaja viimasel veerandil usuliikumine alanud, mis oma tähtsuse poolest vennaste koguduse liikumise 18. aastasajal ära võitnud.

Teed ja sihid

Kalevala laulik laulab:
Jäljed jätsin, ladva murdsin,
Otsad murdsin, tee näitasin.
Siit nüüd maantee on minemas,
Uusi rada algamassa.
(L. 605-608.)
Need lauliku sõnad on just kui Järve-Jaani hingest kõneldud. Järve-Jaan murrab hea meelega okse, pistab tikka maha märgiks, kust tulevikus maantee peab läbi käima. Järve-Jaani ajal puudusid enamasti igal pool korralikud maanteed, läbikäimiseks tarvitati enam juhtumise kaupa tekkinud radasid. Kuival ajal pääsis vankriline niisugusel sillutamata teel sügavate rööbaste peale vaatamata kuidagi viisi veel pikkamisi edasi, vihmasel ajal jäi aga sõiduriist tihti porisse kinni.
Rabara külast käidi ennemalt kõverat külateed mööda kirikusse. Korra jõulu esimese püha hommikul tulnud Jaan Rabarast Veltsa mõisa juure, noor kask õlal, kase latv rattarummust läbi, visanud kase sinna maha, ütelnud: “Siit peab kirikutee läbi minema!” A. Leppiku teisendi järele olnud Jaan talvel, kui puud härmas, puude otsas alasti, vaadanud ühe puu otsast teise otsa ja hakanud sihti Veltsa poole ajama.
Nüüd lähebki seda sihti mööda tee otse Veltsa kaudu. Jaani ajal puudus niisama Kõima raba all maantee. Korra pannud Matsiannuse pereisa Kõima raba all linu likku. Jaan tulnud sinna, pärinud: “Isa, mis sa siin teed?” Pereisa vastu: “Eks näe, panen linu likku!” Jaan kaebanud: “Küll on tee pehme ja porine!” Pereisa seletama: “Kui veel vihma sajab, jäävad linad siia paika!”
Jaan vasta: “Pole viga, edaspidi paraneb lugu! Siia saab kõva tee, nii et päris hea sõita!”
Pereisa ei usu: “Kes selle porise maa peale jaksab head maanteed teha!”
Jaan jälle: “Kas tahad uskumise märki näha?”
Võtnud maast kirve, mütsi peast, ütelnud: “Vaata, ma viskan kirve üles. Ta kukub just mütsi sisse!”
Pereisa kartnud, et kirves pähe langeb, Jaan aga rahustannd: “Ära karda, ei kuku pähe!”
Visanud kirve üles. Kirves sadanud just mütsi sisse!
“Kas usud nüüd?”
Pereisa kinnitanud: “Jah, nüüd usun küll!”
Teisendi järele löönud Jaan Kõima raba all tikud maa sisse ja ütelnud ise: “Siit peab maantee läbi tehtama ja maanteel tõllagagi sõidetama!”
A. Leppiku teisendi järele visanud Jaan kivi jalgade vahelt läbi ja ütelnud: “Siia saab maantee tehtud! Teise teisendi järele pistnud Jaan Kõima raba alla peergusid maha ja ütelnud niisama.
Mõni aeg hiljem annud Kõima mõisa valitsus vallale käsu raba alla kraav kaevada ja maanteed teha. Nüüd on Kõima raba all korralik maantee.
Kõima ja Vee vahel oleva maantee vaheposti või ristikivi määranud Jaan A. Leppiku teatel järgmist viisi ära:
Löönud vankri juhtme väädiga kellegüe mehele ümber keha ja ütelnud: “Siia saab ristikivi post!” Nii sündinudki. Veel praegu seisab seal vahepost.
Parasmaa ja Kõima vahel käidi vanasti jala ja hobustega läbi heinamaa, kust aga juhtus. Mõnes kohas tallati sedaviisi palju heinamaad ara. Üks Hõbela küla mees pahandanud niisuguse heinamaa sõtkumise pärast. Jaaniga kokku puutudes kohe küsima: “Kuule, Jaan, sa oled va’ tark mees; ütle mulle, kas võin inimestele ära keelda heinamaal mitmest kohast läbikäimist?”
Jaan vastu: “Oot, ma katsun!” Võtnud kirve üles. Kirves langenud ta kõrvale maha. Jaan seletama: “Jah, sa võid keelda! Nad peavad ühte teed käima!”
A. Leppiku teisendi järele hakatud Jaani ajal Kõima mõisast Parasmaa mõisa maan­teed ehitama. Jaan läinud teetegijate juure ja ütelnud, et sinna ei või teed teha, vaid sinna, kuhu ta kirves maha kukub. Visanud kirve õhku. Jaani nõudmise peale tehtud maantee sinna, kuhu kirves kukkunud. Vakamaa jagu olnud uut teed juba valmis, ka kraavid teel kõrval; selle tee tegemine jäetud pooleli. Seda pooleli jäetud teed võid praegu Uraküla Kurni heinamaal näha.
Nüüd on Parasmaa ja Kõima vahel ammu ilus maantee olemas.
Mihklist Võhmasse läbi soo ei päästud vanal ajal sugugi, olgu siis talvel. Korra läinud Jaan talvel jalgsi üle soo Võhma. Külamees sõitnud hobusega järele. Jaan paluma: “Võta reele!”
Külamees võtab.
Jaan varsti ütlema: “Lase tulisti sõita!”
Külamees sõidab.
Korraga Jaan hüüdma: “Pea kinni!”
Külamees peab. Jaan põõsasse, lõikab tubli kase malga, laasib ära, virutab küla­mehele kolm korda malgaga selga, üteldes: “Pea meeles, siit tehakse maantee läbi!”
Nüüd käibki maantee läbi soo Mihklist Võhma. Maanteed hakati mõlemalt poolt korraga tegema, keskel ei läinud otsad kokku, tekkis vinkel.
Jaan käinud tihti Võhma mõisa põllul, malk seljas. Korra tulnud Jaan suure rutuga, tunginud teomehe künnihärgade vahele. Ise hüüdnud: “Pea kinni! Mul tarvis sihti ajada! Siit peab maantee läbi minema!”
Virtsus Käbaja laiul ja Türni rannas sõlminud ja keerutanud Jaan kase ja pihlaka oksi kokku nagu kolmekeelelist paela. Ise ütelnud: “Neid ei tohi maha raiuda, need on laevameestele teemärgiks!” Neid teemärka on praegu veel näha; rahvas hüüab neid “Järve-Jaani sidumisteks.” Neid märka ei tohi maha raiuda.
Korra tulnud Jaan Kloostri luha äärest, kahl roogu õlal. Lihula ligidal hakanud sihti ajama. Lihula mõisa põllul künnud teomehed. Mees jõudnud Jaani ette härgadega. Jaan hüüdma: “Seisa!” Mees peatanud. Jaan pannud sihi tiku = roo kõrre härgade vahele ja ütelnud: “Siit hakkab Penija ja Lihula piir läbi käima!” Maamõõtja ajanud nii sihi, kudas Jaan määranud.
Teine poolt Kalli Vene surnuaeda pöörab väike maantee Palatu mõisa. See tee puudus 18. aastasajal. Järve-Jaan käinud korra praeguse tee kohal, keeranud heinamaal põõsaste otse tähistesse ja seletanud, et sealt hiljemini maantee läbi tehtakse.
Nii tehtudki hilisemal ajal.
Korra kuulutanud Jaan: “Kui tee kahe küla vahel saab parandatud, saavad ini.mesed sealt välja aetud!”
Eks Vene sõjavägi ajanud Kukesella ja Väitrepea küladest rahvast välja, seletab A. Leppik.
Järvekülas löönud Jaan ühe aida palgi sisse kirvega 3 rammi. Küsimise peale, mis need tähendavad, vastanud Jaan: “Siit läheb piir läbi!” Koonga valla maade mõõtmise ajal pandudki aida ligidale piir.

Karistused kirikupostis

Vana praost Glanström (1768–1819) pidanud Mihkli kirikus jutlust. Jaan istunud kantsli all, kadakane kepp käes. Praost rääkinud taevariiki saamisest. Korraga põrutanud Jaan kepiga pengi nurga pihta, hüüdes: “Enne sa ise taevariiki ei saa, kui sa meie 12 palvelaupäeva kätte ei anna!” [Vanasti pühitseti 12 apostli auks 12 pühapäeva, ehk nii nimetatud 12 palvepäeva. Missuguses ühenduses praost Glanström nende palve­laupäevade kadumisega seisis, teadmata. Jaan igapidi nähakse nõudnud olevat, et rahvale need 12 pühapäeva tagasi antakse. Teoorjuse ajal arusaadav nõudmine.]
Eks praost Glanström kaebanud Jaani peale jutluse segamise pärast kohtusse. Jaan kutsutud kohtusse aru andma. Ühed arvanud, et poole aruga Jaani ei maksa nuhelda, teised jälle seletanud, Jaan ei olla sugugi loll, et oma tegude ulatavust ei käsitada. Lugu lõppenud sellega, et kohus Jaanile kirikupostis nuhtlust määranud – vitsu, teavad mõned seletada.
Jaan seotud kirikuposti kinni. “Missuguse süü pärast mind nuhtlete?” küsinud Jaan kõrval seisvalt kiriku eestseisjalt.
“Sellepärast, et kirikus praostile vastu rääkisid!” seletanud kiriku eestseisja.
Jaan vasta: “Mind ei lubata kirikus kõnelda, aga aeg tuleb, et kirikus pilli mängitakse! Pill hüüab, kogudus vaikib!”
Kiriku eestseisja ei pannud Jaani seletust tähele, vaid käskinud Jaanile nuhtlust anda. Jaan tõmmanud peksuposti maa seest välja, läinud postiga talli taha vainu peale, ütelnud: “Siin peab peksmise koht olema, aga mitte püha koja ukse ees. Praegu on mul jõudu, et oleksin võinud visata vastaseid üle kiriku katuse; ainult häbi pärast jätsin seda tegemata!”
A. Leppiku teisendi järele kõnelnud Jaan õpetajale ikka kaasa. Õpetaja kaebanud Jaani jutluse segamise pärast kohtusse, kes talle karistust kirikupostis mõistnud.
Kui Jaan Mihkli kiriku juurest lahkunud, laotanud ta käsi laiale. Kohe käinud ta ees nii kange tuul, et põllul viljakuhilad maha visanud.
Sest saadik hakkas rahvas Jaanist suurt lugu pidama. Keegi ei tohtinud tasse enam puutuda. Pilli mängimist kirikus seletab rahvas orilateks, mis Jaani ajal veel puudusid. Teisendi järele sõnunud Jaan: “Härjad hakkavad (pannakse) kirikus möirgama!” Viimane ütlus tähendab rahva seletuse järele niisama orilaid.
Teisendi järele ütelnud Jaan kirikuposti maast välja tõmmates: “Kaua ei ole sul enam au, et inimest hulga ees sinu küljes peksetakse!”
Kirikupost oli veel õpetaja Feldmanni ajal (1901) alles, seisis aida pääl lakas. Kuhu see viimaks jäi, ei tea keegi. Peksurauad seisnud õp. Leziuse ajal (1888–1901) kirjutusetuas, kust nad arvatavasti Tallinna või Pärnu museumi viidud.
Korra ihunud õp. N. Aunverdti teadete järele Jaan laupäeva õhtul pärast päeva looja minekut vikatit teravaks. Teised küsinud: “Jaan, mis sa nüüd hakkad tegema?”
Jaan vasta: “Mul tuleb kõva töö ette!”
Hommikul nähakse: pooled Keblaste mõisa linad maha niidetud. Tuleb välja: Jaan niitnud. Jaan võetakse kinni. Küsitakse: “Miks sa linad maha niitnud?”
Jaan vasta: “Nõnda saab ükskord meeste päid maha niidetud!”
Selle eest mõistetud Jaanile jälle peksu. Mõned arvavad, Jaan targutanud selle ütlusega enamlasi.
Teisend tunneb veel järgmist peksu põhjust: Saksad elanud väga kurja elu, Jaan noominud neid. Asjata. Viimaks hakanud ta neid lõukoerteks ja Türgi huntideks hüüdma. Selle üle pahandanud saksad ja mõistnud talle peksu kirikusambas. (K. Jungermann Virtsust).
Lugu näib nii olevat, et Jaan enam kui korra kirikusambas peksta saanud. Vähemalt tuntakse samasugust peks ulugu ka Hanila kirikupostist. A. Reimanni teadete järele saanud Jaan koguni kolme kiriku karistusesambas nuhtlust. Iialgi ei kaebanud ta oma valu, vaid ütelnud iga korra: “Aitäh!” Ühe posti kohta sõnunud Jaan: “Kaua ei ole sul enam seda au, et inimest sinu küljes pekstakse.”
Kuna ühed arvavad, et Jaan juba esimese hoobi järele posti maa seest üles tõmmanud, saab ta enamuse oletamise järele ometi määratud nuhtluse kätte, ilma et sellest valu tunneks. Ses tükis laseb rahvas Jaani vanu prohvetisi võita, sest neist ei kuule me kusagilt, et nad valu ei oleks tunnud. Jaani prohveti vägi võidab isegi valu ära, nii et Jaani keha valu hoopa ei tunne. Ka kirikuposti maa seest iseenesest väljatulemine on problemaatilise loomuga. Hanilast teatab J. Jungermann järgmist juhtumist. Jaan seletanud; “Nuumhärjad pannakse kündma! Nuumhärjade pead võetakse otsast maha!” Saksad arvanud, et Jaan selle ettekuulutuse nende kohta sepitsenud; kaebanud Jaani peale kohtusse, Jaan kutsutud adrakohtuniku juure, kuulatud üle. Seal toodud palju Jaani ettekuulutusi ette. Adrakohtunik teinud otsuse: Jaan ei tee tööd, hulgub mööda maad, räägib kardetavaid asju – selle eest talle kirikupostis vitsu!
Ühel pühapäeval seotud Jaan Hanila kirikuposti. Matsalu mõisnik seisnud juures. Postis olles Jaan kohe järgmisi lauluraamatu sõnu lugema:
Au ja kiitus Isal olgu
Kes meil annud Poja teal,
Kiitus Jeesusele tulgu,
Kes sai ohvriks risti peal;
Püha vaimu täname,
Temal kiitust anname;
Jeesus pöörab rõõmuks vaeva,
Viib meid oma süles taeva!
Matsalu oma ütlema: “Eks saame näha, kes sind tuleb taeva viima! Küll ma viin sind oma süles taevasse!” Kohtumõistja käskinud peksu alustada. Vaevalt löödud Jaani üks kord, kui Jaan pea tagasi surunud, post tulnud maa seest välja, jäänud Jaani kaela rippuma. – See lugu erutanud kõiki; sest kirikusambas oli paljuid pekstud, aga keegi ei suutnud posti maast välja kiskuda. Jaani tegu nähes jäetud peksmine järele. Kohtumõistja ütelnud: “Mul ei ole tarvis sind peksta. Ela, nagu enne elasid!” Sest saadik kadunud kaak kiriku juurest.
Üks A. Leppikult saadud teisend kirikusambas peksu saamise põhjuse kohta paneb Jaanile täieliku prohveti aupärja paha. Jaan ei vaidle kellegile õpetajale kirikus vasta ega kuuluta mõisnikkudele karistust ette, vaid hüüab nagu Jesaia ehk mõni muu vana prohvet maa kohta hädahüüdeid: “Häda, häda tuleb sinu peale, sa vaene Eestimaa!” Selle hüüde eest saab ta kirikupostis peksta. Peksu ajal ütleb ta: “Mina olen vümne, kes kirikupostis peksta saab!” – Ime, ime, et Jaan ei hüüdnud: “Häda sulle, Eesti rahvas! Ehk: Häda teile, eestlased!” Siis oleks ta prohvetipärg täielik olnud!
Meie päivini hoitakse Mihklis kõrendapuud alal, sellel Jaani “tõotus” peal olla, aga missugune see tõotus on, selle kohta puuduvad teated. (H. Laipmann, “Päevaleht” 1917 nr. 203).

Tänini täide minemata ettekuulutused

Tuntakse veel hulk Jaani ettekuulutusi, mis siiamaale alles täide minemata. Rahvas usub kindlasti, et nüüdki, kui mitte täna ega homme, siis kaugemas tulevikus ometi korra täide lähevad.
N’tsi külast läbi minnes ja oja ääres seistes kuulutas Jaan: “Aeg tuleb, mil see oja kuivaks jääb, nii et kukel vett juua ei ole ja selle järele tuleb aeg, mil hobusel rinnani verd on. (A. Leppik Koongast).
Tuleb suur sõda, kus hobused rinnuni veres solistavad.
Kord tuleb suur sõda, mis palju mehi ära hävitab, nii et ühe mehe kohta 20 naist jääb.
Korra jäävad seitse naist ühe mehe hõlma ja paluvad üht meest! kuulutab Jaan prohvet Jesaia viisi. (Jes. 4.1).
Meeste sugu saab otsa, maa on täis naisi, lapsi. Inimesi on nii vähe, et ühe inimese jalajälg on Lihulas, teine Virtsus näha.
Pärnu Saksa kiriku ees saab korra kulbiga verd tõsta.” (A. Leppik).
Korra toonud Jaan kolm kase hagu, pannud Nätsi küla vahele püsti ja ütelnud: “Siia tulevad pärast sõda kolm kuningat kokku ja teevad rahu!”
“Koonga mõisa õues saavad kolm kuningat magama!” Rahvas seletab mõne korra neid kolme kuningat kolmeks valitsuseks: Vene, Saksa ja Eesti valitsuseks. (A. Leppik).
“Mihkli kiriku rehe juures kõnelevad kaks kuningat vastamisi ehk teisendi järele, teevad kaks kuningat rahu.”
Niisama ligidal tee ääres seisab kivi, mille kohta Jaan ütelnud: “Siin magab kord kuningas.” (A. Leppik).
“Korra hakkavad õpetajad kirikus kaebuselaulu laulma üksi, sest et rahvast enam kirikusse ei tule, ja kirik ise leinab kui lesk naine. (A. Leppik).
Vaesus on nii suur, et seitse (2) inimest käivad kirikus ühe kuuega.
Kirbla kirik saab Türgi hooste talliks.
Mihkli kirik saab Rootsi (Türgi) hooste talliks.
Audru kirik saab Rootsi hooste talliks.
Kirikud saavad Türgi hooste tallideks!
Kirbla mäel hirnuvad Türgi täkud.”
Küsitav, kas Jaan Kirbla, Mihkli ja Audru kiriku kohta ütelnud, et igaüks neist hooste talliks saab. Võimalik, et Jaan ühe kiriku kohta seda ütlust tarvitas, rahvas aja jooksul ütluse teistegi kirikute peale kandis.
Paimre mäe kohta ütelnud Jaan: “Siin on rahu paik!” Arvatakse, et Jaan sellega surnua­eda tähendanud.
“Saulepi Vaisti alla tuleb lae. vakoorem kadakamarju.”
Veel ei kasvata sooheinamaad tarbepuid, kuid A. Leppiku teate järele kuulutanud Jaan: “Kui sohu kraavid kaevatakse, küll nad (=soosed heinamaad) siis tarbepuid kandma hakkavad!”
“Kalad saavad meres korra täiesti otsa. Isa teeb pojale puust kalia, et näidata, missugused loomad enne vees olnud.” [Nüüd, 20.-nda sajandi lõpul on see täide läinud; mered, jõed ja järved on reostunud. Toim. E.A.]
Mõned Jaani määratud teed ootavad täna päevani alles päevavalgele astumist.
Koonga mõisa põllul Lubja tammikust ajanud Jaan sihi otse Kakemaa kuuse peale välja ja ütelnud: “Siit peab uus karjatee läbi käima!”
Nimetatud kohal puudub alles tee.
Oma kodu Annuse talus raiunud Jaan lauda seina sisse roobi moodi märgi ja ütelnud: “Siit peab rutulise ajaga läbi käidama!” Rahvas ei mõista seletada, mida Jaan selle ütlusega tahtnud tähendada. J. Nenni teate järele löönud Jaan ühe konksu seina sisse, üteldes: “Kui punnik selle konksu välja tõmbab, sünnib midagi tähtsat!”
Praegune Annuse peremees laotanud hiljuti lauda maha, teinud uue asemele. Uues laudas seisab praegu veel vana lauda palk Jaani märgiga. Palk võiks väljanägemise järele küll 100 aastat vana olla, niisama ka raiutud kirve märk.
Teisendi järele raiunud Jaan Järvekülas kolm suurt rammi kirvega ühe loomalauda seina sisse. Ise ütelnud: “Siit peab raudne ruun läbi sõitma! Siis lõhutakse see laut eest maha!” See laut, mitu korda parandatud, on väga vana; peremees teinud talle viimati kõrge kivimüüri alla. Palk Jaani rammiga paistab ülevalt tervelt silma. Tänini ei ole raud­ruun Järvekülasse veel ulatanud.
Teisendi järele ütelnud Jaan: “Siit saab üks suits mööda käima!” Ütlus suitsu mööda käimisest paistab palju tõenäolisem kui ütlus raudtee läbikäimisest. Raudtee nime võis Jaan vaevalt tunda.
Avaste sohu – teisendi järele kuhugi nimeta sohu – löönud Jaan korra tikka maha ja ütelnud: “Siit peab raudtee läbi minema!”
Sõja ettekuulutamisest olgu veel nimetada: “Korra tuleb nii suur sõda, et Kirbla mäest inimeste veri alla voolab!”
Teine samane ettekuulutus kuulub järgmiselt: “Kasari silla äärest Tallinna pool kaldal jookseb veri üle saapa!” Vist oli Jaan omal ajal saarlaste Tõllu sõdimise lugu kuulnud. Mees kippus Tõllu sõjaga vägisi võidu jooksma!

Ettekuulutused viimse päeva kohta

Järva-Jaan on mitmel puhul viimast päeva ette kuulutanud. Tähtsamad sellekohased ettekuulutused on järgmised:
“Kui Lavasaare küla teist korda ära põleb, ei ole viimne päev enam kaugel.” Jaani ajal põlenud korra 11 talu ära, kaks jäänud järele. Hiljuti põlenud jälle needsamad 11 talu ära ja jälle jäänud kaks järele. Ühed oletavad Jaani ettekuulutuse nõjal, et nüüd pea viimne päev tuleb; teised jälle arvavad hädaohu kaugel olevat, sest et kaks talu järele jäänud, seega küla veel kordagi täiesti ei ole põlenud. A. Leppiku teisendi järele kuulutanud Jaan ometi: “Kui Lavasaare (Lauassaare, Jõõpre vallas) küla kolm korda ära põleb, tuleb sõda (hakkab Vene sõdima)!” Ettekuulutus läinud täide. Teise teisendi järele kuulutab see põlemine maailma otsa.
“Kui Vee kõrtsiesine maa – teisendi järele Vee kõrtsi ja Naartsi küla vahe ära vaob – ei ole viimne päev enam kaugel. (A. Leppik Koongast).
Kui Mihkli kirikus härg mürama hakkab, ei ole viimne päev kaugel. (A. Leppik).
Kui Kirbla kirikus Türgi täkud hakkavad hirnuma, ei ole viimne päev enam kaugel.
Kui Pereküla linnaks muutub, s.o. kui majadel korstnad peale tehakse ja akentele kardinad ette pannakse, ei ole viimne päev enam kaugel.” (A. Leppik).
Korra jälle ütelnud Jaan: “Kui Kuresoo Alttõnisel Ott peremeheks saab, ei ole ilmaots enam kaugel!” Selles talus on viimsel ajal Oti nimeline peremees elanud ja mõne aasta eest surnud. Mihkli kihelkonna rahvas kardab sel põhjusel maailma otsa pea kätte jõudvat.
“Kui nuumhärjad vettu pannakse, ei ole viimne päev enam kaugel.”
Kõima vesiveski paisu peal olnud vanasti rohkesti vett. Jaan kuulutanud selle vee kohta: “Kui see veealune maa põlluks tehakse, ei ole viimne päev enam kaugel!” – See koht on nüüd kuiv maa ja põlluks tehtud. (A. Leppik). Rahvas kardab, et nüüd pea viimne päev tuleb.
“Kui raudvits üle maa tõmmatakse, tuleb varsti viimne päev.
Kui rahvas poodis on, tuleb varsti viimne päev.
Kui Isa-meie kirikus lõpuni lauldakse, tuleb varsti viimne päev.” (N. Aunverdt).
Mihkli kirikus laulsid leerilapsed 9. mail 1920 Isa-meie lõpuni; kogudus kardab nüüd viimast päeva.
“Kui Naartsi hiis ära kuivab ja Naartsi küla laotatakse, tuleb varsti viimne päev.” (A. Leppik). Teisendi järele tähendab Naartsi hiie kuivamine, et “Naartsi küla saab ära laotatud.” Maade jagamisel ongi küla ära laotatud.
“Üks kuke iga on inimestel head põlve, siis tuleb viimne päev.”
Rumma jõe silla kohta tähendanud Jaan: “Rumma silla ehitus ei edene ega edene! Kui aga korra Rumma jõele sild peale saab, tuleb maailma ots!” – Vigala ja Võhma mehed rõõmustavad: Rumma jõel puudub ikka alles sild, seega ei või maailma ots veel tulla!

Tagasi artiklite lehele